Vikerraadio looduskalender. Üle-eelmisel aastal avastasin oma maakodupeenralt ühe tüütuse võõrliigi, mille oli sinna kandnud ehk kartulivagusid ajav traktor. Oli ta kaasa tulnud mõne teise taimemullaga. Võimalik, et ta oli seal olnud ammu enne. Aga ta polnud mind hüüdnud. Porgandipeenras oli laiutamas võõrkakar. Küllap olin temast ka enne kuulnud, aga isiklikku kokkupuudet polnud olnud. Kui kevadel külvatud porgandipealseid otsisin, siis tuli neid otsida pisikesi nõgeselehti meenutavate sitkete taimede vahelt millel otsekui kummeliõied või nagu katkutud pisikesed karikakra õied kust keegi oleks justkui üle ühe, kõik ei armasta keelõied ära rebinud. Esialgu tundus see taim iluski, aga temal levimise kiirus oli meeletu. Ainsa suvega kihutas ta peenra teise otsa hoolimata sellest, et kogu aeg proovisin porgandipeenart puhtaks rohida. Järgmisel aastal jätsin selle peenra lihtsalt maha. Kena oli suvel veel vaadata, kuidas mõned üles võtmata porgandid oma uhkes õisiku silmitsesid. Juhtus ootamatu asi. See pisike kakar vandus alla Maltsadele ora seinale juhakale mis seal porgandiõite vahel kasvama hakkasid. Sel aastal ostsin endale ühe päris põneva põhjamaa raamatu lisensunud grenilt metsikult kasvanud, kust üllatusega avastasin, et taim polnud minu aeda tulnud juhuslikult. Oma päris kodumaal Lõuna-Ameerikas on see meile ohtlikuks võõrliigiks tunnistatud taim olnud põlisrahval vererõhu alandaja. Kaika Laine ütlus, et taimed tulevad ise inimese juurde, kes seda vajab, kehtib tõesti. Aga mulle tegi head meelt raamatus kirjutatu. Kui meil leiab internetist mitmeid õpetusi, kuidas seda taime, taimemürkide või Hagro hooldusega taltsutada siis selles taimeraamatus öeldakse, lihtsalt pole mõtet võidelda, sööge ta lihtsalt ära. Kui varem olin hommikust tablettide jaoks kasutanud suuri karvaseid kurgirohu lehti, mis mulle eriti ei maitse, siis nüüd löön peenra umbrohust puhtaks ja lasen sel pisikesel kakra omletilillel mulle vererõhu alandamiseks kasvada.
