Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere, ilusat päeva, hea ja kallis raadio, kahe kuulaja. Suur tänu, et oled oma või kõigi meie järjest pikemaks muutuvast pühapäevast leidnud tunni pühendada reisimõtetele. See, mida te siin praegu taustaks kuulata, on tõenäoliselt kajakate kisa. See pidi ikka suuri laevu saatma. Suur on aga tänases saates mitte laev vaid need teod, mida selle laevaga tehakse. Mina olen juhatused, Terkin ning te kuulate rännusaadet. Reispass. Me siiski ei asu praegu füüsiliselt mitte udusel külmal merel vaid raadiomaja kuivas ja soojas stuudios. Aga taustaks kuuletada minu tänaste jutu ja mõtterännu kaaslaste salvestust ühe purjelaeva pardalt millega sõidame kohe varsti ei mujale kui jäisesse tuulisesse kuiva külma Antarktikasse. Inimene ihkab külastada paiku, kus väliskülalisi on vähe käinud. Eelmisel nädalal rääkisime Laosest ning tõdesime et just sellepärast tasub sinna reisida, et seal käib vähe turiste. Kindlasti aga on selle sees oma paradoks. Kui väga palju inimesi läheb ühte kohta otsima inimtühjust, siis ei ole see koht ju enam teps mitte inimtühi. Ka Antarktika on üks neid paiku, mis. Globaliseeruvas ning materiaalselt järjest rikkamaks muutuvas maailmas paelub enam ja enam mitte vaid teadlasi või hulljulgeid aga ka nii-öelda tavalist inimest meie seast. Lisaks uurimislaevadele on sinna sõitma pandud suuremad ja väiksemad kruiisilaevad, kuhu ehk nii umbes 10000 euro eest saab osta tuusika igaükskeelse raha olemas. Minu tänaseks saate külalisteks on kaks rahutut seiklejahinge jale Susi ning Tanel tarendi keda tõmbas samuti Antarktikasse, kuid kes valisid selleks teise tee varaja käeks oma purjeka. Ilmneb, et piisava tahtmise, pühendumise, vaba aja ja entusiasmi juures saab külmal mandril jala jala maha panna ka väiksema raha eest ning seda isegi siis, kui sul ei ole privileegi sündida siia ilma kliimateadlase okeanograafia, astronoomi või keiserpingviini-na. Tere, tere ja rõiva. Mis selle külma jäise kauge kalle inimtühja maa juures teid võlus. Miks sai Antarktika teie unistuseks, mille nimel tasus purjetamist harjutada mitu aastat valmistuda, hulganisti lugeda, ilmselt ka matkapoodides varustusele amokki joosta. Ma arvan, et see esialgne mõte tuli umbes 10 aastat tagasi, kui me käisime Tasmaanias Hobarti meremuuseumis ja seal oli üks selline väike Antarktika nurgake ja seal ma arvan, et esimest korda me nägime seda, et üleüldse Antarktikasse on võimalik turistina minna. Ja üsna üsna sealsamas me, me ka otsustasime ära, et me tahame sinna kunagi minna. Mina tahaksin siinkohal teha väikese kummarduse suur eeskuju Timo Palo Soonas, kes üsna hiljuti, ühes oma teleesinemises ütles, et tuleks ära kasutada see juhus ja käia nendes külmades kaugetes kohtades, sest planeedi kliima muutub praegu nii kiiresti ja sellistes suundades, et neid kohti ei pruugi varsti enam olemas olla sellisel kujul, nagu nad on ja need looduskooslused, need haprad ja imelised kooslused, et neid ka varsti võib-olla enam ei ole, et on suur au ja privileeg neid praegu veel vaadata. Miks te valisite oma reisiviisiks purjeka, kas ma saan õigesti aru, et ta ei ole eluaeg purjetanud, et see oli nagu ka selles mõttes nagu tehnilises mõttes nagu väljakutse? Jah, et võib öelda, et me tegelikult hakkasimegi purjetamisega tegelema just selle reisi jaoks ja purjetamisega varem tegelenud ei olnud. Aga ta ei ostnud enda laeva selleks teid ei läinud, omad ei läinud siit. Siit merele nagu üks teine ekspeditsioon, millest me kindlasti räägime saate lõpu poole, TTT liitusite nii-öelda olemasolevaid spetsiooniga, neid laevu nende laevade peale saab. Nende