Teadust kõigile tänavused Nobeli teadusauhinnad lähevad kõik tähtsaid huvitavaid teadusuuringuid teinud teadlastele tõsioloogia või meditsiiniauhind, bioloogilise kella pendli avastajatele, füüsikaauhind, gravitatsioonilainete leidjatele ja keemiaauhind Kryo elektronmikroskoobi leiutajatele. Saavutusi tutvustavad ja mõtestavad geneetik Mariste Perlawing, füüsik Andi Hektor ja füüsik ning keemik Väino Sammelselg. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Alustame siis ajalises järjekorras ja esmaspäeval kuulutati välja füsioloogia või meditsiiniauhinnasaajad. Ja nendeks osutusid siis kolm ameerika meest, tšehhi hool Maicel Rosbas ja Maicel Jang. Ja nemad on siis teinud avastusi niisuguses valdkonnas, nagu seda on bioloogiline kell või siis natuke peenemalt öeldes. Kadiaansed rütmid, milles avastus täpselt seisneb ja mis bioloogiline kell üleüldse on, sellest olen kutsunud labori stuudiosse rääkima. Marisa Teder, labingu, Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu inimese geneetika teadur. Tegelikult kõik meie saate kuulajad on ju kuulnud, et meie sees on bioloogiline kell. Nüüd tuleb välja, et see kell on seotud. Ei ole ka eriti üllatav geenidega ja ühe siis niisuguse geenimehhanismi avastamise eest. Tänavune Nobeli auhind tuleb, aga mis üleüldse on bioloogiline kell? Ta teadlase pilguga? Laiemas plaanis siis tuleks alustada tegelikult ta sellest et me kõik siin kõik elusorganismid Maal on evolutsioneerunuda nii-öelda siis 24 tunnitsükli rütmis. Ja see on meile ette kirjutatud maa pöörlemisest. Me oleme kogu aeg siis muutuvas valgusrežiimis öö ja päeva vaheldumise režiimis. Ja nagu ütles üks tänavuse Nobeli preemia saajatest Maikel Rosbach et kõigil elusorganismidel on olnud vaja adapteeruda sellisele öö ja päeva vaheldumise rütmile selleks et täita kolme põhilist ülesannet elus. Ja ta ütles, et need kolm põhilist ülesannet on siis paarilise leidmine, soo jätkamiseks istumine ja kolmandaks hoidumine nii-öelda enda ärasöömisest. Ja kõige edukamad on need organismid, kes suudavad oma organismi nagu eelhäälestada toimuvatele tulevatele toimuvatele muutustele. Ehk siis varajane linnuke saab endale ussikese ja varajane ussike jällegi väldib seda, et linnuke teda ära sööks. Kuidas siis niisugune organismi tsükliline toimimine aset leiab, on olnud huviorbiidis paljudele teadlastele. Ja ajalooliselt räägitakse sellisest mehest, prantsuse astronoom-ist, teema reest, kes juba 18. sajandi alguses tegi niisuguse tähelepaneku vaadates moosi, taime, et taime leheda päeval sirutavad ennast nagu laiali ja öösel jällegi panevad ennast kokku. Ja siis ta mõtles, et huvitav küll, et, et kas see on alati nii või see oleneb mis on selleks signaaliks, mis taime sunnib nyyd tegema. Ja tal oli juhtumisi olemas suur veinikelder ja ta viis selle taime sinna veinikeldrisse nagu täielikku pimedusse ja vaatas, mis siis toimub ja selgus, et tegelikult see taime lehed käituvad täpselt samamoodi ka täielikus pimeduses. Milles ta siis järeldas, et on mingisugune sisemine mehhanism, mis paneb selle taime niimoodi käituma sõltumata valgusrežiimist. Ja läks siis üle kahe sajandi, enne kui sellised teadlased nagu Konotkaja Benzer, uurides äädikakärbest ja teostades Sis äädikakärbsele muta geneesi avastasid teatud hulga selliseid mutantseid, kärbseid, kelle puhul täheldati, et nende aktiivsus rütm ei ole mitte 24 tundi, vaid see oli, kas lühem oli pikem või olid ka sellised kärbsed, kellel selline 24 tunni aktiivsus Rütt täielikult puudus. Ja neil õnnestus siis oma