Teadust kõigile, kuidas elab Eesti linnurahvas. Bioloogia. Looduskaitsja Eerik Leibak annab ülevaate meie linnustikku liigirikkuse arvukuse muutustest. Kuidas nanoosakesed haigusi diagnoosida ja ravida aitavad. Nanomeditsiiniteadlane Tambet Teesalu jagab selgitust. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Maikuu on rahvusringhäälingus, keskkonnakuu ja ka teadussaates labor. Käsitleme sel puhul just keskkonna ja keskkonnateadvuse teemasid, võib-olla ehk tavapärasest natuke rohkem. Täna räägiks sellest, kuidas käib Eestis lindude diivake ja linnud on meil ju ühed sellised kõige silmatorkavamad eluslooduse liigid ja kõrva torkavamad ja inimestele ikka pakub huvi, kuidas neil läheb. Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest. Sedamööda kuidas metsa raiutakse, kaovad seal ka lindude pesitsusvõimalused. Ja kuidas üldse siis meie linnustikku lähedal olen kutsunud rääkima sellest bioloogi ja keskkonnakaitsja Eerik Leibaku kes oli ka üks möödunud aastal ilmunud Eesti linnuatlase üks koostajaid mis on küllaltki mahukas teos meil siin laua peal ja kus sa siis kõik meie linnud sees? No kuidas siis on selle linnustikuga meil praegu metsi raiutakse, linnupesad pesapuud, raiutakse maha. Jah, seda võib vaadata nüüd väga mitmest aspektist, et noh, loomakaitsjad lähtuvad oma aadetest, neid ma täpsemalt ei, ei tunne ja ei hakka ka, ei hakka pikemalt käsitlema. Teisest küljest võib ju öelda, et et inimene on Enda ümbrist keskkonda mõjutanud noh, kogu oma eksistentsi jooksul alguses küll küll vähe või mõõdukalt põllumajanduse tekkest alates juba oluliselt ja, ja noh, viimastel sajanditel vägagi oluliselt. Ja, ja see muidugi ka tähendab, et, et linnustiku on selle võrra eri paigus muutunud ja muutub ka edasi. Ja edaspidi aga, aga kuivõrd suured annused taluvuspiirid selliselt puhtalt nüüd kooslusest ja liigirühmast ja eks ka sellest, kui palju palju ühel või ühes või teises riigis looduskooslusi järel on, nüüd ma saan aru, et väga üheselt seda isegi võtta ei saa? No väga üheselt ei saa selles mõttes, et inim inimtegevus, kes loob, eks ole, tehismaastik tehiskooslusi on osa linnuliike, kes asustavad ka just nimelt sellist selliseid elupaiku, et et päris lindudeta jää isegi isegi noh, mingisugune südalinna kvartal. Iseasi, kas me nende katusel pesitsevate hõbekajakate tööningutele pressivate kodutuvide kuskilt aastal olevat kodu varblast ja, ja, ja veel mõne liigi kooslusega. Kas see meeldinud, rõõmustab, kas me, kas me, kas me selle üle sellega rahul oleme, aga, aga, aga teatav linnukooslus on ka teie täielikul tehismaastikul olemas. Noh, tahaks ikka, et ka metsalinnud alles jääksid näiteks must-toonekurg ja no vot metsa metsa, kui metsalindudest võtta siis jälle kahetine seis. Et Eestis on metsasus võrreldes paljude muude, noh, võtame praegu, räägime siin Euroopast eks ole, Euroopa riikidega võrreldes metsasus protsent on ju päris kõrge või ütleme, tegelikult oleks õige muidugi öelda metsamaa protsent. Sest sest see hõlmab endas ka kõiki seda maad, kus metsa ei ole jurist ja võimalusi ja teisest küljest jällegi inimese asustustihedus on Eestis ju märksa väiksem viisakam minu minu silmis kui, kui paljudes muudes riikides. Nii et potentsiaali tegelikult ju metsalindudele on meil täiesti olemas. Aga, aga samal ajal jah, ega see moodne metsamajandus, intensiivne metsamajandus ega see on, on muidugi selgelt pärssiv tegur paljudele inimtundlikele liikidele ja nende asurkond, nad on muidugi ka