Teadust kõigile maikuus labori saates me räägime keskkonna teemadel, sest maikuu on rahvusringhäälingus keskkonnakuu. Tänases saates on laboris külas kaks teadlast Tartu ülikoolist. Botaanik Aveliina Helm ja paleontoloog hõive Tinn. Mina olen saatejuht Priit Ennet. Teema siis elurikkus. No selge on see, et ühest küljest maakeral elab erinevaid liike looma taime, seene bakteriliike väga palju ja keegi ei tea, kui palju neid täpselt elab. Teisest küljest on teada see, et elurikkus on ohus. Liikide arvukuse mitmekesisus maakeral väheneb ja mõnede arvates lausa katastroofiliselt. Eesti keeles on see elurikkus, selline tore sõna. Inglise keeles on öösiti mis otsetõlkes oleks bioloogiline mitmekesisus, mis viitab võib-olla rohkem nagu sellisele erinevate liikide olemasolule. Elurikkus võib ka tähendada lihtsalt nii-öelda biomassi, kui seda on meil palju. Kuidas üldse mõistan ma seda, seda mõistet võib-olla alustuseks oleks hea selles selgusele jõuda. Aveliina Helm. Jah, elulikus eesti keeles on tegelikult ju väga ilus sõna ja, ja mõneti see annab päris hästi edasi seda, milleks meil seda elurikkust ka vaja on või, või mis elulikus meile tähendab, et rikkus on midagi, millest me võidame nii, rikkus on selline? No me kõik tahame olla rikkad, eks ole, millegi poolest vaimus või varas ja elurikkus nagu sellise ilusa üsna kaunikõlalist eestikeelse sõnana annab edasi. Tegelikult küllap küll mitte tahtlikult, aga annab hästi edasi selliste ökoloogilist tausta, mis elulikkusel nii-öelda tervikuna on, et me vajame seda rikkust, et ise elus püsida. Ja see ongi meie selline elurikkus, kuigi ma pean ütlema, et mulle meeldib ka see bioloogiline mitmekesisus, sest et et see on jällegi võib-olla kergemini mõistetavad, et meil on selline meiega koos siin maakeral on väga-väga mitmekesine elu. Aga üldiselt mõista mägi mõlema termini all tegelikult seda liigilist mitmekesisust eelkõige. No mina küll mõistan, jah, ma loodan, et teised ka üldiselt jah, kuigi siin peab muidugi selles suhtes täpsustama, et see liigiline mitmekesisus, eksinud liikide arv, see on ainult üks osa sellest suurest bioloogilisest mitmekesisusest või elurikkusest. Et Elurikkuse hulka kuulub ka geneetiline mitmekesisus, ehk siis, kui palju meil on geneetilist varieeruvust? Selle see omakorda sõltub, kui hästi loodusel läheb ühestki liikidele, populatsioonidel läheb Ülo geneetiline mitmekesisus, ehk siis see, et kui palju meil on erinevaid revolutsioonilisi, selliseid liine säilinud. Et kui rikkalikud on meie, meie praegune selline liigiline koosseis just nagu evolutsioonilise sellist tausta poolest. Et see on omaette elurikkus, siis on meil function, funktsionaalne elurikkus, ehk siis nagu selline tunnuste elurikkus mis, mille all siis mõistetakse seda, et kui palju on erinevatel liikidel, kes meie kõrval elavad erinevaid selliseid funktsionaalseid nagu omadusi, millega nad teevad erinevaid asju, ehk siis no näiteks räägime taimeliikidest, mõni taimeliik kasvab kõrgemaks, teine on madalam on ka selle eest oskab nagu paremini mingeid toitaineid kasutada. Ühel on suured paksud rohelised lehed annab rohkelt biomassi, teine on aga väga osav näiteks väga vähe viljakas mullas kasvama, et sellised tunnuseliste omadused see on ka osa elulikkusest. Ja tähtis on, et kõik need tunnused säiliksid. On tähtis on, et tähtis on, et kõiki neid rikkusi oleks meil täpselt nii palju, kui neid vaja on ja neid on palju vaja. Ütlesin siin ka juba, et keegi ei tea, kui palju liike maailmas on. Mingeid hinnanguid. Ka hinnanguid on ikka antud jah, et hinnanguliselt elab maailmas kuskil 8,7 miljonit Eucerioodsat liiki tuum sees just aga, aga nendest samamoodi hinnanguliselt on kirjeldamata tervelt 86 protsenti maismaal ja veel rohkem meres 90 protsenti meres elavatest liikidest ja nii-öelda kata kataloogis. Kataloogis on meil praegu natuke üle miljoni liigi, ehk siis maailmas on kirjeldatud. Aga jah, hinnanguliselt on neid palju, palju rohkem. Ja nüüd, mis, mis siin praegu muret tekitab, ongi see, et et see tempo, millega me hetkel nagu liike kaotamas oleme, ületab üsna rohkelt seda tempot, millega me liike tõenäoliselt kirjeldame, et me, me isegi ei tea päris täpselt mida, mida ja keda me kaotamas oleme. Aga võib-olla teeme nüüd väikese ekskursi ka maakera ajalukku ja hõive linn on paleontoloog, kes on just selle teemaga palju tegelenud nagu päris algusest alustada alguses maa oli tühi ja paljas. Ja mingisugused elurikkusest me päris alguses ei saanud rääkida. Aga kuidas on erinevate liikide ja taksonite ja nende funktsionaalsete omaduste