Teadust kõigile kuidas hinnata teadustööde taset, kui teadusharud omavahel nii sisult kui ka traditsioonidelt nii palju erinevad, arutleb teadlase kommentaaris Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna professor Jaan Raik. Millises maailma paigas hakkasid hobused lisaks sammule galopilejadroovile viljelema ka eriliselt sujuvat liikumisviisi nimega telderduse ehk tõlk on aidanud rahvusvahelise uurimistööosalisena välja selgitada Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur Lembi Lõugas. Kuidas võimalikult tõhusalt ära kasutada üha rohkem sademevett, mis kliima muutudes linnakividele langeb, on välja nuputanud Tallinna tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsent Janek Laane. Aru olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Jaan Raik on Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna professor. Temalt ka tänane teadlase kommentaar niisiis tänama arutleksin teemal, kuidas mõõta Teadustulemust. Teadus on oma olemuselt kumulatiivne ja iga teadustulemus on esitatud tuginedes varasematele töödele. Seega iga teadusartikkel, mis avaldatakse, viitab ehk tsiteerib varasemaid Töid. Järelikult on teaduse edukuse hindamiseks võimalik lihtsalt kokku lugeda, kui mitmel korral on selle teadust tehtud viiteid või teda tsiteeritud. Ja see on ju suurepärane, see, see võimaldaks meid ritta seada erinevate valdkondade teadlased ja lubaks hinnata teadustööde kaalu ja väärtust. Kuid ma avaldaks siin arvamust, et miks selline valem või selline lähenemine praktikas ei tööta. Ja selleks on põhiliselt kaks põhjust. Esiteks, erinevad teadusvaldkonnad ja ka sama valdkonna erinevad teemad on täiesti erineva kaaluga. Mida see siis tähendab? Selleks võiksime ette kujutada, et teadus on nagu pea peale keeratud püramiid mis toetub oma tipule allpool, ehk siis tipus on alusteadmised keskel on teadmisel, mis ehitavad nendele alusteadmistele ja üleval on kõige laiem osa on siis näiteks rakendused ja IT-teadus, millest ma ise võin rohkem sõna võtta seal seal võib siis vaadata seda pilti niimoodi, et kõige all on elektroonika või mikroelektroonika tehnoloogia. Sellele toetuvad siis arvutite arhitektuuri ja riistvara, millele omakorda toetab tarkvara seal juba juba Service'it või, või siis veeb ja nii edasi. Kui vaadelda nüüd tsiteeritavuse aspekti sellest püramiidist, siis tipus on kogukond kindlasti kõige väiksem ja seega on oluliselt vähem vastastikust viitamist. Kui liigume üles, siis ülevalpool on siis see püramiidi alus, see lai osa siis need suurusjärgud muutuvad ja päris sellest püramiidi ülemisest osast alla tippu eriti ei viidata, see on teine valdkond, seal ei olegi eriti aru saama, mis seal allpool toimub, see lihtsalt on olemas ja seda kasutatakse. Samas on selles püramiidi tipus mõnetigi isegi tihti keerulisemad teemad ja ilmasele tiputa kukuks kogu see ülejäänud püramiidi kokku, seda lihtsalt ei oleks. Et see on üks aspekt. Teiseks on teine aspekt on see, et erinevate teadusvaldkondade kultuurierinevused on liialt suured. Näiteks IKT või IT valdkonnas on on hea tava viidata olulistele konverentsidele kui teadusidee esmaallikatele ajakirjadele viitamine pole levinud. Samas enamus muudes valdkondades ei ole konverentsilt üldse hinnatud, neid ei retsenseerita, vaid nendes valdkondades arvestatakse ainult ISI Web of Science. See on siis üks andmebaas selles refereeritud ajakirju. Ja seega pole ime, et normaalsed tsiteeritakse suurusjärgud erinevate valdkondade vahel erinevad ühe kahe suurusjärgu võrra ka ühe valdkonna sees nad