Teadust kõigile. Kui pildistada väikese kaameraga väikesi asju kehvades valgusoludes siis võib pildile jääda paras udukogu. Kui aga kaval arvutialgoritm mitme üles võtta info kokku paneb, võime saada pildi üllatavalt selgeks. Tartu ülikooli juurde loodavast valgusteadusekeskusest ja seal toimuma hakkavatest. Arvutusliku kuvamise uuringutest räägib saates füüsik Heli luckne täht teda elus on ajajärk. Kemil. Nad paiskavad välja gaasipilvi, millest moodustub mitmesuguse kuju ja suurusega udukogusid. Astronoom Tiina Liimets on neid udukogusid põhjalikult uurinud ja aidanud selgemaks saada, kuidas nad tekivad ja miks nad just niisugused on, nagu on. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Neid asju, mis on meie ümber iga päev ja mis on väga vajalikud, kasulikud ja huvitavad, aga mille peale me võib-olla iga päev ja iga tund ei mõtle. Neid asju on tegelikult päris palju, kui mõtlema hakata. Ja iga asi neist on väga tähtis ja üks niisugune asi, ilma milleta tegelikult on maailma väga raske ette kujutada. Selle praegusel kujul on valgus täna räägimegi valgusest ja valgusteadusest ja põhjuse annab selleks asjaolu, et Tartu Ülikoolis on peagi loomisel uus valgusteaduse keskus. Tänu sellele, et Euroopa komisjon on otsustanud anda just nimelt selle jaoks toetust kaks ja pool miljonit eurot viie aasta peale. Aga loomulikult ta selle taustaks see, et Tartu Ülikoolis on valguse teadusega juba seniga tegeletud ja nüüd nii-öelda fookustatakse veel see teadmus väga kindlalt ühte keskusesse ka. Sel puhul on laboristuudios heliluckner. Kes on Tartu Ülikooli füüsikalise optika vanemteadur? Mispärast on siis nüüd vaja ühte sellist keskust juurde Tartu Ülikooli, kui on ju olemas juba Tartu Ülikooli Füüsika Instituut ilusas uues füüsikahoones kus teadlased juba aastaid tegutsevad muuhulgas koptik alal. Tänapäeval võime jälgida, kuidas teadusharud ühest küljest küll kannavad neid klassikalisi nimetusi ja kasutavad neid vanu klassikalisiprintsiipe aga uurimisobjektid ise on läinud, kas siis peenemaks keerulisemaks valdkondadeülese maks või vastupidi, väga palju mastaapsem, maks ja, ja valdkondade ülesemaks. Et nüüd tänapäeval valgusteadus või varem tihti kasutasime optika ja üks hea moodne sõnamäel Fatoonika rakendustele suunatud valgustihedus on kõik enam-vähem vahetatavad mõistud mingis ulatuses. Vähemalt jah, meie saates olen vahetada. Et võib-olla see valgusteadus täna on oma mahult ja teadmiste hulgalt isegi natuke suurem, kui mõnda aega tagasi oli kogu füüsika kogu füüsika, no mõnda aega, ma pean silmas sajand tagasi vähemalt. Ahah ja, ja nii, et neid teadlasi, kes sellega tegelevad, on praegu rohkem kui sajand tagasi üldse füüsikuid, näiteks. Jah, ja teadmiste hulk on tohutult kasvanud mõeldes näiteks publikatsioonide peale ja erinevate rakenduste mehele. Ja aga valgusteaduse keskusel, nii nagu sellest praegu teada on on ka oma kindel fookus. Mida hakata täpsemalt uurima ja see on arvutuslik kuva ehk nagu inglise keeles öeldakse computational imising. Kõlab suhteliselt rakenduslikult. Mida see endast kujutab? Võtame kõigepealt ette mõiste kuva. Et varem meil olid kuvarit, ütleme, ekraan nende kohta, et kuva on kujutamine või siis lihtsustatult öeldes pildistamine. Vahe on selles, et pildistamise all me mõtleme neid tasa, pinnalisi fotosid, olgu nad digitaalselt või paberil. Kuvamine on siis kujutamine, et me võime ta kas salvestada või me võime selle kujutuse lihtsalt tekitada, nii et me teda füüsiliselt mingil paberkandjal või digitaalsel kandjal kätte võtta ei saa, aga ta võib olla näiteks hologramm ka kuva on õhust. Jah, just. Või siis teine pool kuvamisest on see, et me loome millaski kujutist, pildistame ülesse, et me saame võib-olla bitid ja baidid, aga millest me saame taastada siis selle originaalse objekti. Ja nüüd kuvamine noh, kõige