rikkus maailma ajaloos? Ajapikku ruutavad? No me teame sellest kunagisest elurikkusest tänu fossiilidele ja peamiselt tänu nendele fossiilidele, kes on säilinud tänu oma oma mõne tugeva osad tõttu, et kas siis tänu Sisaski letile või tädi skeletile et elu on maa peal umbes ümmarguselt võttes kuskil neli miljardit aastat vana varasematest organismidest bakteritest on meil väga vähe teada. Ometi, nende seas võis ka olla üsna suur elurikkus, millest me ei tea mitte midagi. Jah, nende seas kindlasti oli suur elurikkus ja ja tõenäoliselt toimus seal ka mingil perioodil elurikkuse väga järsk kahanemine aga, aga rohkem meil organismides teada siis alates kambriumi ajastu algusest siis, kui ilmus väga kiiresti väga lühikese aja jooksul suur hulk skeletiorganisme ja, ja need on siis jah üks osa neist on säilinud fossiilidena ja nende arvukuse muutust võime me siis bussiljemmestikus näha. Kambriumi puhul on räägitud isegi kambriumi plahvatusest, mis tähendab siis seda, et elurikkus suurenes plahvatuslikult. Jah, see tõepoolest, et me tegelikult olid ju suured organismid silmaga nähtavad, makroskoopilised organismid olemas enne sedagi. Siin diacara ajastul oli näiteks väga huvitav, huvitav elustik, aga ka nendel ei olnud skeletti. Neljas neist on jäänud järelejäänud küll fossiilid, päris täpselt isegi ei tea, mis mehhanismiga fossiilid on säilinud aga kindel, kui neil ei olnud ja kambriumi plahvatuse jooksul tõepoolest tekkisid siis skeleti iga organismid ja tekkisid praktiliselt kõik tänapäeval teadaolevat hõimkonnad looma hõimkonda. Aga siin nüüd ongi juba jutt olnud ühest plahvatusest ja tegelikult ka selle idiaakra puhul me võime rääkida juba esimesest suurest väljasuremisest, sest need olendit, kes siis elasid ilmaski letid, ta on tänaseks päevaks kadunud. Kas võibki öelda, et see oligi see esimene suur väljasuremislaine millest maakera ajaloos räägitakse, seal seni on räägitud sellisest viiest suurest lainest. Päriselt seda jaakara väljasuremist. Et tegelikult ei tea, kui suus oli, sest tõesti skeletti Kloomili vähe. Ma alustan sellest, et tegelikult liigid on, on tekkinud ja kadunud läbi läbi terve selle perioodi jooksul, mil maa peal on elu eksisteerinud. Et ikka on, on tekkinud liike ja kadunud liike. Aga sellisteks väljasuremiseks nimetame selliseid perioode, kus, kus liikide kadumise kiirus ületab liikide tekkimise kiirust. Ja selliseid periood on, on tegelikult maa ajaloos elu ajaloos päris palju. Aga on olnud mõned sellised perioodid, kus toimunud tõesti väga rängas ulatuses väga kiiresti hakanud algusest peale siis esimeseks selliseks oli ordoviitsiumi lõpu väljasuremine, see oli siis siis teine kuskil devoni lõppu väljasuremine siis kõige suurem ja kõige rängem ajaloos on olnud siis permi ajastu lõpul väljasuremine toimus kuskil 250 miljonit aastat tagasi siis Triiatse lõpus umbes 200 miljonit aastat tagasi ja kõige hilisem, aga kõige paremini ilmselt tuntud see kriidi lõppu väljasuremine. Siis, kui surid välja dinosaurused Jah, et see on tõenäoliselt sa oled just tuntuks tänu sellele, et dinosaurused kadusid, aga, aga tegelikult kõige rängem oli, oli permi puhvede suremine. Millised olendid siis nende eelnevate väljasuremist ajal sellised tähelepanuväärsed olid, kes, kes kadusid, et seda oleks ka huvitav, võib-olla teada? No ma näiteks räägin permi ajastu lõpus, siis permi ajastuks oli, oli maal väga-väga rikkalik, elustik oli rikkalik elustik meredes seal noh, näiteks tuntumatest Kedasi, meil Eestiski võiks leida näiteks triloobiit, triloobiit, kes olid maad asustanud juba väga sadu miljoneid aastaid, oli rikkalik elustik, maismaal olid suured metsad, olid väga mitmekesised selgroogsed, loomad, vas suurimat neist olid loomad, keda nimetatakse imetaja sarnasteks roomajateks, kes tõesti meie väga kauged kauged eellased. Ja selle väljasuremise käigus hinnatakse, et kadus umbes 90 protsenti titt liikidest. Kadusid tõesti kõik tri lobidid, kadusid, putukad kadus suurem osa nendest imetaja sarnastest roomajatest. Nii et kui kujutada, et tõesti umbes 10 protsenti liikidest jääb alles siis maali tegelikult tol hetkel vast kõige lähemal sellisele elu tõelisele kaevule. Kui kiiresti see välja suremine käis? See välja suremine oli tõenäoliselt kõige kiirem nendest suurtest väljasuremisest. Nii et selle kiiruseks on hinnata hinnangu kuskil kümnetes tuhandetes aastates, et kuskil 20 kuni 60 kuni 100000 aastat oli, oli see periood, kus, kus tõesti kadusid kõik need liigid Aga huvitav on see, et pärast kadumisi ja kindlasti ka pärast seda permi väljasuremislainet on