Raadio kahe hommik ja hea meel on öelda ka tere hommikust, Kristjan pordile. Tere, loomulikult me alustame sellest kõige kuumemast teemast maailmas. Täna praeguse on viirus koroona, mis on sisuliselt ikkagi pea peale pööranud. Oleme meie elu, no ma ei tea, Christian, kuidas see olukord tundub, kuidas sa seda ise kirjeldaksid kokku võtaksid, mis sulle vastu vaatab, kui sa hommikul uudisteagentuurid lahti lööd, tuled tänavale? No vast kõige silmatorkavam on see, et me peaks ära tundma, et maailm on väiksem kui kunagi eales, et me oleme harjunud, et Hiina kuskil super kaugele sinna oma elu jooksul ei jõua. Tuleb välja, et Hiina on siinsamas naabruses ja teine väga oluline on see, et me peaksime aru saama, et naabrid ja isegi võõrad inimesed on kallimad kui kunagi eales. Et kui meie oleme endale head, siis nemad on meile ka head, et me kõik sõltume väga palju teineteisest ja vast kolmas asi on see, et et nüüd hakkavad esile tulema need signaalid, mis ütlevad, et aga sellest hoiatati juba ammu. Et inimesed ei õpi nendest hoiatustest, vaid me laseme ikkagi alati kriisil ennast šokeerida, siis hakkame alles kokku võtma. No tegelikult ju ei ole selles loogikas midagi uut, eks ole, mis puudutab selle viiruse levimise loogikat, kat räägime korraks selle lahti, kas see antud valitud tee, mis ka Eestimaal ja väga paljud Euroopa riigid, et isoleerida, kas see on õige tee, mis puudutab just uue viiruse levikut selle tõkestamist, sest et kui see viirus on tulnud selleks, et jääda, siis ma kujutan ette, et me ikkagi mingil hetkel peame selle teatava organismidega tuttavaks mingitki, et mingil hetkel saama mitte ainult tuttavaks, vaid meie immuunsüsteem. Ongi selle peale üles ehitatud. Tutvub siis nende uute ohuallikatega osa kaitsesüsteemist on taoline, mis, mis kogu aeg kaitseb neid võõraste mikroorganismidest, näiteks peseme kogu aeg oma keha higiga ja meil on päris palju surnud nahka kehapinna peal need ava Ausi on meil suhteliselt vähe. Et täitsa nagu kodugi, et aknast piga päts sisse tulla, aga ega ma sellepärast aknaid trell ei paneme soojem, niisugust mõistlikku kergelt kaasaskantavad kaitsemehhanismi. Aga nüüd, kui maailmas tekivad uued ohuallikaid, mille suhtes me pole varem teadlikud siis nendega me peame kogu aeg esmalt kokku puutuma ja siis kujuneb välja immuunreaktsioon, et pidi me enam haigeks jäänud ja antud haiguse puhul samamoodi tuleb haigeks jääda, siis saab tulevikus ennast selle eest kaitsta, aga kahjuks see haigus murrab osa inimesi maha, et nemad ei saa enam tulekus kaitsta. See on see peamine probleem kriisis, et olgugi et. Siin ei ole olemas, on inimese organismil võimekus läbi põdenuna siis tulevikus. Kus koroona vastu võidelda, nii et meie haigestunu, kogu see loogika varasemalt ka inimkonna elus ellujäämisele, loomadel puhul samamoodi on, on see, et, et kujuneb välja seal massiimmuunsus ja siis haigus kaob ära ja siis haigus on sunnitud muteeruma. Mingitel põhjustel tekib uus samasugune laine. Kuidas massiimmuunsus tekib, et siin on ka erinevaid graafikuid igal pool juba näha oldi välja joonistatud, et võimalikud nii-öelda siis tegevusviisid selle viiruse puhul üks on see, et vastase viirus kohe massidesse. Teine on see, mida on ka Eesti valinud, et kuidagimoodi tasahaaval seda kraani peale keerata. Jah, see ei ole ainult festivali Kui vaid ette, et kui kujutada ette sellist graafikut, mis meenutab suuska, et alguses on väga vähestel inimestel ja tõesti võis meedias näha ja ega poliitikute sõnavõttudes, oh see on tühine asi, et siit ei juhtu midagi toota. Kui vähestel esineb aga igavesele Lähen, inimene on tegelikult sega eksponentsiaalselt kasvu esindaja, ta kontakteerub inimestega need konspekteerivad järgmistega, siis ta saab hästi kiiresti. Et kui see, see levik on hästi kiire ja me arvestame just seda ohupoolt, et teatud demograafilistel gruppidel peamiselt vanematel inimestel ja puuetega või mõne kroonilise haigusega inimesel on see kaitsevõimekus nõrgem, siis neid ähvardab