järje järjepidevalt vähenenud. Aga kui enamasti nüüd arvestatav üks metsalinnustiku arvukuse muutumise peapõhjuseks raieid siis tegelikult paljudele liikidele on vähemalt samaväärne ja kohati isegi olulisem põhjus näiteks hoopis maaparandus. Mis muudab, on muutnud drastiliselt suurte piirkondade hüdroloogiat inimsilmale, see mets läheb kuivemaks ja ilusamaks ja mida kõike veel. Aga aga on, on neid linnuliike, kelle arvukus võib ka ilma raieteta, aga kraavitamise isegi naabrus mõjul või pikaajalisel mõjul langeda ja, ja selle peale ei pruugita tulla. Noh, praeguseni on, on siin eri koolkondade veel on, on arvamuse vahetus, kas näiteks metsise arvukuse pideva languse puhul olulisem on vanade metsisele pesitsemiseks vajalike vanade männikute raie või hoopiski maaparanduse mõju. Et siin peab jälle väga hoolikalt jälgima, et kui tullakse nüüd välja väitega või mingi arvuga, nagu siin eelmisel üle-eelmisel aastal oli arvutuslikult saadi, et igal aastal pesitseb meie metsades yks paari linde vähem? Noh, seda tähendab ma, ma, mina suhtun väga-väga suure ettevaatusega sellesse, sest noori puistuid kasvab tegelikult ka peale kuni viimase ajani, eks ole, ka metsamaa üldpindala veel suurenes ja, ja on veel muid tegurid, mis, mis teinekord kipuvad niukse kõmuajakirjandusliku statistika puhul nagu arvestamata jääma. Aga kuidas lindudega siis Eestis tegelikult on nii-öelda ilma Camuta ja teaduslikult vaadates et eelmine linnuatlas ilmus ju 26 aastat tagasi, nüüd see siin meie ees laua peal, eelmisel aastal, nii et selline ajaline suundumus on võib-olla juba sellest kuidagi selgumas. Linnuatlas tegelikult kajastab mitte lindude arvukust, vaid lindude levikut ja seal need võivad olla omavahel üheses seoses, et mida, mida laiemalt levinud, seda arvukam liik aga, aga üldse ei pruugi. No võtame näiteks hiireviu, mis on, mis on üldlevinud liik Eestis peaaegu igas ruudus, kui väiksed mere saared ja mõned sellised paigad välja jätta ja ometi tema arvukus, eks ole, on siin mõni 1000 paari ja sama üsna võrreldav temaga on kas metsvint, et võisalu-lehelind või mõni teine meie meie fooni liik, kelle arvukus ületab Poolt miljonit paari ja ruutude arv on enam-vähem sama või noh, ütleme seal vähemalt suhteliselt lähedane. Lihtsalt nende, nende asustustihedus on, on erinev ja osa liike vajabki ju suurt territooriumi, et neid ka kui ka maastik tingimused on sobivad neid lihtsalt mingile territooriumile ei mahu rohkem, kui, kui neid elupaiga nõudlus seda seda tingib. Ja ruuta siis mitme kilomeetri pikkuse servaga linnurataste, see on kasutatud uute võrgustikku. Esimene atlas tehti 10 kord 10 kilomeetrit ruutudes ja uusatas nüüd viis korda viis kilomeetrit rõhutades, aga võrdlusandmed muidugi on ka 10 kord 10 ruutude kaupa. Ja igas ruudus käib siis aeg-ajalt ornitolooge ja harrastusornitolooge samuti, kes panevad kirja, keda näevad. Linnuatlase tegemine, tegemised on olnud nii meil kui mujal kavandatud selliselt, et valitakse välja mingi hulk aastaid. Sõltub riigist viis, kuus, seitse ja selle jooksul tehakse töö püütakse teha suhteliselt intensiivselt ära ja siis tuleb paus. Taime atlased Eestis näiteks on ju selles mõttes pidevad, et üks lõpeb, teine algab, aga nende perioodid on ka olnud 30 või enam aastat. Nüüd järgmisena tal lõpetatav toimetas on küll 15 aasta peale. Kas ennast õigustab, võib-olla järgmine tuleb jälle 20 või 30 aasta peale, et seal ei ole sellist sellist intensiivset andmekogumist, vaid asi käib pikaldase