uuringutega jõuda ühe geenini, mille nad nimetasid periootkeiniks, ehk siis nagu Bergeeniks Ja see ongi nüüd seesama keel, mida need tänavused nobelistid ongi uurinud. Just see on seesama geen, aga Konokaja pensarei teostanud veel mingeid molekulaarsed uuringuid, see tehti siis hiljem. Pensioniõpilane oli Chief hool üks tänavustest palistidest ja siis Chief hool ja maikal Rosbach ühendasid oma jõud Maicel Rosma oli algselt ribo soomi valkude geenide uurija. Teda huvitas nende geenide Ekspressioon rakkus ja temal oli nagu see molekulaargeneetiline ekspertiis, mis võimaldas siis ta Bergeeni edasi uurida. Perr, periood, geen jah. Ja nemad olid siis need teadlased, kes esmakordselt suutsid isoleerida, neil õnnestus isoleerida see geen täpsemalt uurida, kuidas siis seda geeni rakkuseks presseeritakse ja selgus, et seda geeni, eks presseeritakse 24 tunni rütmis. Ehk siis ta akumuleerub öö jooksul ja päeval see valk, mis Bergeenilt sünteesitakse, see valk deklareeritakse. Nii et see on nagu negatiivse tagasiside ling. Nüüd samaaegselt, kui Jeff hoolia Rosbach teostasid oma katseid selles Brandeisis olevas Massachusettsi ülikoolis tundis selle teema vastu huvi ka Maicel Jang, kes töötas Rockefelleri ülikoolis ja Nad olid omamoodi muidugi ka võistlejad, nagu ikka teadvuses sellel põllul, kui sa töötad mingisuguste samade teemade kallal. Ja Maicel jalg oli see mees, kes siis avastas järgmise olulise geeni ja selleks geeniks oli taimlis Timesis geenilt sünteesitakse valk nimega timm. Ja siis selgus, et tegelikult need Beria timm palk töötavad koos, neid sünteesitakse öösel ja Tim valk ühineb per valguga ja annab võimaluse siis sellelt kompleksilt minna tagasi rakutuuma, et panna seal Kinni nende transkriptsioonifaktorite töö, mis tegelikult initseerivad nendesamade Beria kin valkude sünteesi. Tegemist on siis sellise tagasisidemehhanismiga? See on nagu iseeneslik negatiivse tagasiside mehhanism ja. Põhimõte on siis see, et öösel on see geen aktiivne või mõlemad geenid ja siis sünteesitakse neid valke palju. Rock on nii-öelda piltlikult öeldes neid valt kreis. No ühesõnaga sünteesitakse mingisugused teatava tasemeni ja siis nii-öelda midagi seal rakus ütleb, et nüüd on küll, nüüd tuleb panna see meie süntees kinni ja siis lagunevad valgud ajapikku ära. Jah, seal on veel omakorda mehhanismid, mis selle lagundamise tagavad, et kui nagu neid valke saab liiga palju, siis fosfori leeritakse see kompleks ja see läheb siis lagundamisel. Ja tulemuseks ongi siis see töö, seal on valku palju, päeval valku vähe ja see juba ongi selline esialgne perioodiline võib öeldut pendlimehhanism kellal. Jah, aga samas tuleb ka kohe öelda, et siin on nüüd see Beria Timm valgusünteesi ling ei ole mitte ainuke äädikakärbsele, vaid siin on ka veel teine Ling ja kolmas ling. Ja siis kuidagi need raku, kõik teised protsessid, mis seal toimivad ja mis näiteks ärkvelolekut ja und reguleerivad, need siis vaatavad, kuidas kellamehhanism käib, mis seisus ta on ja sealt nii-öelda loevad siis seda sisemist bioloogilist aega. No ja ütleme niimoodi, et tänaseks on teada umbes 15 sellist nii-öelda nagu tuumik Kellogeeni missis omakorda reguleerivad allavoolu olevate teiste geenide tööd, samuti tsirka diaanses rütmis, sest nüüdseks on selgunud Ta võib-olla isegi 50 protsendi või rohkemate geenide Ekspressioon toimib samuti 24 tunnisüsteemis. Veel mõned aastad tagasi ma mäletan, et räägiti ainult mingist 10-st 20-st protsendist kuid selgub, et, et tegelikult meie organismis väga paljud protsessid