purjekate peale saab minna. Jah, Antarktika poolsaarele käib regulaarselt umbes kümmekond jahtlaeva kuhu on võimalik kas rentida koht või siis rentidega terve purjekas. Ja selle reisi planeerimine tegelikult algaski sellest hetkest, kui me, kui me mõistsime, et me taha minna Antarktikasse, aga ma ei taha minna sinna kruiisilaevaga, sest need kruiisilaevade videod ja teenusekirjeldusi vaadates tundus, et kruiisilaeva ei, ei anna meile seda, mida me sinna Antarktikasse otsima läheme. Ehk siis seda privileegi olla ollasele eraldatud paigaga oma etta. Selle jahtlaeva leidmine ei olnud, et see ülearu lihtne. Ma arvan, et meil kulus ettevalmistusele kokku kaks aastat. Jahtlaevad eelistaksid rentida välja terve laeva, kas filmi võttegrupile või ühele seltskonnale, aga meie olime vaid kahekesi. Ja Tanel oli see, kes siis enda peale suure hulga kommunikatsioonist ja jahtidega läbirääkimistest. Ja siis kaheksa, umbes 18 kuud enne planeeritavat reisi kirjutas meile tagasi jahikapten Arno tallenn kellel on jahtlaev täis ja ütles, et tal tõepoolest on kaks kohta olemas 2019. aasta jaanuariks. Ja see oli väga pikka aega ette tehtud plaan, aga see hoidis meid kõik see 18 kuud väga elevil. Ja, ja sedasi mäe Arnoga käed lõime ja see andis meile veel pisut üle aasta aega selleks reisiks ette valmistada. Mis eelkõige tähendas siis ohtralt purjetamist. Suur tänu kõikide nende nende Tallinna lahel baseeruvate jahtlaevade omanikele, kes meilt oma pardale on võtnud ja meie, meie rumalused ja lõhutud materjali üle elanud. Teilt eeldati nii-öelda füüsilist füüsilist panust selleks, et selle selle, see ekspeditsioon retk kaasa teha. Jah, et erinevat kruiisilaevast jahtlaeva pardal eeldatakse, et ka kõik külalised tegutsevat meeskonna liikmetena vastavalt oma oma võimalustele ja oskustele, aga see tähendab ikkagi, et kõik peavad seisma, vahisklik peavad seisma roolis ja kõik peavad aktiivselt tegelema sellega, et sealt Lõuna-Ameerika lõunatipust Antarktika poolsaarele kohale jõuda. Hüppame kesis, natuke edasi, jõuame, jõuame kohale. Millal te tundsite esimest korda, et okei, et nüüd läks reis käima, oli see Tallinna lennujaamas, kui lennuki rattad maast tõstis või siis seal usuaias, mis on tituleeritud maailma lõpuks, aga ometigi hoositigi saab sealt veel edasi või siis laeva pardal või, või kusagil mujal? Minu jaoks saabus hetk vist siis, kui me jõudsime Užoiasse kohale, Ushuaia on? No ta tõesti tundub maailma lõpuna, ta on selline päike mägede ja ookeani peeglikanali vahele surutud, linnakene jahisadam ei ole midagi glamuurset, selline pikkade kägisevate kitsaste Kaidega natuke lagunenud kohakene, kus peremehed saavad koerad ja ja kõigil on selline väike maniana Touchi juures. Et siis oli see tunne nüüd tõepoolest läheb see suur suur seiklus lahti. Jah, et kui, kui võiks arvata, et koht, kust väljuvad laevad suurele seiklusele Antarktikas on vähemalt siis võib-olla Pirita jahisadamasuurune, sest tõesti meie suureks üllatuseks seda ei olnud, see oli selline väike kägisel Kai ja kui me oma kotikest sinna lõppu lõpuks maha toetasime ja ja nägime seda oma paradiisi, mis kuigi ta on üsna suur, 60 kuuejalane paat oli, oli nende teiste paatide kõrval seal kõige väiksem siis me tundsime, et nüüd nüüd tõesti läheb lahti. Tere täis on ehitatud originaalselt võistluse Ehiks alumiiniumkerega võistlus, jahtmetan, üsna askeetlik. Ja kogu tema sisustus on samuti pigem sportlikele saavutustele suunatud, seal ei ole erilisi mugavusi, kõik, mida vaja, on olemas. Aga mitte midagi luksuslikku, seal jahissezejadnud. Siiski kõik oli olemas ja meile eraldati kahe boikuga väike kajut. Sättisime ennast