Teadust kõigile teadus otsib tõde ja teadlased peaksid seepärast olema võimalikult ausad ja õiglased. Mõnikord tuleb tegelikult teaduse elus ette ka ebaausust ja ebaõiglust. Sellest ongi tänane teadlase kommentaar Eesti maaülikooli noorelt õppejõult Marcocassilt. Seejärel teeme juttu augustist tulevast arvamusfestivalist, täpsemalt selle festivali teadusalast, mis tänavu on lausa kahepäevane ja kaheksateemaline. Kuuleme kõigi teemade lühitutvustusi otse asjaosaliste käest, aga peale selle kiikame ka Eesti kunstiakadeemia töötuppa, kus tudengid ja nende juhendajad kavandavad teadusalane varjualust ning kasvatavad seene niitidest ja saepurust selle jaoks uudset ja sõbralikku ehitusmaterjali. Saate kolmandas osas räägib aga Tartu Ülikooli botaanikaprofessor Meelis Pärtel sellest, kuidas ökoinformaatika aitab Lõuna-Eesti elurikkust nutikalt kaitsta. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Marko kas on Eesti maaülikooli põllumajandusloomade söötmise ja toitumisfüsioloogia dotsent temalt ka tänane teadlase kommentaar? Tänapäeva teadlase üheks mõõdupuuks on rahvusvahelistes ajakirjades avaldatud publikatsioonide arv. Mõjukate publikatsioonide arv ja selle mõjukuse hindamiseks on ridamisi vastavaid mõõdikuid. Mitmesuguseid indeksid, nägu haa indeks kohta päikese all otsivad ka noored teadlased, kaasa arvatud siinkõneleja. Alles oma karjääri alguses oleval teadlaselt tuleb enese nähtavaks tegemiseks publitseerida uurimistöö tulemusi oma distsipliini mainekamates teadusajakirjades. See loob eelduse, et sinu teadustööd märgatakse, loet saadakse ja loodetavasti ka tsiteeritakse. Möödunud aasta lõpus, lugedes kitsama temaatika artikleid, avastasin enese jahmatuseks nii-öelda seaduspära, kus uurimisasutuse yks teadlased pole oma publikatsioonidest viidanud ülikooli y teadlaste samasisulistele asjakohastele artiklitele. Esmapilgul jääb mulje, et Instituudi yks teadlase juhtimisel avaldatud artiklid on süstemaatiliselt ja teadlikult ignoreerinud ühe teise teadusrühma uurimistöö tulemusi. Samas ülikooli Y uurimisrühma liikmed on ülikooli yks kolleegide varasemaid publikatsioone korduvalt refereerinud. Pealegi ei saa väita, et ülikooli y teadlaste publikatsioonid oleks kehvad või keskpärased neidoneesi vee bow Science'i andmetel ammendavalt tsiteeritud üle maailma. Ning nii mõnigi artikkel on tituleeritud hailis saiteid publikatsiooniks. Selline käitumine tekitab igatahes mitmeid küsimusi. Kas antud tegevuse eesmärk on lihtsalt kergitada oma saba, tsiteerides valitud teadustöid või püütakse pidurdada teiste teadlaste tööde tunnustamist? Või kui edasi küsida, kas pole tegemist kitsama uurimisrühma monopoliseerimisega? Kõneldes mõnede Tartu Ülikooli tunnustatud professorite ja kolleegidega Põhjamaadest, ütlesid kõik kui ühest suust, et parimad endast lugu pidavad teadlased nii ei tee. Aga need, kellel ambitsioonid suuremad kui võimed haaravad sellest ja teistestki trikkidest kinni. Nüüd, mis võiksid olla nimetatud fenomeni objektiivsed põhjused? Konkurents, konkurents teaduses on tavaline nagu igas muus eluvaldkonnas. Soov silma paista paneb teinekord otsima lühemaid teid, kui see üldiselt kombeks. Teiseks ehk ei olda teadlikud teisel pool maakera tegutseva kolleegi uurimistöö olemasolust. Kaheldav. Eriti olukorras, kus teadlase haa indeks on 40 peale ning ta on tihti konverentside kutsutud esineja. Kolmandaks mõnikord ei saada arumeetodist statistiliste mudelite kompleksusest või tundub uurimistöö lugejale kahtlane. Ilmselt leiab siin nii poolt kui vastuargumente. Neljandaks või on tegemist lihtsalt isikliku solvumisega? Kindlasti tuleb elus, et ega seda, kuid kas isiklikku solvumist saab siis tõsta teaduse printsiipidest viisidest kõrgemale? Selle viimase üle arutlemise jätan juba hea raadiokuulaja kanda. Ent kuidas saame antud praktikat muuta? Alustada võiks ju teadlasest, keda on arusaamatutel põhjustel viitamata jäetud. Kui ta leiab, et tema artiklile on ülekohtuselt viitamata jäetud, tuleks kolleegile saata viisakas kiri koos oma artikli koopiaga ning asjaolule tähelepanu juhtida. Siinkohal näe rolli ajakirja toimetajal, kes on üldjuhul valdkonna tipp ja peaks sellisele süstemaatiliselt ebasümmeetriale