erinevad päris päris suurelt. Ja minu kolleeg ja kunagine juhendaja akadeemik Raimo tubar on öelnud selle kohta ühesõnaga tsiteeritavuse arvestamise kohta minu meelest väga huvitava mõtte. Ta on öelnud, et tsiteerimis indeksit tuleks ainult kasutada selleks, et tekitada tõstatada küsimusi. Mitte selleks, et anda hinnanguid. Ja see on siis see Teadusmõte, mis ma sel nädalal tahtsin teiega jagada. Kas see nüüd tähendab, et teadlased ei olegi võimalik hinnata ja teadustööd kaaluda? On küll, kuid paraku saavad tänapäeval sellega hakkama siiski ainult akadeemikud isekeskis. See oleks siis minu selle nädala mõte. Teadlase kommentaari andis Jaan Raik. Räägime nüüd hobustest stuudios on Tallinna Ülikooli vanemteadur Lembi Lõugas, kes labori stuudios ka varem olnud, aga mitte hobustest, me ei ole siis rääkinud küll võib-olla jää aegs või jääajajärgse loomastiku kujunemisest Eestis ja sellistel teemadel. Ametilt oled sa Lembi arheo zooloog, nii et hobustest me räägime ka täna siis nii-öelda natukene sellises arheoloogilises plaanis. Nimelt oled sa osalenud vähemalt kahes uurimistöös hobuste alal, millest üks tegeles sellega, kuidas hobused kõnnivad ja teine sellega, kuidas hobused välja näevad. Mina osalesin saksa arhio geneetikute uurimistöös ja just seal Arho geneetika baasil sai hinnatud siis hobuste fenotüübi, õigemini välimust, karva värvust. Ja teine töö oli, oli suunatud hobuste Allüüri ehk liikumise uurimiseks ja, ja fookusega. Just et nagu me tänapäeval teame, islandi hobustel on selline eriline liikumisviis, mida nimetatakse tõlk või telderdus. Et see on siis selline väga spetsiifiline liikumisviis, kas külis käik on? Inimesel on jah, kui hobustel loetakse selliseks tavaliseks liikumisviisiks kas sammu galopp p, vaid traavi, siis tegelikult on olemas veel külis kõnd, aga, aga tõlk, mis on Islandi hobustele omane, on veel omakorda et see seal Küllis kõndise eristatakse, neid, millised jalad korraga maas või õhus on ja kas paremat või vasakut ja hobune oma nelja jalaga või siis väga mitut moodi liikuda tuleb jah, kui Küllis kõnd on, on selline, kus ühe poole esi taga jalg liiguvad nagu sünkroonis või ütleme, kui paremad jalad liiguvad korraga ette, et vasakut tahe, et, et see on, seda nimetataks külis kõnniks, aga, aga nüüd islandi hobustel tõlk, et või, või ka eesti keeles võiks detelderdus olla on selline, kus tegelikult kolm jalga nagu korraga maas ta põhimõtteliselt nagu Nakongise külis kõnd. Aga et need jalad liiguvad natuke teises mustris ehk nagu öeldakse jah, et kolm jalga peaks olema korraga maas, aga see käib nii kiiresti, et et seal noh, me ei saa öelda, et nüüd ta seisab kolme jalaga maas, vaid ütleme, seda maad puudutavad korraga kolm jalga. Küllizgenis on siis nagu kaks jalga ühe poole ja teise poole omad. Ahah, aga nüüd, kui tavalised hobuse liikumised nagu samm ja traav ja galopp ja need on kõik hobused, on võimelised. Ja niimoodi hea liikuma, jah, siis on selline loomulik. Hobuse liikumisviis. Aga nüüd see külis kõndia ja eriti just see telderdus ei ole mitte kõigile hobustele omased ega, ega tule neil väga hästi välja. Ei ole jah omaselt tuleb välja, et sellisel liikumisviisil liikumisviisi on põhjustanud üks väike geenimutatsioon või õigemini seal mutatsioon ühes geeniosas mis määrab ütleme, jäsemete liikumise, motoorika või koordinatsiooni, et seal on tekkinud selline väike mutatsioon ja need hobused, kellelt see on. Nende jaoks on see loomulik liikumisviis, aga teised hobused nagu iga koordinatsiooni, ka on see, et ka inimesel ju