sisse, siseneme ootama administratiivseid protseduure. Jah, et see lahkumine sealt tussu aiast võttis oodatust pisut rohkem aega. Esiteks selline korralik Lõuna-Ameerika bürokraatia, millest ma ennast läbi pidime murdma, ehk siis Argentiinast välja. Mällimine võttis meil üsna mitu päeva aega. Oli ka aasta alguses, nii et selline aasta alguse maniana oli ka kõikidel ametnikel peale ja me pidime käima erinevates prefektuuride üsna mitu kordama, basse näitamas ja allkirju andmas. Ja siis võttis meil veel pisut aega ilma ootamine. Nii et kokkuvõttes veetsime me seal aias kokku neli päeva ennem kui me lõpuks otsad kai küljest lahti saime ja mööda keeglikanalit Antarktika poole teekonna ette võtsime. Drake'i väina ma ei ole sellest paigast muud kuulnud, ma saan aru, et see tuleb ületada selleks, et jõuda Ushuaia Antarktikasse ja nii palju ma siiski tean, et see ei ole mitte päris lihtne paik, et, et see on lausa üks karmimaid paiku maailmas, kus üldse laevaga sõita või purjejahiga sõita, et mis teeb selle purjetaja jaoks, noh, ma ei tea, öeldakse, et vaatad kõige ohtlikumaks kohaks maailmas. Kindlasti professionaalsed purjetajad oskaksid siin rääkida palju põhjalikumalt, aga nii palju, kui Meie meeskond meile rääkis siis Horni neeme juures muutub järsult pere põhja, profiil on väga sügavmerepõhi muutub ootamatult üsna viie kilomeetri pealt. Ma ei julge numbreid öelda. Need ei olegi kõige tähtsamad. Et profiil muutub üsna järsult ja tuuled ei aita kaasa, ehk siis Horni neeme ümber kogunevad lained. Ta on purjekate jaoks üsna rängad ja võivad olla üsna ohtlikud. Ja ilmastik muutuks seal väga-väga kiiresti. Praegusel ajal on võimalik seda loomulikult ette ennustada ja sellega meie meeskond ka väga aktiivselt tegelasaga. Meie jaoks esimene kokkupuude Drake'i väina, aga mis, mis on jätnud hästi-hästi sügava mulje ja mälestuse, on esimene öine vahikord. Kuna juba sai räägitud, et kõik tegid kõike, siis jagati ära vahikorrad. Meile jäi alati kella kolmest kella kuueni nii päevane kui öine vahikord. Ja meie esimene öine vahikord hakkaski siis kätte jõudma ja kell oli pool kolm öösel ja ema ei olnud. Ei olnud enam väga hea. Et selle, selle treki väina purjetamise teevad keeruliseks eelkõige ilmaolud ja sedasama Lõuna-Ameerika mandrilava, mis ulatub sinna väina alla ja kui vaadata ilmakaarti, seda, seda taktika Mannartsis reeglina sellest suvisel lauaajal võib näha, et sellised tsüklonid punase tsüklonit keerlevad nagu nagu ringmäng ümber selle Antarktika mandri seal pidevalt, samuti ei ole seal lõunaookeanil ühtegi suuremat maamasinaid suuri laineid takistama, siis need lained võivad siis sõita ringi Antarktika. Läbi selle treki väina. Esimene öine vahikord päikesevalgust veel ei ole, me meil on ikka veel üsna hämar. Ja äratus saabub kuuldes, kuidas lained murduvatele tekki ja aeg-ajalt käib iseeneslik paut ja siis on kuulda kellegi mürisevad jooksusamme ja ja lainetus on selline, et pidev punkti koigust välja ronimiseks on praktiliselt võimatu leida. Selleks, et sellest tekkele jõuda, tuleb siis selga ajada üks, neli viis kihti sooje riideid, pluss siis tormi riietus, korralik müts, prillid, paar kihti kindaid. Ja kui ei ole kunagi pidanud varem panema sellises järjekorras end riidesse suure kõikumise saatel, siis see kõik lõpeb hästi. Paljudes sinikatega. Ei oska ennast alustuseks kinni hoida kuskilt pükste üles saamine ühe käega väga keeruline, võin kinnitada. See võttis meil esimene kord aega, ma arvan, et rohkem kui pool tundi, et saada ennast riidesse lihtsalt selleks, et minna oma kajutist välja. Korraks katkestan, et et kui ma siiamaani kuulasime siis