elurikkus pärast seda taastunud ja jõudnud veelgi kõrgemale tasemele kui enne. Aga see on ka võtnud ikkagi omajagu aega. See on võtnud aega just näiteks siin permi ajastu lõpus võttis või peale seda väljasuremist võttis see aega miljoneid aastaid sest järgnev Triias ajastu kolib kaega. Läksime surnumaailm, et neid liike oli väga vähe ja, ja sellisele tasemele nagu, nagu ta enne oli jõudis ta alles 10 kuni 20 miljoni aasta jooksul. Mis on olnud nende väljasuremist põhjused, mis on viinud niivõrd drastilist muudatust Tani. Need suured väljasuremisest on olnud tegelikult kõik erinevad. Et nende algpõhjus tundub, et on kõigil erinev olnud. Et mitte ükski neist ei korda ma põhjustest 11. Isegi nende käik on olnud erinev selles mõttes, et mõned on mõjutanud rohkem mereelustikku, mõned maismaa elustiku ja nii edasi aga selle kõige suurema väljasuremise põhjuseks praegu loetakse väga aktiivset vultanismi, kus seis praeguse Siberi aladel, kus paiskus siis maapinnale tohutus koguses vulkaanilist ainet. Mahtu hinnatakse, ehkki noh, võrreldakse terve austraalia, võiks ära katta nende vulkaani vulkaanilist kivimitega. Ja loomulikult selle käigus paiskus atmosfääri meeletus koguses vulkaanilise kaased süsinikdioksiid vääveldioksiid mingil hetkel, ehkki ta lühiajaline jahenemine aga, aga, aga kokkuvõttes muutus maa kliimas väga kuumaks, et oli talumatult kuumaks, muutus ta enamikule organismidele. Meri muutus elamiskõlbmatuks. Põhimõtteliselt tänu hapnikuvaesusele, et sisuliselt oli, oli meri surnud. Surnud paik. No siin tuli juba mängu see sõna kliima soojenemine mida me ka tänapäeval kardame. Aga millised need mõned teised põhjused võisid olla tegelikult ka sauruste väljasuremise puhul on räägitud vulkaanide mõjust. Jah, siin tõenäoliselt on paljude välja suremiste puhul olnud mitu sellist põhjust ja, ja see on olnud selline mitte ainult ühest põhjusest ajendatud, vaid, vaid see on väga kompleksne selline sündmus, kus erinevad faktorid mõjutavad 11 ja, ja võimalik, et khatiga suurendavad üksteise üksteise mõju. Et siin jah, kuli jutuses kriidi lõppu väljasuremisest, mille käigus hukkus, hukkusid dinosaurused siis, sest kõige suuremaks algpõhjuseks loetakse ühte meteoriiti. Aga, aga samal ajal oli tegelikult see oli jälle üks üks hulkaaniliselt suhteliselt aktiivne periood. Ja vulkanism toimus üsna palju siin Atlandi ookeani põhjaosas kus siis samuti atmosfääri paiskus hästi palju vulkaanist hulganisi aineid. Aga ma saan aru, et tegelikult see temperatuur on olnud tihti see põhjus, et kasevulkaanide tegevus viis temperatuuri tõusuni. Jah, et tõusis süsinikdioksiidi tase ja, ja see tõus oli tegelikult väga järsk, mis, mis on oluline, et kui ta väga pika aja jooksul tõuseb, siis, siis tegelikult on mootor olnud ta väga kuumi perioode ja perioode, kus süsinikdioksiidi tase on kordades kõrgem olnud kui praegu. Aga, aga see on tõusnud väga pika aja jooksul elustikule olnud võimul, võimalik kohaneda sellega. Tegelikult maakera ajaloos elurikkus, kui vaadata väga suures plaanis, on kogu aeg siis läinud järjest suuremaks, väga suurte tagasilöökidega. Aga ma saan aru, et nüüd kuni viimase ajani. Me võisime öelda, et maakera elurikkus on kõigi aegade tipus. Ja kui me vaatame selliseid Elurikkuse kõveraid läbi maa ajaloos, siis, siis tõepoolest need on on praegu noh, välja arvatud siis need, need väljasuremise episoodid on päris tippu jõudnud. Ja sellest me juba rääkisime, et kui palju neid liike siis arvatakse olevat noh, enam-vähem umbes üheksa miljonit Euceriooti natuke vähem praegu on, aga paraku neid kipub siis jääma jälle vähemaks ja nüüd on juba süüdi meielik inimene arvatavasti väga paljus selles Just et praegust, sellist olukorda ütleme siin viimase 100 aasta dünaamika alusel võib siis kui noh, väga paljud teadlased on, on seda hinnanud nii-öelda uueks väljasuremise laineks mida, mida siis seekord ei ole põhjustanud ükski looduslik nii-öelda kataclism. Tegelikult on see juhtunud üsna stabiilse ja sellise õitseva aja keskkonnatingimuste jooksul ja väga kiiresti, et praegu hinnanguliselt sureb igal aastal tal välja 20 kuni 50000 liiki ja siin need hinnangud noh, tõesti väga varieeruvad otse loomulikult, sest et nagu ma varem ütlesin, ka meie teadlikkus sellest, kes meil siin üldse meiega koos maakera jagavad, on endiselt nagu nadivõitu, too hinnanguliselt siis 20 kuni 50000 liiki ja jällegi hinnanguliselt ületab see sellist looduslikku väljasuremisfooni, et kui nüüd mitte rääkida neid selliseid katagrismilisi sündmusi ajaloost, tänane väljasuremist, tempo ületab loodusliku fooni 