Teadust kõigile, kui aine ja antiaine kokku saavad, käib pauk ja kaovad mõlemad. Kui universum alguse sai, pidi ainet ja antiainet olema täpselt ühepalju. Kindlasti said nad kokku, tegid pauku ja kadusid. Ometi oli midagi algusest peale pisut nihkes. Anti jäine kadus neil kokkusaamistel peaaegu täiesti. Ainet jäi aga nii palju üle, et sellest said tekkida kõik galaktikad ja loomad ja linnud ja inimesed. Mingi põhjus pidi olema, et meie tänases maailmas on ülepea olemas miski ega pigem eimiski. Sellele põhjusele on teadlased ajapikku jupphaaval lähemale jõudnud ja just hiljuti natuke jälle sellest täna räägingi osakeste füüsiku andi hektariga. Teaduskirjanik Tiit Kändler on aga jälle ühe raamatu läbi lugenud seekord Remy pragi Esseistliku teose Euroopa rooma tee ja jagab loetu põhjal saadud muljeid ja mõtteid euroopluse olemusest. Meiega olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Nüüd on aeg rääkida ainest ja antiainest. Põhjuse annab selleks CERNi teadlaste hiljutine avastus kus nad tegid kindlaks veel ühe väga väikese, kuid tähtsa erinevuse aine ja antiaine vahel. Ja lõppkokkuvõttes aitab see erinevus natuke paremini aru saada sellest miks üldse midagi olemas on. Miks on maailmas nii palju ainet? Ja see on ju väga hea, et ainet on, et on tähed, planeedid, inimesed, lennukid, arvutid, toolid, lauad, nimekiri on lõputu. Seda kõike tänu väga väikestele mikromaailmaerinevustele, mida nüüd teadlased osakeste seas aeg-ajalt üles leiavad. Stuudios on Andi Hektor, kes on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur ja töötanud palju ka sealsamas CERN-is, Euroopa tuumauuringute keskuses kus nii nagu ka ilukirjanduse lugejad teavad, kes on Dan Browni raamatuid lugenud, mis on küll liialdatud, tegeldakse ka antiaineuuringutega. Aga enne, kui me jõuame nüüd selle väga väikese erinevuse juurde, mis nüüd mõni nädal tagasi avastati ja millest ka vikerraadio teadusuudises oli juttu seletaks veel kord ära, mis imelik asi on antiaine. Tavaline aine on teada, see on meil siin olemas. Tõepoolest, mis imelik ollus, aine ja antiaine siis on? Noh, võib niimoodi mõelda, et antiaine on aine peegelpilt. Et kui me vaatame tema laengut, siis võib öelda, et on alati vastasmärgilise laenguga, näiteks kui me vaatame elektroni, mis tema antiosake on positron mis on siis plussmärgilise laenguga, erinevalt elektronmiinusmärgiga. Ja mõnes mõttes ongi ta nagu selline ain antipood, tal on kõik asjad, vastupidi, kui on aine samasugusel osakestel. No kui saadi aru, et ütleme kuskil 1900 kolmekümnendatel, et on antiaine olemas täpselt vastupidi, naine, siis tekkis küsimus, et noh, kui me läheme väga varajase universumisse tagasi, kui aine oli kuum. Et siis peaks ju kõik see aine nii-öelda noh, aine ja antiaine on siis koos segamini, see peaks nii-öelda ära Anichi leeruma. Ehk Anihleerumine on selline nähtus. Aineosakese ja antiosakese kokku siis käib selline väike kõrakas, kaovad ära jääb järgi ainult noh, väga kerged osakesed, kiirgus näiteks valguse osakesed või neutriinod. Ometi me näeme enda ümber ju, et siin on aine, me ei näe kuskil antiainet. Ja siis tekkiski küsimus, et aga kuidas siis saab niimoodi olla, et me näeme igal pool ainult aine aine aine kusagil ei ole seda antiainet. Ega seda ei osatudki hästi seletada, kuni täiesti ootamatult juba viiekümnendatel 1900 viiekümnendatel avastati, et teatud osakesed tegelikult rikuvad seda nii-öelda sellist aine antiaine sümmeetriat. Ahaa, see tähendab seda, et nad ei ole täpselt peegelpildid. Ja just nimelt, et nad ei ole päris täpselt peegelpillid, seal on väga-väga väike erinevus, on