toimuvad ikkagi 24 tunnirütmis. Ja sisuliselt me võime öelda, et kell on nagu igas meie rakus. Samas saame rääkida ka organite kelladest. Tsentraalne Kell asub teatavasti ja supra Kiasmaatilisest tuumas ajus, hüpotaalamuses ja seda võib siis tinglikult nimetada justkui dirigendiks, kes dirigeerib kõikide teiste organitega kellasid. Kellad on meil ka maksas, neerudes ja nii edasi. Ja siinkohal võib-olla oleks huvitav märkida seda, et näiteks kui me sõidame teise ajavööndisse lennukiga ja meil toimub selline väga järsk üleminek ühest tsoonist teise siis meil on suhteliselt lihtne oma aju kella nagu sünkroonida siis selle uue kohaliku ajaga. Aga see, miks inimene ennast siiski võib olla suhteliselt viletsalt tunneb, on see, et need teised kellad meie kehas ütleme, maksa, Kell neerude Kell südamekell. Et need ei sünkroniseeru nii kiiresti, sest organism on ikkagi nagu üks tervik ja kõik need kellad peavad olema omavahel nagu õiges, sellises faasis. Aga nüüd me jõudsimegi hästi kiiresti kärbeste juurest, siis lennureiside juurde, mida siis kärbsed sooritavad hästi juhuslikult, aga, aga inimesed siis siiski plaanipäraselt ja ettekavatsetult, nii et tegelikult see, mis on kärbeste juures avastatud, seda saab küllaltki hästi laiendada ka ülejäänud elusorganismidele ja kaasa arvatud siis meile, inimestele. Jah, trosoofilo on olnud üsnagi tänuväärne mudelobjekt väga paljude inimeste haiguste modelleerimiseks. Noh, on teada näiteks, et äädikakärbsed on mingi 100000 neuronid ja see, see hulk on oluliselt väiksem muidugi sellest, kui palju neuronid on inimesel. Kuid mingisugused niisugused põhilised mehhanismid, mille me leiame äädikakärbsed on täiesti nagu ülekantavad ka inimesele. Nii palju siis täna juttu bioloogilisest kellast ja tsirka Diaalsetest rütmidest, mida rääkisime sel puhul, et just selleteemalise uurimistöö eest antakse tänavu välja Nobeli füsioloogia või meditsiiniauhind ja ajasin seda juttu. Maris Teder. Teisipäeval tehti teatavaks tänavused Nobeli füüsikaauhinnasaajad ja neid on samuti kolm ameerika meist. Ja see auhind just neile või nende ringkonda läheb. See ei olnud eriti suur üllatus kuid siiski päris suur rõõm kõigile füüsika edusammude jälgijatele, sellepärast et teemaks olid gravitatsioonilained. Mille siis need kolm meest aitasid tegelikult avastada. Need olid siis Rainer Vaiss päri väris ja kipp soon, kes siis Ligo detektoriga, et tähtsad põnevad lained avastest. Ajan juttu andi hektariga keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteaduriga kes kõige muu põneva kõrval tegeleb ka sellega, et mõelda välja, kuidas gravitatsioonilaineid praktilises uurimistöös kasutada. Tuletaks nüüd ikkagi kõigepealt jälle igaks juhuks meelde, kuigi sellest on nüüd räägitud mitugi korda. Aga lühidalt, mis on gravitatsioonilained, kust nad tulevad, kuhu nad lähevad ja kuidas välja näevad? Jah, gravitatsioonilained on üks väga-väga väike efekt. Et see oligi siis põhjus, miks kulus ligi 100 aastat selle hetke vahel, kui neid esimest korda ennustati teoreetiliselt. Ja nüüd lõpuks, siis 100 aastat hiljem ka avastati. Et gravitatsioonilaineid tekitab selline nähtus nagu gravitatsioon, gravitatsioonijõud me teame kõik igapäevaelus, et see hoiab meid maa küljes, see hoiab meie maakera päikese ümber tiirlemas ja qq ümber maakera. Nii et ühest küljest me nagu teame sellest üsna palju samast gravitatsioonilainetest teame me väga vähe, sest gravitatsioonilaineid tekitada on ülimalt raske. Et see põhjus peitub selles, et gravitatsioon on lihtsalt kuigi