teie poolt lindistatud selle laeva pardal ilmselt kuskil kuskil ankrus salvestatud heli, et selle tormi jutusele hetke taustaks ma paneks ühe teise täienda tehtud salvestuse, mille, mille nimel torn teki all ma saan aru, et see ongi, see ongi nüüd ühel, ühel mingisugusel karmimalt see võib-olla et hakkasid tagasi tulema. Kuulge, kui ma olin tegelikult kajutis kõik osalejad, see on salvestatud, siis teki all, mitte tekki, hea. Okei. Aga võib-olla on see sobivam taust selleks, et just, et et kirjelda siis seda, seda emotsiooni või seda tunnet või mida, mida, mida sa veel seal seal tunned või üldse näed kui kui see meri, mis, mida, mida sa juba ammu teadnud, et ei ole kõige lihtsam, et sa pead nüüd sinna tekile minema ja sul ei ole tõesti ühtegi pidepunkti, mis edasi sai. Aga inimlik hirman, hirm teadmatuse ees ja, ja väga-väga tahaks ronida oma sooja kookonisse tagasi. Ja mitte minna välja tööd tegema. Kas see on selline eneseüllatus, mida tuleb ette võtta jahis väga sageli sellise seikluse ajal? Ja nii me siis sinna tekile suundusime väga-väga raskeks teeb kogu selle asja hoomamisesse, horisonti ja jälle näha. Ookeanilaine on väga, väga suur ja rulluv. Ja pisike jahtlaev kaob sinna orgude ja mägede vahele kergesti ära. Ja kui ei ole horisonti, mida silm saaks haarata, siis satub aju korraliku paanikasse. Et ei suuda tabada seda mastaabis ja, ja on väga keeruline aru saada kursist need, kuhu, kuhu siis suunduda. Mõõteriistad aitavad hästi, et see andis kohe sellise esimese pidepunkti, kuhu suunas nina hoida ja, ja ja kui inimene juba tööle hakkab, siis lähebki olukord lihtsamaks, et niisama vahtima jääda tekile siis võib-olla ei olekski hirmust üle saanud, aga pidi hakkama kohe tööd tegema, siis juba läheb lihtsamaks. Mis need päris reaalsed ohud on seal purjejahi jaoks sellisel sellises kohas? Jah, ta reeglina ikkagi kolm, kolm põhilist asja on tuul, lained ja, ja siis, kui me jõuame Antarktika mandrile, Antarktika poolsaarele lähemale, siis hakkab sõltult Arktika poolt juba tulema vastu jäämägesid. Mis ei ole küll nii ohtlikud, sest nad on suured ja nad on kaugele näha. Aga ohtlikud on sellised väikesed jäätükid, mida kutsutakse inglise keeles Crowleritaks. Ja need on just tootlikut, sellepärast et neid ei ole näha ja kui jahtlaeva pärast eriti pimedast tulla, siis kokkupõrke tagajärjel sellise madala, võib-olla sõiduauto suuruse jäätükiga on üsna rasked. Ma saan aru, et on ka juhuseid olnud, kus laevad lähevad seal ümber. Jah, murdlaine on, on samamoodi üks suur suur oht, et kui, kui laine hakkab murduma, siis on, on oht, et sa, Murdov laine lükkab jahtlaeva kummuli. Jah, läheb küll, on isepüstituva, ehk tal on all selline suur kiil, mis ta uuesti püsti tõstab, aga aga oht selle ümbermineku juures on, on see, keegi kukub lihtsalt üle parda. Või siis tahab laevad tagases midagi katki, näiteks maist või poom katki. Ja kui jahtlaeval juba mingisugune asi katki läheb, siis sealt saab alguse selline ahelreaktsioon, et need asjad hakkavad järjest järjest katki minema ja kui laev muutub juhitamatuks sellises laines siis on see olukord juba üsna ohtlik. Selline hirm on tegelikult väga vajalik sellise seikluse juures. Sul peab olema hirm, et sa hoiaksid kinni elementaarsetest ohutusnõuetest. Tekile minnes on alati vest seljas, et halva ilmaga on alati ohutusliinid kinni. Et ei tekiks sellist tunnet, et kui on vaja korraks vööri minna, siis ma lähen käin korra lihtsalt ära ja ei pane ennast kinni, sest niimoodi juhtub väga-väga palju õnnetusi lihtsalt halbade juhuste kokkusattumisel. Mina olin väga korralik ja panin ennast kogu aeg, hakkisin igale poole ennast