esimene kuvamismeetod väga nagu piltlikult või nagu ülekantud võib-olla oli siis joonistamine, maalimine, koopamaalingud näiteks omamoodi no see on juba väga abstraktne kuuega, aga, aga siis tuli pildistamine ja selle pildistamise juurde oleme väga pikaks ajaks jäänud. Mõnes mõttes, aga pluss videopilt jah, täpselt neid samu pilte tasapinnal on palju. Aga nüüd tehnoloogia arenguga, robootika arenguga ja meie kasvava huviga tajuda ümbrust elektroonselt seadmete robotite robootika jaoks on väga suur vajadus tekkinud kolmemõõtmelise kuva kolmemõõtmelist tajumise järgi. Ahah, no tegelikult inimene ka tajuveo mõnes mõttes kolmemõõtmelisi asju, kuigi võrkkestal on kujutis kahemõõtmeline, aga meie ajukaval riistapuu teeb selle meie jaoks kolmemõõtmeliseks. Absoluutselt see on nüüd stereopildistamise režiim või video või mis iganes seda nagu nimetame. Et aga tuleb välja, me täna veel ei oska kahe kaamera abil arvutile seda sügavust, sügavus infot väga hästi selgeks teha. Ja nüüd on väga suur vajadus selle järele, et kuidas me seda kolmandat ruumi mõõdad, seda sügavust tajuksime, et isejuhtivad sõidukid näiteks saaksid paremini oma teekonda planeerida, positsioneerida, mõtestada ümbritsevat keskkonda. Kui kaugel miski on just et, et see on nüüd üks osa sellest arvutuslikust, kumast või kuvamisest ja arvutuslik selle kuva juures tähendab siis seda, et tuleb välja, et arutluslike või siis ka mõnel mingis mõttes natuke lisades sinna mehaanikat, elektroonikat, aga, aga suures osas tuginedes siis täiendavatele arvutusele, infotöötlusele me saame seda kujutise infot väga palju paremini kätte. Isegi võib juhtuda, et me saame tõsta pildi või kujutise lahutusvõimet kõrgemaks, kui seadmes füüsiline piir seda lubab. Sest noh, üks sellise arvutusliku kuva näide on meie kaasaskantavate nutitelefonide pildistamisest. Ja need ka kohe juba hakkavad töötlema, enne kui sa seda pilti näedki. Ja just, et nad panevad mitmest hägusamast pildist udusemast pildist kokku teravama pildi. Ja seal on siis väga väikese pinna peale väikese ruumala peale pandud väga palju neid tundlikke elemente piksleid. Et juba füüsikaliselt on seal probleeme sellega, et kuidas nii väikese elemendiga pildistada, aga just et kui me lisame sinna arvutuslikud algoritmid. Me saame palju parema kvaliteedi. Tähendab, et kui seade on hästi väike, siis sinna, siis tekivad seal muret sellega, et ta läheb natukene kehvemaks. Jah, tuleb välja, et mida väiksem on läätse ava suurus seda väiksema teravuse Me võime saada. Ja, ja samal ajal, kui meil seal piksleid on hästi, palju siis see kuidagi nagu paremaks tegema, kui pikslid pikslid on palju, aga kui sul olemuslikult see ava suurus juba piirab ära, et sa ei saa paremini lahutada. Sest tuleb välja, et arvutustega sa saad seda lahutusvõimet tõsta. Arvutustega, siis tuleb üks hägune pilt meile ette ja arvutame, kuidas tegelikult võiks selgena välja paista. Jah, üks võimalus, sageli on neid hägusaid pilte ka väga mitu. Kuidagi. On mõnes mõttes isegi võib juba olemas olla mitte nii, et algoritm mõtleb, mõtleb juurde või arvab, et noh, küllap seal kuskil vahel midagi sellist võiks olla. Seal on sellised funktsioonid, mida tagasi pöörata, niisama otse on väga keeruline, aga siis sedasi mitme kujutise abil on võimalik see info seal taastada. Ja sedasama põhimõtet saab üle kanda siis väga paljude muude olukordade juurde. Kas mikroskoop esse, kus on väga tillukesed objektid, mille mõõtmed võivad olla väiksemad lainepikkuse mõõtmetest, mis siis tähendab seda, et me selle lainega ei saa kombata seda objekti väikse valguse toimega? Ja, või samamoodi astronoomias kaugseires kaugseire, siis me saame, ma arvan, väga hästi aru sellest, et meil on vaatamisdistants, on kohutu objektid, detailsus on väga suur, aga meil on seal üleval satelliidi peal väga tillukene, ava puht