ei ole kõik tegevused nagu ikka ikka mõnel on parem koordinatsioon mingi liigutuse tegemiseks, kui teisel. Mõni oskab kõrvu liigutada, oskab keelt trulli ajada ja teised jälle ei oska. Ja see on võib-olla. Jah, see on kindlasti võime, mis, mis siis on geneetiliselt ka võib-olla mõnel soodustanud sellise liigutamisel. Aga teil oli siis uuringu all just see konkreetne geen kas see oli enne enne ka teada, et see geenimuudatus selles geenis? Põhjus ja sellepärast, et see on ju ikkagi tänapäeval on hobustel seda päris laialdaselt. Kuid meie uuring, mis fookus oli, oli seal üheksas, 10. sajand, siis vara ja varasemad hobused veel. Ja ka küsimuse, et kus selline, millises piirkonnas selline mutatsioon kõigepealt aset leidis. Ja selleks sai nüüd Berliini Ülikoolis Saskia putke, kes doktorant seal tema siis tegi, ütleme siis alustöö ehk ta siis ekstrafeeris geenid sealt ja geenid olid pärit siis vanadest hobuse jäänustavast, sea hobuseluudest ja, ja geograafiliselt Need pärinesid need nii Aasiast kui Euroopast, Islandilt muidugi ja samas ka Eestist oli üks, viis, kuus hobuse luud uurimiseks. Ja fookus oligi just välja selgitada, et millistel hobustel on see mutatsioon tekkinud geenis ja, ja millistel mitte. Kus kõige varasemalt seda kohati siis võiski olla seal tikkimise koht. Jah, kuigi Ma pean ütlema, et nii geograafiliselt kui ajaliselt oli meil ikkagi hobusel luude jäänused piiratud. Et alati tekib küsimus, et aga äkki selles piirkonnas oli või teises, aga meil parasjagu ei ole proove võetud nendest nendest piirkondadest. Mõnes mõttes natukene üllatav oli see, et me oleme harjunud mõtlema, et islandi hobused on pärit ütlemegi Norrast. Et kes, kus tollased inimesed asustasid Islandi, et, et ju siis hobused viidiga sealt. Aga nüüd selles kogumi luukogumit proovis, mis, mis sai selle töö käigus sind analüüsitud. Ilmnes, et et tegelikult kõige varasemad hobused, kellelt see liikumise mutatsioon siis oli tekkinud, pärinevad hoopis Yorgist Inglismaalt. Selle esimese aastatuhande teises pooles ilmselt tekkis mutatsioon ja, ja ja tõenäoliselt võiks tõlgendada üks kusjuures jah, Mandri-Euroopast seda mutatsiooni sellel, sellest perioodist pärit hobuseluudel ei olnud noh, me võime eeldada, et ju siis hobused viidi Islandile hoopis Briti saartelt kus siis inimeste sellise selektsiooni tulemusel seal Islandil eelistatigi sellise liikumisviisiga hobuseid, sest noh, seal ei olnud ju maanteede ja pinnas suhteliselt mägine ja kuna see on nii sujuv liikumisviis, et inimene ei rappucial hobuse seljas, siis loomulikult ta helistas neid hobuseid, kes suutsid sellist jooksu teha või sammu käia. Aga Need on, tekkis küsimus jah, et kus see mutatsioon siis tegelikult aset leidis, et kas siis tõesti Inglismaal või siis ikkagi need nende hobuste seas, mis Islandile viidi. Et seal on argumenteeritud ka selle üle, et viikingid käisid oma retkedel ka Petsansis ja Lähis-Idas ja et kas, kas Aasias mitte ei tekkinud, sest noh, me teame, et Mongoolia hobustel on ka selline telderdus, võime Jekülis käiguvõimet. Aga jah, asjast vähemalt nende proovide seas, mis Aasiast uuringuks saadi. Nende hobuste osas sellist mutatsiooni tekkinud ei olnud. Nii et selles valimis olid sa oled telderdus, käigu Motatsiooniga hobused, et ainult siis Yorgis kaks tükki ja islandi hobused kuigi ka islandi hobuste seas mõned olid ka sellised, kellel ei olnud sellist mutatsiooni seal geenist tekkinud. Ja norra hobused ja Taanist ja Rootsist samaaegsed hobused, nendel ei olnud kellelgil seda teldertus, käigu käigu