Täna on ussimaarjapäev või teisisõnu usside urguminemise päev. Et see päev alati kaheksandal septembril on tekitada omajagu segadust. Kas tõesti siis peale septembri esimest nädalat enam ühtegi ussi väljas ei ole? Muidugi on, oleneb see ikka sellest, kui soe on ilm. Meie maod on kõigu soojased ja vajavad liikumiseks päris sooja ilma õigemini üle 10 kraadist ilma kõige pilkamadon nad sellise õuesoojusega Mil meilgi meeldib ringi askeldada. Aga 30 soojapügalat on neilegi ülemiseks piiriks, millest alates samuti jahedasse paika poetakse. Aga et ilm septembri alguses tõesti tavaliselt poole päeva aegu veel üle 10 kraadi tõuse, siis armastavad maod umbes sel ajal oma talvepessa pugeda ja sinna jäädagi. Vanarahvas märkas usside kadumist ja vestis lugusid sellest, et ussid sel päeval mätast hammustavad. Ja isegi kui neid väljas liikumas näha, siis mürgised nad enam pole. Just ussihirmust oli selle päevani jõhvika rappa, kus palju rästikuid minek keelatud. Pärast seda aga oli priiluba. Ussimaarjapäeval ei tohtinud naiselt õmmelda. Ussi hammustamist nimetati vanemal ajal nõelamiseks ja arvati, et kui ussimaarjapäeval nõelud, siis saad ka kergesti nõelata. Iseasi on see, et keda ussiks peetakse. Meie madusid rästikud ja nastikud või jalgadeta sisalikku paskussi. Kirjanduses sorides leiame aga, et sel päeval arvati ka hoopistükkis ussikese moodi rukist kahjustavate röövikute kadumist. Eks külma tõttu ikka. Aga et meil sel aastal ilm ka peale usside urguminemise päeva madude ringi liikumiseks soe on, sest asub rästiku pelgajatel selgeks pida usside peletamise loits. Uss, uss, ussike. Page ära Pajusse, jookse alla puusse. Ära puutu minusse. Ja kui juba rästikuga ninapidi koos, siis loitsu teadlane Mare Kõiva soovitab lausuda kirilind kesa alt must lindmaalt. Ära minu salva. Ära sa minu näpista.