põhimõtteliselt ta ei saa väga suur olla ja, ja kuidas seal siis saada see info kätte, et kõiksugused, maakera kaardistamised, pinnareljeefi kaardistamine, et seda kõike ju tehakse satelliitidega? Tehakse vaadatakse, kus kasvab kuusk, kus kasvab mänd. Ma ei tea, kas nii täpselt vaadatakse, aga võib-olla juba vaadatakse, aga see on nagu see, kaugele ei ole see aeg. No ja aga huvitav ongi, et kus on siin see teoreetiline piir, et me saame. Kui segane see pilt võib olla või kui väikesest asjast küll kaugest asjast me põhimõtteliselt üldse võiksime veel välja arvutada pildi, mis on selge. Ma arvan, et seda piiri nihutatakse praegu iga päevaga natukene edasi, sellepärast et On ka meetodeid, millega on võimalik vaadata läbi keskkonna, mis hajutab väga tugevalt valgust. Või siis näha, noh me teame, et pildistame, siis me näiteks ei näe läbi aknaklaasi, aga aga nende uute meetoditega. Me võime saada väga selge pildi sealt aknaklaasi tagant ja on üks hästi huvitav tehnoloogia veel, kuidas on võimalik väga üksikute aga kvant põimitud footonite ka pildistada, nii et see valgustava valguse energia on allapoole ümbritseva mürataset väga palju. Et aga, aga me suudame selle signaali sealt tagasi tulevad footonid ära filtreerida ja me suudame pildistada aktiiv meetodiga aktiivvalgustusmeetodiga niimoodi, et ei ole võimalik põhimõtteliselt tuvastada, pildistatakse. Teil saab sellist luuret ka teha. Absoluutselt, ja, ja kusjuures see on just kaitsevaldkonna projekt, mis selle uurimisega tegeleda Aga müra seest nii-öelda pilti leida, see tähendab seda, et on kohutav sigrimigri ja valguse möll, aga me leiame sealt selle meid huvitava info üles. Või mida see tähendab, see müra seest? See on just see, et see valgus, millega me valgustame, on nii nõrk, et pildistada valla, ei ole võimalik tuvastada, et me teda kuidagi valgustama. Et allapoole müra piiri. Selge, aga siis aknaaknast läbi pildistamisega on ju see, et kui me see ei ole küll väga viisakas, aga kui me tahame päevasel ajal väljast pildistada seda, mis toimub, siis me saame seda uute meetoditega teha, sest muidu tavaliselt jume ei näe päeval väljast sisse. Ma pean siia väikese sellise nagu hoiatuse või nagu sellise juurde lisama, et kes on nagu selline tavapärane kiire kiire foto tegemine kõik on selge ja näeme nurga taha, et päris nii see ei käi, et siin ikkagi noh, see valguse sulgemist tagasi tuleb, et me saame küll sensori tundlikkust tõsta nii kaugele, et me loeme üksikuid footonid. Aga siis me otsime neid ka väga tugeva müra, sest peame neid eristama tausta igasugusest valgusest. Ja, ja noh, ikkagi füüsikaline piire, et kui sul on, ütleme, et seal on punktikujuline allikas, seda kiirgab kogu ruumi oma valguse laiali, et siis sa signaali tugevus langeb ikkagi võrdeliselt kauguse pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga võrdeliselt ühe, üks jagatud kaugusenud. Et selle füüsika vastu me ikkagi ei saa, et me saame viia meetodeid tundlikumaks. Me saame viia meetodeid selliseks nagu nutikamaks kavalamaks võib-olla tõesti atmosfäärimoonutused või siis väga tugeva udu või tugeva hajutaja, kus ikkagi valgusest läbi tuleb. Et me saame nagu mingil määral leidkasse nende mõju maha arvutada või siis saame nende eest mingil määral nagu mööda minna või kompenseerida. Aga, aga need põhimõttelised füüsikalised piirid jäävad alati alles. No aga, kas tänapäeval käib selline kõrgtehnoloogiline kuvamine ikkagi veel põhimõtteliselt veel laborites või, või käib ka juba nii-öelda väliskeskkonnas või argikeskkonnas või kuidas meil on, et, et kas ikkagi kas ikkagi peaks arvestama sellega, et, et keegi väljast tuppa pildistada päevasel ajal? See on nüüd hea küsimus, Ta ei ole, kui need tehnoloogiad viiakse, rakendataks siis esialgu ta on ikkagi väga piiratud ulatusega, et läheb päris palju aega, kuni see