Poolteist nädalat tagasi tabas mind taimede õpituba läbi viies tõeline üllatus. Kuna ma olen meie Võrumaa talu läbi käies üsna igale lapikesele kaheksast hektarist juba astunud siis arvasin end tundvat iga taime iga põõsa taga. Aga Tõiva pära soo servas, kus seitse aastat tagasi võsatalgud tegime kükitas ülenaatide kolm uhked veel puhkemata rapuntsli nuti. Kuulsite õigesti. See tähelepanu, väärne taim on trump Puntsel õigemini teadusliku nimega Tähkessa rapuntsel. Olen teda ikka pidanud allikate taimeks, sest just liivakivist allika koobaste lähedalt olen teda varem kohanud. Tõsi, taimeteadlane Anneli Palo ütles mulle just kuu aega tagasi, et ta pole pelgalt allikataim, et võib kasvada ka mujal. Aga ta on päris suur haruldus. Kolmanda kaitsekategooria taim ja kasvab pigem Lõuna-Eesti metsades. Võimalik, et on siia tulnud koos mõise rahvaga Saksamaalt, kus ta on tavalisem ja kust temast koguni roogasid tehakse. Veel puhkamata õisikumutid võis praetuna olevat delikatess. Meil Eestis teda siiski nii palju pole, et teda kasvõi ravimtaimena oleks kasutatud. Aga milline see muinasjututegelane siis välja näeb? Tal on tõesti uhke juuksepahvakas peas aga mitte pikkade voogavate juustena, vaid pea peale kuhjatud kõrge harjas soenguna. Kellukalisena näeb ta siiski veidi ristikunutimoodi välja. Aga õisik on kõrge ja Kuvikes kõik väikesed, kollased ja valged, pika emakakaelaga õied asuvad vahel meetri pikkuseks sirguvad varre tipul. Varson tugev ja püstine, varre küljes ka mõned süstjad, lehed. Alumised südajad, lehed on suuremad ja sakilise servaga nagu kellukatel ikka Lõuna-Eestis, teadis vanarahvas seda. Lillenõgeslillena. Lehed meenutavad tõesti nõgeselehti. Agara Puntslina on ta meie kirjavarasse kirja saanud juba 1882. aastal. Ilmselt saksa keelest, kuigi rapuntslina tuntakse seal hoopis üht teist kellukalist.
