Liitreaalsus on tehnoloogia, mis kuvab kasutajate ümbritsevale keskkonnale virtuaalseid objekte. Olemasolevad rakendused keskenduvad peamiselt nägemismeelele, kuid väljatöötamisel on ka kuulmispuute ja haistmismeel stimuleerivad lahendused, mis võimaldaksid virtuaalseid objekte puudutada ning võib-olla ka nuusutada. Liitreaalsus tehnoloogia areng ja kättesaadavus võivad kaugemas tulevikus märkimisväärselt muuta seda, kuidas me suhestume oma keskkonnaga. Liitreaalsustehnoloogial on kolm iseloomulikku omadust. Esiteks virtuaalsed objektid kombineeritakse kasutaja tajus tegelikega. Teiseks. Virtuaalsed objektid on reaalajas interaktiivsed ehk reageerivad kasutaja tegevusele. Ja kolmandaks, virtuaalsetel objektidel on kasutajate ümbritsevas ruumis kindel asukohta. Üldjoontes saab hetkele eristada kahte tüüpi liitreaalsust. Immersiivne liitreaalsus ümbritseb tegelikus keskkonnas viibiva kasutaja virtuaalsete objektidega ning seadme põhine liitreaalsus kuvab virtuaalsed objektid reaalajas nähtavale. Seadmepõhise liitreaalsuse heaks näiteks on mõne aasta eest ohtralt meedia tähelepanu saanud mäng Pokemon Ko. Mängijad pidid Bocemonide tabamiseks tegelikus keskkonnas ringi liikuma, kuid nende nägemiseks püüdmiseks tuli ümbritsevat keskkonda vaadata nutitelefoni kaamera vahendusel sest Pokemoniga paati telefoni ekraanile. Teiseks seadmepõhise liitreaalsuse näiteks võiks olla ei aare rakendus, mis näitab Crais Churchill linnas Uus-Meremaal nüüdseks lammutatud hooneid nende kunagistes asukohtades, linnaruumis. Immersiivse liitreaalsuse näideteks võiksid olla Google Glass või Microsofti Hololens nutiprillid. Liitreaalsust katsetatakse ning rakendatakse praeguseks juba mitmes valdkonnas. Näiteks arheoloogias kasutatakse seda väljakaevamiste alal kunagi eksisteerinud hoonete või muude objektide kuvamiseks. Veel leiab liitreaalsus arheoloogias kasutust väljakaevamispaikade kolmemõõtmeliste mudelite ja andmete jagamiseks ning analüüsimiseks. Arhitektuuris kasutatakse liitreaalsust hoonete projekteerimiseks, tulevases asukohas vaatlemiseks ning projektide klientidele ja arendajatele esitamiseks. Meditsiinis on liitreaalsust katsetatud nii arstide väljaõppes kui ka operatsioonide läbiviimisel näiteks patsientidega tegelevale arstile töö käigus asjakohaste virtuaalsete juhiste kuvamiseks. Hetkel väljatöötamisel olevad patenteeritud lahendused annavad aimu liitreaalsus tehnoloogia võimalikest tulevastest arengusuundadest. Kui hetkel on tõenäoliselt kõige levinumad nutitelefone kasutavad seadmepõhised liitreaalsus lahendused siis viimastel aastatel on ka nutiprillid hakanud üha enam sarnanema tavaliste prillidega, mis lihtsustab nende argist kasutamist sest kasutaja tõmbab endale vähem tähelepanu. Viimase 20 aasta jooksul on korduvalt patenteeritud bioonilisi kontaktläätse, mis võimaldaksid liitreaalsuse kasutamist ilma nutiprillideta. Umbes sama kaua on väljatöötamisel olnud ka virtuaalsed võrkkesta kuvarit, mis kuvavad pildi ekraani asemel otse kasutaja silma võrkkestale. Kui need ja teised sarnased liitreaalsustehnoloogiad muutuvad odavamaks ja mugavamaks ning kättesaadavamaks, siis võib nende laialdane levik ja kasutusele võtmine tulevikus muuta seda, kuidas inimesed oma elukeskkonda tajuvad. Me võime hakata üha suuremat osa oma ajast veetma uut tüüpi maastikas, milles eksisteerivad korraga nii tehislikud kui ka loomulikud virtuaalsed kui tegelikud interaktiivsed objektid. Sellist elukeskkond on püütud kujutleda lühifilmides, sait ja haiprovialeti. Viimane neist kujutab liitreaalsuse kasutajale paistvat maailma visuaalsest infomürast küllastunud kuid see ei ole ilmtingimata liitreaalsuse kasutusele võtmise ainuvõimalik tagajärg. Näiteks Inteli poolt arendamisel olnud nutiprillide puhul oli eesmärgiks kasutaja vaatevälja võimalikult vähene visuaalse informatsiooniga koormamine. Seega sõltub see, milliseks võib kujuneda liitreaalsuse abil loodud visuaalne keskkond nii tootjate kui ka tulevaste tarbijate huvidest. Liitreaalsuse laialdane levik võib endaga kaasa tuua mitmeid eetilisi juriidilisi ja poliitilisi probleeme. Mõningaid neist nägime juba seoses klaasiga. Nimelt oli neis nutiprillides nii kaamera kui ka mikrofon. See tekitas rea küsimusi seoses privaatsusega, sest prillide omanik saaks põhimõtteliselt inimesi nende teadmata ja ilma nende nõusolekuta filmida, pildistada või nende vestlusi salvestada. Veel saksa soovi korral lindistatud kas internetis jagada või reaalajas üle kanda. Näotuvastustarkvara abil saaksid nutiprillide omanikud võhivõõraid inimesi tänaval tuvastada ning detailseid taustauuringuid läbi viia. Samuti on mõeldav nutiprillides paikneva kaamera häkkimine kasutaja jälitamiseks või deme andmete varastamiseks. Samsung patenteeris mõne aasta eest kaameraga bioonilised kontaktläätsed, mille turuletulek ning levik muudaks mainitud probleemid veelgi akuutsemaks. Tulevikku vaatab Oliver.