tehnoloogia nii palju tänast saab, selline tavakasutaja rakendus. Aga samal ajal näiteks Lidarite valdkonnas, mis on siis optilise nähtava valgusega toimivad kauguse mõõdikud. Et Nendega on väga suur tung ja nõudlus seadmete järele, mis mis oleksid soodsad, odavad mass toodetavad selleks, et panna neid robotite ja just nende isejuhtivate sõidukite peale. Aga nüüd selliseid kvant, kiirgureid ja, ja kuvamismeetodeid nendega, ma arvan, et pigem läheb aega ja võib juhtuda, et see arendatakse välja sellises suletud uurimisasutuses, et me ei pruugigi sellest teada. Aga samal ajal Euroopa rahad, Euroopa uurimistöö on mingil määral selle kasvõi abstrakti tasemel, on ta nagu avalik. Aga mis selle tehnoloogia sellist küpsemist või nagu seadmed valmimist praegu väga tugevalt mõjutab, ongi see, et kõik arendused, et liiguvad väga tugevalt valdkondade ülesuse poole et ka näiteks arvutuslik kuva on olemuslikult valdkondade ülene, ta seob optika valgusteaduse, siis seal on kaasaegset väga uudsed tsensorid, elektroonika siis on seal suure tõenäosusega on seal kiibi peal andmete töötlemine ehk veel elektroonikat siis arvutiteadust, nii andmete töötluse kui ka siis filtreerimise jaa, jaa, algoritmide ja koha pealt, siis on sealjuures eraldi mitte ainult mõõta skeem vaid valgustusskeem, mis tähendab veel elektroonikat, optikat. Et et need kõik tehnoloogiat on, oleme küpsed ühe toote jaoks. Nii et te otsite ka sinna oma valgusteaduse keskusesse, ühte noh, võib ka nii-öelda superteadlast, kes oskab kõiki neid asju ühendada. Ma saan aru, et selline kuulutus on juba välja pandud. Ja mõtlesime teadvuse superstaari tõesti rahvusvahelise tasemega, aga ma arvan, et seda tööd on seal tegelikult nii palju, et mõtlesime tervet meeskonda, et täna mõtlesime sinna sellist sisulist juhti, kellel oleks tõesti väga tugev optika ja seotud arvud, tee arvutuste kogemus või siis ta võib olla ka ennekõike arvutuskogemus, aga siis mingisugune kogemus, optika ja see peaks siis olema tõesti rahvusvahelise taustaga tippteadlane, kes on tõenäoliselt korra või paar töötanud erinevates väga siis efektiivsetes töörühmades nende suured olema selles valdkonnas ja kellel need peaks olema võib-olla juba kogemus, Nad on rühma ülesehitamisega või ta siis seda saab ja kes paneb selle interdistsiplinaarse meeskonna kokku ja suudab seda sisuliselt juhtida. Aga alati, kui midagi tehakse või mingisugune uus asutus, institutsioon luuakse, kuskilt, peab see pead olema tahaksingi teada, et kuidas, kust hakkas idanema see idee, et nüüd oleks Tartu ülikoolile kangesti vaja uut keskust ja just nimelt valgusteadusekeskust. Või oli Ei, see oli ikka see algatus pärines meie oma Tartu Ülikooli füüsikalise optika laborimeeskonnalt ja me lihtsalt, et me tajume, kuivõrd oluline see valgusteadus tänapäeval on kui paljudesse tehnoloogiatesse ta panustab tõesti igasugune kuvamine, pildistamine, aga infoedastussensorid meditsiin, et see on, see nimekiri on väga-väga pikk ja minu arust on isegi riikliku tähtsusega omada teadmist selles valdkonnas, sest kui uus tehnoloogia tuleb siis sellele sabas sörkida on noh ja siis teada saada on juba natuke hilja, siis on juba järgmised sammud tehtud. Minu arust on väga oluline olla sellesse nagu tõusvas laines või ise juhtida selle teadmuse kujundamist. Ja nimetame siis panime kokku selle taotluse. EraCheer on selle projekti siis nimi, see on siis Euroopa uurimistööpiirkonna õppetool on tõlkes noh, meie jaoks lihtsalt tähendab teadlast, kes tuleks teeks kõrgel tasemel teadust koostöös olematute olemasolevate töörühmadega. Siis et teeks ka ettevõtluskoostööd oskaks oma tulemustele leida väljendeid ja kes teeks ka õppetööd. Sellepärast et ilma õppetöö on üks võimalus saavutada jätkusuutlikkust, ilma selleta on teaduse tegemine on selline kuidagi lühiajalise perspektiiviga asi. Ja nüüd