kinni. Läätse jahi tekil viibimine näebki siis välja niiviisi, et sul seljas ootusvest selle ohutusvesti all on seljas tormiriided, mis on, on veekindlad ja ohutusvesti küljes on suur konks, kus sa kinnitad ennast selle jahtlaeva külge veel eraldi ohutusliiniga, et suur laine, mis võib üle teki pühkida või, või juhul, kui laeval tekib väga suur kreen, et ta siis lihtsalt üle selle reelingu vete pudeneks. Sest vette pudenenud inimese kättesaamine sellistes tingimustes on ilmselt operatsioon, mis ei pruugi. Ma küsisin seda saadet ette valmistades, et noh, et ma ei tea, miks, miks üldse kassa, et miks peab nii palju vaeva nägema, et sinna kohale jõudvat, mida siis nagu sinu jaoks tähendab siis Tanel nii lahedasti, et, et noh, et, et selleks, et see salvestage sinna kehamällu, kas sa võiksid sellel teemal natukene natukene laiendada, et miks, miks peab sellise noh, miks peab raskusi taluma, et sinna kohale jõuda? Ma olen ise alati arvanud, et kui kuhugile minna, siis sinna minemise protsess on võib-olla sama oluline kui see, kui see sinna jõudmine ise ja tõesti Antarktikasse minna, siis. Ma ei tahaks, et mind mind kuidagi nagu Telefordi või selle kruiisilaevaga sinna transporditakse, siis ma oleks, oleks kohal, ma tahtsin tunda, mida see trekivann tõeliselt tähendab. Ja kui ma nüüd praegu tagasi mõtlen sellele, siis ma tõesti tunnen, et see treki väina ületus oli väga oluline osa sellest. Ja ja minu lihasmällu on, on kõik need kõikumised jama ära ära löömised ja oksendamiseni külmetamised on, selle on selle mälestuse teinud niivõrd niivõrd tugevaks emotsionaalseks, et ma tõesti ei tahaks neid katsumusi mitte mingil juhul vahetada sooja kajutit mullivanni vastu. Ja reisime kogu keha, aga ma olen seda alati alati nagu tähtsaks pidanud. Mõtlesin kogu aeg nende suurte lainete ja hilisemate tuulte ajal nendele esimestele meresõitjatele, kes võtsid, kes on, kes on võtnud nii Drake'i väina üllatuse kui ka mitmed teised üllatused. Et maailmas esimest korda, kui, kui suur asi see tegelikult ikkagi on olnud, et me kipume seda praegu võtma hästi iseenesestmõistetavalt, et meil on Navikeeritavad mered ja meil on võimalusi ka olla poole sõita, suhteliselt mugavasti, aga sellele kõigele teed rajatud, kuskil on olnud need esimesed täiesti kartmatud ja hulljulged meresõitjad, kes on läinud teadmatusse ja tulnud sealt tagasi hindamatu infoga, kuidas seda kõike teha. Heakene küll, tulema seda tormi siin taustaks natukene kuulanud. Ma võtaksin järgmise järgmise lindistuse mille nimi on Enterprise Dylanit Beach. Ma saan aru, et me jõuame selle selle saatel. Kohala endiselt Grayson jahtlaevade jaoks üsna meeldiv koht. Seal on üks vana norra karile jooksnud vallalaev vaalapüügilaev mis on seal olnud aastast 1911 ja ta on üsna ranna lähedal ja tema külge on väga mõnus haakida jahtlaevu, nii et jahtlaevad, kes sinnapoole teel on, kasutavad seda hästi tihti oma peatuspaikadena. Ja nii ka meie. Tol hetkel olime vist neljas jaht, kes sinna dokist ollakse õhtuks. Ja tegemist oli vaiks rahuliku, päiksepaistelise ja väga-väga kõrge sinise taeva ja väga tumeda sinise veega kohakesega seal tillukene saarestik, seal elavad valjaspingviinid ja eeselpingviinid ja küürvaalad ja vedelli hülged. Ja seda salvestust, mis me praegu kuulame, ongi tehtud niiviisi, et me sõitsime kummipaadiga ühele väiksele saarele ja toetasime selle helisalvesti lihtsalt sinna maandumiskohta kivi peale maha ja läksime ise siis ümber ümber selle saare jalutama. Leidsime sealt väikese vedeldi hülge. Ronisime siis selle künka otsa salvesti nii kaua salvestas otsima endale aeg-ajalt silma peal ja jälgisime, mis