taimede levik muidugi muutubki. Selles mõttes ju ka juba aeglasemalt. Et neil tiibu pole ja seda asukohta vahetada pole juba füüsiliselt nii lihtne kui lindudel. Aga seda võib öelda eesti lindude kohta. Ma arvan küll, et lindude nii-öelda asustusalad, kui ka arvukus ikkagi muutuvad ja teinekord muutuvad nad ju päris suures ulatuses. Aga nagu ma aru saan, siis alati ei ole see muutumine ühesuunaline, vaid see on selline kahesuunaline liiklus. Ja et lindude arvukuse muutumine ühest küljest on ju loomulik. Ja teisest küljest võime vaadata Lindega paari erineva rühmana, kes kasutavad, et nagu erinevat taktikat. Et on, on mõned liigid, kelle arvukus on pikka aega suhteliselt püsiv, konstantne ja enamasti need liigid ei ole ka sellised foonili, ehkki metsalindude puhul võib ka sama taktikat näha paljude paljude fooni liikide puhul nagu metsvint või võisalu-lehelind. Hooli liik on siis täpsemalt, kes domine, dominantne liik, kelle kes on alati olemas vastavas metsatüübis, suur osa pesitsuspaaridest on, on sellest nendest riikidest. Ja sellise taktika ka või, või sellise käitumisega liikide puhul. Kui nende arvukus hakkab nüüd mingist hetkest langema, siis see on palju suurem ohusignaal või murekoht võrreldes selle teise rühmaga, kelle, kelle arvukus periooditi kõigub väga suures piirides. Noh, meil on, on praegu kõige ilmekamaks näiteks lahkusid stuudio aknast merele vaadata näiteks mitmed ranna ja meremerelinnud noh, näiteks hõberajakas ja kormoran kui, kui neljakümnendatel aastatel. Mõlemad liigid meil pesitsejatena rannaelupaikadest puudusid täielikult. Järgmise poolsajandi jooksul algas arvukuse väga kiire tõus ja praeguseks on jõudnud siis kormorane puhul sinna 15000 paari kanti. Hõbekajakaid on veel paar-kolm korda rohkem. Aga sellise taktikaga liigid see Kõrg arvukuse jää pikalt püsima hõbedajakal rajakas saavutas oma maksimumi ütleme sajandivahetuse paiku või, või selle sajandi esimesel kümnendil tegelikult praeguseks juba juba märgatavalt langenud. Ja kormorani on, on ehk jõudnud oma tipuni, võib-olla tõuseb natuke veel, aga hakkab tõenäoliselt samamoodi langema seal võib-olla seitse erinevat põhjust, alates mingist haiguspuhangus, puhangust ja, või millest iganes. Ühesõnaga et loodus ise juba reguleerib kenasti selle selle ära ja, ja kas nad tulevad, jõuavad uuesti nulli, see tähendab surevad meilt välja. Seda selgub tulevikuseire käigus. Ei pruugi asi minna päris päris nulli peale. Et seda näitab näiteks rahakogemus, et ahk oli ju põhiline ajend vaika looduskaitsealasid meie esimese maa-alalise kaitseala moodustamiseks sild 1910 just. Naardur Toom hakkas seal juba paar aastat varem tegelikult linde kaitsma ja väga ametlik kasutamine oli ja 1910 ja, ja siis pesitsesid, peaks olema seal Vaigastel alla 10 paari ja natukene üle. Ja hiljem muidugi see arvukus tõusis mitte ainult Vilsandi saarestikus, vaid üle kogu Lääne-Eesti ja hiljem ka Soome lahe saartel. Ja arvukus jõudis tuhandete paarideni. Ja nüüd sel sajandil on uuesti hakanud langus. Aga ma selle liigi puhul arvan, et see päris nulli vast vast ei jõua. Ja nii madalale, kui ta oli 100 150 aastat tagasi intensiivse muna korjata perioodi ja, ja neid laid leidudel käisid palju kalureid ja muud inimmõju oli, oli küll, aga et, et jooned jääb ikka natuke rohkem järele, seda tagatuba juba meie kaitsealuste laidude hulk kastet. Sure arvukuse kõikumisega liigid on sellepärast sellise käitumisega meil, et nad ulatuvad meile oma levila äärega