viieks aastaks on praegu rahastus olemas. Kas on ka mõeldud, et mis siis pärast saama? Me juba enne seda projekti käivitamise esimest päeva mõtlema selle peale, kuidas saavutada jätkusuutlikkus. Ja sama on ka Euroopa komisjoni poolt juba kirjutatud eeldusena sisse. Et tulebki lisaks meeskonnale luua võrgustik, kellega koos teha järgmisi projekte, taotleda järgmisi projekte, luua võrgustikke ettevõtetest, kellega koos leida lahendusi praktilistele probleemidele ja väljundeid kõige uuematele ideedele. Ja tuleb luua võrgustik ka tudengite poole pealt, et meil oleks, kuhu tulla, et me aitaksime neil saavutada nende eesmärke. Niisugune keskus on siis loomisel peagi Tartu Ülikoolis valgusteaduse keskus ja ajasin sellest juttu Tartu ülikooli füüsiku heli Lukeneriga. Astronoomia ehk täheteadus on kindlasti üks neid teadusi, kus selgetest piltidest võib väga palju kasu olla. Nüüd ongi meil labori stuudios astronoom Tiina Liimets põhiliselt nüüd Tšehhis tegev tshehhi vabariigi Teaduste Akadeemia astronoomia Instituudis, jah, kuid siiski ka Tartu observatooriumis Tartu ülikooli juures endiselt natukene. Jah ja doktorantuuri maal õpetaja on ikkagi Tartu Ülikoolis. Ja doktorantuuri lõpp jõuab ka peagi kätte, just sel algaval nädalal on siis kaitsmine. Ja kui ma nüüd alustasin viitega meie eelmisele jutuajamisele siin heli luckneriga, siis no tõepoolest, astronoomi töö ongi ju tegelikult piltide tegemine ja piltide töötlemine ja, ja sealt võimalikult hea info kättesaamine. Jah, see on nii-öelda nende vaatlevate astronoomide põhitöö, sest ta on ka suur osa astronoomia astrofüüsikuid, kes tegelevad teoreetilise poolega, sest kõigile vaatlustele peab vastama ka teooria ja nad tihti. Õnneks meie, meie õnneks, et meil jätkub veel tööd, ei lähe alati kokku, aga tõesti selged pildid taevast on meie jaoks väga olulised. Ja eks sellele rajaneb tegelikult ka sinu doktoritöö, millest me täna põhiliselt räägimegi Minu doktoritöö on vaatluslik nii-öelda vaatluslike andmete töötlus ja analüüsimine. Ja kusjuures mitte niisama vaatlus, vaid udukogude vaatlus. Jah, nii et püüame saada selgust udukogudesse, seal on siis niisugused udukogud, mis mõnikord tekivad tähtede ümber mis pärast tekivad tähtede ümber udukogud. No tegelikult või nii-öelda, et tähe elu saab alguse udukogust ja täheelu lõpeb udukoguga. Et siis alguse saab ta niimoodi, et on üks gaasi või osakeste pilv, mis enda raskusjõu mõjul hakkab kokku tõmbuma. Ja kui ta on tõmbunud nii palju kokku, et temperatuur selle pilve keskel on saavutanud miljon kraadi siis hakkavad toimuma seal vesiniku termotuumareaktsioonid, ehk siis vesinik hakkab põlema Eeniumiks ja siis räägitaksegi, et on sündinud täht trükib täht. Ja siis sellele järgneb väga pikk, stabiilne elutähtedel, kus siis kas aeglasemalt või kiiremini olenevad teha algmassist. Vesiniku aatomitest tehakse heeliumi. Nüüd kui vesinik saab tuumatähe tuumas otsa, siis me hakkame rääkima, et täht on hilises evolutsioonifaasis ja mis toimub siis? On muidugi väga huvitav. Ja kõike me ei oska astronoomid veel ka seletada, aga selle tulemusena, et vesiniku termotuumareaktsioonid järsku tuumas lõppevad, hakkab täht uuesti kokku tõmbuma. Ja näiteks päikese massiga täht. Aga samale hetkele käivad termotuumareaktsioonid tähe väliskihtides edasi. Ja kuna tähe tuum gravitatsiooni mõjul hakkab kokku tõmbuma, aga termotuumareaktsioonid kiirguslikult viivad tähe mass endast kaugemale, siis väliskihid paisuvad. Ja, ja selle paisimisega tekib ka palju tähetuult nii-öelda tähest visatakse osa ainest eemale ja see on selline esimene etapp, kus võib tekkida selliseid tublimaid udukogusid. Tähetuul on siis noh, umbes nagu päikesetuul Me räägime päikesesüsteemist sellised osakesed, mis, mis sealt tähest välja paiskavad. Jah, sest et, sest see gravitatsioon ei hoia neid piisavalt