1000 kuni 10000 korda. Ehk siis tegelikult me võime, ma arvan, tõepoolest rääkida sellisest väga selgest väga tugevast trendist ja mis, mis on väga oluline, on see, et see on juhtunud erakordselt lühikese aja jooksul. Vähemalt ma usun, et geoloogilise 100 ajaskaalas, millest me räägime ka nende varasemate väljasuremislainete puhul, on tegu ikkagi väga-väga tempoka muutusega. Hetkel meie looduskeskkonnas No esialgu on olemasolevaid liike veel nii palju, et väga märgata seda elurikkuse kadu laias plaanis ei ole. No siin ma täpsustaks asja, et, et üks asi on nagu elurikkuse ehk siis liikide kadu ehk siis see, kui me tõesti tuvastame nüüd hops, et see liik on välja surnud või toolik on väljas olnud. Et meil on ju tegelikult registreeritud siin inimene on viimase noh, mitme mitme 1000 aasta jooksul juba siin päris suuri ja võimsaid liike väljasuremiseni ajanud, eks ole, et Euroopaski suuri rohusööjaid meil enam ei ole nii nagu varem, aga, aga üks asi on liigikadu. Aga teine asi, mida me praegu, mis, mis tegelikult peaks praegu väga murelikuks tegema on liikide arvukuse suured muutused, ehk siis me kaotame oma sellistes väga tavalistes liikides väga olulise osa nende populatsioonidest ja hinnanguliselt siin on, on nüüd viimase 100 aasta jooksul viimase, isegi 50 aasta jooksul näiteks Euroopas kaotanud Me poole oma näiteks looma isenditest, looduslike nii-öelda vaidlaid. Et loomadest pool see see on, see on palju. Päris palju. See käib siis imetajate kohta. Roomajad. Minule jah, et nende rühmade kohta, keda on tegelikult hinnatud, et siin jällegi selle elurikkuse ja looduse tundmise juures on selline natuke murettekitav asi just see, et, et me ikkagi teadlasega läbi ajaloo on ikkagi uurinud neid, kes ikka kõige rohkem pilku püüavad, ehk siis noh, imetajad, linnud. Ja siis pole seal putukarühmadest mõned sellised karakteersemad. Aga, aga suurest osast sellest elurikkusest ja nendest arvukustest, mis meid ümbritseb, tegelikult nagu väga palju ei tea. Ja, ja seetõttu siin näiteks ongi väga murettekitavad sellised uurimused mis just vaatavad neid, neid rühmasid, millest me vähe teame. Aga no kui numbritest rääkida, siis on üldiselt jah, niimoodi, et et lindudest, põllulinde on seiratud euroop, valitsus pikalt põllulindudest on sind kasutatakse siukest populatsiooni indeksit, ehk siis vaadatakse erinevate liikide populatsioonide seisundit ja siis pannakse see kõik niimoodi kokku. Et see populatsiooni indeks on vähenenud alates 90.-test rohkem kui pool ehk siis noh, laias laastus võib öelda, et me oleme kaotanud nagu pool pool oma lindudest, nende arvukusest, nende populatsioonidest, põllulindudest siis siin Eestiski on tehtud metsalindudest. Ornitoloogiaühing leidis, et igal aastal kaob 60000 paari Eesti metsadest linde eelmisel sügisel sel sügisel. Nüüd tuli Saksamaalt väga murettekitav selline teade selliste elustikurühmade kohta, mida vähe on uuritud, ehk siis nad vaatasid kõiki lendavaid putukaid ja kõikide lendavate putukate biomassi ja siis leidsid talitseda monitooringud alates aastast 1990 ja selle viimase 27 aasta jooksul on Saksamaa looduskaitsealad. Ta on olnud rohkem kui 75 protsenti oma lendavatest putukatest. Ja sellised muutused on nüüd omakorda ökoloogide äärmiselt murettekitavad, sellepärast et me täpselt ei tea, mida need kaod kaasa toovad. Et kui siin oive rääkis enne, kuidas nendes mitmed komplekssed, asjad, eks ole, tekitavad väljasuremislaineid, seal vulkaanide tegevus viib, eks ole, komplektis teiste teguritega viib nagu sellise sündmusteni erinevat väljas olemise sündmusteni siis tegelikult on ju ka niimoodi, et et välja surema Distmised ise viivad nagu uute väljasuremiseni, et tekib selline väljasuremissündmuste jada, sellepärast et looduses ökosüsteemid on omavahel väga tihedalt. Kõik on omavahel väga tihedalt seotud. Putukad sõltuvad taimedest, taimed sõltuvad putukatest, linnud sõltuvad putukatest. Mullaelustik sõltub taimedest. Sõltub omakorda, et kõik on kõigiga seotud, noh, nii nagu naksitrall on, näevad ette, et see teadmine meil on väga vähene, samuti, et mis, mis siis juhtub, kui kaugütleme 90 protsenti putukatest? Aga Eestis, kuidas näiteks imetajatega? Eesti Eesti naudib nagu võrdlemisi sellist head positsiooni üle üleüldiselt Euroopas, et et meil on ja me peaksime olema uhked selle üle, et meil on endiselt selliste suuremate imetajate populatsioonid meie maastikus alles, et et meil on hundid, meil on ilvesed, meil on põdrad ja et selle selle üle me peame, oleme uhked ja mitte mitte nendest sellistest väga olulistest elustikurühmadest. Et