igapäevaelus üsna oluline asi on tegelikult väga nõrk, väga nõrk jõud looduses. Et noh, võib-olla seda on nagu raske, et aru saada, aga ma toon võrdluse, et kui maakera on ju see on nii suur, siis me kujutame ette, nüüd võtame väikse magneti. Kui väikest magnetit on meil vaja selleks et üle trumbata raskusjõud ka väike, väga väike magnet, suudab raud kuulikese enda külge tõmmata tugevamini kui terve maakera. Jah, et see annab nagu aimu sellest, kui, kui palju kui palju tugevam on magnetiline jõud ja tõepoolest see muudab gravitatsioonilainete tekitamise üliraskeks aineid saab siis tekitada ainult sel moel, et me väga suuri masse liigutame, siis. Hästi kiiresti ja siin tegelikult ongi analoogne selle magnetiga selles mõttes, et ka elektromagnetlained on olemas ja neid saab tekitada ka, kui laenguid liigutada edasi-tagasi just üsna kiiresti, et siin selline veic analoogia on olemas ja elektromagnetlained on küllaltki kergesti avastatavad, eks ole, seda veel neid me läheme iga päev oma silmaga. Just see analoogia ei ole mitte üldse näiline, vaid see ongi päris analoogiat. Samamoodi nagu elektromagnetismi on elektrilaeng, mille liigutamine, võngutamine tekitab laineid, samamoodi gravitatsiooniteoorias on mass, see tavaline mass, see, mis tekitab gravitatsioonilaineid. Ja nüüd kujutame ette, et lihtsalt sellist väga konstrueeritud massi looduses. On raske leida, aga üks selline objekt on näiteks must auk. Või siis näiteks neutrontäht, need on üli ülitihedad objektid, mille tihedus on kujutlematu, et üks kuupsentimeeter näiteks neutrude ainet kaalub sama palju kui suur täislastis naftatanker. Et see on sihuke kujutletumalt tihe aine ja no must auk on veel tihedam. Et vot selliseid suuri masse on vaja nüüd kiiresti veel liigutada saada. Gravitatsioonilaineid. Ja näiteks kui need suure massiga kehad või augud üksteisega kokku põrkavad siis seal tekivadki nii suured kiirendused. Just just, et nad hakkavad 11, noh, nii-öelda tiirlevad üksteise ümber. Kuna nad kiirgavad gravitatsioonilainetega energiat ära, siin on, lähevad üksteisele järjest lähemale, kuni lõpuks nad sulanduvad ühte ja just enne seda ühte sulandamist piirkonnad kõige rohkem siis kalkulatsiooni, laineid ja need on. Neid on väga raske nüüd jällegi avastada, sest mis sest, et nad tekitavad palju laineid. Me oleme neist õnneks üsna kaugel nendest allikatest. Ja nüüd, kui see gravitatsioonilaine, mis läbi läheb, ta tekitab meis jällegi nii nõrka nii-öelda efekti ja siis on väga, väga raske mõõta, et no ma võin tuua kohe näite, et seesama eksperimente, mida ta mõõdab mida see gravitatsioonilaine tekitab, on see, et ta nii-öelda surub kõike natuke kokku või venitab. Aga noh, seda me ei tunne seda, nii et kui gravitatsioonilaine minust läbile, mina ei tunne, et keegi mind venitaks. Venitamine on lihtsalt niivõrd niivõrd väike, et eksperiment näiteks oli mitu kilomeetrit pikk seade, mida siis, kui see mõõdetud gravitatsioonilaine sealt läbi läks, see venitas noh, ütleme paari kilomeetrist sellist objekti. Ühe tuhandliku prootoni läbi läbimõõdu võrra. Et noh, minu jaoks minugiteoreetiku jaoks on täiesti selline kujutlemata, kuidas sellist nii väikest suurust üldse mõõta saab. Aga tuleb välja, et hästi kavalate meetoditega põhinevaid interferents-il saab sellist asja mõõta. See on isegi päris uskumatu, see kõlab väga uskumatult. Aga tuleb uskuda, sellepärast et ega siis Nobeli auhinda ka päris ilmaasjata ei Altilust. Nojah, siin muidugi tekib veel niisugune küsimus, et kui kogu aegruum selle koha pealt, siis