tähelepanu pöörama. Või on hoopis kogu raskus retsel sentide õlul. On ju nemad, kes peavad puudused ja ebakõlad välja tooma. Aga eks nemadki ole ju tegevteadlased koos oma nõrkuste sümpaatiat ja huvidega. Hirmutab on aga teadmine, et selline praktika võib meistrilt kanduda tema õpilastele. Jah, igal meistril on oma tehnika, aga mina sellise meistri käe all õppida ei tahaks, kes vahendeid valimata teaduses tegutseb. Sest ausas võitluses on määrav roll ka võitlusele aususe eest ja seda ka teaduses. Teadlase kommentaari andis Marko kass. Arvamusfestival on tore demokraatia pidu, mis tänavu augustis hõlmab positiivselt taas Paide Vallimäe. Ja juba kolmandat korda on arvamusfestivalil ka teadusala. Kui esimestel kordadel oli teadusala ühepäevane ja põhikorraldajateks läbivalt vaid kaks organisatsiooni siis seekord ühinevad kahepäevase teadusala aruteludega täitmiseks lisaks Eesti teadusajakirjanike seltsile ja Eesti teadusagentuurile ka Eesti kunstiakadeemia, keemilise ja bioloogilise füüsika instituut, heateo sihtasutus ja Eesti Interneti sihtasutus ning ka Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu ja paar Tallinna tehnikaülikooliinstituuti. Aga millistel teemadel siis arutelud teadusalal puhkevad? Kohe kuulemegi otse asjaosaliste käest lähemalt. Esimene teema. Energiasäästlik ehitus, majanduskasvu mootor või ummikugeneraator. Arutelus osaleb Jarek Kurnitski Tallinna tehnikaülikoolist. Energiasäästlik ehitus keskendub nüüd sellel arvamusfestivalil väga palju olemasolevale Eesti hoonefondile meie kõikide kodudele nimelt 65 protsenti eestlastest elab õigemini eestimaalastest elab nõukaaegsetes korterelamutes ja teatud mõttes on väga suur küsimus, kuidas neid korterelamuid paremaks muuta, kuidas neid kaasaegsemat, eks renoveerida või on tõstatatud ka küsimusi, et kas neid üldse ei peaks maha lammutama ja midagi nende asemele ehitama. Ja miks see on seotud nii tugevasti energiasäästuga. Sest tegelikult nüüd Eestis, mis on välja kujunenud viimase 10 aasta jooksul renoveerimine KredExi toetustega kus siis on kasutatud struktuurifondide rahasid, et korteriühistutele neid toetusi anda kuni 40 protsenti, nad saavad toetust, kui nad tingimusi täidavad. Ja sisse on ka eesti mastaabis peaaegu ainukene selline säästumeede, mis on toonud suure energia kokkuhoiu. Ja muidugi siis vähendanud vastavad kasvuhoonegaaside emissioone. Nii et see on võib-olla see taust, et meil on selline hästi suur hoonefond, mis koosneb üle 20-st 1000-st korterelamust, mis on üle Eesti laiali muidugi enamuses suuremates linnades ja oleme nad nagu pärandina saanud. Küttearved on, kõigil on suured. Ja korterites on ka nii, et tuul puhub läbi, kui nendega midagi ei tee ja on külm. Et küsimus ongi nagu selles, et et mida nende majadega peaks tegema ja kuidas seda peaks tegema. Arvamusfestivalil on võimalik siis antud teema debatis osaleda ja kindlasti nüüd see paneel vaatab just nagu tulevikulahendust poole, et mis siis edaspidi peaks tegema ja mida senine kogemus on näidanud. Teine teema, bioloogiline linn, ressursside ja energiatark kasutaja arutelu algatas Anu Piirisild Eesti kunstiakadeemiast. Arutelu käigus me proovime teada saada, kuidas kavandada elukeskkonda nii, et linn oleks loodusressursside ammendaja asemel pigem ressursi ja energiatark kasutaja. Uurime, et mida teha, et linn oleks senisest teadlikum ressursside, taastootja ja diskussioonis me vaatame linna toimimist mitmes mõõtkavas alates linnamööblist kuni materjali hoonet, taristu ja liikuvuse nii välja. Ja lisaks arutleme Lindliku ringmajanduse käivitamise viiside üle ja loomulikult küsime ka seda, milliseid looduses toimivaid protsesse ja mehhanisme. Me võiksime linnakeskkonna kavandamisel ja käitumisharjumuste suunamisel eeskujuks võtta. Eestis. Need ongi see valdkond, hästi uus ja üritamegi spetsialistid, kokkuvõte arutada ja koos publikuga jõuda mõnedele järeldustele, nii et ootame põnevusega ja ootame kõiki paidesse. Kolmas teema, neljas tehnikarevolutsioon. Kas Eesti on rongist maha jäänud? Arutelus osaleb Tauno Otto Tallinna tehnikaülikoolist. Teema on oluline kogu Euroopas ja Euroopa majanduse selgroog on tööstus. Sealt tuleb eksporditulu. Eesti saab 40 protsenti