me ei tohi kuidagi loobuda sellepärast, et või lasta neil nii-öelda minna või, ning kuidagi vaenata ütleme, olgu neile siis siin euroopas selleks kantsiks. Ma arvan, et ei ole halb olukord praegu imetajatel. Aga ometi, pikemas plaanis on Eestis imetajaid ikkagi kadunud kõige suuremad loomad, mammut või tarvas, neid me enam ei näe oma oma keskel. Meie Euroopa piison, Euroopa piison samuti ja see tähendab, et tundub, et suured loomad lähevad ikkagi või kaovad ikkagi kõigepealt kas inimtegevuse tagajärjel või, või mingil muul põhjusel. Fossiili andmestiku järgi me võime öelda jah, et et millised organismiks loomad või taimed koovad, koovad kiiremini ja, ja millised on, on vastupidavamad. Et tõepoolest suured loomad kaovad, et kiiremini ja suurema tõenäosusega kui väiksemad loomad. Nii et selles mõttes, et kehasuuruse poolest väiksematel organismidel on aneelis elada suuri väljasuremise üle. Kaad suurema tõenäosusega aga ka näiteks need loomad, kellel on vähem järglasi, kes paljunevad aeglasemalt. Samuti need loomad, kes on väga selektiivse toitumisega, kes sõltuvad väga väikesest liikide hulgast oma oma toitumise mõttes. Näiteks viimase kriidi lõppu väljasuremise puhul oli ka oli ka näha seda, et näiteks taimestikus kadusid kiiremini ini okaspuud et igihaljad puud said rohkem kannatada, kuigi taimed on yldiselt elanud väljasuremis paremini üle, neil on, on olemas mehhanismid, et selliseid raskeid aegu üle elada samuti taimede seas näiteks tuul, tolmlejaid, jäitajaid paremini ellu kui kui Tudtuk tolmlejad. On olemas muidugi liigid, kellele kangesti meeldivad sellised sellised rasked ajad ja, ja kes kelle arvukus väga kiiresti tõuseb eel, kelle, kelle siis selline biomass hakkab kasvama. Ja näiteks nendeks on paljud bakterid, paljud näiteks sinivetikad. Seda me näeme läbi läbi terve geoloogilise aja oleme vaadanud, et et sellistel väljasuremisperioodidel on ootamatult nende neid väga-väga palju, et neil läheb tõenäoliselt sellistel rasketel aegadel vastupidi, väga hästi. Selle üle on meil natuke raske rõõmustada, kui bakteritel läheb hästi sest nad kuuluvad ikkagi nende olendite sekka, keda me igapäevaselt ei pane tähele. Jah, ja võib-olla jah, kummutadagi üks nagu selline arusaam väljasuremisest, mis praegu toimub, et, et ega see jäta nagu kuskile siis tühja tühja platsi vaid et ikkagi on, on neid liike, kes sellest olukorrast võidavad, kellel on juhtumisi selline soodumus või selline evolutsiooniline evolutsiooniliselt kujunenud just sellised tunnused, mis, mis teda väga soosivad nendes muutuvates väga kiiresti muutuvates olukordades. Et kui meil ei ole siin tegu nagu päris kõrbestumise protsessiga ja mullaviljakuse nagu totaalse kaoga et siis siis neid taimeliike, mis alles jäävad ja mis nii-öelda rohelist loovad, need, need jäävad ikka alles, et me oleme siin teinud selliseid uurimusi, et millised taimeliigid nagu võidavad Euroopa maastik, kes nendest muutunud tingimustest, kus siis looduslikke elupaiku on aina vähem, aga aina rohkem on selliseid hästi Jeutrofeerunud viljakaid, inimloodud tingimusi, ütleme, põlde, põllu servassid, murusid, linnasid ET ja need liigid, kes, kes sellest võidavad, neil on oma sellised spetsiifilised tunnused on üldiselt väga laia levikuga sellised generalistid taimedest rääkides, nad on lopsaka kasvuga sageli samamoodi tuul, tolmlejad ja hästi sellised tugevad konkurendid, aga nende all siis omakorda siis kannatavad nende ütleme nendest tingimustest väga palju, et siis suur osa liike just selliseid taimedest rääkides, jällegi selliseid väiksemaid vitsevamaid puutub tolmlejaid siin erinevate funktsionaalsete tunnustega, nagu ma rääkisin, et, et me tegelikult kaotame liikide kadumisel või ka liikide arvukuse muutusel sellist mitmekesisust nagu igas igas skaalas. Aga see ei tähenda, et meiega, ütleme nagu noh, kõike rohelist. Et võib-olla see ongi see, mis tekitab inimestes mingisuguseid selliseid valearusaamasid looduse seisundist, et kui sa vaatad, siis noh, kõik on nii roheline, eks ole, et päris sõidad autoga, seal on roheline, seal on ka roheline, rullitakse päris palju, aga jah, see on natuke aega, on pruun eksida, aga no natukese aja pärast läheb seegi roheliseks jälle, et et õnneks meie nagu päris sellised baas, bioloogilised protsessid ei ole, ei ole peatunudega kattunud, vähemasti Euroopas mitte. Aga jah, et see tekitab sellise nagu natuke väära tunde, et, et kõik ongi hästi, eks, aga seesama roheline ei pruugi ei ole see, mis on nagu elurikkust täis, et need ei toeta, need need, ütleme, need liigid, mis meil siis maastikest