kõvasti enam kinni ja nüüd olenevalt sellest, kui suure massiga see algne täht olin, siis võib seal peale seda nii-öelda hilises evolutsioonifaasis võid tähtedega palju selliseid massikaoga etappe ette tulla, siis kus on siis selliste nii-öelda rahulikumatel viisidel nagu tähe tuulena paisatakse ainest eemale ma mõnikord toimunud suuremat plahvatuse, näiteks noova plahvatused, supernoovaplahvatused, või mõnikord esinevad ka tähtedel selliseid joad, mis on väga sellised kontsentreeritud teatud suunas aine väljavoolud ja seda kõike on võimalik siis meil pildistada. Ja nendest piltidest ja sellest evolutsioonist, kuidas need udukogud siis taevasfäärile nii-öelda muutuvad, on võimalik siis meil palju informatsiooni teada saada nende udukogud ja nende täht tsentraalsete tähtede enda kohta ka. No sa oledki valinud välja kolm sellist kõige millegi poolest siis erilisemat, udukogu tähtede ümber mis on siin doktoritöösse sattunud, mis tähendab need on ja millised need udukogud seal paistavad ja miks just need? Need on tõesti natukene erilisemad udukogud, esimene on siis nova jäänuk. Noova perse ei, on selle nimi ja tema on eriline selle poolest, et et üldiselt on, kui nüüd võrrelda noova jäänukiga supernoova jäänukid, supernoova plahvatus on üks kõige suuremaid plahvatusi, mis universumis toimub ja sellest jääb järgi ka üldiselt väga hele või väga heledasti helendav jäänuk, aga noova on selline oluliselt väiksemat tüüpi plahvatus ja temast jääb ka tavaliselt järgi selline tuhmim jäänuk. Aga see konkreetne nova jäänuk on oluliselt heledam. Me täpselt ei tea, miks, aga ta on pigem nagu selline miniatuurne supernoovajäänuk ehk siis meil on olnud ja ta on meile võrdlemisi ligidal võrreldes mõnede teiste noova jäänukiga, mis siis tähendab seda, et meil on võimalik tema evolutsiooni sele noova jäänuk evolutsiooni reaalajas jälgida, ütleme tavaliselt astronoomias. Midagi nii kiiresti ei juhtu, et ma teen täna pildi ja paari kuu pärast aasta pärast, näiteks kui galaktikad kokku põrkuvad, et see pilt näeb täpselt samasugune välja, sest lihtsalt see asub meist nii palju kaugemal, et me lihtsalt ei jõua oodata seda piisavalt kaua, et näha neid muutusi. Aga see on nüüd üks täht ja, ja kõik need tähed tegelikult doktoritöös aga meile piisavalt ligidal ja heledad, et nende evolutsiooni on võimalik Nende jäänukid välja paisatud aine evolutsioon on meil võimalik siin paari kuuga paari aastaga näha selgeid erinevusi, seda võimalik taevas sfääril siis nii-öelda me teeme pildi täna me teeme pildi paari kuu pärast ja aasta pärast ja siis me näeme, et tema struktuur on muutunud ja ta lihtsalt paisunud kaugemale. No üks oli siis nova, mis need teised kaks on? Teine objekt on, on sümbiootiline kaksiktäht Arrakuaari ja tema on siis eriline selle poolest, et temal on väga helejugajoad, on sellised väga koosnenud leeritud aine väljapursked mis tegelikult on väga tavalised astronoomias galaktikate tasandil. Aga just nende tekkemehhanism ei ole veel päris üheselt ära seletatud. Et kuidas ikkagi on võimalik eriti eriti tähtedes, et kuidas on võimalik neid jugasid sealt nii suunatult välja paisata. Ja see täht on meile veelgi ligemal kui noova jäänuk, ehk siis ta on veelgi parem, on teda nagu jälgida. Ja kolmas objekt on eriline selle poolest tema asub meist küll kaugemal. Nii et me ei ole saanud detailselt vaadata tema jäänuki arengut taevasfääri, aga ta on massiivne tähti massiivsete tähtedest. Me räägime siis, kui, kui nende massina rohkem kui umbes kaheksa päikese massi ja nemad on ka ühed potentsiaalsed supernoova võitud tulevased supernoova, et tema on huvitav selle poolest Püüaks püüaks natukene luua ettekujutust ka meie raadiokuulajale, kuidas need udukogud tegelikult välja näevad, sest nad näevad tegelikult välja päris põnev. Ja tõesti, meie astronoomid, oskame teha