Teadust kõigile jah, tõesti hea öelda teadust kõigile. Aga kuidas teadusteave tänapäeval õigupoolest levib? Tänases teadlase kommentaaris tuvastab teadus publitseerimise süsteemis tõsiseid puudujääke informaatikast. Teadlane Tarmo Uustalu. Samblikud on segased olendid, sest kujutavad endast seente ja vetikate segu. Selleks, et samblike maailma suuremat selgust tuua, tuleb neid osata õigesti liigitada. Kristiina Mark kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö, mis tõi sambliku liikidesse uut selgust. Muuhulgas kuulame, kuidas kahest eesti rebasesamblikuliigist sai DNA analüüsi järel üksainus liik. Kuuleme ka ühest teadvusele varem tundma katustki samblikuliigist, mille üks lavastajaid oligi just tänane saatekülaline. Mina olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Tarmo Uustalu on Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi juhtivteadur, arvutiteaduse instituudi professor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Just temalt ongi ka tänane teadlase kommentaar. Tahtsin pisut mõtiskleda selle üle, mis on teadus, publitseerimine ja, ja kas see süsteem töötab. Teadus publitseerimine on huvitav süsteem, kus inimesed, teadlased fikseerivad teadmise, mis nad on leidnud. Kirjutavad selle artiklite, eks esitavad, ajakirja ajakirjad, publitseerivad, panevad külge köite leheküljenumbrid, ajakiri ilmub. Mis on selle funktsioon? See peaks olema kommunikatsioon, vähemalt algselt oli see niimoodi. Teadmised jõuavad ühtedelt teadlastelt teistele, see oli ammu nii enne internetti ja tegelikult ka arhiveerimine. Teadmised jõuavad minevikust tulevikku struktureeritud moel, kus teadmisi on valideeritud ja neile on omistatud ka teatav koha ja ajatempel. Teadmised on võimalik üles leida. Ja publikatsioonid peaks põhimõtteliselt esitama, kontrollitud, teadvustada mis on teiste teadmistega kuidagi seostatud. Sellest võiks mõelda niimoodi, et kõik teadlased üheskoos kirjutaks ühte suurt globaalset raamatut. Igaüks kirjutab oma väikest peatükki ja siis kontrolli kvaliteedikontrollimehhanismid selle juures näiteks vastastikune eelretsenseerimine toimetuses tagab, et peatükid saavad kvaliteetset, sisult ja vormilt. Aga ka teiste peatükkidega mõistlikus seoses või koherentsed. Ja viited on siis samuti seetõttu üks vahendeid selleks samaks struktureeritud. Täna on teadvus publitseerimisel kahtlemata ka teisi funktsioone. Üks on näiteks teadlaste võidurelvastumise korraldamine sel moel, et lugeda kokku, kes kui palju kirjutas peatükke ja kelle peatükki oli kõige rohkem viiteid sisse ehk tsitaate. Kindlasti see ei olnud publitseerimist süsteemi algne missioon üldse mitte. Siis me võime küsida, kas see süsteem täna toimib? Osaliselt kindlasti see süsteem on funktsionaalne, ajakirjad ilmuvad, inimesed kirjutavad. Nende publikatsioonid loetakse kokku, nende tsitaadid, samuti aga seesama võidurelvastumise aspekt, sega moonutab teadvus publitseerimist. Ja suuresti on see süsteem jooksnud teadlaste käest rahastajate, kirjastajate ja indekseerijate kätte. On reaalsused. Parimad ajakirjad on globaalselt kahe globaalse suurmonopoli käes, siis on grupp väiksemaid tegijaid. Ja siis on suur hulk huvilisi ümberringi selliseid kiivitsejaid. Ja kui me nüüd mõtleme kommunikatsioonist ja arhiveerimise eest, siis pole selge, et see töötab nii väga hästi sest kirjastamine on suur, globaalne