Küllap olete nüüd oma eelmisel nädalavahetusel rabast toodud murakad moosiks ja kompotiks keetnud. Olen näinud sotsiaalmeedias nii rõõmustamist täis kurvide üle kurtmist marjatu jalutuskäigu üle. Ikka selle järgi, kuidas kevadel öökülmad rabades ringi tormasid. Aga jalutajatele kinkis loodus kindlasti põnevaid taimeelamusi. Kas nägite halvest äärde ja lagedamale Rabale jõudes madalama taimestikuga paikades seda pisikest pärlendavad taimekest huulheina teda koolis ikka ainsa Eesti lihasööjana kirjeldatakse ja mille suurus teadmata meil tõsised hirmuunenäod võivad tekkida. Huulhein on tõesti imepisike taimeke, selline umbes tikutoosi pikkune ja sedagi praegusel ajal, kui tal pikad peenikesed valgete imepisikeste õitega õisikuvarred pea kohal. Muul ajal on tal raba pinnal lehed justkui paarisentimeetrised, lusikad igasse ilmakaarde laiali aetud. Ja need lusikad on perevärvi punased pikkade karvade otsas asuvate süljetilkadega servades. Jah, just sinna kleepuvate karvade vahele lendava putuka ümber lüüakse lõuad kinni. Muidugi ei ole asi nii dramaatiline ja lõugade lõksatust me ei kuule vaid pehmelt ja hellalt võetakse kärbsekama huulte vahele. Kuni viimaks temast elumahlu välja lahustades saadakse ports lämmastikku, mida huulheinad raba pinnasest ammutada ei suuda. Aga seesugune huulhein on olnud hea abimees ka bana rahvale. Kevadel karjaga välja minnes ja varga Mäelikke soo karjamaadele sattudes otsisid lapsed ikka huul heinasid ja määrisid selle liimitilkasid oma huultele. Sellest ka taime nimi, saades leevendus tuhatisele ja lõhenenud huultele. Aga aitas ta ka odraiva ja sammas poolikute vastu. Kõige selle vastu, mida tänapäeval apteegi võietega määrime. Otsige see taim üles, võtke potiga kaasa ja näidake kindlasti lastele, kuidas üks sääsk nahka pannakse. Kummutamaks väärarusaamu, et meil rabades hirmsad verejanulised taimed elavad. Putuka tabamist tuleb looduses siiski väga harva ette. Kord otsin raba, spetsiaalselt sellist lehekest ei leidnudki.