töötlevas tööstusest eksporditulu ja ütleme, et tööstus neli, null on lähenemine või kontseptsioon, mis hõlmab nii tööstuse digitaliseerimist kui uusi ärimudeleid. Ja seal üks mõte on siis esiteks muuta inimeste töö iseloomu loovamaks ja võimaldata nii-öelda tulevikuühiskonnas, teha rohkem tööd ja läbi digitaliseerimise ning uute ärimudelite muuta ka Euroopa ja Eesti tööstus, sealhulgas konkurentsivõimeliseks. Küsin kohe siis ka selle pealkirjas esitatud küsimusele, kas Eesti on rongist maha jäänud neljandas tehnikarevolutsioonis? Võib-olla natukene on, eks selle üle saame siis seal kohapeal ahuta, aga mitmed maad on juba algatanud rahvuslikele platvorme, millega siis tööstust saretavad olnud ka siis tööstus neli null või tark tootmine või ilusti formans elu. Noh, Eesti on selles mõttes natukene jäänud ootama, et me oleme väga edukad olnud riigi ja tervishoiu nii-öelda arendamisel ja digitaliseerimise, aga tööstus on jäänud siin natuke tahaplaanile. Seni. Neljas teema, kuidas Google ja Tesla ühiskonnakorda teeksid? Arutelu juhib Pirkko Valge Heateo sihtasutusest. Me valisime selle teema, kuna Eestis on kasutatakse tehnoloogiat veel väga vähe ühiskondlike probleemide lahendamisel, et meie mõte oli siis tuua kokku inimesed, kes oskavad kaasa mõelda kes on, kas Starship is või näiteks oskavad juba masinaid õppima panna, et siis küsimus on, et kuidas need masinad võiksid aidata meil meil lahendada olulisi ühiskondlikke probleeme, et maailmas on sellest väga palju näiteid, kuidas suurte andmehulkade pealt või, või uute tehnoloogiliste lahendustega juba probleeme lahendatakse. Milliseid probleeme näiteks? No siin me jätame kindlasti ruumi ruumi arutlejatele, neid probleeme tõsta, aga näiteks ekstreemse vaesuse vähendamiseks kasutatakse täna satelliidi ja droonipilte selle jaoks, et analüüsida konkreetse majapidamise nii-öelda olukorda. Et nii-öelda sellest katusepilt annab arusaam sellest, et kui, kui keerulises olukorras see perekond on ju tegelikult ühesõnaga siis keerulisemate toetusmehhanism tasemel tegelikult antakse otsetoetusi nendele peredele ja see on siis mõju, uuringud on näidanud tegelikult efektiivsem lahendus kui teised nagu kallimad protsessid, kus perepea Ta peab nagu laenu taotlema, läbima koolitusprotsessi ja esitama äriplaani. Et tegelikult see pere oskab seal kohapeal väga hästi teha selle, selle otsuse, kas osta osta kits või, või mingi muu asi, mis nende enda pere toidab ja aitab ka tegelikult perele lisaraha teenida. Et Eestis on selles mõttes nagu toredaid näiteid juba selles osas, et me oskame Moskame annetusi koguda, intervjuust annetuste kogumiseks oskame. Tegeleme sellega, et võib-olla inimeste käitumismustrites või minnagi uusi käitumismustreid luua näiteks läbi teomeetri lahenduse, aga et siin on tegelikult jah, neid neid uusi võinud võimalusi on tegelikult tohutult ja selle jaoks me küsisime, et kuidas, kuidas Google, Google või teda neid probleeme lahendaksid, jah, teeme kokku need inimesed mille üle siis arutleme, on see ka, et kas tehnoloogia iseenesest on ebavõrdsuse tekitaja või probleemide lahendaja ja, ja siis arutamegi selle üle, et mis on, mis on need probleemid, mida siis meie kihvtid osalejad ära lahendaksid ja, ja, ja kuidas, kuidas nemad seda, kuidas nemad seda teeksid? Viies teema, virtuaalne reaalsus versus reaalsus. Kas ja kui erinevad peaksid olema reeglid internetis? Arutelu algatas Maarja Kirtsi Eesti Interneti sihtasutusest. See internetielu paratamatult suuremal või väiksemal määral võtab Meie elust olenevalt inimesest siis päris palju aega ja ruumi mistõttu väga palju eluvaldkondi on sinna nii-öelda kogunenud ja ühelt poolt positiivseid, aga ka neid negatiivseid. Et ilmselt, et on see väga aktuaalne, rääkida nendest muredest ja rõõmudest. Eriti just sellest, et kuivõrd need meie virtuaalse elu ja reaalse elu piirid on nihkunud. Et inimesed on väga julged seal valdkonnas või seal selles keskkonnas. Ja tahamegi just harjutada seda, et miks seda, miks see nii on ja kes lõppedes vastutus selle eest, et see nii on ja mis saab tulevikus, kui kui inimesi asendavad ühel hetkel ehk tehisintellekti. Et kui tehisintellekt saadab midagi korda omaenda tarkusest ja