domineerida saavad ei toeta seda tervet, seda elurikkuse siukest toomikute, seda näitavadki, need putukate lindude kaod, et neil ei ole piisavalt toidubaasi, neil ei ole piisavalt sellist ökosüsteemset niisugust sidet, toetust ökosüsteem ei toimi nii nagu ta peaks. Aga see selline optimism, mulle tundub ka natukene üle pingutatud või väheinformeeritud, kui mõned arvavad, et mis selles siis ongi, kui nüüd tuleb järjekordne suurliikide väljasuremine, et elu maal jääb ju püsima ja, ja see oli õige. See on absoluutselt õige, et elu, ma arvan, maal jääb kindlasti püsima ja ja ajalugu on seda näidanud, et päris suured Katarlismi tiivad viivad küll 10 protsendini, aga lõpuks miljonite aastatega tuleb ikka välja, et selles ma ei kahtle, et et elu elu kindlasti jääb. Elu on väga visa. Nagu püsima üleüldises laias laastus sinivetikas jääb ja prussakas pidi alati jääma. Jah, et aga aga need varasemad väljasuremisest on näidanud ka seda, et et alati ei taga seda ellujäämisedu sugugi mitte mitte näiteks see, kui, kui mingi liik on olnud väga edukas senimaani, et kui ta on elanud näiteks väga laiadele aladel väga-väga suurtes operatsioonidega, et näiteks jälle see trilo pidi näide, kes oli eelarvemaa peal 300 miljonit aastat. Ta suri kas välja, et inimene ei saa sugugi loota selle peale, et tema liik ilmtingimata ellu jääda, et jah, prussakad ja sinivetikad on kindlasti temast vastupidavamad? Just et, et ma arvan, et noh, sellesse looduskaitseline sõnum nagu ongi, et otseloomulikult kõlab ka praegu selliseid väga palju, ma olen kuulnud selliseid ütleme siis, et no mis seal siis ikka, et eks neid väljasuremise ikka juhtub ja see on niisugune looduse protsess. Mõneti see siis nii ongi, meie oleme ka üks looduslik liik, kes on lihtsalt niivõrd domineerima hakanud, et teisi nagu välja sööda. Aga teisest küljest, kui me ise olema huvitatud nagu siin edasi jätkamisest, siis me peame sellest mõnevõrra ikkagi hoolima. Ja isegi kui juhtub nii, et inimene jääb püsima selle suure väljasuremislaine keskel siis me ei kujuta praegu ette, kui pikka aega on ikkagi mitu miljonit aastat, et see elurikkusele taastaks. Ei no aga seda meil kindlasti selles suhtes ei õnnestugi üle elada ka ära oodata. Et lootust on, et tekib keegi uus liik, kes asendab inimest. No ja et lisaks ei tasu ära unustada ka seda, et nüüd, kui inimene on justkui võtnud endale sellise maakera vardja rolli, et tegelikult me mõjutame igat kohta igat igast peaaegu igat protsessi, mis meil siin maakeral toimub igati ökosüsteemi väga tugevalt, et me tegelikult peame sellises olukorras ka mõtlema, et kui palju meil on üleüldse moraalset õigust olla vastutav selle 20 kuni 50000 liigi kadumise eest, kas, kas see on nagu meie, et mida see tähendab ikkagi, et me oleme võtnud tegelikult liigina sellise rolli, kus me suretame teisi välja, otsustame nende elu ja surma üle, et see on nagu selline filosoofiline moraalne küsimus ja, ja ma arvan, et, et me ei tohiks seda võtta nii kergekäeliselt, et kui me oleme endale võtnud sellise maailma haldaja rolli, siis me peame olema ka vastutustundlikud, et me tegelikult ju jagame seda teiste liikidega kõigi nende kaheksa miljoniga. Seni olemegi just rääkinud sellest väga üldiselt, et inimene on elurikkuse kadumises süüdi. Aga kui natuke ikkagi täpsemalt vaadata, et mis on inimtegevuses sellist, mis elurikkust kahandab. Mida me teeme halba? No eks, ega me meie halba on see, et me oleme endale väga hea elu elu teinud. Laias laastus vastus on, et meie toidu tootmine on see, mis on, ütleme, olnud kõige selliseks noh, elustiku koha pealt, elurikkuse ja elupaikade, kao. Üks selliseid suuremaid võib-olla et kõige suurem tegur. Et just see toidu tootmine, mis on võtnud võtnud suure osa maismaa pinnast just sellest viljakamast siis väga selline ebajätkusuutlik noh, ütleme niimoodi, et juba Me oleme toitu tootnud juba kaua, päris sageli on mõni toidutootmise piirkond läbi ajaloo ka tegelikult kõrbestanud mullad on muutunud väheviljakaks just nagu ebajätkusuutliku sellise majandamise tõttu. Et need on meil teada, aga need on olnud senini sellised lokaalsed sündmused siis on, kuskil on tsivilisatsiooni lapseerunud ja elu läheb mujale edasi. Et praegu me oleme olukorras, kus me tegelikult ühest küljest nagu just tänu intensiivpõllumajandusele, mis ühest küljest on andnud meile väga-väga hea võimekuse toota, toitumine on tõesti toitu rohkem kui kunagi kunagi varem. Ta on odav, on palju, mis on toonud omakorda kaasa rahvastiku kasvu, kõik on, paljud meist on, vähemasti on hästi-hästi toidetud maailmas aga see