mutatsiooni tekkinud. Aga Eesti lõbusad, kuidas nendega on? Jah, Eesti vähemalt, et ma ei tea nüüd, kas tänapäevased geeniuuringud on käsitlenud seda teemat eesti hobusel, aga, aga need arheoloogilist kontekstist pärit hobuseluudel ei olnud seda mutatsioone. Üldse Mandri-Euroopa hobustel tol ajal ei olnud seda geeni teisendit. Aga üks teine näitaja on siis hobuste välimus, hobuste nii-öelda karvkate muster, ehk siis tähnilisus on siis teine teine teema, mille alases uuringus sa oled ka osalenud, mis seal siis umbes samasugune, ma arvan geeniuuring ja siis ühe tunnuse kujunemine. Jah, see on tegelikult olen samade luude põhjal mille põhjal sai hobuste liikumisviisi uuritud, sai tehtud ka selline fenotüübi line analüüs ehk siis millise karvkattega nad hobused olid ja mis värvi. Ja just vaadata aja aja jooksul, kuidas siis just kodustamise tulemusel on ju see värvigamma ja mustri gamma nii palju mitmekesistunud, et kui keegi ütleb, et kirjelda mulle koduhobust mis värvid on siis näeks enne sellepärast et neid nüansse on nii palju ja, ja kindlasti hobusekasvatajatel on, need on need teada, kuidas, milline on see baasvärv? Siin loetakse raudjas kõrb ja musta värvi hobune on siis, et alusvärvid. Aga seal on nii palju siukse mustri variatsioone ja ka värbi gammasid tuleb juurde koduhobusele, et et me ei saa öelda, et noh, meil on koduhobune on pruuni värvi, et see on nagu väga selline lihtsustatud lähenemine. Aga hakkasin nüüd nende arheoloogiliste hobuseluude põhjal sai, sai siis uuritud jah, need kolm põhivärvi ja millised mustrikombinatsioonid neil esines, sest sest kõik see fenotüüp on ju ka geenidega ja, ja alleelidega nagu määratud. Ja mis siis selgus, et tegelikult need uluk, hobused, kes meil olid siis balleoliitikumis ka Euroopas. Nende selline põhivärvus oligi raudjas aga esines ka leopardimustrit, ehk siis seda tehnilist. Et kuigi seda tähelisti on, on peetud justkui koduhobusele ise along, see üldse sellised laigulised ja, ja see kirju värvigamma võiks olla jah, koduhobusele pigem omane, aga aga samas on ju meil tõendid ka Prantsusmaalt koopajoonistel, kus on hobusid nimetatud leopardi mustrist kujutatud, et hea küll, me võime öelda, et see oli omaaegse kunstniku nägemus või muidugi seal jah, igasuguseid asju võib joonistada üles, aga aga tuleb ikkagi geneetiliselt. Analüüs näitas seda, et, et see tähnilise soli Paloliitikumis ütlemisesse uluk hobusel üsna tavaliselt levinud. Nüüd hobused kodustamise järgselt kogu see värvigamma ja muster, mitmekesisus, ehk siis on näha, et inimene on siis noh, võib olla, kas eelistan midagi või, või vastupidi, ta on ellu jätnud kõik hobused, ükskõik, mis värvi ta on. Sest ma kujutan ette, ulukhobuste puhul on see, et kui sa oled ikkagi valge ja, ja hästi silmatorkav, siis on on see kerge saak kiskjatele. Et seal oli siuke looduslik valik, elama jäid pigem need, kes suutsid ka kuidagi keskkonda sulanduda oma värvigamma poolest. Aga kogu see kodustades kõik need geenid, mida nad siis kandsid värvi suhtes. Inimene jaganud valgeid hobuseid seal ära tapma vaid, või siukseid kirju, laigulisi, mis hästi keskkonnast silma paistsid. Et samas leopardimuster onju ka mõnes mõttes varia muster, et see sõltub jah sellest alusvärvist, et muidugi, kui ta on seal valge hobune mustade tähtedega, et see paistab hästi silma kuskil sellisel arktilise avatud stepi jalaga hobuse karva määrustik uurimine on andnud väga palju sellist uut informatsiooni just inimese eelistusele, et juba keskajal tehti väga suur valik just selliste