seal, mis elu seal salvesti ümber toimub aeg-ajalt tulid, tulid välja mõned pingviinid teda teda uudistama. Ja kui me 20 minuti pärast tagasi tagasi jõudsime, siis oli sinna üsna üsna palju helisid salvestunud. Kui pikalt see retk üldse kestis, ütleme nüüd alates siis sadamast sadamani Ušuayastushuayani. Kokku olime me merel siis umbes kolm ja pool nädalat. Ja väina ületamisel ehk reaalne purjetamine, kes siis sinna minekul neli päeva tagasitulekul kuus päeva. Ja mitmest kohast siis nii-öelda maad jalaga katsuda. Ma julgeks öelda, et Ki kokku, seitsmes kaheksas kohas tegime peatusi ja leidsime, et meil oli väga ambitsioonikas plaan jõuda ukrainlaste teadusbaasi. Vernadski teadusbaasid ja prognoose ei olnud väga optimistlik, sest sinna ei ole väga ammu ükski jahtlaev jõudnud, on jääs ja jääolud ei lase jahil sinna minna. Ka meie jaht tegi kaks üritust, neist teine, võib-olla oli juba üsna hulljulge. Napilt jäime jäässe kinni, nii et kahjuks Vernadski ei jõudnud, meil täidist puuduks paarkümmend meremiili. Ja Vernadski on paljude Antarktikasse seilata jaoks selline väga soovitud koht, kuhu üritatakse jõuda, aga väga harva jõutakse raskete jääolude pärast. Ta asub natuke teisel pool 60 viiendat lõunalaiust. Ja sellel aastal tõesti ükski jahtlaev sinna ei jõudnud. Kas see oli see koht, kus asub maailma kõige lõunapoolsem paar? Täpselt jah, tegemist. See on endise briti faraday baasiga mille ukrainlased ühe dollari eest brittide käest ära ostsid, 96. aastal. Ja eks briti Puusepp, kes seal baasisele töötanud, oli sinna ehitanud, et korralikku sellise Briti pubi, mida ukrainlased edasi käituvad ja on sellele sellele paarile andnud väikese omapoolse Nissi juurde omavalmistatud, väga suurepärase kartuli, sama kanniga seal pruulivad ja kõikidele sinna jõuditele lahkunud. Jagavad ma saan aru, et enamus paiku, mida te oma retkel külastasite, on siiski nii-öelda pingviinide meri hüljeste ja lindude päralt, et nii-öelda inimtühjad Õnneks küll linnukolooniad on hoomamatult suured pingviinid. Sa võid lugeda raamatutest pingviinide kohta ja vaadata dokumentaalfilme, aga ikkagi see süsteemne asustus, milleks pingviinikoloonia endale ehitab erinevad pesapaikade suurte pingviini, maanteede, väiksemate rajakest kogunemiskohtadega, seal tohutu ökosüsteem, mille loomad on omale rajanud ja seda vaadata on, on midagi täiesti enneolematut. Üks kõige toredamaid pingviini linnasid, mida meil õnnestus näha, asub sellises kohas nagu Portšarko. Mis on prantsuse seikleja ja maadeavastaja sorko kunagine talvine ekspeditsioonipaik? Ma julgen nüüd jälle numbrites hinnata, aga see oli ikkagi ruutkilomeetrite suurune asustus, mille pingviini tellid endale rajanud. Ja seda, seda mastaapi on üsna raske kirjeldada, eriti kuna Antarktikas ei kasva ühtegi puud, võrdlusmomenti ei ole ja, ja reeglina see üllatus tulebki siis, kui sul tekib sinna kõrvale mingisugune referents, on inimese loodud asi, näiteks näiteks laev, millega võrrelda, siis sa saad aru, et kui suured seal asjad tegelikult on. Ja need pingviinide linnad, mis on rajatud kõrgetele kaljudele mere kohale ja neid neid linnasid, sisendavad merega, kus nad, kui nad kala käivad, püüdmas sellised suured pingviinide kiirteed, mis võivad olla mitmerealised ja ja liiklus on seal väga hästi korraldatud. Ühel rajal tulevad pingviinid üles oma pesadesse ja teisel ajal liiguvad nad alla. Ja kui me ka seal ise seal pesade juures kõndisime, siis tagasi tulles väga tihti nägime, et ka meie sissetallatud rajad olid juba pingviinide poolt kasutusele võetud. Nii et aitasime kaasa ka transpordivõrgustiku loomisele oma kohaloluga. Pingviinikoloonia Õnberg