servaga ja, ja siis serv, kord nihkub siia-sinna või on tegemist sellega, et nad üleüldse muudavad oma arvukust väga suures ulatuses. Ahkame võime pidada tõesti servaalaliigiks, sellepärast et Lätis Leedus meist lõuna pool ta enam ei pesitseja. Aga kormoran puhul me ei ole päris levila servas, nii et see taktika toimib ka levila keskel. Aga see sellesse, see on küll õige. Et kui me võtame siis Eesti-keskselt, et me oleme mõne linnuliigi levila servas, siis seal need muutused nende liikide puhul on, on, on, on alati märksa suuremad ja ei, tegelikult mõnel mõni liik aeg-ajalt ulatub oma levilaga meile meile, siis ta taandub uuesti ja neid pidada nüüd looduskaitseliselt väga oluliseks küsimus, et iga hinna eest säilitada see asurkond ka nendel miinus kümnenditel. No seda ma ei pea õigeks, et meie selle vähese rahastuse puhul, mis, mis liigikaitsele läheb rõhk tuleks ikka panna nendele vastutusliikidele, mille puhul meil on oluline osa asurkonnast, võib-olla on on rohkem säilinud elupaiku kui mõne naaberriigis ja kui sinna pandud iga senti ja iga euro on selle liigi kui terviku tuleviku huvides märgatavalt mõistlikum paigutus, kui, kui seal püüda neid levila servas olevate liikide asurkonda kunstlikult säilitada. Mingil ajal kaob, vast, vast tuleb jälle ta tagasi, noh, see on, see on ja nende puhul on siis, nemad on vastutusliikideks mujal võib-olla mõni lõunapoolsed liigid hoopis Poolas, Austrias ja põhjapoolsete riikide puhul, vastupidi, on, on, see on Soome ja ja Põhja-Rootsi nagu, nagu just. Jajah, aga nüüd on selline mälu küsimus mul, et kui me vaatame seda eelviimast linnuatlast ja seda viimast linnatlast missugune Eesti linnuliikide arv mõlemas on, kas sama natuke suuremaid, natuke väiksem. No võiks nii öelda, et et suurusjärgus on on olulisi muutusi ei ole püsivaid haudelinde on meil umbes 200 või 210. Ja lisanduvad siis need ebaregulaarsed ja juhuslikud pesitsejad, keda on mis tahes kümnendil, kui seda atlast teha. Ja need võivad statistikat muut muuta just nagunii või naapidiseks, aga, aga püsi, haudelinnu liikide arv on, on praegu ikkagi suhteliselt sama. Iseküsimus on nüüd see, et eks selle ülemäärase inimtegevuse tulemusena hakkab varsti avalduma ka väljasuremisvõlg. Tähendab, et praegu tundub, mõnigi liik on ikkagi veel olemas ja, ja me ju kaitseme ja teda ja suuname sinna igavest jõupingutusi, aga, aga, aga mõne liigi jaoks võib-olla asjatu. Aga seda on parem juba rääkida näiteks Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogidega, kes, kes sellega selle teemaga otseselt tegelevad. No praegu võime küll nii-öelda, et Eesti linnustik oli, on ja mõneks ajaks ka jääb ja jääb arvatavasti siis ikkagi väga pikaks ajaks vähemalt mingilgi kujul. Rääkisin lindudest ja eriti siis just eestilindudest ja eriti just eesti haudelindudest Erik leibakuga. Teadvus tegeleb keskmise mõõtmega asjade kõrval väga palju ka väga suurte ja väga väikeste asjadega. Väga väikesi asju tihtipeale nimetatakse nanoosakesteks. Täna räägimegi nanoosakestest meditsiinis ehk siis nanomeditsiinist ja põhjuse annab asjaolu, et laboril on stuudios külas Tartu Ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu kes muide sellele ametikohale asus alles möödunud aastal enne seda, olles olnud külalisprofessor Tartu Ülikoolis. Ja seoses sellega on oodata nüüd järgmisel nädalal, teisipäeval ka Tambet Teesalu inauguratsiooniloengut Tartu Ülikooli aulas, nii et kes soovib vabu kohti kindlasti seal mõni veel olnud või siis