raudjate Kõrbide osas mis olid ka võib-olla sellised rohkem keskkonda sulanduvad ja seda tänu sellele hobuseid kasutati sõjanduses palju. Realismi tekkides oli vastupidi, kuninga hobune pidi olema valge, silmapaistev, teistest eristuv. Tegelikult see värvimuster keskajal väga suures osas taandus mõnele värvitoonile ainult ehk siis sõjanduses. Ja tavaelus kasutati pigem niisugust raudjaid võib-olla ka tumedaid musti aga, aga realismi siis vastupidi, või kui, kui oli vaja demonstreerida mingit, et teistmoodi olekut oli, olid just valge. Miks mitte valge leopardi mustriga, heledamad hobused. Et siin on palju jah, siukse just see inimeste poolt tehtud selektsioon oli see huvitav ja see, kuidas ajas muutus, oli nagu huvitav jälgida ka nende muinasaegsete hobuste põhjal. Ja nüüd, mis puudutab eesti hobuseid, siis Eestist oli selles uuringus meil kasutada viis hobuse luud. Nendest kaks oli Saaremaalt Ridala hilispronksiasulast, mis jääb siis 2000 720800 aasta taha. Ja kolm luud olid esimese ja teise aastatuhandevahetuse paiku Otepäält Saadjärvest, Soontaga nalt. Ja nüüd nende värvus on mõnes mõttes vastukäiv eesti maatõugu hobuse värvusele, et eesti maatõugu hobuse selliseks põhi värvuseks loetakse Kõrbi. Et on kõrb, hobune ja seda loetakse justkui algupäraseks eestimaa hobuse Tarvuseks. Aga seal on ka värvi gammasid, aga ütleme selline algne. Aga nüüd Need kaks hobuse, Luut Saaremaalt kui ka näiteks Otepää Soontaga hobused olid hoopis raudjad ehk kastanivärvi. Ja neil oli kahel nendest oli ikka sellist laigulist valge laigulist mustrit sees ja ainult üks Saadjärve hobune oli kõrb ja kõrb kui raudteesoni, siis vastane paradiisis, kõrb on siis karbon, selline heledam punaka-pruunika hobune. Selge, aga, aga tegelikult on ikkagi vahva, et nendest vanadest hobuseluudest, mis on ju kõik nii-öelda selle vanaluuvärvi, sealt annab välja lugeda seda, mis värvi karvkate hobusel nii-öelda seljas oli. Aga noh, seal ma kujutan umbes ette, et see on teada tänapäeva hobustelt, et millised geenivariandid, millist värvi annavad ja. Siis seda saab laiendada ka minevikku. Jah, sest nende uuring mõlema uuringu aluseks oli tegelikult üle üle 1000 geeni järjestuse, mis on võetud tänapäeva hobustelt ja nende suhtes, siis võrreldi vanu muinasaegseid hobuseid. Ajasin siis hobuse juttu, Lembi Lõugas aga Tallinna Ülikooli vanemteaduriga. Kui kliima soojeneb, siis tuleb sademeid juurde. Nii väidavad teadlased. Kui aga sademeid tuleb juurde, siis tekib küsimus vähemalt linnades, et kuhu need panna sademeveed, et ei tekiks uputust võimalik on neid tegelikult kasutada ka vägagi ratsionaalselt ära. Nii võib võib-olla kokkuvõte hästi lühidalt selle, millest ta nüüd rääkima hakkame. Tallinna tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsendi Janek Laaneoruga. Kellelt just sellel teemal natukene küll täpsustatumal moel on ilmunud artikkel erialaajakirjas Ööban, muutuid, Journal. Nii siis see on tegelikult ju kõigile kasulik. Et ühest küljest saame, kui ta jalaga läbi linna ja teisest küljest paneme selle suurema sademevee siis ka enda kasuks tööle. Et jah, et see artikkel oli nagu mitmetahuline selles mõttes Ta käsitles nii kliimamuutustega seotud sademeid kui ka ütleme siis juba ka Läänemere piirkonnas ütleme, nende sademevee kasutamist ütleme linnaaladel ja muidugi ühest küljest küll ütleme see kliimamuutustega kaasneb küll, ütleme sademete suurenemine ja ka võib-olla siis noh, nüüd kas vihmade või lume suurenema ja see on ka jälle omaette küsimus. Aga kindlasti kaasnevad ka selle