kenasid värvilisi pilte, aga tegelikult ükski pilt, mis taevas tehakse, ei ole värviline. Aga astronoomid, siis omistame mustvalgetele piltidele vastavalt sellele lainele, oleneb, kus see pilt on tehtud siis vastava visuaalse värvi. Ja, ja kuna universumis on palju vesinikku, siis peamised kiirgusjooned, milles need udukogud kiirgavad on, on vesiniku kiirgusjooned, mis siis on punases lainealas, kui me nüüd mõtleme valget valgust niimoodi meie silmal nähtavat valgust, sellepärast tihti on need astronoomilised pillid ka punaka värvitooniga ja Sanoware noova jäänuk keegaabersey näeb välja nagu ilutulestik. Tal on selline ümmargune ja filamendid nagu nii-öelda lendavat tsentraalses tähjast eemale ajada on tõesti nagu sihuke ilut, ilutulestiku pallikene. Aga kui nüüd natukene hoomata seda suurust, siis tema tegelik suurus on umbes nii suur, et kui meie päike oleks siis tema tsentraalne täht, siis need selle jäänuki üksikud osakesed, siis, mis nii-öelda lendavat tsentraalses tähest kaugemale ulatuksid kuni umbes Neptuuni kauguseni, et ta on selline ikkagi väga-väga võimas ilutulestik ja väga võimas ilutulestik. Ja teine tähte, sümbiootiline kaksiktäht, Arrakuaari tema näeb minu arust välja täpselt nagu draakon. Et tal on selliseid tiivad, kus on tema udukogu liivakella kujuline, selline udukogu ja siis tal on pea ja saba, millest siis mis on siis moodustavad tema joa. Ja ta on tõesti selline põnev objekt, mida uurida, sest seal toimub väga palju muutusi, mida me ei oskagi, ei oskagi seletada. Kas kolmas täht on ka ilus ja põnev? Kolmandal tähele ei ole nii erilisi tunnuseid. Aga ma näen värviliselt, on ta üks puna-sinine selline kirju, kirju, mullikena. Jah, et ta on ka selline kahe sellise suure mullikesest koosnev udukogu Aga noh, tegelikult võiks ju ka nendest piltidest kunstinäituse korraldada, aga kuna meil on teadussaade, siis mind huvitab millist uut ja põnevat informatsiooni nende ilusate piltide põhjal tähtede kohta võime saada. Kui nüüd tulla tagasi selle esimese objekti juurde Nova jäänuk juurde, siis meie peamine selline motivatsioone seda jäänukid uurida oli see, et teised teadlased ennustasid, et noova jäänuki paisumine peaks olema aeglustunud ja olulisel määral. Seda siis ühel põhjusel, et tegelikult see ilmaruum kuude paisub, ei ole päris tühi, vaid seal on ka selle tähe eelmistest faasidest välja paisatud ainet. Ja ennustati, et üks osa sellest jäänukist on, on jõudnud sellele eelmisele jäänukile järele ja on seal nagu pidurdunud ja seda peaks olema võimalik väga hästi mõõta. Ja meie siis mõõtsime ja me ei näinud seda aeglustumist ja see on väga huvitav, sellepärast et teooria on meile öelnud, et see noova jäänud peaks olema aeglustunud, aga ta ei ole nii, et nüüd on vaja teoreetikute natuke tööd teha. Ja nii see käsi käis, käib, et vaatlejad ja teoreetikud omavahel vahetavad infot. Teadvus edeneb. Jah, sest üldiselt on jah, meil nagu ära jaotanud, kes, kes tegeleb rohkem vaatlusandmetega ja kes tegeleb rohkem teoreetilise poolega, sest kõike lihtsalt ei jõua. Enamus meist ei jõua. Ja ikka tööjaotus peab olema. Kas sa lähed draakoni kohta ka midagi põnevat on selgunud. Jaa Arraku aari kohta, mis on siis see nii-öelda draakoni udukogu tema kohta muidugi selgusid väga kummalised lood. Nimelt kui tema udukogu ja see juga üldiselt paisuvad sellise ütleme sellise aeglasema tempoga rahulikuma tempoga, aga siis järsku mõnedel kaartidel me näeme, kuidas on üksikud osad, mis väga kiiresti tunduvad liikuvat ja ilmselgelt ei ole võimalik, et, et see on päris aine, mis seal liigub, vaid tõenäoliselt on tegemist valgustuse või ionisatsiooni tasandi muutusega, ehk seda võiks piltlikult öelda või, või nagu ette kujutada sellisega, et me taskulambiga korraks näitame selle udukogu peale, siis, siis meie saame registreerida. Et meile tundub nagu, et