tohutult väike erinevus, aga tõepoolest on teatud osakesed, mille puhul see eriti hästi välja tuleb. Noh, näiteks need on siis mitmed Mesonid, mis natukene tõenäolisemalt lagunevad aineks ja natuke vähem tõenäolisemalt antiaineks. See erinevus on miljardik või alla selle. Aga ometi on olemas ja noh, selline võib ausalt öelda, et selline jäävusseaduste rikkumine tegelikult šokeeris füüsikuid täiesti paljud algul arvasid, et see tulemus ei olegi õige. Et seal on mingi eksperimentaalne eksitus. Jajah, aga jäävusseadused tuleb sealt umbes sisse, et tegemist on siis nii-öelda vastand märgiliste osakestega antiaine aine puhul. Ja, ja noh, me ju peame kasvõi selle laengu jäävuse seaduse järgi peaks seal lagunemisel ja igasugustel muudel sellistel protsessidel summaarne laeng nagu samaks jääma, kas siis ei jää? Nojah, selles mõttes ei jää, et seal on, muidugi, peab vaatama koos, et see, see ongi selles mõttes natuke keerulisem selle üle ainult laeng, vaid seal on ka selline nähtus nagu baarsus, ehk siis peegelpildi mis ütleb, et peegelpildis on loodusseadused ka samasugused ja neid rikutakse korraga. Et seal ongi seda natuke keerulisem nii-öelda ette kujutada. See ongi nüüd hästi väike vahe, kui meil on näiteks osake, mis on neutraalne ja see laguneb, siis seal tulebki välja jätta, natuke tõenäoliselt laguneb nüüd osakeseks kui antiosakeseks. Kui me paneme nüüd paneme sinna juurde veel aja sümmeetria, siis tuleb välja, et tegelikult ajas on see asi ikkagi sümmeetriline. Et seal see läheb juba. Aga mida see tähendab? See tähendab seda, et me nii-öelda ka aja keeraks teistpidi, selles selles protsessis siis me läheks, et kokkuvõttes me saame nii-öelda nulli. Kui me kõik need protsessid kokku summeeriks, antiaine ja aineprotsessid, sest seda nimetatakse, see on eriline teoreem juba, mis on seotud matemaatilised, natuke sügavam nähtus. Et noh, me teame, et Universumi osakesi kirjeldab selline suur aegruumi sümmeetria nagu Lorentsi sümmeetria. Ma ei hakka seda lahtiseletamise, tähendab, aga huvitav sümmeetria ja see seal on matemaatiline teoreem, mis ütleb, et kui me võtame arvesse kõik need kolm sümmeetriat loengu sümmeetria, laengu jäävuse baarsuse baarsus ehk ruumilise asümmeetria jah ja aja sümmeetria siis need kõik korraga ei tohi olla rikutud, ahismi rikuks ka nii-öelda Lorentsi sümmeetriat, ahah, aga nende piirides me saame siis natukene mängida. Ja aja sümmeetria tähendab siis seda, et kui me paneme väga teoreetiliselt aja tagurpidi käima, täpselt, et kui me kujutame ette, et me lihtsalt käsitsi paneks üheteistpidi käima, siis otseselt läheks nii-öelda lähevad alati tagurpidi tagasi. Et selline seitsmefüüsikas olemas. Ahaa, nii et Loorents siis oma reeglite järgi lubab meile niisuguseid üleminekuid või niisuguseid rikkumisi teatud piirides. Aga nüüd on küsimus selles, et, et kuidas neid avastada ja kuidas need tegelikult on ja kas neid tegelikult ka on. Ja sellest siis See lõppkokkuvõttes, et kui palju meil on ainet ja antiainet tõepoolest tegelikult füüsikud arvavadki, et laengu jäävus ja baarsus ja aja sümmeetria nad on, kõik eraldi ka jäävad, aga jah, siis selgus, et ei pruugi olla, et sellega ei kaasne ka midagi väga hullu. Ja noh, tegelikult see väike rikkumine seletab siis ära selle, miks miks on ainet rohkem kui antiainet, sest needsamad osakesed saavad laguneda tõenäolisemalt aineks kui antiaineks. Sellest väiksest erinevast lõbus kasvab. Üsna suur erinevus, mis need algosakesed on, kas need on sisaine või antiaine, lagunevad no nende nende kohta selles mõttes noh, seesama ürgne plasma nii-öelda, mis varases