see meile näiteks ei meeldi, kes siis vastutab? Just nimelt, see ongi võib-olla selline selle teema, see veel tuleviku mõõde. Et kui me praegu võime nii-öelda etteruttavalt arutleda, et inimene ikkagi ise vastutab selle eest sisu eest või selle eest, mis ta teeb, reaalses maailmas on selles, mis ta teeb virtuaalses maailmas, siis siis kes vastutab selle eest, kui külmkapid toimetavad ja, ja toimetavad siis hiljem juba veel targemad tegelased, et kui meil on praegu juba algoritmid, kes iseõppivad ja toimetavad internetis ja kujundavad meie visuaalselt internetimaailma, mida me seal näeme, siis siis kindlasti areneb väga kiiresti edasi ja edasi. Ja ilmselt on oluline vaikselt hakata rääkima sellest kindlasti seda ka tehakse, aga meie mõte just oli siis ka seda tuua arvamusfestivalile, et kuna meie, Eesti interneti sihtasutus küll tegeleb ainult domeenidega, aga samas me oleme üks osa sellest ökosüsteemist nii-öelda, et siis võtame endale ka laiemaid teemasid, mida siis püüda inimestega arutada. Kuues teema Peinan kloori tiigrijõu endasse saajate ineerit. Arutelu algatas Olesja Bondarenko keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Ma arvan, et see teema on äärmiselt aktuaalne praegu. Doktorantuuri teema on kirjanduses, praegu teadusportaalides ja meedias on väga palju läbi käinud. Kirjutatakse doktorantide kohtade arvu üle arutatakse, milline peaks olema õiglane doktorandi stipendium ja võib-olla, mis on kõrvale jäetud, aga ka oluline küsimas kas teaduskraadiga inimene peabki ainult teadustööd tegema, äkki võiks ta kuidagi teistmoodi Eesti majandusse või koguni Eesti poliitikasse panustada. Et siis tegu on äärmiselt aktuaalse teemaga? Ma võib-olla pildin täiesti keelde ka, et eesti keeles kõlaks ta doktorikraadi ilu ja valu, ehk siis me hakkame arutama doktorantide ja tegelikult ka värskete doktorite muredest, rõõmudest ja võimalikest tagasilöökidest. Ja miks ta inglise keeles tegelikult kuigi esinejad on eestlased tegelikult kõik, me tahame, et see kõrghariduse teema oleks nagu arutlus oleks kättesaadav ka näiteks välisõppuritele nemad on tihti et ikkagi suhtlevad inglise keeles ja, ja doktorantuuris õpetatakse ka tihti inglise keeles. Et see on see mõte. Nii et ja, ja tegelikult miks sa võiks olla veel huvitav, sellepärast et praegu päris usinalt liigub selline doktoriõppereform, et võib-olla tulevikus vähendatakse doktorikohtade arvu ja tõstetakse stipendiume ja Dylan otseselt võimalus sellesse diskussiooni ja otsustesse ka panustada. Seitsmes teema, mida mina peaksin sööma. Kujundame toitumise isikupäraseks. Arutelus osaleb Elin Org Eesti geenivaramust. Nad toitumise teema on olnud viimastel ütleme aastatel väga aktuaalne igatpidi. Et inimesed mõtlevad, et mismoodi nad peaks toituma, sellepärast et toitumine on muutunud viimaste aastakümnete jooksul väga, väga, väga palju. Ja on Peeter tänu toitumisele ka inimesed teavad, et on ka tervislikku seisundit muutunud, et nad siin me võime rääkida näiteks ka igasugustest toidutalumatuse test ja nii edasi, aga nüüd on tõesti teaduses näidatud väga selgelt tegelikult toit kui selline meile kõigile ühtemoodi mõju. Ja, ja üks selline faktor, mis seda mõjutab, on meie Meie kehas eriti soolestikus elavad miljonid mikroorganismid. Ja nende mikroorganismide elutegevus sõltub tegelikult väga suuresti, mida just nimelt meie ise sööme ja kuidas me suudame siis neid mikroorganisme, kes meil soolestikus on väga vajalikud toita õigesti ja on tõesti näidatud seda. Et kui me kõik sööme, võtame sööme ühe samasuguse toidu ära, siis me tänu sellele, kes meie soolestikus elavad, meil kõigil elavad täiesti erinevad mikroorganismid soolestikus ja tänu sellele, siis, milline siis see toit või milline see mikroorganism on ja kuidas tema seda toitu siis on võimeline seedima ja sellest meile vajalik ainevahetuseks vajalik kui toitaineid või molekule tootma. Et sellest sõltub väga palju, milline meie tervislik seisund on ja me proomegi siis arvamusfestivalil tuua selliseid erinevaid lähenemisi, teaduslikke lähenemise, just nimelt milline peaks olema siis nõndanimetatud, nii tervislik kui ka personaalne toite, mis, milles, mismoodi see mõjutab siis meie Meie tervislikku