kui, kui te taskulambiga mööda tuba mööda seina nagu liigute, siis te näete, kuidas see valgusviht muutub ja umbes tõenäoliselt samasugune situatsioon on selle selle objekti puhul, et noh, taskulampi seal muidugi ei ole selles tsentraalses tähestan on millegi tõttu siis tulnud selline valgusvihk. Kui nii saab paralleeli tuua, mis siis natuke on, on valgustanud ja valgus teatavasti levib oluliselt kiiremini, kui aine liigub, siis meile tundub, et nagu aine liiguks seal, aga tegelikult meile lihtsalt valgustatakse erinevaid ainekomponente ja see käib väga kiiresti ja see teeb selle objekti uurimise väga raskeks, sellepärast et me näeme ka, et aine lihtsalt paisub tsentraalses tähest välja, aga samas lokaalselt teatud osades toimub ka selline, nagu valgustatuse muutus ja seda kõike on vaja arvesse võeti ja see on tõesti väga keeruline, eriti teoreetikutele, kes kuidagi peavad seda seletama, et, et kuidas see koosmõju ja mis protsess on nagu olulisem või, või mis, mis on nagu kaalukam, kas see aine enda liikumine või siis mõni kordse valgustatuse. Noh, et valgusvihk liigub lihtsalt lainet ja tundub nagu midagi liiguks. Ja kolmas sinipunane mullike. Kolmas see massiivne tähte tema puhul on meil tegelikult kõige raskem midagi väga paikapanevat järeldada, sellepärast et kuna ta asub meist kaugemal, siis meil on ainult nii-öelda üks pilt ühes ajas temast, aga meil on ka aspektuaalseid andmeid ja, ja tänu sellele ka tegime väikese mudeli. Seekord, kuna mina ei ole selle selle artikli esimene autor, vaid mina tegin ühe osa sellest niklist ja teised inimesed tegid sinnaga Väikse mudeli juurde, siis me saime ka teada, et tänased tal on selline nii-öelda bipolaarne udukogu, mis on väga keerulise struktuuriga ja me ei suudagi oma lihtsustatud mudeliga seda teoreetilist mudelit vaatlusandmetega päris kokku panna. Ja mis ongi, ma arvan, minu selle töö, selline üldisem tulemus, ma arvan, on see, et kuigi tänapäeval liigub astronoome väga palju taevaülevaadete suunas, sest lihtsalt astronoomidel pole ka nii palju aega ja nii palju ressurssi ka rahalises mõttes, et lennata kogu aeg sinna, kus on teleskoobid ja vaadelda vaid väga palju tehakse taevaülevaateid, kus siis üks konkreetne teleskoop teatud konkreetsel viisil monitoorib taevast tervet taevast ja siis meie astronoomid, siis saame neid andmeid kasutada. Aga sellisel monitooringud on see miinus, et tavaliselt tehakse lühikesi säriaegu nii-öelda saartel taevaste tervest taevast pildi, aga sa ei saa väga sügavuti nii-öelda nagu signaali kogumisel, mõtlesin, praegu ei lähe väga sügavuti ja sul ei ole võimalik öelda teleskoobi meeskonnale, et mul oleks vaja pilti vaat sellest objektist. Et nendel on programmees, mis nad teevad. Aga, aga väga oluline on ka selliseid üksikuid objekte ka teatud spetsiifiliste viisidega vaadelda, sest me ikkagi mõnel juhul ei tea väga lihtsaid täheevolutsiooni etapp ei oska veel teoreetiliselt nagu seletada ja selle jaoks on ikkagi vaja üksikult ka neid tähti uurida. Et selle jaoks on ka oluline ja ka neid samu kolme tähti, kuigi doktoritöö läheb varsti kaitsmisele. Aga võin öelda, et me küll vastasime mitmetele küsimustele, aga palju küsimusi jäid veel õhku ja palju uusi küsimusi tekkis, et me jätkame nende tähtede vaatlemist, sest nad pakuvad meile endiselt palju põnevat ka tulevikus ja ka tahan uurida teisi samasuguseid põnevaid objekte mida ei ole jõudnud veel avaldada. Tähti Õnneks taevas jätkub, seda muret ei ole, astronoomidel tähtedest puudus, tekiks, aga seda juttu ajasin astronoom Tiina Liimets, aga kes just sel neljapäeval kaitseb Tartu ülikoolis just sel teemal, millest me rääkisime doktoritöö edukat kaitsmist. Tänases saates oli juttu uduste asjade selgemaks saamisest. Juttu ajasid heli luckner Tiina Liimets ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
