Kõik inimesed on surelikud ja igaühe jaoks meist on surm paratamatu sest me peame kunagi surema ja ennustamatu, sest enamasti ei tea täpselt, millal surm saabub. Kuusk surematuse, hinge või surmajärgsesse igavesse ellu on üks viis surmahirmu leevendamiseks. Viimaste aastakümnete teaduslikud avastused võivad peagi kaotada kas surma paratamatuse, sest võimuldadeksid surelikkuse kõrvaldamist või selle ennustamatuse, sest laseksid meil elu ja pikendamise kaudu ise otsustada, millal me sureme. Aga kas surematus või oluliselt pikem eluiga oleksitel üldse hüved, mille poole peaks püüdlema. Demograafilised andmed näitavad, et meie liigi olemasolu ajal on keskmine eluiga pikenenud peaaegu kolmekordselt. Jõukamatesse riikidesse on see nüüdseks umbes 75 kuni 80 eluaastat ning maksimaalne oodatav eluiga on umbes 120 kuni 125 aastat. Mõned teadlased leiavad, et seda ülempiiri ei ole võimalik oluliselt kõrgemale tõsta, sest vananemine organismi kahaneb. Vastupanu võime keskkondlikele, kahjustustele ja haigustekitajatele muudaks lõpuks organismi edasi elamiseks liialt hapraks. Teised on aga veendunud, et vananemine on loodusliku valiku sattumuslik tagajärg ning sellisena põhimõtteliselt muudetav. Näiteks on täheldatud, et putukate ja näriliste eluiga saab pikendada suguküpsusedasilükkamise abil. Need teised katsed on andnud lootust, et ka inimeste vananemist saab pidurdada või peatada. Praeguseks on tuvastatud mitmeid võimalikke meetodeid eluea pikendamiseks. Näiteks on avastatud korrelatsiooni igapäevaselt tarbitava kalorikoguse kahandamise ja pikaealisuse vahel. Eeldusel, et vajalike proteiinide rasvhapete ja vitamiinide kogust ei kohaldata. Kiirte, rottide ja mõningate teiste liikide puhul on täheldatud päevase kalorikoguse kahandamine 30 kuni 70 protsendi võrra pikendab tervena elatud eluiga ning lükkab vananemist edasi. Reesusmakaakide korreleeruv päevase kalorikoguse kahandamine 30 protsendi võrra mõningate vananemisega seotud füsioloogiliste protsesside aeglustamiseks. Midagi sellist võiks toimida ka inimeste puhul, kuid võimalikeks negatiivseteks kõrvalmõjud üks võib osutuda madal vererõhk, viljatus ja luude hõrenemine. Meil on hormoonravi seostatud vananemise pidurdamisega. Näiteks inimese kasvuhormoon neile on omistatud vananemist pidurdavat tagasi pööravad toimet aga otseseid tõendeid selle poolt ei ole ning kasvuhormooni manustamine pikemate perioodide vältel võib osutuda terviseriskiks. Rakutasandil vananemist seostatud telomeerida ehk kromosoome kaitsvate ja rakkude jagunemise võimet reguleerivate DNA ahela piirkondadega. Rakkude jagunemise võime kaob peale telomeerida kriitilise pikkuse ehk ei Flicki piiranguteni jõudmist, mis omakorda piirab organismi võimet kahjustusi parandada. Rakkude jagunemisel telomeerid lühenevad, aga teatud määral aitab nende pikkust taastad ensüümide lomeraas. Üks võimalus vananemise pidurdamiseks oleks Teromeraasi aktiveerimine, mis pikendaks Heifligi piiranguni jõudmise aega. Üheks võimalikuks riskifaktoriks on aga asjaolu, et Elomeraasi aktiveerumine korreleerub inimeste puhul kasvajate moodustumise ja kasvuga peaaegu 90-l protsendil juhtudest. Eluea pikendamisele keskendunud uurimistöö võib viia vähemalt kolme võimalikku tulevikustsenaariumi. Esiteks maksimaalne oodatav eluiga pikeneb, aga pikeneb tervena elatud eluperiood. Teiseks vananemine aeglustub tervena elatud eluperiood ning maksimaalne oodatav eluiga pikenenud. Kolmandaks vananemine peatub, sest vananemisega seotud muutusi kahjustusi saab ennetada või tagasi pöörata. Tulemuseks oleks teatud tüüpi surematus, sest vananemise asemel sureksid inimesed ainult õnnetuste, tapmiste ja enesetappude tagajärjel. Surematusel oleksid kõige äärmuslikumad tagajärjed inimkonna jaoks. Seetõttu tasub küsida, kas me peaksime selle poole püüdlema. Kriitikud on väitnud, et surematus oleks nii üksikisikutele kui ühiskondadele kahjulik. Mitmed suursaavutused on motiveeritud surmahirmust ja soovist endast midagi püsivat maha jätta. Kuna surematutel olenditel selline motivatsioon puuduks, siis rööviks surematus meilt tulevaselt surma. Mõtlesin, et samas ei ole see järeldus ilmne, sest ei ole surmahirmu motiveerivalt suursaavutusega uhkus, edevus, tunnustus ja loovus ning surematus võib viia hoopis suuremate seninägematute saavutustena. Teiseks probleemiks võib olla surematuse talumatu igavus. Üksikisiku elule annavad mõtted, projektide sihid, mis motiveerivad tegusid ning on osa tema iseloomust. Sajandeid kestva või surematu elu käigus jõuaksime aga kõik oma projektid lõpuni viia kõik vähegi huvitavat eluviisid ära proovida ja oleksime lõpuks sunnitud kõike tehtud lõputult kordama. Siinkohal võiks vastuvõtjad surematut võivad oma pika elu jooksul psühholoogiliselt nii palju muutuda, et lõputu elu ei muutu neile igavaks. Ühiskondlikul tasandil võib surematusel samuti mitmeid halbu tagajärgi. Kui uusi põlvkondi sünnib juurde, kuid vanemad ära ei sure, siis võib tulemuseks olla plahvatuslik rahvaarvu kasv, mis viib lõpuks looduslike ressursside ammendumise ja keskkonna hävinemiseni. Vastu saaks väita, et inimesed sureksid endiselt õnnetuste, tapmiste ja enesetappude tagajärjel ning kui sellele lisandub veel sündimuse kahanemine, mida võime näiteks praegu näha arenenud riikides siis võivad need tegurid koos ära hoida plahvatusliku rahvaarvu kasvu. Sellest hoolimata võib surematus tekitada probleeme seoses põlvkondadevahelise õiglusega. Kui pensionisüsteem peaks säilima, siis peaksid noorem põlvkond üleval pidama üha kasvavat pensionäride hulka. Kui pensionisüsteem asenduks aga eluaegse tööga Sis kahanesid noorema põlvkonna võimalused karjääri teha, sest vanem põlvkond oleks töökohti enda käes. Tulevikku vaatav Oliver.