äri, väga suurte kasumimarginaalide, aga kui enne internetiajakirjad aitasid, et teadmine jõuab edasi siis tänapäeval ajakirjad blokeerivad teadmist, kuna avaliku rahaga rahastatud teadus on maksuväravate taga. See puudutab kommunikatsiooni, mõtleme arhiveerimist, siis see on ka tegelikult takistatud. Kui lõplikud versioonid artiklitest ei ole avalikkusele kättesaadavad autorid tohivad levitada preprinud eelversioone artiklitest, siis internet on täis väga palju erinevaid versioone ühest ja samast kirjatükist peaaegu võimatu kindlaks teha, milline nendest on, on lõplik versioon, mis peaks olema eelretsenseeritud kontrollitud. Ja kui ma mõtlema kvaliteedi kontrollist ja ajaja koha tembeldamise protseduurist siis see tegelikult kannatab teaduse suure massi juures tänapäeval kirjastamine on nii suured, terasid sõkaldest eraldada on raske. Mis siis teha? Süsteem töötab, aga süsteem on ka väga suurte raskuste all, sest et see, mis oli disainitud 19.-ks sajandiks, kujunes välja 20. sajandil väga peensusteni. Ei ole võib-olla enam päris sama massiteadvuse ja internetiajal. Siin on küsimused. Kui liikuda ringi teadlaste konverentsidel muudel kokkusaamistel, siis inimesed muretsevad sellele. Teaduskirjastamine peab jääma, aga teda on ootamas suured muutused, me näeme seda kõigis teadusvaldkondades. Avatud ligipääsuga, ajakirjad, inimeste mõju arvutamine, teiste meetrikatega räägitakse Alt meetrikatest. Inimesed publitseerivad läbi blogide. Aga selle juures jääb küsimus, kuidas siis tagada kvaliteedikontroll arhiveerimine pikemaks ajaks prioriteetide määramine sellesama aja ja koha tembeldamisega. Teadlase kombel. Tarja andis Tarmo Uustalu. Täna räägime samblikest. Samblikud on ühed väga huvitavad olendid võib nii öelda, kuigi nad koosnevad, see teebki nad huvitavaks mitmetest, väga erinevatest olenditest. Samblikke on just lähemalt uurinud ka meie tänane külaline Kristiina Mark, kes on praegu veel, kui me siin räägime Tartu Ülikooli lyhianoloogia spetsialist. Kuid peagi siirdumas järeldoktorantuuri Šveitsi, mis viitab sellele, Kristiina mark on äsja kaitsnud ka doktoritöö just nimelt siis samblike teemal. Ja selleni me täna loodetavasti peagi ka jõuame. Aga kõigepealt räägime natuke Samlikest üldisemalt. Tihtipeale lähevad samblikud segi inimestel ühe teise elusolendite rühmaga, mis kannab nime samblad. Ja noh, eks kui me teeme metsa all ja näeme maapinnal või puuduva küljes tavaliselt ütlematena samblad, nii rahvakeeles, aga mis vahe on siis samblal ja samblikud? Jah, samblad ja samblikud lähevad tõesti isegi juba ainuüksi selle poolest, et eestikeelne nimetus on neil väga sarnane. Aga tegelikult nad ikkagi väga erinevad organismid. Samblad on taimed ja samblikud on sümbiooti organismid, mis koosnevad valdavalt seenest. Ehk siis ühed on taimed ja teised on pigem seened. Ja seentel on sõbraks siis kõrval ka veel teised organismid. Just nimelt, et samblikud on sellised organismid, mis koosnevad mikroorganismidest ühelt poolt seen komponendist ja teiselt poolt roheleid pikast. Ja see rohevetikas aitab seenel ellu jääda, tootes fotosünteesi produkte ehk siis anorgaanilistest ainetest orgaanilisi aineid ja samal aegselt seen komponent pakub vetikale sellist turvalist elukeskkonda, kaitstes kiirguse eest konkurentsi eest ja nii edasi. Selline sümbiootiline vastastikku kasutoov kooselu. Jah, kusjuures