seisundit? Ja kaheksas teema disainime endale beebi, helge tulevik või libe tee. Arutelu algatas ja selles osaleb Liis leidsalu Eesti geenivaramust. Kui näiteks mina olen kusagil tutvustanud, et tegelen inimese geneetika valdkonnaga siis enamasti esimesed küsimused, mis inimestel pähe tulevad, kes muidu teaduse või geneetikaga üldse kokku ei puutu, on, et inimese kloonimise, geeniteraapia ja, või siis disaini beebide kohta. Ehk siis see justkui viitab, et selle teema vastu tuntakse huvi ja samuti on viimastel aastatel olnud siis tervisetehnoloogia reproduktiivmeditsiinigeneetika valdkonnas päris olulisi edasiarenguid. Näiteks tuues siis, et 2015. aastal pärast pikka avalikku debatti otsustati Suurbritannias lubada kliinilisse praktikasse, siis mitu Kondrite doonorlus. See on siis protseduur, mille tulemusena saab vältida teatud pärilikke haiguseid kuid sünnivad siis lapsed, kellel on juski kolm bioloogilist vanemat. Aasta hiljem näitena veel avaldasid Hiina teadlased, et on modifitseerinud inimgenoomi kasutades siis sihuke naljakas nimi Krisper metoodikat ja selle abil siis on võimalik pärilikku informatsiooni muuta tehes väga täpseid muudatusi just kindlalt soovitus kohtades. Ja hetkel piirdub siis selle metoodika kasutusteadustööga, kuid ei saa välistada, et tulevikus muutub see metoodika Sis kliiniliselt põhjendatuks ja eetiliselt aktsepteeritavamaks ka Elle näiteks geneetiliste haiguste vältimiseks. Siis tekivadki küsimused, et millisel juhul on sekkumine põhjendatud, kust tõmmata piir millel on miski aktsepteeritav ja kes otsustab seda üldse. Sest genoomi modifitseerimine võib viia olukorrani, kus lapsi hakatakse tulevikus geneetiliselt disainima et nad oleksid haigustest vabad, võimekamad, targemad või lausa lihtsalt ilusamad. Segatehnoloogilised võimalused justkui panevad meid piire kompama ja tekib küsimus, et mis on ühiskonna poolt aksepteeritav ja arvamusfestivalil, siis annab hea võimaluse teema käsitlemiseks, kus me saame rahva kaasata diskussiooni. Oleks huvitav teada, mis on rahvaküsimused, ootused, hirmud ja kas neil on ka teaduslikku alust, selleks oleme kutsunud siis sinna ka spetsialistid, kes esindavad nii kliinilist kui teaduslikku poolt, selgitavad siis hetkel reaalseid võimalusi Eestis. Ja võib-olla siis selle diskussiooni tulemusena õnnestuks meil visualiseerida siis, mis juhtub tulevikus näiteks 10 20 aasta pärast ja koostada näiteks ajatelg, et mis, millal ja kas üldse võiks olla siis aktsepteeritav. Ja minu arust võiks siis aastaid hiljem tegelikult olla päris huvitav tagasi vaadata, et mis me sellel hetkel arvasime ja mis on siis päriselt toimunud. Et seega tõotab tulla päris huvitav sessioon ja tasub kindlasti kuulama tulla ja aktiivselt osa võtta. Aga teadusala hakkab sellel aastal ilmestama ka üks väga uhke varjualune. Mille all siis kõik need arutelud toimuma hakkavad. Ja selle varjualuse kavandavad Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuritudengid. Ja neid juhendavad ka mitmed juhendajad, kellest siin kaks on täna siin meil mikrofoni ees ka Kärt Ojavee ja Erki Norla. Kärdi käest kõigepealt tahaksingi küsida, et. Me näeme siin laua peal on muidugi seda maketti. Oleme siin töökojas ja, ja selline uhke Kolmnurkne kolmnurkse sellise plaaniga. Rajatis tundub tulevat. Tegelikult me siin oleme pikalt seda arutanud ja mõelnud, kuidas teha meie tegelikult lähtepunkt oli see, et me tahtsime kasutada oblasti, mida Eestis ei ole väga palju kasvatatud selliste ehitiste või rajatiste puhul ja hakkasime siis mõtlema, et mis, mis, mis võiks olla see varjualune, mis ühtlasi varjaks loodetavasti mitte vihma käest, võib-olla rohkem päikse käes. Ja, ja mis siis tekitaks ka lava või sellise ala nendele kõnelejatele, kes seal on, nüüd oleme seda siin pikalt mõelnud, et milline see võiks olla. Ja mingil hetkel jõudsime sellise hästi lihtsa kasvuhoone põhimõtteni. Ta esialgne mõte nagu lähtubki sellest, et see on selline nagu kasvuala ja see omakorda sain jällegi lihtsamaks arendatud ja sellest tekkis selline lihtne kolmnurk, kus siis mis on osaliselt, et kaetud siis mükoplastiplaatidega. No ütleme, et selline kolmnurkne varjualune ta tõesti on, mis läheb tagantpoolt natuke kitsamaks