vaadata, võib, kaotati veest. No kui me räägime meditsiinist ja, ja inimese tervisest, siis on selge see, et väga paljugi sõltub sellest, mis toimub nii-öelda molekulaarsel tasemel. Hea oleks ka, kui, kui meie selline sekkumine, kuid teinekord vaja on, toimuks ka võimalikult molekulaarsel tasemel. Nii et kui me räägime nanomeditsiinist, siis siit see lootus justkui läbi kumab. Aga täpsemalt, mis on nanomeditsiin? Alameditsiiniks nimetatakse siis definitsiooni järgi sellist meditsiini valdkonda, mis tegeleb nanotehnoloogiate rakendamisega meditsiinis ja lihtsustatult ja hästi laia puuga öeldes tähendaks see seda, et me defineeri nano-meditsiini-na selliste osakeste kasutamist haiguste diagnostikas või ravis, mille üks mõõde jääb vähemalt vahemikku üks kuni 100 nanomeetrit seal siis juuksekarvast veel väiksem, see on juuksekarvast vähemalt 1000 korda väiksem. Me räägime ikkagi mingisugusest sellisest osakest, mida saab mõõta või võrrelda suuremale Kuuliga täpselt kui nüüd konteksti panna, siis näiteks suhkrumolekul on üks nanomeeter ja ühtlane keskmine selline valk nagu albumiini on kuskil 10 nanomeetri kandis. Et siis tüüpiline kliiniliselt kasutatav nanoosakene on tavaliselt 100 nanomeetri diameetriga millest need meditsiiniliselt kasutatavad nanoosakesed on tehtud. Kindlasti enamik saatega kuulajaid on kuulnud lippasoonidest, et need on siis sellised piinlik piitse või lipiidse kaksikkihiga tud pesiiklid, kuhu on võimalik siis pakkida kas vees lahustuvaid või lahustamatuid, agente või molekule siis sellised väiksed põiekesed täpselt need on väiksed pojakesed. Enamik kliinilises kasutuses olevaid nanoosakesi on lippasoonidel põhinevad. See on tegelikult selline orgaanika, ta ei ole mitte süsiniku kerake nagu tihtipeale nanoosakesed. Jon. Ei jah, tegelikult süsinik-nanoosakesi, nendega tehakse küll palju sellist eksperimenti, Taal, meditsiini või prekliinilist tüüpi tööd aga teatavatel põhjustel nagu näiteks see, et nad on sisuliselt mittelagunevad bioloogilistes süsteemides. Meil üldise konsensuse kohaselt sellist meditsiinilist väljundit elusorganismides Pole näha, sest oleks ju hea, kui see meditsiiniline sekkumismehhanism kuidagi kaoks. Täpselt, sest see on üks, üks ülioluline aspekt on see, et kliiniliselt kasutatavate nanoosakesed peavad olema siis biolagunevad Nad peavad tegema oma töö ära, nad peavad olema noh, võimalikult kokku sobivad meie kudedega tekitama omakorda mingeid mittesoovitud reaktsioone. Ja noh, see on see põhiline baas, millelt me lähtuvad, kuidas selle lipo zoomi tegemine käib, selleks on hästi palju selliseid juba üle poole sajandi jooksul välja töötatud metoodikaid. Ja noh, lihtsalt see põhi nagu lähenemine, on see, et kuna lipiidid, mis on siis nagu me nagu enamik kuulajaid jälle veab, siis bet armastav ja vett mitte nii väga armastan pool, siis nad moodustavad spontaanselt vesilahustes agregaate mida on siis noh, teatud tingimustel võimalik. Noh, nad hakkavad üksteisele külge täpselt ja neid osatakse juba pool sajandit teha. Siin ei ole erilist praegu arendada midagi. Tähtis on see, et kuidas nad tööle panna, täpsed tegelikult on tööd, kui ma lihtsalt vaatan nagu objektiivselt Teadlasena, aga et kui kuidas asjad käivad ja kuidas ka ravimitööstustaimed neile just meeldib miski, kus, kus kõik asjad on juba paika loksutatud, läbi töötada, tööd ja ennast tõestanud siis ma näen just vastupidi, et, et näiteks käisingi siin hiljaaegu ühel kliinilise nanomeditsiinikonverentsil, kus