üldiselt peetakse Dacimbiootiliseks vastastikku kasutoovaks aga need suhted on, võivad olla ka natuke ebamäärased. Näiteks seen võib nii-öelda ära kasutada seda vetikat sealsamas arvataksegi, et just sellepärast ongi, nagu peetakse samblikke pigem seinteks. Et see seenkomponent on seal domineeriv. Samas see vetikas on natukene allasurutud, ta ei moodusta oma loomulikku struktuuri ja ta paljuneb ainult vegetatiivselt, mittesuguliselt. Aga samblikud näevad välja, kuidas sega, nad ei näe välja ju nagu seened. Ei, nagu tüüpilised seened, mida me käime metsal korjamas söömas ja teine üldse selliseid välja. Valdavalt kui nüüd, Me läheme metsa ja lähme otsime samblikke, siis kus me neid vaatame, vaatame puutüvedel näiteks, aga ka maapinnal, mis on nagu tuntum on põdrasamblik männimetsades kuivades männimetsades moodustub selliseid halle vaipasid kindlasti kõik on käinud pohli korjamas ja neid hall vaipu puutüvedel moodust näed selliseid. Kas siis Lehtjate allusega valluzunutite allus on siis sambliku keha, et me kutsume sambliku kehase, mida me näeme, siis allus. Põdrasamblikud allus, on selline natuke põõsas. Täpselt ta moodustab selliseid väikseid põõsakesi ka puutüvel on nad sellised Lehtjad nagu kas need on täiesti liibunud sinna puukoore vastu või on siis natukene eelduvad? Nad võivad erinevat värvi olla, näiteks linnades, kui me näeme, puutüvesid, mis on nagu kaetud kollase kihiga, et see on nüüd harilik kortssamblik ja ta tuvastamegi päris kaugelt juba sesse kollase värvi järgi tuleb väga tuttav. Ja siis on metsades veel selliseid ripp puvaid samblikke, mis moodustavadki nagu siukest habejat või niitjad sambliku keha. Ja need on siis erinevad liigid seal habesamblik ja teised. Kuidas nüüd seen ja näiteks vetikas Sandlikuks kokku saavad ehk siis laiemalt natuke küsides, et kas needsamad liigid, kes moodustavad samblikke ühelt ja teiselt poolt võivad ka täiesti iseseisvalt kasvada? Üldiselt arvatakse, et sambliku moodustavad seened iseseisvalt, eriti hästi hakkama ei saa. Nad võivad küll mõnda aega kasvada puitu lagundavad seenena, aga seda ainult lühikest aega. Ja kuidas need täpselt kokku saavad, Need komponendid, et sellest on suhteliselt vähe teada. Et samblikke on väga raske kasvatada tehislikes laboritingimustes. Ja kui me paneme nüüd selle seen komponendi vetikalaboris kokku, siis enamasti nad ei moodusta selliste sambliku keha, nagu me näeme metsas ja see raskendab siis neid uuringuid, kuidas sümbioos seal täpsemalt nende organismide vahel tekib. Aga samblike paljunemist rääkides on peamiselt nagu kaks viisi, suguline paljunemine ja mittesuguline paljunemine. Kui toimub sambliku suguline paljunemine, siis seen komponent moodustab sugulisi eoseid, ta levib nendega ja maandub kuskile endale sobivasse kohta ja seal ta siis hakkab arendama seda seeneniidistiku ja leides endale sobiva vetika sealt keskkonnast, siis ta moodustab selle taluse. See on siis selline, kus need partnerid siis saavad omavahel kokku ja teine paljunemisviis, mis samblike samuti väga-väga tavaline on mittesuguline paljunemine ja siis need kaks komponenti levivad koos ehk siis ema samblikust need kaks komponenti liikuvad järgmisse kohta kas tuule, vee või lihtsalt lendavad uude kasvu. Ja no siis on selge, et siis jääb seesama kombinatsioon alles, aga sugulisel paljunemisel, kas võib ka juhtuda, et sobib näiteks