sademete dünaamika muutus. See tähendab seda, et kui siin ütleme 100 aastat tagasi umbes olid aastad enam-vähem kõik ühesugused sellise sademete summa varieeruvus oli suhteliselt niisugune väikene siis nüüd on nende aastate erinevused tunduvalt suuremad sademete summad aastate kaupa ka väga erinevad. Noh, et see peegeldab mõnes mõttes ka sellist globaalset dünaamikat, et on vabanenud üks suur veemass ja see otsib oma kohta ütleme, selles suures süsteemis. Nüüd teisest küljest ütleme sellise sademete hulga hakkama saamine koha peal, ütleme, sõltub siis väga palju sellisest kasutamisest, kuidas neid sademeid siis ütleme, juhtida läbi linna ja kuidas neid siis ütleme, võib-olla ka oskuslikult ära kasutada ütleme, siin linnaruumis. Ja noh, kindlasti ütleme, see on mõnes mõttes ka ütleme nagu pealesunnitud ütleme selline olukord sellepärast et linnastumine, eks ju, toimub edasi, see ei peata kuidagimoodi, ütleme noh, siin võib öelda näiteks Tallinnas ütleme, kasvab kõva kattega pinna suurus iga aasta umbes 35 hektarit. Just see kõva kate ongi see, mis sellist üleujutust soodustab. Edu, ta valgub maa sisse. Jah, et muidu ta infiltreerub, ütleme siis pinnasesse. Aga lõpuks ütleme see kõva kattega pind läheb lihtsalt nii suureks, et selle juhtimine muutub nagu, ütleme siis keeruliseks. Ja seal artiklis ütleme siis, pakuti välja selline võimalused, et paigutada linnaaladele siis vihmavee kogumismahuteid. Et ühest küljest nad kindlasti suurendaksid selle sademesüsteemi ruumala või mahtuvust, nii et vett mahuks sinna sisse rohkem. Ärajuhtimine oleks nagu lihtsam. Teisest küljest, kui juba seda vett mahutites koguda, miks seda siis mitte kasutada ka kohapeal hoonete, kas musta või halli v lahendustes ja miks mitte ka ütleme võib-olla siis kütteks. Hallvesi on väga huvitav tervilvida, kuulen esimest korda, aga saan kohe aru, mida sellega on mõeldud, et mitte väga must. Et muste halvesin, näed, must vesi on nagu siis põhi, see vesi, mis läheb tualetti ruumidesse ja hallvesi, on see, millega pestakse, ütleme siis mingisuguseid tehnilisi ruume või mingisuguseid parklaid või selliseid asju, et hoone puhul just põhiliselt ikkagi nihukesed, tehnilised ruumid, aga samal ajal sademevett võib kasutada mitte ainult hoonetes, ütleme võid, võib kasutada ka näiteks kastmiseks tuletõrjeveeks, tänavate pesuks. Et neid tegelikult rakendusi, kus meil pole vaja kasutada joogivett on tegelikult päris palju. Aga sademeveest joogivee tegemine, see on hoopis teine teema, seda me täna käsitlema. No ütleme niimoodi, et siin vahel märkuseks nii palju, et me tegema tegelikult joomegi sademed sest sademevesi täidab meil Ülemiste järve ja see muutub siis nii-öelda pinnaveeks, mida siis Tallinna vesi, eks ju, toodab meile joogiveeks sobivaks, et noh, selles mõttes nagu see ring on lihtsalt pikem natuke, eks. Aga muidugi noh, tehnoloogiliselt on see kindlasti noh, ütleme koha peal, joogivett toota oli ikka tunduvalt keerulisem, kui seda praegu nagu praegu tehakse. Kas see artikkel põhines nii-öelda ainult mõtte tööli arvutustel või on ka tehtud, olete teinud ka selliseid katseid? Katseid otseselt ütleme teinud ei ole, et pigem ta siis artiklis, kel nagu püüdis nagu lahendada ära noh, ütleme sellise rakendusliku probleemi, et kuidas valida, ütleme siis hoone tarbijale eks, sadememahuti suurust ja valgala suurust. Et ta nagu vastaks kindla hoonetüübi, ütleme, tarbija vajadustele. Et seal oli selline multifunktsionaalne optimeerimisülesanne, mis tegelikult selles artiklis formuleeriti ja mis on