Esmaspäeval hakkasid Tartus pärnad õitsema. Nende lõhna on täis maa ja ilm. Aga siin on üks, aga meie omamaised pärnad veel tegelikult ei õitse. Nende aeg tuleb alles peale. Jaani. Harilik pärn on meil põlismaine liik, suurelehine pärn aga linna parkidesse ja leedesse istutatud liik. Kuigi pärnaõisi korjatakse mõlemalt Pole just linnades õitseja saastatuse tõttu nii soovitatav. Aga vaatame siis seekord sellele puule rahulikult otsa. Pärn on kuni 25 meetri kõrgune, puukoor on vanadel puudel vaoline, noorematel sile, hallikasroheline põrsetel punakas, paljas, veidi karvane. Harilikul pärnal on lehed läbimõõduga kuus kuni kaheksa sentimeetrit suurelisel päralaga laiemad kuni 10 sentimeetrit. Pärnaleht on veidi südamekujuline. Otsast terav, pealt on lehed tumerohelised, alt heledamad. Suure lehisel pärnal on lehed üsna karvased, meenutades vasika keelt. Õied on valkjaskollased 36 õielistest püstistes õisikutes. Õieraagude küljes on lai tiibias. Kata leht. Viljaks on pähklike. See variseb koost, Ta lehega. Harilik pärn on meie metsades tavaline puu alusrindes. Mõned Pärnikud on siiski säilinud. Suuremaid puid on ka talude ja mõisate aedades. Pärnapuu oli olulisel kohal meie rahvausundis. Suur osa hiiepuid on pärnad. Eesti jämedaim pärnapuu Sipa pärn Raplamaal on arvatavasti 600 aastane. Noortelt kuni 40 aastastel pärnadelt võeti vanasti Niint seepärast kutsuti neid niinepuudeks, vanemaid aga pärnadeks või Pähnadeks. Niinekiududest punuti nööri tehti sõelapõhjasid ja viiske. Venemaalt toodi meile ka niinekiust, riiet ehk Roguskit. Suured pärnametsad langesid Eestis. Kui peeglitööstus vajas pakkematerjali aga pärnaõied, siis ikkagi. Teadusuuringud kinnitavad, et pärnaõietee on rahustava toimega ja aitab normaliseerida vererõhku.