ja eestpoolt, siis on suurem ja kõrgem ja sinna alla siis saab minna. Sina lased minna sinna alla peaks mahtuma siis loodetavasti kõik need huvilised. Et ta ei olegi nagu selline lihtsalt kõigest lava, vaid ta on ikkagi jah, selline varjualune kõigile kuulajatele, külastajatele. No tundub siin selle maketi järgi päris kõrge, tulevad ka arvestada siin proportsioone, kui kõrge ta tegelikult tuleb, see siin on vist 40 sentimeetrit siin laua peal, aga tegelikult Tegelikkuses ta tuleb, see kõige kõrgem osa on viis pool meetrit ja siis ta vastavat läheb siin laugelt madalamaks aga head ja tuleb päris suur ehitis sinna esmakordselt vist lausa nii suur, seal festivalil. Ja materjali poolest siis ka uudne. Jah, materjali poolest vast ka uudne, vähemalt ei tea, et oleks kasutatud Eestis varem sellist materjali, et sinna kombineeritud puitu ja ja mükoplasti, mis on siis kasvatatud saepuru substraadilase. Mükoplast see on tõesti midagi uut ennekuulmatut vähemalt paljude jaoks, ma arvan. Ja Erki tegelikult ongi selle mükoplasti poole peal siin ametis. Jah, olen küll mükoplasti, siin kasvatame et isiklikult olen seenekasvatusega juba tegelenud neli aastat ja see asi, mida me siin kasvatame, tegelikult on siis see osa seenest, mis tavalisele seene korjajale metsas jääb täielikult nägemata. See seeneniidistik mütseel eesti keeli. Et põhimõtteliselt me võtame tselluloos pudeda kasvu meediumi meie puhul saepuru ja laseme sealt läbi kasvama meie väljavalitud seeneniidistiku, mis oma kasvu kasvuetappide tulemusena siis seob selle kudeda kasvusubstraadi ühtseks kitiinseks struktuuriks ja selliseid plaate siis lõbus kuivatades on tulemuseks inertne materjal, mida saab kasutada väga laialdaste sõelu valdkondades. Ja nimi on sellel materjal siis mükoplast, selle materjalinäidiseid me siin laua peal ka näeme ja tahaks kohe käega katsuda ja. Nii noh, mis ma ütlen selle kohta üsna uudne tundub, katsudes. Tegelikult, et see tükk, mis seal nüüd praegu käes on, see meenutab kõige rohkem selliste pake detaili nurga tükki mida me praegust milleks me praegu kasutame peamiselt penoplasti ja, ja muid Petro kemikaalidele põhinevaid materjale penoplast. Kõige lähedasem asi, mis sellega pähe tulema, aga aga ta ei ole päris penoplast küll. Just penoplastiga teda saab, saab nagu võrrelda, et kui inimene ta kohe kätte võtab, siis, siis võib öelda esimese asjana ta meenutab kohe kindlasti penoplasti aga penoplastiga võrreldes on tal väga palju positiivseid. Selliseid aspekte, et ta on esiteks biolagunev. Tema tootmiseks kuluv energia on köömes selle kõrval, mis kulub penoplasti tootmiseks. Ja, pluss veel kõigele muule heale on ta ka üsna tulekindel. Ja sellises asjas. Rapsis seeneniidistiku saepurust just nii. Ja seda saab siis tulla augustis arvamusfestivali teadusalal kohe ka vaatama ja ja oma käega ka niimoodi ettevaatlikult katsuma. Elurikkust on vaja kaitsta, aga eriti hea on, kui me kaitseme elurikkust nutikalt. Nüüd ongi tegelikult käimas üks niisugune teadusprojekt mille nimi ongi nutikas elurikkuse kaitse, Eesti loodus- ja majandusmetsades. See nimi läheb veel edasi, aga, aga räägime sellest meelist triga, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste Instituudis botaanikaprofessor ja selle mainitud projektijuht. Ja kui seda nime nüüd edasi lugeda, siis pärast koolonit öeldakse siin pealkirjas, et ökoinformaatika lahendused Eesti lõunaosa näitab et räägime siis täna öko informaatikast, tegelikult. Jah, ökoinformaatika on selline kaasaegne teadusharu, mis proovib ühelt poolt ökoloogilisi suuri andmemahte hallata ja teiselt poolt neid analüüsida niimoodi, et me saaksime vajaliku informatsiooni kiiresti kätte, et selleks siis tuleb loodusest korjatud Elurikkuse andmed süstematiseerida ja neid nende peal rakendada väga uusi algoritme lihtsalt andmetele pealevaatamisest piisad on vaja uusi analüüsi meetodeid, et sellega siis ökoinformaatika tegelebki. Noh, andmeid võib olla ju väga mitmesuguseid ja tänapäeval räägitakse sellisest mõistest nagu Big Data hästi palju, ehk ehk suurandmed ja arvata võib, et ka elurikkuse kohta andmeid väga palju ja mitmekesiseid, millistest andmetest siis täpsemalt räägime ja mida me sealt loodusest