luurab sageli merileopard, merileopard on kurikuulus hülgeline hoopis teistsugune välja kui tellis hüljestele selline. Mao pea ja pikk Vilajas keha ja väga-väga palju hambaid ja merileopardi on küll uuritud, aga kui kui proovisime teaduskirjandusse süveneda, siis selgus, et väga paljude merileopardi kirjeldavate asjade kohta on öeldud, et see ei ole teada. Meil õnnestus Merily aparaadiga kohtuda mitu korda. Esimene kord just sealsamas Portšarkoos, kuhu me jõudsime ilusal südaööl, päikselisel ajal. Suundusime kummipaadiga ranna poole ja keegi kujus padja alt läbi meie kapten, reisimine Naljamees dokis Tanelit küünarnukiga, ütles, et oh, vaata, vaata, vaata, merileopard läksime kõik väga ärevile siis. Kapten hakkas ise naerma oma hea nalja peale, eks see on ikka vedelli hiljas siis pistesse, hüljeste ja vest välja. Merileopard. Merileopardi natuke kardetakse õigusega, tal on kombeks luurata Ta randades jää jääpankade servade all ja rabada sealt pealt pingviine ja need siis vee alla vedada ja endale toiduks võtta ja mõned aastad tagasi võttis ta oma teadlase ka samamoodi ja pangaserva pealt pidades seda pingviiniks. Kas sellise tüüp, kes kelle, kelle puhul oli oht, et ta selle jahikummipaadi tingi pooleks hammustatud? Jaan Meri lappardidel on selline kummaline komme, et neile meeldib hammustada kummist asju. Keegi väga täpselt ei tea, millesse komme komme on tulnud, aga kõik jahikaptenit seda teadsid. Ja kui me, kui me selle esimese kontakti Merile operdiga olime saavutanud, siis meie kapten samuti õhtul võttis kaks sinist plastmassämbrit, sidus need kummipaadibatooni otstesse ja kinnitas, et nüüd on kummipaat mere kappadest kindlalt kaitstud. Tammustamad enam tulla sinna ei saa. Noh, me arvasime muidugi, et tegemist on jälle sellise hea hea naljaga. Hommikul küll paaterva aga mõni mõni nädal hiljem siiski veendusime selles, et sellel kummipaadi hammustamise jutul on tõsi taga. Kui me ankrus olles kuulsime teki pealt hirmsat prantsusekeelset kisa välja vaatama tormates nägime kurjamerileopardi ümber jahiringe ujumas ja kapten kinnitas, et tegelane oli hambaid pidi juba kummikaadi pardas rippunud ja ainult tema kiire aeruga vehkimine oli kummi pardinaa päästnud. Me kohtasime seda oblast, Loomapark, Lograst, kraan brittide taas ja seal veetsime oma viimased päevad tormivangis enne seda, kui üle Drake'i väina tagasi hakkasime tulema. See oli ka koht, kus selgus, et prantslased on kõikjal prantsuse purjetajad ja prantsuse meresõitjad on igal pool. Meie käisime prantsuse jahiga, meil oli prantsuse meeskond ja selgus, et MART Lokroa neljaliikmeline baasi haldav meeskond, et ka seal on prantslane. Prantslased hoiavad 11 väga paasi, prantslane veti suhtes regi meie jahi pardal. Kui juhtus intsident Merile operdiga, siis baasi prantslane vaatas teadvalt üle parda. Ja Sandra Sandrale meeldib kummikate hammustada. Kuna Kunnase port Locra meeskond saadetakse sinna terveks hooajaks, eks nad siis veedavad oma väiksel saarekesel mis on võib-olla mõnisada ruutmeetrit ja kus meil on selline väikeelamu ja väike suveniiripood. Pool aastat siis loomulikult igavesest, nad hakkavad panema kõikidele asjadele nimesid ja niimoodi on nad nimed andnud kõikidele merele, aparaatidele ja paljudele pingviinidele. Mis, nagu nad ütlesid, küll selgus, ei ole väga-väga nutikas tegu, sest pingviine saab seal väga palju hukka ja kui sa oled andnud pingviini nime ja järgmisel päeval näinud, kuidas meri laparts, Sandra on sinu nimetatud pingviini kusagile minema viinud ja ära söönud, siis on see emotsionaalselt üsna raske. Nii port, Logras kui ka teistes pingviini kolooniates ja ka eriti