mõni teine vetikas natukene teisest liigist? Jah, see nüüd sõltub, dub täiesti liigist. Mõned seeneliigid on hästi spetsiifilised ja nemad valivad ainult endale sobiva vetika samas kui teised, nemad on sellised nii-öelda generalistid ja neile sobivad erinevad vetikad. Ja võib ka nii olla, et näiteks üks seeneeos maandub teise sambliku peale kus on juba talle sobiv eetikas, on nagu sümbiootilises koosluses. Ja siis ta nii-öelda varastab selle vetika sealt. Et ka selliste juhtumite nähtud. Aga siis tuleb ka välja, et peale vetikate võib seal olla ka näiteks tsüanobakter hoopis seenel kaaslaseks tsüanobakter muidu kannab ka nimetust sinivetikas ja ta ei ole päris vetikas vetikas tänapis bakter. Ja nüüd on veel hiljuti avastatud, et sellele tallust moodustavale seenele võib-olla kaaslaseks ka näiteks teine seen, pärmiseen see nüüd väga värske avastus. Ja see on alles see aasta avaldati see uurimus ja see ongi selles mõttes uudne, sest varasemalt on ju teada, et meil on see sambliku moodustel sein ja meil on vetikas ning osadel liikidel võib-olla selle rohevetika asemel tsüanobakter või siis on vetikas ja tsüanobakter. Aga nüüd avastati ühest sugukonnaliik kittel ja praktiliselt kõikidel liikidel, mida uuriti, avastati üks pärmseen, mis kasvab selle sambliku keha ülemises kihis, mida kutsutakse koorgis, koor, kiiks. Ja see uurimus on nii värske, tegelikult ei ole mingeid tõendeid, mis funktsioonise pärmseen seal võiks omada. Aga noh, leitud on seda, et ta on levinud globaalselt Antarktikast, Etioopia, nii, ja igal samblikul on seal olemas igal somlikul, lausa nendel, mis on uuritud. Ei ole tõendeid, et teda ei ole igas Sandlikus. Ja vot see oli minu jaoks päris uus. Et oligite suured tabloidi talid hiljuti uudistes, et kas me teame nüüd õpikud ümber kirjutama, et mis asi ansamblit. Aga kui me nüüd jääme veel esialgu võrdsele natuke klassikalisema vaate juurde, me ignoreerime seda pärmi sent seal siis ikkagi on neid samblikke ju hästi palju mitmesuguseid, sest seeni on palju liik, vetikaid on palju liike ja tuleb välja, et ka nende omavahelisi. Selliseid samblikulisi kombinatsioone on ka hästi palju. Ja nüüd me jõuamegi juba siis teie doktoritööle lähemale sest seal uurisid lähemalt just, et kuidas neid samblikke moodustavaid seeni täpsemalt klassifitseerida. Jah ajalooliselt on samblikke süstematiseeritud nende üldise välimuse põhjal, et mis kujuga nende, see keha, kas ta on rippuv või moodustab sellist Lehtjate allust, kui on niisugune hästi pisikene ja lisaks siis ka neil nende värv, see on oluline olnud. Ja kas ta moodustab, panid sugulise struktuure endal või paljuneb ta mittesuguliselt, et need on olulised tunnused olnud ja selle põhjal on koostatud samblike süsteem. Aga ma kujutan ette, et siis, kui näiteks Karli lee oma selle süsteemi välja pakkus siis ei olnud väga hästi teada see asjaolu, et samblikud koosnevad seentest ja vetikatest ja ilmselt tol ajal klassifitseeritud neid lihtsalt samblikena, et öeldi, et see on. Ja kusjuures vanemas kirjanduses sa näedki, et samblikke käsitletakse pigem taimedega, sest nad meenutavad rohkem taime kui, kui tavalist seent, mis metsas käime korjamas. Aga nüüd tuleb välja, et me ei saa päriselt samamoodi jagada liikideks samblikke kui me jagame liikideks muid olendeid, kes ei ole sellised niivõrd selgelt kahest sümbiootilisest osast koosnevad. Jah, et