siis enamik uusi töös olevaid nanoosakesi just põhinevad sellel samal libasonaalsel taustal. Ja, ja kõik näiteks teadlastena mäe püüame teha üha üha uuemaid ja multifunktsionaalse naid nanoosakesi aga täiesti selgelt on tuntav ravimitööstuse teatud skepsis ja soov tegeleda nende platvormidega, kus on juba tõestatud, et nad toimivad, müüvad ja, ja nendega on võimalik ka lihtsalt raha teha. Ahah, nii et sellise lippasoomi asemele midagi millegi leiutamise jaoks lihtsalt ei ole väga suurt toetust või motivatsiooni ravimitööstuse poolt vähemalt sellist tellimust Seda võib nii-öelda noh, tegelikult on ju lisaks lippasoonidelambell teatavat tüüpi nanoosakesed näiteks üks, ligi miljardilise aastamüügiga ravim on põhineb inimese plasma kõige peamisel valgul albumiinil. Et see on siis albumiini, paklitakselli nanoosake, mida tuntakse nime all Adraks saan. Ja see osake siis noh, tena teda kasutatakse mitmete vähitüüpide raviks ja sisuliselt sellel juhul see nanoosakese eelis on see, et meil pole enam vajadust kasutada gospaglitakse heliga teatud toksilist, Solventi. No nüüd me oleme nanoosakestest enestest juba päris palju teada saanud võiksime jõuda ka selleni, et kuidas neile see meditsiiniline funktsioon külge Nanoosake ongi lihtsustatult võiks teda vaadelda kui kandjat. Võime turule võtta koti kaasa ja panna siis üht-teist ja kolmandat on võimalik sedasama lipposonaalset või mõnda muud platvormi laadida kas ühe või teise vähivastase ravimiga ja seda tehakse pidevalt erinevate juba kasutuses olevate ravimitega või siis panna sinna sisse kontrastainet vähi kuvamiseks või mõlemat või kombinatsioone mitmest ravimist. Et tegelikult võimalusi on palju. Ah nii diagnostika kui ka ravi jah, täpselt. Ja see on siis hea, kui nanoosake juhtub olema selline õõnes, et siis ta saabki kotina toimida. Ja see tegelikult jällegi kõik sõltub sellest, mida me püüame nanoosakestega oma haiguskoldesse viia tüüpilisel juhul haiguskoldeks on vähkkasvaja nanoosakeste puhul ja noh, ongi, et näiteks lipposoomi puhul me võime laadida Nissani bet armastavaid, kui mitte, arvas armastavaid ravimeid ühel juhul siis sinna selle koti sisemusse, teisel juhul membraani kihtide vahele. Ja tegelikult me võime ju rääkida ka lausa nutikatest nanoosakestest, mis tähendab siis seda, et et või, või see ongi natuke selle asja mõte, et, et kui me, kui me lihtsalt ravimainet süstime inimesesse või, või tabletid anname, siis ta siis ta mõjub, kus juhtub, kuhu ta satub parajast nanoosake, selle saab panna sellist väikest tarkust külge, kuigi ta on nii pisike, aga, aga ikkagi saab panna. Ta ütles, et see on noh, äärmiselt asjakohane ja hea märkus, sest tegelikult Need osakesed, millest me siini seni rääkisime et tegelikult ei lisa nii palju uusi funktsioone, ravimile, ravimi efektiivsust, kui me sooviksime. Et noh, nagu juttu oli, aitavad kaasa ravimilahustuvuse paranemisele või pikendamata toimet see seetõttu, et ei toimu Neerudest ravimi väljutamist nii kiiresti. Aga nutikate osakeste puhul me muudaksin nanoosakese pinda selliselt et sinna külge panna teatud molekulid, millel oleks afiinsus meid huvitava haiguse haiguskolde suhtes. Tunneb ära selle, selle kolde, jääb sinna sinna külge. Ta ütles, et et seal on jällegi hulk võimalikke molekule, mille kaardistamisel on meie labor koos kolleegidega usast. Ühel maailma juhtivad keskused. No ja see on nüüd teaduse eesliinil, kuhu me nüüd oma jutuga oleme jõudnud sest tegelikult ju nii