siis kogume? Sisuliselt elurikkuse andmed ei ole ju väga keerulised, et on erinevad Taksonid ja nende leiukohad, et kust on kirja pandud erinevaid taime, looma, seene, bakteriliike või siis isendeid, kes võivad olla erinevates liikides. Aga neid andmeid tuleb väga palju juba kokku, siis peab teadma täpselt, millised on Need taime- ja loomaaiad, seenesüstemaatika ja ka mõistlik. Neid leiukohti hoidma, mis siis uus informatsioon on, on see, et kuidas erinevad taksonite koos esinevad, kes kellega koos käib, kes keda väldib ja selle informatsiooni pealt me saame teha selliseid järeldusi, mida lihtsalt ühte taksonite uurides me ei saaks teha. Mis laadi järeldusi me saame vaadata, kui suur on Elurit, kus suhtelises skaalas, kui suur on elurikkuse potentsiaali realiseerumine konkreetses kohas, sellepärast et elurikkus varieerub väga suures mahus ka looduslikult. Ja kui me lihtsalt paneme liigid kirja erinevates süsteemides, siis me saame küll oluseid andmeid, aga see ei pruugi olla kõige mõistlikum, kui me tahame teha mingisuguseid looduskaitselisi otsuseid või näiteks majanduslikke otsuseid ka metsamajanduses, näiteks. Nii et põhimõtteliselt on siis tegemist sellega, et vaatame, kes kus elab, kellega koos analüüsime ja kas me saame sellest teha siis ka mingisuguseid praktilisi soovitusi juba looduskaitse edendamiseks näiteks. Lisaks peab neid andmeid siduma ka muude muude infokihtidega. Niimoodi suurandmete puhul ju ka tehakse. Meie vaatleme keskkonnatingimusi, siis me saame teada, kas mingisugused keskkonnatingimused või mingisugused majandusviisid soodustavad teatud liikide koosesinemisi. Kas liikide komplektist, kes võivad ühes koosluses elada, on alles pooled või millised pooled või, või millised on siis puudu? Puuduolev pool ongi see, mida me siin rakendame, see tume elurikkus. Lisaks sellele me seostame liikide esinemisi ka sellega, milline on olnud maastik antud koha ümber ajaloos ja on tänapäeval, kui palju on olnud metsa seal 100 aastat tagasi ja kui palju praegu sellepärast et kooslused ei ole isoleeritud saarekesed meie elurikkus metsas niidu peal igal pool mujal saab püsida siis, kui on piisav liikide levimine erinevate koosluse osade vahel. Ja seetõttu ongi oluline teada, kui palju on seda meid huvitavat kooslust maastikus vaja ja kui pikalt on seda olemasolu vaja. Aga kust kohast tuleb siit õigupoolest sisse see nutikas millest on siin juttu pealkirjas? Nutikus tuleb sellisest kahest kahest poolest, et esiteks on see, et ma olen sügavalt veendunud, et elurikkuse kaitsmisel lisaks eksperdi arvamusele, et mis on hea ja kus on hea midagi teha, mis on ka väga väärtuslik, sellepärast eksperdi teadmine on akumuleerunud. Pikka aega on meil vaja matemaatik, teisi meetodeid, et me saame välja arvutada toda just selle ökoinformaatika abil. Milline on siis elurikkuse nii-öelda Tervis erinevas kohas, meie eesmärk on pakkuda nii-öelda personaalset looduskaitset, kus me saame, sest minna konkreetsesse uurimiskohta ja ütelda, et siin elurikkuse võimaliku maksimaalse elurikkuse realiseerumine on näiteks 60 protsenti. Saame öelda, kas see on hea või halb, me saame vaadata seda, kuidas maastik on muutunud. Eestis on väga palju metsa juurde tulnud, mis võiks eeldada, et elurikkus metsas võiks ka tõusta, kuigi viimased andmed on just näitavad, et seda pigem on, on oht Elurikkuse langusele. Seega on vaja teada, et kui palju on metsaümbruskonnas, kui heas seisus on ümbritsev mets ja siis me saame välja arvutada mingisugused prognoosid. Ja see nutikuse. Teine aspekt on see, et, et kui sellised algoritmid on olemas ja andmed on kokku koondatud, siis võiks iga inimene oma nutiseadmega minna konkreetsesse metsa panna kirja. Ma näen siin jänesekapsast, ma näen siin mingisuguseid kukeseent ja muid muid elusorganisme siis andmebaasist vaadatakse, pakutakse väljad vaata ringi, kas sa näed ka mustikad ja pohlad ja, ja kui siis liiginimekiri on koosseis, öeldakse, et jah, et liigirikkus on päris hea, aga see on ülemine piir jääb veel kaugele ja kuna mets on ümbruskonnas siis pähe selles konkreetses geograafilises punktis, siis on seal oht elurikkuse vähenemisele, näiteks siis selline sellise rakenduse prototüübi tahame välja