universumis oli seal, seal oli palju osakesi, onju, et seal on lihtsalt noh, nii-öelda teatud protsessid, noh, seal on veel keerulisem, seal peab olema tegelikult, et selline lihaga, aga ette heita need algosakesi Leidan siis mõlemat seda tüüpi, et, et mõlemad lagunevad natuke rohkem osakesteks kui antiosakesteks. Jah, just just et seesama näiteks seesama nüüd hüpates kohe sinna CERNi selle avastuse juurde, nemad uurisid tee null Mesonit. Ka selle puhul sa näed, kui, kui seda mõõdad ütleme miljardeid miljardeid kordi seda osakese lagunemisse näed, sõltub miljardi kohta võib-olla üks, üks lagunemine rohkem aineks kui antiaineks. Sealt tulebki see väike erinevus sisse. Ja noh, ma pean kohe ära ütlema ka selle, et et kuigi me teame, et see laengu ja baarsuse rikkumine on olemas ja sellega saab seletada aine tekkimist, siis tegelikult on see meie teadaolevas füüsikas nii väike, et sellega me ei saa seletada ära seda, miks on universumis nii palju ainet Ja tuleb teha veel avastasin, et leida veel selliseid kohti, kus, kus see laengu ja baarsuse rikkumine ka tegelikult aset leiab. Tõepoolest, et noh, on välja pakutud igasugu hüpoteese, aga noh, mingil hetkel oli väga populaarne hüpotees, seda nimetati leto geneesiks. Et on olemas siuksed, rasked osakesed, mille nimi on Lektonid. Nad on mingis mõttes sarnased elektronid, elektron ja positron, neutriinod, ega siis nemad nende puhul üsna lihtne on näidata, et neil või palju suurem olla see laengu ja baarsus rikkumine ja siis nemad saavad tekitada nii-öelda selle algse ebatasakaaluaine ja antiaine vahel, et ainet on rohkem. Kuni lõpuks siis universum jahtub, siis jääbki järgi lõpuks ainult aine. Aga neid aine ja ei, Neid laengu ja baarsuse rikkumise selliseid väikesi juhtumeid on avastatud varem ka. Et see ei ole selles mõttes need suur avastus või väga suur avastused. Et lihtsalt uute osakeste puhul leiti sega võimalik olevat. Et distakati juba kuuekümnendatel, 50 50., isegi viiekümnendatel juba juba leidma otsast ja selliseid väikesi rikkumisi on siis nii-öelda mõned juba juba leitud, see oligi seni viimane, siis aga sellest veel ei piisa. Ja nüüd tegelikult juba tekibki selline küsimus, et, et siin tundub nagu natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, et püüame kokku saada seda, seda suurt aine ja antiaine erinevust neid hästi väikeste tükkide kaupa. See on, tundub ka natukene huvitav selles mõttes, et jah, ei leia, leia sellist suurt ühte erinevust ja võib ka tekkida see küsimus, et kas need väikesed erinevused mõjuvad kõik nagu ühes suunas siis. Kuidas me sellest saame kindlad olla? Ja seal on tegelikult nii, et noh, millest üldse see tegelikult selle laengu ja baarsuse rikkumine sealt tuleb, on tegelikult tuleb tuleneb nõrgast interaktsioonist, et looduses on nagu ma tuletan meelde kõigile neli interaktsiooni, siis mida me teame, gravitatsiooniline interaktsioon, elektromagnetiline tugev interaktsioon ja nõrk interaktsioon, see nõrk on, nagu nimigi ütleb, väga nõrk, seda meie igapäevaelus praktiliselt ei kohta välja arvatud teatud radioaktiivsetes protsessides. Ja nüüd seda laenguga baarsuse rikkumist teostabki Justine, nõrk interaktsioon. Ja seda me saame arutada ja me tegelikult saamegi võttes need tuntud osakesed, siis me saame näidata, et tegelikult see on liiga väike, et nii palju ainet oleks järgi jäänud. Et tõenäoliselt on vaja ikkagi mingisugust uut füüsikat. Ja jällegi miks, miks nüüd füüsikud väga uurivad, osakestefüüsikud uurivad neid osakesi, mis sellist rikkumist tekitavad. Sest tegelikult need osakesed on mõnes mõttes ka tundlikud selle