samblike Sestematiseeritaksegi siis selle valdava seen komponendi alusel ja nad paiknevad seenesüsteemis, et samblikud ands valdavad kottseened, et kui meie käime metsas, siis me korjame puravikud ja kukeseened, need on kandseened. Ja siis enamus samblike moodustavaid seeni on Kotsiente rühmas. Ja On leitud, et sambliku moodust, ehk siis kuidas ta tegi liseniseerumine, et sambliku moodustamine, kui selline protsess. Siin on nüüd kasu nendest, kes tunnevad ladina või inglise keelt. Et laikel, ansamblit iseniseerumine on siis sambliku moodustada. Jah, täpselt, et see protsess on evolutsioonis toimunud rohkem kui ühe korra. Ehk samblikud ei ole selline ühtne rühm kuigi see on nagu valdavalt ühtne rühm, aga seal on nagu mitu korda on see protsess tonnide evolutsioonis. Ja nagu ma ütlesin, siis klassifitseeritakse seente järgi. Ja see, mis vetikas seal parasjagu on, see nagu süsteemi ei mõjuta. Aga. Sellest hoolimata, et nüüd me saame ainult seentele keskendudes süstematiseerime teha kindlasti lihtsamaks et ta sellest veel ei lähe ka liiga lihtsaks. Jah, sest kui sa kujutad ette, et kui meil on kaks komponenti ja neil on erinevad süsteemid, kuidas seda siis kokku panna, et see teeb asja hästi keeruliseks, kui me uurime semiootilise organisme Aga nüüd on siis ikkagi seda püütakse teha ja mingeid edusamme on saavutatud ja nüüd ka siis teie äsja kaitstud doktoritöös on mõni samm jälle edasi astutud. Et milles seal siis täpsemalt see probleemiasetus oli? Probleem seisnebki selles, nagu ma eelnevalt selgitasin, et traditsiooniliselt ansamblit klassifitseeritud liikideks jagatud nende üldkuju põhjal, mis koosneb siis erinevates organismides. Aga see taksonoomia nüüd uus taksonoomia, see põhineb ju seen com panentil ainult repliigid. Ja mina uurisin siis selle seen komponendi geene et siis nende geenide alusel süstematiseerida samblike nii-öelda geneetilisteks liinideks. Ja siis ma võrdlesin neid, kuidas välimuse põhjal liigid vastavad geenide põhjal olevate riikidega. Nojah, et tegelikult ongi ju niimoodi, et kui ma siin alguses rääkisin, et väike segadus on nende samblike seas see on selliste mõnedes bioloogiaalades ju tavaline näiteks seintes ju ka, et et ühes maailma otsas keegi määrab ühe liigi ja teises maailma otsas keegi teine teadlane määrab sellesama liigi, aga paneb talle oma nime ja siis on süsteemis äkki nii-öelda sünonüümid tekkinud. Ja see on see, see korrastamise töö on päris suur. Tõepoolest, et üks perekond, mida ma uurisin, oli habesamblikud ja seal, kui ma õigesti mäletan, on üle maailma kirjeldatud 700 liigi aga tegelikkuses arvatakse, et umbes pooled neist on sünonüümid. Et nüüd minusuguste inimeste töö olekski siis selge seda, et millised on need päris liigid ja millised, milliseid me nagu ei peaks. Täna ja selles aitab kaasa siis geenide analüüs, DNA analüüs. Jah, et kui seda välimust iga inimene saab interpreteerida täpselt nii, kuidas temale endale parasjagu tundub või milline kogemus tal on tekkinud, siis geenide järjestus on ikkagi nagu selles mõttes üks-üheselt mõistetav. Kas sa oled Argentiinast või Eestist, et järk järjestus on ikkagi samasugune. Aga tegelikult geene uurides või DNAd uurides saab ka teavet selle kohta võib-olla paremini kui nii-öelda visuaalsel vaatlusel, et kes kellest põlvneb ja kuidas need sellised pärinemise jooned jooksevad. Jah, et DNA