Loodus hakkab vaikselt oma lillesilmi kinni panema ja seetõttu rõõmustame iga lilleõie üle aias ja metsateel. Minu eriline armastus aialillede seas on lõvilõug. Küllap sellepärast, et ta minu sünnipäeva paiku vanasti õitses. Nüüd võib õitsvaid lilli aasta läbi lillepoodidest leida. Lõvilõugadega sai lapsena ikka mängitud, lõvi pajutasid õie külgedelt lõvilõuad lahti. Ja siis teine laps pani oma näppu sinna sisse. Lõvi laps lasi lõuad kinni kukkuda ja möirgas hirmsasti. Aga kas teate, et just praegu õitsevad ka meie looduslikud lõvilõuad? Käokannused ranna vallidele liivastel aladel? Ilus kena Geogannuste kasvukoht on mu kodu lähedal Eesti Rahva Muuseumi veeres. See pisike, tugeva varrega, veidi üle matkasaapaulatuv taimeke on imeilusa kollase lõvilõua õiega. Aga lõugade alahuul on tal oranž ja ülahuul helekollane. Lõugade taga on tal pikk käo või kukekannus. Vanarahval on see silma, torkab lilleke tähtsal kohal olnud. Mailaselisena raviti temaga maa-aluseid ehk siis maast tulnud haigusi kärnasid ja sügelevad kohti. Koguni kõõmassaadi temaga lahti. Just taime värskest mahlast valmistatud salviga sai nahahädadest võitu. Millegipärast arvati, et temaga saab hävitada kärbseid. Lehtede veidi vastik lõhn võib neid peletada küll. Aga kui naised temast valmistatud armurohtu sisse võtavad, siis tõmbavad nad mehi nagu kärbseid ligi. Nii et kodumaine hispaania kärbes on kõiki nädalavahetuseks meie metsaveeres ootamas. Kuidas aga nendest külge kleepunutest lahti saada, sellest vanarahvas vaikib. Küll on ta arvanud, et käo kannuse suitsuga võib end imetleva silma eest kaitsta küll. Ega muidu teada ei saa, kui ära ei proovi.