palju, kui mina tean neid nutikaid nanoosakesi veel praktikas praktilisse meditsiini viidud ei ole. Kahjuks küll mitte, et see on jällegi õige hiljaaegu siin mõne aasta eest oli üks, üks ravimiuuring, mis kahjuks faas kahes lõpetati. Ja noh, seal oli just seesama kontseptsioon, et oli polümärne nanoosakene, kus oli sees vähiravim ja pinnal üks eesnäärmevähi vähikolletega külge kleepuv aine. Aga lihtsalt teatud põhjustel, mis tegelikult on eeskätt seotud selle nagu ravimiuuringud disainiga. See ei töötanud nii, nagu vaja. Võib-olla tuleks siis lihtsalt paremini disainida järgmine uuring, täpselt nii. Aga räägiks nüüd natuke lähemalt sellest, et mida nendes kahes teaduse eesliinil olevas laboris siis millest üks on Tartu Ülikoolis täpsemalt. Et meie spetsialiteet on siis see, et me me kaardistame erinevate haigustüüpide veresoontes olevaid molekulaarsed aadresse ja selleks me kasutame teatud metoodikat nimega in vivo faagi display mis siis võimaldab meil leida lühikesi valgujuppe umbes 10 Aminaattalisi peptiide, mis siis kleepuvad ühe või teise neid huvitava jälle, kas vähitüübi või mõne muu haiguskolde põiga normaalsete kudede veresoonte külge. Näiteks üks just nail töös olev hästi põnev peptiid. On ülimalt aju ajukoes spetsiifiline Ta läheb ajju ja ületab kaenato entsefaliit barjääri. Juhul kui näiteks see töö läheks nii, nagu me loodame siis võib ühel päeval juhtuda, et meil on viis, kuidas viia kõiki näid äärmiselt paljulubavaid, kasvufaktoreid, neurot, troofilisi faktoreid, ajukoesse, mis näiteks võimaldaks ravida Meil või edasi lükata Kaspar insoni haigust, Alts aina ärritajad, teisi. Et tulebki öelda, et meie meeskond siin, nii Tartus kui USA-s on hästi interdistsiplinaarne, et, et näiteks meie meie rühmas on keemikuid, materjaliteadlasi bioloogiat kui ka arstitaustaga inimesi. Ja siis just selline mitmete valdkondade koostoimimine, suhtlus ja erinevad vaatepunktid on hädavajalikud sellise nagu kliinilise väljavaatega nanomeditsiinialaseks uurimistööks, sest definitsiooni järgi on nanomeditsiin põhinebki mitmetel mitme jalaga toolile. Eks. Kas sellest ka kasu on, et asjaga tegeletakse nii Ameerika Ühendriikides kui ka Eestis? Sellest on kindlasti palju palju abi. Noh, siin on hulk aspekte, mida kõike ei jõuagi, Kattaga kõige olulisem on see et meil tegelikult just selle Ameerika koostöö läbi on, on alati alati võimalik suhelda selle nanomeditsiinivaldkonna täielike tippudega kasutada selle California Instituudi tuumiklaboreid teha katseid, mida ehk ei ole täna veel nii lihtne teha, siin. No ühest ravimiuuringust me juba rääkisime, see jäi küll paraku toppama, aga, aga kas on mõned veel nii-öelda silmapiiril? Tegelikult üks meie nagu veel minu Ameerikas, kui ma täisajaga töötasin sellel ajal tehtud tehtud avastusel põhinev molekul. Üks kude benetoreerib peptiid, on nüüd faas üks b ravimiuuringus Austraalias ja seda tegelikult kasutataksegi ühe, sellesama Taglitakse l albumiini nanoosakese võimendamiseks pankreasevähi puhul. Juhul kui, kui see peptiid läheks läbi ravimiuuringut, oleks loomulikult noh, ülimalt oluline. Nagu läbimurre läbimurret. Selline on siis nanomeditsiin ja nii kaugele, nagu me äsja kuulsime, ongi jõudnud nanomeditsiinialased uuringud. Ajasin seda juttu Tartu Ülikooli meditsiiniprofessori Tambet Teesalu. Tänases saates oli juttu olukorrast linnuriigis ja nanomeditsiinis. Juttu ajasid Eerik Leibak, Tambet Teesalu ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni idas.