nii-öelda füüsikud nimetavad omassarkoonis siis uueks füüsikaks ehk teatud uue füüsikaprotsesside suhtes. No näiteks, kui on mingid raskemad osakesed või midagi muud, siis nad mõnes mõttes on nagu tundlikumad selliste efektide suhtes ja see on ka põhjus, miks neid muidugi väga siis uuritakse. Ja selleks ongi vaja just seda suurt põrgutit, kus neid raskemaid osakesi saab ka jah, just, et no see pole ainuke põhjus, et eks seal uuritakse väga palju erinevaid erinevaid protsesse. Konkreetselt seal CERN-is on tegelikult nüüd selle kiirendi juures või põrgute juures on neli suurt eksperimenti, et seal on siis CMS atlas üxexperimisele nimi on Alice ja siis see eksperiment, mis nüüd selle avastuse tegi, elad, kutsutakse elatseebee on selle nimi ja see p seal on, viitab teatud osakesele tegelikult aga selle, see on ka selline klient, mis oligi tegelikult seda tüüpi asjade uurimiseks disainitud. Ja nende antiaineuuringutega on teada juba mõnes mõttes see, kuhu nad peavad jõudma, et nad peavad jõudma selleni, et, et leida üles veel erinevusi aine ja antiaine vahel. Nende selles peegelpildis veel selliseid väikesi erinevusi. Sest tõsiasi on ju see, et meie maailm on olemas ja, ja ainet on siin rohkem kui antiainet ja muud seletust sellele seni ei ole vist välja pakutud ka. Et selles mõttes tulemus on teada, aga uuringud ikkagi käivad tohutu hooga. Mis õigupoolest. Paeluv füüsikuid antiaine urite juures. No eks see suur eesmärk on ikkagi lõpuks tekitada seda antiainet ja siis teha temaga nii-öelda kõikvõimalikke eksperimente, et näha, kas seal, kas ta on erinev või kas ta on meie täpselt täpne, nii-öelda meie peegelpilt. Et noh, kõige kõige lihtsam eksperiment või, ja mis on ka väga täpne, mida füüsikud tahavad sellist teha, on selline, et seda antiainet tekitatakse, mida on väga väga raske, tekitades tekib väga vähe. Aga see vähenemist siis tekib, see kogutakse noh, teatud nagu ma juba rääkisin, ainega kokku panna, ei saada, kohe annihileerub ainuke 500 nii-öelda koguda on teatud sellisesse nimetatakse magnet pudeliks. Magnetmagnetväljaga hoitakse seda nii-öelda neid antiaineosakesi seal siis pudeli sees pudeliseintest eemal. Ja, ja noh, siis üritatakse neid mõõta nüüd jälle tekib kohe järgmine probleem, et niikaua kui need antiaine osakesed on laetud, siis magnetväljaga saab neid kinni hoida, aga nii kui sa tahad mingeid mõõtmisi teha, siis sa peaksid muutma nad neutraalseks ehk antiprootoni viima kokku antielektroni kaid, positroniga paneme nad kokku, anti Need vesinikuks ja siis võib-olla mõõtma näiteks selle vesiniku spektrijooni, kuna spektrijoonte mõõtmine on väga selline täppiseksperiment, selle jaoks on olemas väga ülitäpset tehnoloogiat. Seal tekib kohe selline probleem, et nii kui sa paned selle positiivne kokku antiprootonid, siis ta muutub neutraalseks ja teda ise enam magnetväljaga hästi kinni hoida ja noh, siis on välja mõeldud sellised trikid, kuidas siis noh, algul on magnetvälja abil koos siis nad kiiresti pannakse kokku siis natuke aega nad püsivad nii-öelda veel seintest eemal, nii kaua ei saa, hästi kiiresti saab nii-öelda, mikrosekundite jooksul saab need eksperimendid ära teha ja noh, siis nad siis Anichelleeruvad ära seal. Ja no tõepoolest kõik need Ekspreinim siiamaani on tehtud, on ka näidanud, et tõepoolest see näiteks antivesinik on tõepoolest väga täpne ülitäpselt meie maise vesiniku koopia. Et tõepoolest, me ei ole siiani suutnud sellist mingeid mingisugust erinevust avastada. Aga noh, neid eksperimente kogu aeg tehakse, üritaks teha täpsemaks ja noh, teine asi, mida ütleks, et ka anti ainult natuke