natukene venib, edasi-tagasi võngub, ja seda mõõdetakse siis valguskiirega, mis läheb piki seda koridori peegeldub tagasi peeglilt. Ja, ja siis, eks teine koridor, mis on risti selle esimese koridoriga, on samasugune valguskiir käib samal ajal edasi-tagasi ja kui natsism lähtepunktis uuesti kokku saavad, siis seal tekib interferentsimuster lainelised jooned. Ja siis kui natukenegi nihkuvad, siis on aru saada, et nüüd tuhandik prooton, et on see nüüd on see aegruum seal veninud või kokkutõmbunud. Aga minul on siin nüüd see küsimus tekib, et kas see valguskiir võise footamis seal liigub mööda toru, tema ju on ka aegruumis ja tema siis ka aegruumist väljas olla, kas see aegruumi kokku tõmbame jälle siis temal ei mõjugi? No mõjub ikka ses mõttes, et see on nagu mõnes mõttes selline kollektiivne efekt seda tõmmatakse, keda kogu seda toru nii-öelda laiali või natuke surutakse kokku, tema footon nii-öelda näeb, mõõdab seda efekti, kui ta seal liigub. No minu see teoreetiline vastuväide on selline, et, et kui see aegruum, milles footon liigub, muutub, et kas siis ei peaks mõjutama ka seda, kuidas see footon liiguvad, kui venib natuke pikemaks, siis vaatan, läheb seal aegruumiga lihtsalt kaasa ja tekib küsimus, et aga kuidas me siis üldse märkama, et midagi on muutunud? Päris kaasa ei lähe. Jah, ta on selles mõttes nagu päris kaasa ei lähe, ta tekitab sellise nagu noh, ma ei tea, füüsikud ütlevad selle kohta siis kas punanihe või sininihe mingis mõttes sellise sarnase efekti, kus me näeme nii-öelda nende lainepikkuste kas kokkusurumist või väljavenitamist sellesse ruumi, skonna ruumi, ennast nii-öelda venitatakse. Jajah, no igal juhul tulemus näitab, et, et nii saab mõõta. Ja see seade ise, seda nimetatakse siis interformeetriks ja see on hästi-hästi suur ja kannab nime Ligo, et millega just need tänavused nobelistid kõigepealt on tegelenud, mis on Ameerikas kaks tükki sellist seadet ja nüüd avati hiljuti just Itaalias, kolmas samasugune. Just et seal need Ameerika omad on siis algusest peale kandnud nime Ligo. Ja see tehnoloogia, mida nüüd kasutatakse tegelikult üsna sama, ET itaallast eksperiment tegelikult alustas ka üsna ammu juba, aga siis mingil hetkel nii-öelda ühendasid oma jõud, et nüüd kutsutakse neid lausa Ligo. Virgo on siis itaalia eksperiment. Aga itaalias variant ei ole mõnes mõttes nii tundlik. Teisalt kuna neid on neid kolm tükki, siis kolmeaparaadi abil saab täpsemini määrata ka näiteks nende mustade aukude ühinemise kohti. Kahe aparaadiga nagu raske määrata, et nüüd see kolmas liitus eksperimendiga, siis on võimalik üsna täpselt määrata ka seda, kust täpselt universumisse mustade aukude ühinemine toimus. Ja siis saab sinna suunata ka sellised tavalised valgusteleskoobid ja vaadata, kas sellega midagi ka kaasnes. Just visuaalset lootus on siis see, et edaspidi saab. Saabki gravitatsioonilainete abil uurida siis ka neid kaugeid kokkupõrkeid, mis meile seni on olnud suhteliselt nähtamatute tundmatud. Aga ütlesin alguses, et sa tegeled ka gravitatsioonilainete võimaliku kasutamise või kasutamise võimaluste uurimisega. Mida sa endale siis täpsemalt silmas pead, milliseid võimalusi see täpsemalt uurida? Võib-olla ma ütlen kohe, et need asjad, mida nagu põhiliselt gravitatsioon, öeldagu vähemalt teadaolevalt saab uurida väga hästi on siis üks üks probleemistik on seesama mustade aukude ühinemine need võivad olla mustad augud, aga need võivad olla ka näiteks neutrontähed. Ja see annab juba üsna palju infot gravitatsiooni enda füüsika kohta. Kui