on kõik tegelikult toimunud siis millegi muu arvelt ja see muu on siis on siis ülejäänud elustik. No kas või juba see, et põllumaa haarab üha rohkem maapinda, see tõrjub. Kõrvale jah, üks asi on otsene elupaikade kadu. Tegelikult intensiivpõllumajanduses on ka, võiks olla see see võti, et me tegelikult saame kasutada vähem vähem maad selleks, et endale toitu toota. Teeme seda intensiivselt ja hästi palju ja tagame võimalikult suured saagid. Aga, aga me ei ole muidugi sellega ei piirdunud, vaid endiselt ampsame põllumaad juurde väga olulistest ökosüsteemidest, eks ole. Ega see hiljutine või kasvõi mitte ainult toidu jaoks, vaid veel hullem, eks ole, me kasutame ka bioenergia jaoks võtame maha looduslikke kooslusi, vihma, Metlesidki kas või et toita enda, et toota endale energiat. Et see on olnud ja jätkusuutlik, matu. Eks ta selles suhtes on jätkusuutlik, toit on palju, aga erinevatel hinnangutel võib nüüd tõesti olla niimoodi, et meil on. Meie ees võivad oodata sellised globaalne kollaps, just nagu mullaviljakuse kao ja muldade degradeerumisest tõttu hinnanguliselt pool muldadest on, on juba Ekrodeerunud, kolmandik on väga raskelt kahjustunud. Et see viib omakorda selleni, et meil ei ole sellesama meetodi alusel võimalik väga jätkusuutlikult enam edasi minna. Aga üks võimalus on siis leida uus toidutegemise toidu kasvatamise meetod või otsida uusi meetodeid. No ainus lahendus, kuidas me nagunii-öelda kaks kärbest saame ühe ühe hoobiga on see, et kui me suudame oma toidutootmise disainida selliseks, et ta ei oleks ümbritsevale elustikule nii suure mõjuga ja samal ajal sest et just sellesama toidutootmise jätkusuutlikkus sõltubki sellest, kas meil see ümbritsev elustik, kas mullaelustik säilib, kas kõik ülejäänud liigid, kes on nendega seotud, nende ökosüsteemid, kas need säilivad, et sellest sõltub ka meie toidutootlikkuse jätkusuutlik, kus noh, siin on nagu kaks varianti, et siin erinevaid advokaate on mõlemal, et et kas, kas peaksime, me nagu noh, ütleme globaalselt või Euroopa mastaabis rääkides, kas me peaksime suunduma nii-öelda mahepõllumajanduse poole, millel oma omakorda on see miinus, et tegelikult võtab natuke suuremaid põllupindasid et toita näiteks sama palju sama palju inimesi või toota sama palju toitu mis omakorda võtab jällegi ruumi looduslikest kooslustest. Et see täna täna ei pruugi olla nii jätkusuutlik, aga teisest küljest arvestades, et meie toidu raiskamine on pea 40 protsenti mahetootjad mahepõllumajandusel või ütleme saagikuse väiksemad kuskil 20 30 protsenti, et siis tegelikult oskuslikult toimetades võiks, võiks, võiks olla nagu see jätkusuutlik küll ja, ja seda on näidatud, et mahenii-öelda mahedalt ja eriti, kui sa kujundad ning maastik toidutootmismaastikke nagu targalt, et see tagab ka noh, näiteks siis sellise olulise põllumajandusmaastike elurikkuse säilimise. Aga tootmiseks põhineb pluss, mida seni on räägitud, on see, et vähem saasteaineid satub keskkonnast. Et just saasteained keskkonnas ongi, on, ongi siis jällegi see põllu üks põllumajanduse tegur, mis on viinud lisaks sellele otsesele elupaikadele muutusele kaole ongi siis viinud, viinud omakorda ka elustiku ohustatuseni, et need saasteained, pestitsiidid kuhjuvad ökosüsteemides neutrofeerumine, eks ole, toitainete välja Leostumine veekogudesse ja tegelikult ka maismaa ökosüsteemidesse aina viljakamatesse tingimustesse. See on nagu suur tegur olnud, aga, aga nüüd, kui sellest põllumajandusest veel rääkida, siis teine selline trend, mis nüüd praegu hakkab natukene jõudu koguma, on, on ikkagi nagu selline targem põllumajanduset, kuidas me saame tagada tänase saagikuse niimoodi, et me maksimaalselt integreerima kõiki looduse hüvesid, mis tegelikult põllumajanduse toidu tootmisega on seotud. Et kuidas me integreerima põllupidamisse selle mullaelustiku, mis on saagikuse aluseks mullaviljakuse aluseks, kuidas me integreerime maksimaalselt tolmeldajaid, et nad, et need saagid oleks kõige paremad, mis tolmeldajate sõltuvalt, kuidas me tagame, et me lisaks, et me ei peaks kasutama nii palju pestitsiide, vaid me võime osaliselt loota põlluservadest tulevatele looduslikele nii-öelda põllukahjurite vaenlastele et nende asjade kombineerimisel ja nii-öelda tarkade põllumajandusmaastike loomisel ei pea liikuma otse nagu kõikide väetiste ja pestitsiidide kaotamise poole vaid et kui me targasti planeerime oma maastikke, siis meil tegelikult õnnestub õnnestub tagada tänane saagikusega, samal ajal tagada ka seda, et põllumajandus on tõeliselt jätkusuutlik. Nüüd ma saan aru, et puhtalt maastike