töötada selle projekti lõppu. Kas see tähendab siis see, et tekib ka seenekodanikuteaduse pool? Jah, seda küll, et me saame kõiki neid andmeid, mida siis inimesed koguvad ka andmebaasides salvestada. Eestis on selline kodanikuteaduse arendamine just aga hoogsalt käima läinud ja see võimaldab ilmselt tulevikus palju suuremaid palju täpsemaid prognoose teha, mis tuleviku suhtes toimuma hakkab. Mis on ka väga-väga hea, et me saame seda teha, oskame, oskame õigeaegselt hakata reageerima. No projekt on muidugi alles käimas, aga aga kuidas siis tundub elurikkuse olukord praegu Eesti lõunaosas? Me oleme loonud Lõuna-Eesti loodusmetsades, mis on siis looduslähedased metsad, looduskaitsealadel referentsalade võrgustikku, 100 uurimisala on kirjeldatud ühesuguse metoodikaga, esialgu oleme kaasanud taimed ja siis samblikud elurühmadeks, aga hiljem saab lisada teisi teisi organismirühmi ka. Ja nendes metsades tundub elurikkus olevat küll väga heas korras, aga see ongi referentssüsteem, mille alusel me saame hakata hindama elurikkuse olukorda majandusmetsades. Meil on kolm erinevat majandusmetsade süsteemi, mida me siis kontrollime koostöös kolleegidega maaülikoolist Hardi Tulluse töörühmast. Meil on endistele põllumaadele rajatud hübriid Aavikud, mis on täiesti uus kooslus, uus liik Eestis. Siis on meil erinevad raieviisid männikutes hakkame vaatama, kuidas, kus siis vastab erinevatele raieviisidele, kas on lageraiele ka mõistlike altar Tiive ja kolmandaks, vaatame pärnaalusrindega haavametsade aegrida, et jälgida, kuidas siis eludega, kus aja jooksul muutub, on teada, et vanas metsas on elurikkus üldiselt ju suurem aga seda just vanaliik vana metsa liikide poolest, et vaadata, millised siis on noorema metsa liidimised vanema metsaliigid, et et siin meil töö käib, aga on juba selliseid rõõmsaid üllatusi, näiteks need suhteliselt noored. Põllu peale rajatud hübriidhaava kultuurides leiti Eestile uus samblikuliik sädesamblik, mis on küll hästi selline päike ja tuli välja, et on mitmel alal. Ilmselt varem ei olnud sellist elupaika väga olemas ja väga ei olnud ka uuritud, et elurikkus mõnes osas võib ka suureneda. Aga kui me nüüd uurisime, kuidas samblikud ja samblad nendes noortes metsades nende elurikkus käitub, siis selgus, et peamiselt selgitas või kirjeldas seda Elurikkuse määra. Vanade metsade olemasolu maastiku ümbruses, mitte see, kui palju praegu on metsa praegu metsa suhteliselt palju, aga kui palju oli metsa selle koha ümber kolmekümnendatel aastatel, seega siis kõik Elurikkuse dünaamika on sellised väga pika vinnaga ja need käitumised ja tegevused, mis me teeme praegu selle elurikkuse jälgi näevad meie lapsed ja lapselapsed. Et uurida, kuidas maastikumuutused, kuidas metsasuse muutus Eestis elulikus mõjutavad, kasutasime vanu topograafilisi kaarte 30.-test aastatest, 70.-test aastatest ja kuna tahtsime ülevaadet kogu Eesti kohta, siis oli väga raske või liiga keeruline hakata käsitsi digitaliseerima vanu kaarte selleks. Me pidime ehitama ka arvutiprogrammi, mis ise kasutas siis sellist toredat meetodit, mis inglise keeles rändum forest eesti keeles võiks olla siis juhuslikku, juhuslikku puude, metsa, otsustuspuude metsameetod, kena meetod metsa uurimiseks, mis leidis vanadelt kaartidelt väga täpselt üles, kus olid metsad. Ja praegu on meil digitaalsed andmekihid olemas, siis eri ajajärkude metsa kohta, et me saame kogu Eesti kohta ütelda, kuidas on metsa sus antud kohas muutunud. Rääkisime siis Elurikkuse nutikast kaitsest ja informaatikast vestluskaaslaseks Meelis Pärtel Tartu ülikoolist. Tänases saates oli juttu ausast ja ebaausast viitamisest, arvamusfestivali teadusalateemadest ja varjualusest ning elurikkuse nutikaitsest. Juttu ajasid Marko kass, Jarek Kurnitski, Anu Piirisild, Tauno Otto Pirkko Valge, Maarja Kirtsi, Olesja Bondarenko, Elin Org, Liis Laidsalu, Kärt Ojavee, Erki Nagla, Meelis Pärtel ja saatejuht Priit Ennet. Järgmisel nädalal samal ajal käib Tallinna lauluväljakul noorte laulupidu, millest vikerraadio teeb terve päeva ülekannet. Ülejärgmisest nädalast alates korduvad laboriaegadel parimad palad kogu möödunud saate hooajast. Päris uus saade on kavas aga juba 13. augustil. Kuulmiseni taas.