me nüüd veel neutrontähti uurime ja näiteks avastame ka mingi muu kiirguse sealt näiteks valguskiirguse või gammakiirguse või raadiokiirguse siis loomulikult see annab meile veel lisaks lisainfot, et siis me saame öelda üsna palju juba selle veidra aine kohta, millest neutrontähed koosnevad mille kohta me tegelikult ühest küljest teame üsna paljudest küljest üsna selliseid põhilisi panema, et meil oli, siiski ei tea näiteks mis on täpselt selle aine tihedus näiteks. Ja need on nüüd sellised, noh kui me neid ühinemisi uurime, siis me saame ka üsna palju teada selle kohta, et kus need, kus need mustad augud või neutab lähedases pärinevad, et me saame ära mõõda, kui palju neid ühinemisi toimub, see ka, kui palju sa seda tüüpi tähti oli nüüd noh, lego puhul ongi nüüd avastatud, need mustad augud on nagu olnud liiga rasked, kui meie senised teadmised ennustavad, nüüd on jälle küsimus see, et kas need mustad augud ongi üldse pärit tähtedest, et nüüd on päris palju artikleid ilmunud, kus räägitakse, et võib-olla need mustad augud hoopis pärit mingist väga varajast etapist universumi alguses. Et see on seega juba üks huvitav selline mõte. Aga hoopis teine valdkond, mida saab gravitatsioonilainetega uurida, on siis väga varajased sündmused universumis. Et kui nagu teada, on universum väga vara varajases etapis oli väga kuum ja väga tihe ja kõik sündmused toimusid seal nii-öelda väga olidki väga massiivsed objektid, mis seal nii-öelda toimisid. Sellised sündmused saavad tekitada ka gravitatsioonilaineid, seega võib-olla mitte Ligo ja virgude hektariga järgmise põlvkonna hektaritega me saame võib-olla juba näha neid protsessi, mis jätsid jälje gravitatsioonilainetesse väga varajases universumis. Et noh ja kolmas selline suur protsess, mis toimus ka väga varajases universumis oli inflatsioon universumi ülikiire paisumine. Et kõiki neid saab ka gravitatsioonilainetega väga täpselt uurida. Ja gravitatsioonilainete avastamisele aitasid siis väga palju kaasa tänavused füüsika nobelistid. Rainer Weiss. Barry päris ja kiptoon ja Jutasin andi hektariga. Kolmapäeval anti siis teada neid kolm teadlast, kes sel aastal pälvivad Nobeli keemiaauhinna ja need kolm meest seekord ei olnudki, kõik ameeriklased oli nende seas britt Richard Henderson, oli ameeriklane Joakim Franck ja oli šveitslane Jacques lubašee. Ja saavutus, mille eest nii kõrge autasu määrati. On siis Kryo elektronmikroskoopia? Elektronmikroskoopia oleme ikkagi kuulnud, see on see meetod, millega siis elektronkiirt kasutades takse väikesi asju Krioose vihjab millegi külma peale. Ja et sellest pilti paremini ette saada, siis olen kutsunud laboristuudiosse Tartu ülikooli füüsiku ja keemiku. Väino Sammelselja. Alustame siis võib-olla algusest, et et hästi lühidalt, et kuidas üldse neid selliseid väikesi asju, väikesi molekule, mida nüüd tänapäeval Kryo elektronmikroskoobiga vaadeldakse, kuidas neid üldse nägema hakati ja kuidas siis jõuti prio elektronmikroskoopia juurde. Lõpuks. Selleks, et visualiseerida või võisilmaga näha siis suuri molekule muidugi lihtsalt silmast ei piisa ja, ja selleks et näha veel seal detaile ei piisa ka optilisest mikroskoobist. Seetõttu olid lootused siis elektronmikroskoopia peal ja juba 70.