planeerimise teel Puhtalt maastikuplaneerimise targema planeerimise teele me võime saavutada palju targema põllumajanduse ja palju jätkusuutlikum. Et, et need ei ole isegi väga rasked lahendused, need on päris päris sellised. Nii-öelda disaini, disaini küsimused, maastikudisaini küsimused, Elurikkuse integreerimine maastikesse, näiteks kui põllud oleks väiksemad, kui põllud oleks maksimaalselt 70 kuni 100 meetrit laiad ja põldude servas oleks vähemalt kuue meetrised paljudest õitsvatest looduslikest taimeliikidest servad siis see juba tagab selle, et sul on esiteks toitainete välja Leostamine, erosioon on palju väiksem. Teiseks on sul võimalik kasutada mõnevõrra vähem näiteks pestitsiide sellepärast et sa saad osaliselt tugineda põlluservade elustikule. Eriti kui sa näiteks niukseid uurimusi isegi tehtud, et kui sa, kui sa lood põlluservadesse just nagu nende põllukahjurid vaenlastele sobilikud elupaigad, aga mitte nii-öelda põllukahjuritega sobilikud elupaigad siis, siis sul õnnestub seda põldu palju nii-öelda looduslikult targalt majandada ja seda kutsutakse ökoloogiliseks intensiivistamiseks, ehk siis see on endiselt intensiivne põllumajandus. Aga see on intensiivistatud nagu veelgi Nende, ökoloogiliste, teenuste ja selliste võtete poolest. Ja see siis omakorda tagab ka selle, et see elurikkus nendes nende põlluservades põllumajandusmaastik, kes on palju paremas seisus putukatel on elu palju parem, siis me võib-olla ei näe selliseid 70 viieprotsendilisi langusi põllulindudel läheb paremini. Ja muldade viljaka. Kas püsib nii, et intensiivne põllumajandus, kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, on üks võimalus elurikkuse kadu pidurdada. Ütleme põllumajanduse ökoloogiline intensiivistumine ehk nüüd me oleme juba põllumajanduse intensiivistunud. Nüüd meil on aeg intensiivistada ökoloogiliselt Kas praegu on veel võimalik väljasuremist laine peatada? Kuues suur väljasuremislaine ka nimetatud Holotseni väljasuremiseks või, või juba nimelt Vantropotseni väljasuremiseks? Seda on nimetatud küll jah erinevat pidi ja enamasti põhjuseks on see, et ikkagi jah, et ta on seotud mingil mingil moel inimesega inimese laienemisega siin sellel planeedil ja ja, ja temaga seotud siis liik väljasuremisega. See ei pruugi olla niisama Elle üks-ühene sõltuvus kmest, moti, geoloogilist aega natukene vaatame. See inimese laienemine võib olla samuti sõltuvus sõltuda kliimast ja, ja siis nende liikide väljasuremine olla sõltuvuses nii inimesest kui kliimast, niiet see ei pruugi olla jah, niimoodi nii väga üks ühele võeta. Aga neid, neid hinnanguid, kas väljasuremist on võimalik peatada, neid, neid on erinevaid, et et optimistlikumad hinnangud ütlevad, et veel on see võimalus. Mina olen optimist, et meie ju ütleme Euroopas ja oleme Euroopa on üldiselt nagu eesrindlikum olnud, eksin, need kaod on olnud ka päris päris suured. Aga taastamine, ökoloogiline taastamine on tegelikult selline päris mahukas distsipliin, tegevusi on päris arvukalt, meie isegi siin Eestis taastada oma elupaikasid ma isegi oma aias oma oma krundil taastasin puisniidu ja vana siukse aruniidu ja vähemalt siin Eestis ja ka mujal Euroopas. Need tulemused on väga head, et me tegelikult need liigid seni, kuni nad ei ole täiesti kadunud, saab nende arvukust tõsta. Neid saab uuesti maastikest tagasi tuua nende sellist ja tagada nende populatsioonid oleks uuesti piisavalt suured ja elujõulised, et see on võimalik. Ja see on tehtav. Ja ma arvan, et, et suur osa siin ongi sellises maastiku skaalas mõtlemisele, et me peame vaatama, et meil tõesti igal pool, igas maastikus, igas linnas, igas aias, igas igas kohas oleks ruumi elustikule ka ja mitte ainult siis nendele suurtele imetajatele ja sellist karakueersetele vaid, vaid ei maksa unustada, et suur osa on just selline pisikene pisikene elustik, väikesed taimekesed, putukad, mullaelustik, kellel ka ei ole täna väga palju kohti jäänud, et, et nendele uusi tingimusi nagu luu on täiesti võimalik vastavalt väga kiiresti, et eriti siin Eestis näiteks me oleme siin loopealseid taastanud Eesti saartel ja kuni 50 aastat. Ta on isegi mullas ootanud seemnepank, et taas hakata kui avatud loopealsetel kasvama, et et isegi selline ajaaken on meil veel täna. Tänases saates rääkisime elurikkusest eelkõige selle kaost, aga lõpuks ka lootusrikkalt Elurikkuse taastamisest. Juttu ajasid botaanik Aveliina Helm, paleontoloog koiva till ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade keskkonna teemadel on kavas jälle nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
