Mul on maal suitsusauna taga vana tammehiis 250 aastaste tammede ring. Tavaliselt on sellisel sügisesel ajal seal isegi veidi ohtlik käia, sest ülevalt lehtede salapärast budiseb sealt välja aina tammetõrusid. Õnneks on seda potsatus siiski veidi varem kuulda. Tõru sahiseb läbi lehtede ligi sekundi ja selle aja sees pead jõudma kõrvale hüpata pesad tõruga kopsti pähe. See on siiski selline sõbralik koputus tammede poolt, et ole tähelepanelikum ja kiirem. Aga sel aastal tõrusid ei ole. Ja kõige kurvem, et seetõttu on vähem kuulda aga pasknäärid häält. Vanarahvas nimetas pasknääre jutulindudeks. Nad oskavad suurepäraselt jäljendada teisi linde. Tammetsõõri pasknäärid räägivad hiireviu keeles. Kui palju kordi olema sauna tagant tõtanud vaatama. Et kas hiireviu on tulnud oma istumispuule. Aga ei, ikka pasknääripile. Tegelikult on pasknääri lend naljakas. Pareslane, nagu ta on, pole ta eriti osavaks lendajaks loodud. Veidi töntsakas keha ja keha suhtes natuke lühikesed tiivad. Pasknääri lend on nagu ped õhus. Iga tiivatõmbega rebib ta enda oma mustvalge kirjutaja tiibadega millelgi ütlemas ka meie lipuvärvides suled oksake ülespoole ja siis kukub jälle allapoole. Uus tõmme viib taas kõrgemale. Kui tammetõru ralli käib, siis ta häält ei tee. Suu on lihtsalt tõru täis. Kui inimene kahtlaselt lähemale tuleb, siis võib ta tõru välja sülitada ja raginal rääksatada. Aga iga tõru on kulla hinnaga tavalised, viita tõru enne ära ja siis kukub inimesega pahandama. Ja kui räägitakse, et ta on nii hea mäluga, et mäletab iga tassitud tõruga talvel neid üles otsides siis vana tamme lähikonnas. Tärkava uute Tammekeste lasteaia järgi näeme, et mäluga on seal linnuke seal siiski probleeme. Aga olen oma pasknääripaarile tänulik, et nad on 20 aasta jooksul Tammetsõõri kõrvale istutanud kena Tõiva pera tammiku millest on saanud juba sama püha paik. Kui vana tammede ring. Looduskalender.