-te aastate alguses üritati siis selliseid bioloogilisi struktuure vaadata väga suure suure lahutusvõimega. Aga seal oli see probleem, et et kõigepealt proov tuli panna vaakumisse. Tavaliselt bioloogilised suured molekulid on, on vesikeskkonnas ja kahjuks siis muutus nende kuju seal vaakumis ja nad said ka küllalt kahjustatud tugeva elektronkiire toime pärast. Ja see, see oli üks selline, seda uurimisprotsessi halvav halvav tagajärg ja seletatud vahepealne aeg prooviti siis rohkem tegeleda nende biomolekulide Crystaliseerimisega, uurida neid siis röntgendifraktsiooni abil või siis äärmisel juhul ka selles samas elektronmikroskoobis elektron difraktsiooni abil ja siis ka kristallilise alla ja siis kakrystallilisena ja, ja nad olid ka siis siis külmuks tatud, et hoida neid kristalle, aga põhimõtet tavaliselt toimus siis väga lühikene elektronide ka pommitamine nii-öelda peaaegu et impulssrežiimis missis praktiliselt lõhkus ka ära selle kristalli, nii et saadi üks pilt objektist. Aga häda on selles, et et selliste difraktsiooni meetoditega on väga raske siiski uurida väga keerukaid ja suuri molekule. Difraktsiooni meetod ongi see meetod, kui pannakse kristall sinna mikroskoobi alla pannakse kas siis mikroskoobi alla või, või siis röntgenkiire alla ja, ja vastavalt siis kas elektronid või, või röntgenkiired hajuvad kindlad suundades ja saadakse sellised Helenduvad punktid või, või võikaared või rõngad ja nende abil siis püütakse arvud ta siis selle objekti struktuuri. Aga nüüd suur häda on just selles, et, et nagu ma mainisin, orgaanilised struktuurid toimivad ikkagi sellises vedelas keskkonnas ja nende struktuur muutub, kui nad ära kuivatada. Aga me ei saa mitte lihtsalt ka ära jäetada. Tähendab, põhimõtteliselt on ju võimalik, et pistame vedelasse lämmastikku ja, ja see objekt jäätub ära. Aga siis toimub selline asi, vesi kristalliseerub ja lõhub need molekulide struktuurid ära. Ja jällegi me ei saa seda struktuuri, mida vaja. Ja nende kolme mehe siis Tubušee, Joachim, Frank ja, ja Richard Henderson, kes tegelikult oma päritolult on kõik eurooplased, ka ka see ameeriklane Joachim Frank on sündinud Saksamaal ja tegi oma siis doktoritöö Saksamaal. Hiljem emigreerus Ameerikasse. Aga nende koostöös sai siis Kryo elektronmikroskoop ja uue uue hingamise ja, ja siin on tõeline koostöö selles, et et need mehed nagu mõnes mõttes töötasid erinevates suundades, aga summa summaarum andsid nad igaüks sellise panuse. Tänapäeval on võimalik siis tõesti Kryo elektronmikroskoobiga visualiseerida ja, ja hiljem siis nendest elektron piltidest siis mudeldada aatom, lahutatud tusega struktuurid, keerukate molekulide struktuurid. Aga tänapäeval see Kryo elektronmikroskoopia siis seisneb selles, et on tõepoolest ka seal vesi ümber, vesi jäetakse ümber ja külmutataksegi ära. Külmutatakse hästi kiiresti. Hästi kiiresti ja vot siin oli, oli jah, selle chaks Tubušee meetod, ta tähendab kõigepealt tegi selle veekihi hästi õhukeseks, need, need objektid on õhukesed, väiksed ja, ja siis on võimalik nii kiiresti see objekt maha jahtuda, toda, et kristalli satsioon ei jõua tekkida ja jää on sellises amorsses või klaasias olekus. Ja see esiteks ei lõhu ära siis seda peent struktuuri nendes suurtes molekulides. Ja teiseks ta ei anna siis ka elektronmikroskoop peas selliseid võõrsignaale, mis oleksid muidu v kristallide signaalid. Nii et see, mis me saame, on, on tõepoolest siis info nendest suurtest molekulidest. Aga nüüd erinevalt. Mis varem mainitud difraktsioonimeetoditest, siis need viimase ajameetodid ehk kase Krior elektromikroskoopia seda enam niimoodi ei nimetata. Aga seal vaadatakse küll, kuidas elektronid hajuvad, aga mitte siis kristallvõre pealt, vaid siis juba selle ühe molekuli pealt, mis seal on. Jah, ja sellele andis nüüd väga suure panuse Joachim Frank, kes