surm. Surma oht palju rohkem ja nende suhtes me peaksime olema ütleme, tegema moraalselt õigeid valikuid. Meil on teisi viirushaiguseid, mille suhtes me ju sellist üleriiklikku meetmetega riikidevahelisi meetmed käsile ei võta. Aeg-ajalt tõesti gripiepideemia taoline, mis samamoodi ohustab inimesi ja seal siis vaktsineeritakse nüüd selle suusaotsa peale, kui mõtelda, et ega ta lõppudeks tõusta ei saa, et ta tõuseb ja siis hakkab ära keerama, hakkab moodustama selline s-tähte meenutav graafik ja Sesta. See tähendabki seda, et kui enamus inimesi on juba nakatunud, siis nad enam uuesti nakatuda pole enam kedagi nakatada. Ja tulemuseks on see, et sellel haigusel võimalust levida, kuna kõik juba kehad oskavad seda haigust tõrjuda ja praktiliselt öeldes siis ära tappa, kuigi viirus ei olegi tapetav asi, ta väga hästi ei elagi. Aga kujuneb välja selline, et ja, ja nüüd see paarinädalane eneseisolatsiooni üleskutse puudutab just seda suusaotsa tõusu kohta. Et kuna sellel hetkel me saame kõige rohkem painutada seda suusaotsa, et ei külastaks tervishoiusüsteemi võimekust kaitsta neid inimesi, kes kriitilise olukorra satuvad, et me nende arvu saaksime väiksena hoida ja haiglates ollakse kapatsiteet tagatud, saadakse vajadusel abi pakkuda. Nii et siit siit tuleb see paarinädalane aken. Ja selle ajal Me õpime natukene rohkem maailma, õpib väga intensiivselt praegu, et mismoodi see nakatumine toimub, kui kaua õhusta püsib, kas ta pindade peal püsib. Ja siis tulemuseks on järgmine otsus, et kas me pikendame seda isolatsiooniperioodi või ütleme karantiiniperioodi ja kas järsku tuleb ravimeid, järsku tuleb mingeid puhastuskampaaniaid, järsku organiseeritakse inimeste käitumist ümber, et seda aega me tahame võita. Kas on võimalik mingisuguste varasemate kogemuste peal panna ka mingisugused ajaraamid paika, et inimesi ikkagi, kui on ka keerulised ajad meeldib mõelda, kui nad teavad, millal see kõik see, millal see õudus üks kord läbi sa oled, millal see normaalne elu taastub, taastub seal räägitud, äkki tuleb suvi, eks ole, ja kõige selline soe kevadet justkui äkki sellel viirusel. Viiruse tapab ära varasemast ajast kõige reaalsem? Vaade on vast see, et meil ei tasu oodata kiiret lahendust, et ta siin ma ei ütleks, et see pessimistlik on, ütleme siis me saame optimistliku, reaalse ja, ja pessimistliku kuvandi tekitada perspektiivi tekitada, et, et see, see reaalne on enam-vähem järgmiseks kevadeks vaatame tagavate peeglisse edasi on möödas, siis hakkab, mitte et vana elu läheb edasi, siis hakkab see tohutu intensiivne rekonstruktsiooni periood, et meil on väga palju jamasid, mis praegu ju tekivad majanduslikud, õiguslikud, personaalsed ja nii edasi. Et siis peab üheskoos hakkama taastama, et, et see on, võivad sama ränk periood inimkonnale. Aga jah, reaalne arvestada umbes aastaga, võib-olla, et me seda riski ohtu saame vähendada ka natuke kiiremini, aga see haigus teatavasti levib umbes kolmveerandile populatsioonist vähemalt enne kui suudetakse vaktsiinid välja töötada. Viimane küsimus sellest sarjast veel enne, kui me jätkame teiste teemadega, siis ma olen aru saanud puhtalt siin ekspertide siis graafikuid lugedes, vaadates analüüse jälgides, et iga päev on justkui kulla hinnaga, et millal, mida varem just kinni pannakse, piirid, mida varem reageeritakse, siis seda vähem me säästame inimesi pärast, tegelikult on võimalik igat päeva ega tundi vaata et mõõta. Jah, kui me siin täiendest kallistaksime, üks üks meist oleks nakkuse kandja, siis me kindla peale annaksime seda edasi. Nüüd kui me teineteisest hoiame distantsi, siis me võime öelda, et vähemalt täna meie seda edasi anna ja nii puudutab see kõiki inimesi. Kui seal skaleerida ülesse või noh, paljundada siis inimeste arvu, kes me näeme, kuivõrd suure efektiivsusega on see piduri efekt, et kuivõrd aeglaseks me suudame tegelikult haiguse levikut muuta, aga me haiguse levikut ära hoida, lihtsalt pilt tõesti peab moodustama seda. Meil oli külas Kristjan Port R2.
