Nanomeeter on üks miljondik meetrit. Nanotehnoloogia on tehnoloogia aine manipuleerimiseks mõõtkaval üks kuni 100 nanomeetrit nanotehnoloogiaga seotud ridamisi võimalikke arenguid, mis võivad viia meie elu radikaalse ümberkorraldamiseni või osutuda eksistentsiaalselt riskiks meie planeedi biosfäärile. Tegelikult oleks täpsem rääkida nanotehnoloogiatest mitmuses, sest Nonomeetri mõõtkaval aine manipuleerimiseks on erinevaid olemasolevaid spekulatiivseid lahendusi. Üks neist kasutab ära olemasolevate materjalide uusi mehaanilisi omadusi, mis väikestel mõõtkavadel esile tulevad. Näiteks kasutatakse tsinkoksiidi nanoosake. Käisin päikesekreemides, sest nad blokeerivad tõhusalt UV-kiirgust. Teine levinud lahendus, mida kasutatakse näiteks farmaatsiatööstuses on uute molekulide loomiseks elementide vaheliste loomulike keemiliste sidemete ärakasutamine. Molekulaarne nanotehnoloogia on hetkel veel pigem spekulatiivne lahendus ainelonomeetri mõõtkaval manipuleerimiseks. Selle keskmes on idee, et lisaks elementide vahelistele keemilistele sidemetele saaks molekulide suuremate struktuuride loomiseks ära kasutada mitmene anomeetrisid masinaid ja roboteid, mis võimaldaksid suure täpsusega kontrollida molekulaarsete struktuuride moodustamist üksikute aatomite manipuleerimise kaudu. Inspiratsiooniallikaks on Richard Fainmanni 1959. aastal peetud kõne, milles ta väitis, et selline tootmisviis oleks füüsikaseadustega kooskõlas. Key erütro eksleri 1986. aastal ilmunud raamat Endženzovsquation, mis aitas kaasa nanotehnoloogia laiemale populariseerimisele lähtus ennekõike Fainmanni ideest ning visandas molekulaarse nanotehnoloogiaga seotud võimalikke tulevikustsenaariume. Nanorobotid ja nanomasinad, molekulaarsed, masinad aatomite ning molekulidega töötamiseks on ehk tuntumateks molekulaarse nanotehnoloogi näideteks. Siiani võib neid kohata peamiselt ulmekirjanduses ja filmides. Siiski on anarobotite ning masinate väljatöötamisega nüüdseks juba mitmel pool maailmas tegelema hakatud. Üheks laiemalt tuntud näiteks võiks olla Rice'i Ülikoolist 2005. aastal loodud nanoauto. Tegemist ei olnud siiski nanomootoriga varustatud mikroskoopilise autoga, vaid molekule kuuliga, mille nelja serva külge kinnitasid Fuller Reini molekulid, mis kuumutatud aluspinnal veeredes autot edasi tagasi liigutasid. Kriitikud on mittebioloogiliste nanorobotite loomise võimalikkuse osas skeptilised, aga kui see peaks siiski võimalikuks osutuma, siis hõivad nende kasutuselevõtmisel olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Suuremate arvedena saaks neid kasutada erinevate materjalidega toodete valmistamiseks. Senine automaarselt täpne tootmine oleks praegusega võrreldes kuluefektiivsem, sest materjali kadu oleks väiksem tänu oma struktuurile ning liitekohtade puudumisele oleksid materjalid vastupidavamad. Tootmiseks vajalik infrastruktuur oleks väiksem ja tootmine oleks puhtam, sest sellega kaasnev kasvuhoonegaaside ning teiste mürgiste jäätmete hulk kahaneks. Üheks nanorobotite esmaseks kasutusvaldkonnaks võiks olla meditsiin, kus nad aitaksid organismis leiduvate haigusetekitajatega võidelda, vähirakke hävitada, kudesid taastada ning täpsemaid diagnoose panna. Samuti oleks mõeldav nanomasinate kasutamine looduskeskkonnast reostuse kõrvaldamiseks, näiteks mürgiste molekulide lagundamise teel. Võib-olla kõige spekulatiivse nanotehnoloogia tuleviku rakendus on utiliit, udu, tooteka, Heedi kujuga ja 12 käega nanorobotitest koosnev parv mis võib võtta ükskõik millise füüsilise objekti struktuuri vormi. Tulemuseks oleksid hetkega tekivad kuju muutvad kaduvad ruumid, hooned ja maastikud. Põhimõtteliselt oleks tegemist uue intelligentse substants siga, millest koosneks kõik meid ümbritsev täieliku aju. Ovulatsiooni saavutamise järel võiksid sellest koosnema hakata ka meie tehislikud ja hetkesoovidele vastavalt kuju muutvad kehad. Tõenäoliselt kõige tuntum nanotehnoloogiaga seotud riskistsenaarium kirjeldab olukorda, kus isepaljunevad nanorobotid hävitavad kogu biosfääri näiteks selle aatomites lammutamise ja uuteks nanorobotiteks muutmise kaudu. Tegemist ei ole aga kuigi tõenäolise stsenaariumiga, sest selle vältimiseks piisab ainuüksi sellest, et me ei loo paljunemisvõimelisi nanoroboteid. Arvestades nanoosakeste suurenevat kasutust võib lähemal ajal üheks tõenäoliseks riskifaktoriks osutuda hoopis nende kahjulik mõju tervisele keskkonnale. Pikemas perspektiivis võib automaarselt täpne tootmine kaasa tuua ka töökohtade kadumise, sest tootmisprotsess hõlmaks senisest vähem inimesi ning vajadus toorme tarneahelate alalhoidmise järele kahaneks, sest paljud tootmiseks vajalikud keemilised elemendid oleksid tõenäoliselt kohalikult kättesaadavad. Kuna kõik see muudaks ka relvade tootmise odavamaks ning hõlpsamini varjatavaks, siis võib üheksa automaatselt täpse tootmise tagajärjeks olla nii uus võidurelvastumine kui ka sõjaliste konfliktide kasv, sest sõjapidamine muutuks lihtsamaks ja odavamaks. Tulevikku vaatab Oliver.