aluseks, ütleme, nende lahendite ütleme siis nagu noh, selgitamisele ja üldse insener sellistes süsteemis ongi see põhiline probleem ongi selles, et need lahendused on liiga palju valikuid, mille vahel valida on liiga palju ja seetõttu ütleme selline noh, ütleme, see oli nagu valimismeetodi otsimismeetodi, ütleme, tutvustus, kuidas seda valikut teha. Selge, sest erinevatel hoonetel on ka erinevad veevajadused ja nende paiknemisest sõltub ilmselt palju. No tegelikult hooned on väga erinevad, et nagu siin kas või võrrelda näiteks ütleme siis kaubanduskeskust või ütleme korterelamut, eks ju siis kaubanduskeskustel on hästi, taluvad hästi suured, ütleme, katusepinnad, parkla alad, eksju, sealt on palju lihtsam seda sademevett kokku koguda. Aga näiteks kui võtta korterelamu, millele ütleme, katuse pind on suhteliselt väike, kuna ta ütleme, kõrge hoone, eksju siis sealt ütleme sellise vajaliku sademe, kui kogumine on tunduvalt keerulisem. Ja muidugi teisest küljest ka selle 100 või ütleme, kasutamise võimalustest koha peale, noh büroo ja kommertshoonetes, ütleme üle poole selles kasutatavast veest ei peagi olema nagu joogivee kvaliteediga. Seal noh, juba selline kasutusliku poole pealt on väga suured erinevused. Mida veel veega teha saab peale nende lahenduste, mis kohe otse pähe tulevad, et saame veega pesta ja tualetis kasutada. Me teame, et see kliima nagu soojeneb ja ütleme, atmosfäär muutub järjest, ütleme nagu soojemaks ja vihma ja tegelikult ütleme globaalne jahuti, ta jahutab seda atmosfääri, seetõttu meil ütleme seda vihma tulebki juurde, et kui kliima soojeneb, siis hakkabki vihma sadama ja järelikult ütleme ka siis ütleme, pinnale jõuab rohkem, ütleme, soojemat vett vihmaga. Ja samuti ütleme, jahutab vihm ka, ütleme, neid pindasid, mis siin linna linnaaladel on, eks ju, ja kannab seda sooja siis, ütleme, looduslikes veekogudes. Ja see sisuliselt noh, ütleme, suurendab võiks seda sadev soojusliku energiahulka, mis tegelikult meil siin kogu aeg linnast kättesaadav on. Ja teisest küljest ütleme seda looduslikku vett, et kasutatakse ka siis jahutussüsteemidest, mis on suvel näiteks selline juba Eestis ka ütleme, selline suht, mitte levinud, aga ütleme juba rakendust leidnud teema noh, näiteks Tartus on ehitatud külmajaam, millega saab siis ütleme, kommertskeskuseid jahutada suvel. Nii et seal loodusliku vee, soojuse ja kasutamine on ka mitme, ütleme selline tahuline. Kas sellest vihmaveest, mida nüüd linnadest võib koguda, kas seda saab kasutada ka näiteks millegi soojendamiseks või jahutamiseks? Kindlasti saab jah, et see ongi nagu huvitav asi selle temperatuuri või soojuse juures, et sellel ei ole kvaliteet soojussoojustatud välja pumbata nii puhtast veest kui ka reoveest ja ütleme, hoonetes näiteks kasutatakse ka reoveesoojus tagastasid ütleme siis tarbevee selliseks eelsoojenduseks. Selles mõttes nagu soojuse kasutamine on kindlasti nagu lihtsam kui selle vee kvaliteedi, ütleme nagu tagamine. Ajasime siis juttu Tallinna tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dotsendi Janek Laanaruga sellest, kuidas paremini ära kasutada vihmavett ja ka lund, mis sajab meile linnadesse ja arvatavasti seoses kliimamuutusega järjest suuremal hulgal. Tänases saates oli juttu teadvuse taseme hindamisest, tõldist ehk telderdusest, hobuse karva värvist ja sademete tarvitamisest. Juttu ajasid Jaan Raik, Lembi Lõugas, Janek Laaneoru ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast veel uuem, kahe nädala pärast taas püsivalt pühapäeviti. Kuulmiseni.