uuringutel ongi nagu, vähemalt minu töös oli kaks funktsiooni ehk siis ühelt poolt nagu klassifitseerida neid organisme, aga teiselt poolt siis uurida nende sugulussuhteid ja põrnemist. Ja nüüd ta siis tegelesid, tegi vähemalt kolme perekonnaga. Ja tegite seal nagu sotid selgeks, kuidas. Niivõrd-kuivõrd, nii palju kui andis teha, et ma uurisin kolme perekonda, perekond, ulpitsiidan ehk siis eesti keeles rebasesamblik see on Eestis esindatud algselt kolme liigiga ja see uuring kasvaski välja minu magistritööst selliselt, et kaks liiki loo, rebasesamblik ja kadaka-rebasesamblik moodustasid ka selliseid vahepealseid vorme, et üks peaks teoreetiliselt kasvama rohkem maapinnal ja moodustama rohkem selliseid põõsakujulisi struktuure. Ja teine liik rohkem ka ja rohkem selliseid Lehtja liibova tallusega struktuure. Aga meie leidsime seal Saaremaal Hiiumaal loopealsetes käies, et seal on ka sellised vahepealsed vormid ja huvi tekkiski, et kas need on siis erinevad liigika geneetiliselt või on üks ja see sama. Ja uuringust selguski, et nad on üks ja sama liik. Kas need mõlemad rebasesamblikuliigid osutasid üheksa samaks liigiks? Jah, täpselt põnev. Saime Eesti jäi küll ühe liigi võrra vaesemaks. Seda küll, aga ma arvan, et see ei ole väga kurb uudis. See on tegelikult väga huvitav uudis minu arvates. Aga miks ta kurb ei ole? Sest teades liikide geneetilist tausta, me suudame neid paremini kaitsta. Et kaitsma kahte liiki, ei pea, jah. Me suudame töötada välja paremaid kaitseplaane, kui me teame, millised liigid on nagu ka geneetiliselt ühtlased, et me kaitseme seda geneet tilist varieeruvust mitte ainult nagu morfoloogilist ehk siis välimuse põhjal, vaid ka geneetilist ja et kui meil on hea geneetiline varieeruvus siis me võime oletada, et see liik on ka vastupidavam igasugustele keskkonna muutustele. Aga siis tulebki välja, et see loo rebasesamblik ja kadaka-rebasesamblik on tegelikult üks ja sama liiki ja võib juhtuda siis, et et nii-öelda üks tähendab visuaalselt, siis ajapikku muundub teiseks ka või, või tema järglased või kas nad. Nüüd on raske öelda, et et kuidas nad siis kujunevad täpsemalt, et nii nagu mõju võib olla puu või põõsas giga täpselt, see on ka minu enese arvamus, kuigi seda ei ole ju tõestatud ja uuritud aga mina isiklikult arvan, Need, erinevad vormid, siis kujunevad vastavalt sellele, millises keskkonnas see seen hakkab kasvama, kas ta kasvab maapinnal, siis on tal soodsam kasulikum kasvada just selliseks põõsasjaks või ta kasvab, hakkab kasvama kadakal kadakatüvel siis endal soodsam kasvada, teistsuguseks see on minu isiklik arvamus, seda ei ole ju testitud. Seda peab testima, sest see tundub päris loogiline. Aga need teised perekonnad olid siis Habesamblik, mis moodustab selliseid rippuvaid habejaid, samblikke ja kolmas perekond oli helk samblik ja Eestis on kaks liiki. Harilik helk, samblik ja oliiv selgsamblik. Ja helksamblike puhul ongi huvitav see, et nad on välimuselt on väga sarnased, et sa vaatad peale, isegi spetsialist vaatab peale ja neil on väga raske vahet ja, ja erinevus tulebki nende samblikuainetest, ehk siis sellest keemiast, mis samblikke sees on. Ja minu uuringu eesmärgiks oligi siis testida, kas need välimuselt sarnaselt sarnased, kuid keemiliselt erinevad liigid on üks seesama või on ikkagi erinevad sedasorti täpselt tegin DNA uuringud ja ma leidsin, et