oma doktoritöö tegi just biomolekulide röntgen hajumismeetoditega uurides ja nägi selle selle puudusi kas siis tõsiselt lahendama seda küsimust, kuidas elektronmikroskoop peapiltidest oleks võimalik siis saada info just nende keerukate süsteemide modelleerimise abil. Ja tema just tänu temale on, on see pool väga, väga tugevalt arenenud ja nagu nagu ütlesin, siis Richard Henderson andis andis selle panuse, et me saamegi vaadata neid neid struktuure seal ei, ei ole mitte tähtsad, ainult ütleme, suured molekulid, vaid, vaid elusorganismides on, on rakud ja, ja nende membraanid ja protsessid, mis toimuvad pindadel kõik, kõik need on võimalik. Kui nüüd uurida, siis selles loomulikus keskkonnas ja ongi näidatud, kui suur erinevus on, on piltidel, mis on siis varem tehtud tud sellises kuivas vaakumkeskkonnas objekte prepareerides ja nüüd nendes külmutatud objektides. Ja see võimaldab. Siis tänapäeval juba väga teravalt vaadata, et enamasti isegi aatomitasemeni välja jõudes, et kus need aatomid seal keerukates suurtes molekulides täpsemalt kõik asuvad ja siis samas oma loomulikus keskkonnas Ja, ja väga huvitav oli üks, üks intervjuu, kus ühelt spetsialistilt küsiti, et, et miks siis on keemia, Secrio mikroskoopia ja miks anti keemiaautasu ja, ja siis ta ütles, et et see kreo mikroskoop, pea on tänapäeval tõepoolest võimaldanud meil jälgida siis neid reaalseid struktuure ja sellega mudeldanud aga juba reaalseid biokeemilisi protsesse mis, mis siis toimuvad kas siis nende molekulide vahel või nende molekulide ja, ja pindade koosmõjul, kus on siis ütleme, suurem näiteks rakumembraan sellele läheneb siis mingi viirus või, või, või suurem molekul. Et kuidas nende interaktsioonid on, et põhimõtteliselt on ikkagi siin see preemia antud siis just sellise biokeemilise arengu edendamise eest ja nii, et põhimõtteliselt natuke paar sammu edasi mõelda, siis oleks võinud anda ka meditsiinifüsioloogiapreemia hoopis sellele. Seda ka kindlasti, sest noh, lõppude lõpuks kõik need protsessid, mis, mis toimuvad suuremates organismides, tuleb ikkagi taandada nendele nendele elementaarsete protsessidele. Aga muidugi peab ütlema, et et siin taga on väga keerukad mudelarvutused ja võttes arvesse, et, et protsess, mida siis modelleeritakse, on kiirendatud elektronide interaktsioon, siis nende keerukate molekul kulidega siis lõppkokkuvõttes oleks võidud anda ka ka füüsikapreemia sellisele tööle. Aga ega tänapäeval ongi nende piiride ja nimetuste panemine raske kustuda, vaat kus lõpeb siis sellises kate molekulide interaktsioonides ja elementaarsetest protsessidest siis biokeemias, kus kus lõpeb füüsika, kus algab keemia, kus algab bioloogia, nii et need mehed ongi erinevate taustadega, ka Richard Henderson, bioloog oma oma taustalt Nüüd oleme siis tänapäevaks jõudnud sinnamaale, et meil on palju selgem pilt nendest biomolekulidest, mis meil rakkudes toimetavad ja loodetavasti meie koos kuulajatega saime nüüd ka selgema pildi sellest, et kuidas selgem pilt on saadud ja ajasin juttu Väino Sammelseljaga. Tänases saates oli juttu tänavu Nobeli teadusauhindadega tunnustatavatest teadusuuringutest. Juttu ajasid maris Teder laving Andi Hektor, Väino Sammelselg ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on juba nädala pärast, see on siis teine põgenemist salvestatud labori sünnipäeva puhul avalikult ja kus Tarmo Soomere, Maarja kruusmaa ja Aveliina Helm arutlevad teemal, kas teadvus päästab maailma. Veel uuem saade, aga juba kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