rohkem koguda kokku et nüüd ei maksnud muidugi arvata, et seal on kilogramm, antiainet või isegi gramm, vaid tegelikult on seal ikkagi üli üliväikseid koguseid antiainet. Et noh, nagu me teame, antiaine on selles mõttes ohtlik, et kui teda oleks üks gramm ja kui ta viskaks seda nii-öelda aine sisse, siis oleks nagu noh, päris kõva selline tuumapommi plahvatus. Et selles mõttes muidugi need kogused on ikkagi noh, mikroskoopiline isegi vale sõna. Selles kontekstis on üli üliväiksed. No õnneks aga tuleb välja, et aatomitest siis on, vesinik on juba tehtud antivesinik ja see on kõige kergem, vaata mis üldse on kõige lihtsam ka, et kas midagi keerulisemat ja raskemat ka on juba silmapiiril. Meelium anti hiljem ja ma ei, ma isegi ei julge peast niimoodi öelda, et et noh, neid aatomi aatomituumi on juba raskem teha ses mõttes, et enamasti nüüd kui neid osakesi tekitatakse, neid tekitatakse, niimoodi pommitatakse mingite kõrge energiaosakestega pommitatakse märklauda, mingit ainet, sealt lendab välja siis prootoneid, enamasti siis natuke antiprootoneid noh, aeg-ajalt lendabki välja anti neutron, antineutron ja selline häda, et neutron, antineutron nagu noh mõlemad on elektriliselt neutraalsed ja neid on väga raske välja selekteerida, seega ainuke viis seda tegelikult seda nii-öelda anti. Kui panna anti prooton kokku antineutron ja siis tekib antideuteerium. Et see oleks siis kõige lihtsam liit tuum, noh see on ka juba, see on ka ikka vesinik raske vesinik on ka raske vesinik, täpselt et see on vesinik, aga raske vesinik, aga noh, sellega on ka see, et seda niimoodi eraldi ma neid kokku panna ei saa. Aga aeg-ajalt teatud protsessides üldse iseenesest tekkida. Selline noh, juhuslikult tekivad hästi lähestikku antiprooton, antineutron ja kohe kleepuvad kokku. Aga selle tõenäosus on niivõrd väike, et noh, võib-olla üksikuid tuuma, siit saab niimoodi teha, aga ei, mingit mikroskoopilised aine kogust niimoodi teha on väga, väga peaaegu võimatu. Ja noh, nii nii kui me läheme nüüd räägime näiteks andi Heiliumist, mis oleks siis järgmine element, siis selle tegemine on selle võrra veel veel raskem, aga kui õnnestuks, siis vaataksime tema spektrijooni või isegi teeme meil raskemaid elemente, eks ole, ja siis võib-olla hakkavad spektrijoontes ka juba erinevused tulema ja, ja ei noh tegelikult nende tuumade vastu tuntakse selles mõttes huvi küll, et noh, me teame tuumafüüsikast, et on olemas nii-öelda aatomituumadele ka spektrijooned, need on küll röntgeni ja gammakiirguse juures väga kõrgetel energiatel, aga need on palju täpsemad, aga nendega on nagu nende mõõtmine on mõnes mõttes palju keerulisem. Nii et kokkuvõttes ma arvan, et kui me selle vesiniku anti vesinikuga eksperimente teeme, siis me võime üsna hästi öelda, et et noh, meil ei ole mõtet väga väga punnitada selle nimel, et saada neid raskemaid elemente. Sest noh, me sama samad eksperimendid suht hästi ära teha selle vesinikuga. Muidugi uudishimu on ikka, et eks füüsikud ikka üritavad keerulisemaid asju teha. Et noh, alati võid mõelda, et võib-olla seal on midagi järsku ikkagi midagi teistmoodi. Niisugused on lood siis antiainega ja ajasin ainesti antiainest ja nende erinevustest juttu andi hektariga keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. See, et me oleme Euroopas, on tõde, mis on kestnud juba 1000 aastat ja rohkemgi. Euroopa liidus oleme nüüd üle 10 aasta olnud. Nüüd sellest Euroopa taustast on raamatu kirjutanud prantsuse filosoof ja ajaloolane Remyybraak. See raamat on ka eesti keelde tõlgitud ja eesti keeles kannab ta pealkirja Euroopa rooma tee. Euroopa