nad on siiski erinevad liigid. Ja see on oluline, sellepärast et helk samblikuliigid on Eestis väga haruldased ja ka Euroopas on need väga haruldased, mitmed liigid on kaitse all. Ja Me peaksime teadma, et kas me kaitseme, kui me paneme kõik need kokku kokku, siis nende kaitseline väärtus nagu langeb sellega. Aga kui meil on nagu eraldi liigid, kus on erinevad keemilised liigid nii-öelda ja need on ka geneetiliselt pädevad, siis me peaksime kaitsma neid neid hoopis. Et kaitsta tuleb ikkagi seda, mis reaalselt on, et siis on kaitse parandanud. Aga nüüd rebasesamblikke ja helksamblike seas sai nüüd Eestis selgust üsna palju juurde. Habesamblikke ka on, kas seal ka midagi sellist üllatavat või, või midagi väga selgitavat selgust toovat väljuda. Habesamblikke-s oli olukord väga keeruline ja on jätkuvalt väga keeruline. Ma usun, et minu töö tõi selgust juurde. Seda näitas ka selline globaalne vastukaja minu kolleegidelt, kes tundsid väga suurt huvi selle töö vastu. Et leidsin, et väga paljud liigid selles rühmas, mida ma uurisin, on sünonüümid. Et need liigid on algselt kirjeldatud nende välimuse põhjal ja habesamblikud ongi sellised, need toovad jookstelt alla ja see tähendab, et nad on keskkonnamõjudele väga avatud tuulele, kiirgusele, kus nad kasvavad ja siis see väga mõjutab nende välimust. Siis on ka näidatud, et kui on selline hästi tihti tuuline keskkond, siis need samblikukehad on palju lühemad, nad ei kasvagi nii pikaks, hoopis lihtsalt sellepärast, et need on erinevates keskkonnatingimustes. Nii varieeruvad on kirjeldatud nii palju erinevaid liike ja siis mina näitasin, need on tegelikult ikkagi väga paljud, on lihtsalt ökoloogilised vormid. Et nad ei ole iseseisvalt liigid ja see puudutab ka eesti habesamblik ja see puudutab ka eesti habesamblikke. Nüüd kui olid kaks liiki, mis nüüd ma panin kokku üheks liigiks mõlemat levivad ka Eestis. Et need on kahelises. Aga muidu, kas tööl oli ka selline globaalne haare? Jah, tööl oli globaalne haare, et rebasesamblik ja helk samblik, see on levinud üle põhjapoolkera ja minul oli siis esindatud Põhja-Ameerika, Euroopa, Aasia ja habesambliku. See rühm, mida mina uurisin, see on levinud valdavalt üle põhjapoolkera ja minul oli uuringus Euroopa ja Põhja-Ameerika eksemplarid. Ja Põhja-Ameerikast leidsime geneetilise andmestiku põhjal ka uue liigi, mis me kirjeldasime uuema pesandliku liigina. Ja saite panna õega omatahtsi sellele nime. Jah, mis siis lapsukesel nimeks sai? Lapsukesele sai nimeks Usnia paraforydana. See viitab sellele tema sarnasusele ühele liigile, mis on laialt levinud ka Eestis sus subFloridana ja tema sugulisele teisele vormile, millel teine nimiuskne floorida. Et ta neile välimuselt sarnane aparaadist viitab, et on siiski teine väga hea. Nii et jõudsime uue liigini ja saime samblikut maailma palju selgust. Ma loodan, et nii üldiselt meie üldhariduse mõttes jutuajamise algusest kui ka siis tegelikult selle uuringu kaudu nüüd teadusmaailma, et teadlased teavad nüüd samblikest natukene jälle rohkem. Ja seda juttu ajasin Kristiina Markiga. Tänases saates oli juttu teadvus publitseeringu süsteemist ja samblikke liigitamisest DNA põhjal. Juttu ajasid Tarmo Uustalu, Kristiina Mark ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on jälle kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast. Püsivalt pühapäeviti. Kuulmiseni.