koma rooma tee. Raamatut on lugenud teaduskirjanik Tiit Kändler, kes on ka laboristuudios kohal ja see tähendab seda, et algamas on labori saate raamatut. Jah ilus raamat, ilusa Euroopa. Selle on välja andnud Edmund Burke'i selts ja raamatulõnga järjehoidja paelmärgid eraldi ära mõnus käes hoida, järge hoida. Reni praak erineb niukses keskmises prantsuse filosoovist kelle laused on võikalt pikalt segased ja satuvad omaenda välja mõeldud terminoloogia lõksu. Selle poolest, et tema jutt on ladus, loogiline, lihtsalt jälgitav, aga siiski täis üllatusi. Ta ise seda nimetanud Esseeks tähendab juhtides tähelepanu, et see ei ole teaduslik uurimus, vaid lihtsalt tema. Ütleme siis nõnda, et tema arvamuse roopast, kuidas me oleme siia jõudnud, tähendab nii nagu Lennart Meri küsis, et kust me tuleme ja kuidas me siia oleme jõudnud, siis palun väga kulla kuulaja võtta, et see raamat soovitan soojalt. Seda võib lugeda aga lausa ilukirjanduse pähe. Niisiis Euroopa koma rooma tee, mis see tähendab, see tähendab seda, et et vaadake Euroopa minu meelest praegu juba, noh, mis tähendab Euroopa, kus Euroopa on, eks ole, tähendab Euroopa liit või nende juhtkond või tundub, et nad on hakanud kahtlema üldse selles, et Euroopa on inglased üldse, seda tuleb välja. Aga mina olen selle mõistatuse lahen tõst otsides käinud viimasel aastasel kultuurireisidel ette valmistatud isiklikel kultuurireisidel Prahas, Lissabonis, viiris, Firenzes, Veneetsias, Istanbulis igalt poolt otsitava leiad. Niisiis praegu on 70 aastane prantsuse filosoofia ajaloolane kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale mis just nüüd on meie jaoks väga aktuaalne. Nii et see võib olla inimene, kes pakub meile vastuseid juhul kui ta on vaba, nagu ma ütlesin, prantsuse kultuurimarksistid oma haigusest mis on juhtunud nende mõttevoolud, mis, miks otse minna, kui ringi saab? Need lühidalt öeldes on praagi idee lihtne. Et meieni meie all ma mõtlen, nüüdisaegseid, eurooplasi jõudis, ütleme see kreeka kreeka kultuur, tekstid ja kirjandus, mis on, eksole, Bardot toona rohkemgi jõudis läbi roomlaste nõudis läbi Rooma, sellepärast ta ütlebki, mina ütleks niimoodi, et kõik teed tulevad Roomast läbi Rooma sellepärast et roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjandusena sõjaliselt väga edukalt. Kuidas Kreekasse otseselt veel midagi on? Kirjandus on olemas, eks ole, kujutage ette ja siis nad hakkasid tõlkima ja tassisid need kreeklasi küll orjadena, küll mitte orjadele endale sinna Rooma kokku, eks ole. Ja arhitektuurikunstid Nad avastasid need roomlased, need on jõudnud läbi roomlased, Kreeka tõed ja siis mina, roomlased tegid eripärast nimelt, Nad säilitasid algallikaid. Et üha enam nendesse süüvida araablased, aga kes ka ju ammutasid kreeka kultuurist, eks ole, ja ja, ja milleni artiimsus ta ammutasid, ei millegi muu kui oma koraani, eks ole. Kuid nemad käitusid teistmoodi, kui nad olid, Aristoteles vastavad vajalikud neile vajalikud kirjakohad tõlkinud. Ei hoolinud originaalist. Tõlge oli olemas, mis korooniga sobitus ja mis seal enam urgitseda, väidab praak. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi India toel nullini ja seal siis nulli juures peatusid. Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevus, ütleb praak. Ja nimelt kristlastele pakub huvi originaal. Selles üha uue otsimine. Islami õpetlased ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi. Koraanile ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi, see tuli mulle üllatuseks siis 11. sajandil plakati tõlkimast. Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elus oledki näha maailma, vaid oma vaatepunktist, kirjutab praeg võimaliku, hõõru tsentrismi kohta. Samas ei, kuulake tähelepanelikult, väidab tema, pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunud teistest kui Euroopa. Et see meie õnn ja õnnetus Hiina nägenud keisririigina Euroopa mitte kunagi. Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis enam, ta läheb tõega vastuollu, Verdapracument süüdistatakse eurotsentristlik veel enam mingisuguses rahvustsentrismist. Tõsi. Me kõik huvitav ja teistest Euroopa on oma olemuselt roomlik, väidab praak, just nimelt sellepärast, et roomlased lõid endise Uuena Uuse Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne islamimaailm, enam mitte. Noh, selle selles võib veenduda igaüks, kes süü Istanbuli. Soovitan soojalt. Aga kultuuri mõttes. Niisiis mõtlen mina ette, eurooplased kolduvad mööda maailma ringi. Jaapanlased, hiinlased, kas keegi on näinud mõnda moslemi turisti? Moslemiturismirühma? Ei ole. Huvitav, see on kultuuri, sest see pole nende asi enam pärast seda, kui nad seda seal tammutasid, nii palju, kui vaja oli. Kõik punkt. Neid ei huvita, see ei hakkagi huvituma LV siit siis meie tulevik. Mis on täiesti noh, karjus vastuolus sellega, mis meile jutustatakse, ütleme nii, nüüd üks ilus näide on tal siin. Kuidasmoodi eri kultuurid on vaadanud maailma, et kunagi oli üks prantsuse antropoloog, nii nagu Claude levist roos kuus mees möödunud sajandi keskel. Siis kui ta küsitles Brasiilia sisema indiaanlase, küsis neilt, et mille poolest nemad nende arvates erinevad eurooplastest või eurooplased neist siis mõtlesid indiaanlased nagu natukene ja siis ütlesid, et indiaanlased ei korja kunagi lilli. Väga sügav mõte. Niisiis, selliseid pärleid on siin raamat parasjagu täis ja nüüd esitab küsimuse, kas moslemite puhul saab kõnelda humanismi ist milles püütakse luua sellist maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust jumal on välja lülitatud. Euroopas on humanist lihtsalt üks viisakam sõna artisti kohta, sõideta, mis on jumala õige. Nüüd siis, kiidab ta, teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismi rääkida üllatuslikult näiteks koraanis olevat kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui jumala asevalitsejast maa peal. Kuid minu meelest on praegu olulisem sõnum see, et Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see et me oleme sisserändajad iseenda juurde läbi rooma, siis selles mõttes on Euroopa kultuuri üksainus renessanssrida. USA-s algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud. Nii seal viie 15. sajandil 15 sajand Firenzes. Nõnda siis saab siit raamatust lugeda selgelt ja mõistetavalt islami kultuuri esitlust Euroopa kultuuriesitust. Euroopal on häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas. Kirjutata huvi võõraste vastu sai üldiseks, ma tõin juba näite turismist, eks ole. Erinevalt islamist keeldub kristus olemast ühtaegu uske riik praegu seletuma võin spekuleerida, et Euroopale on rände kompakti taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui spekuleerida ma hakkasin, tuleb lõpetada ja soovitada võimalikule lugejale, et raamat on nüüdse sõlme läinud aja lahti arutamiseks üsna hea abiline. Remy praak Euroopa rooma tee niisugune raamat, tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Ilmunud möödunud aastal. Tiit Kändler tutvustas seda raamatut ja selles raamatus käsitletud ideega. Tänases saates oli juttu antiainest ja Euroopast. Juttu ajasid osakestefüüsik Andi Hektor, teaduskirjanik Tiit Kändler ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast. Kuulmiseni tasand.