baaside läheduses toimetab veel üks lind, kes mulle kohutavalt meeldis, ma arvan, et tema eestikeelne nimetus on lääne-tupp. Ja ta näeb välja natukene nagu raisakotka ja kanavahepealne lind. Selline valge kana suurune, hästi kiire käiguga, aga näost raisakotkas, mis raisakotkas ja ta ongi selline huvitav. Noh, meie ütleks, metsasanitar seal metsa ei ole siis selline koloonia sanitar toitub igasugustest jääkidest ja jäätmetest lõputult uudishimulik loom. Ta tuleb ja inspekteerib kohe üle, mis sul on kaasas, kas sul on midagi söödavat, kas on midagi, mille ta võiks ära süüa. On lugusid sellest, kuidas ta on maandunud jahi pardale ja keeldub sealt ära minemast, sõidab pikki vahemaid kaasa. Neile väga meeldib peegeldust vaadata siit ja sealt. Ja selline toimekas lende linde, last, port Lokraas trepiastmete all ja haudus seal parasjagu oma tibusid välja. Vedellis hüljes on minu suur lemmik, mul on hülged alati tohutult meeldinud ja ka Eestis olen, katsun, oleme katsunud nii palju kui võimalik käia vaatamas tihel hülgeid, viigerhülgeid, kajakidega ja jalgsi. Aga telli, hüljes on üks suur suur leebe loom kes näeb välja nagu ta naerataks kogu aeg. Ja kes teeb väga-väga huvitavat häält. Ja kui seda kuulata, siis võiks arvata. Elektroonilise muusika on tõepoolest leiutanud hülged. Lugesime hiljuti Andres Tarandi mälestusteraamatut Antarktikast, soovitaks seda kõigile fantastiliselt tore raamat, kui piirkond huvi pakub. Ja tema kirjutab Kaaveedelli hülge laulusti häälest ja ütleb, et sinna lõppu käib selline. Ultraheli meenutab piiks. Seda oli väga raske ette kujutada, aga nüüd, kui oled ise ära kuulnud, siis tuli see kohe meenus, et ahaa, täpselt tean, mida see tähendab. Vahel veel natukese jääle tausta. Kui ma võiksin veel natuke filosofeerida, alguses alguses proovisin sel teemal pinnida, enne enne kui te läksite, et, et mis, mis, mis see oli, mis kõige rohkem tõmbas, aga, aga kui sa nüüd kujutad ennast sinna koha peale, et siis et siis mis on Sestis ja siin nagu võiks kõige rohkem kõige rohkem nagu panna need nii-öelda meeli erutada või panna kõhus need mõttelised liblikad nii-öelda tööle, et on seal lihtsalt see, et sa oled tulnud sellise ekstreemsesse kohta või on see üksindus või on see silmailu või on need loomad või see vaikus, et mis on, mis on see, nagu see kõige-kõigem? Võib-olla see tunne, et inimesele ei ole seal kohta, et see on väga inimvaenulik keskkond. Kui rännata mujal kliimavöötmes ringi hästi, paljud maailmakohad on ikkagi inimese jaoks väga mugavad ja väga hoomatavad ja kergesti kättesaadavad, siis seal on jälle see füüsiline taju selle kohta, kuidas see keskkond on su vastu ebasõbralik ja ja täiesti ükskõikne, et see on huvitav kogemus ja väga alandlikuks tegev kogemus. Jah, need mastaabid ja, ja see selle piirkonna suurus, kus tegelikult mitte mingit inimmõju ei ole. Ja kui seal, kui seal veeta aega niimoodi üksinda istudes kui ühte mingit mootorimüra või lennukite jälgi taevas ei ole, on vaikne, päikesepaisteline ilm, siis tõesti ma arvan, et see on kogemus, mis on kõige lähedasem kusagil teisel planeedil viibimisele. Ja võib-olla see ettekujutus, et see siin nüüd ongi maalima Mul on, mul on hästi selge mälupilt sellest meie teisest üritusest minna Vernadski baasi, kus jääpank oli järjest rohkem ja lõpuks sulasse silmapiiriga kokku juba selline jäälaam. Ja taevas oli selge, selge, kõrge päike paistis õhke liikunud tiirude kisa. Siinsel pingviini, mustad täpikesed jääpankade peal. Ja kõik ulatub kaugele silmapiirini välja ja ja seal on selline tunne. Sul ei ole seal kohta, sa oled nagu laenatud ajas laenatud kohas sa võib-olla ei peaks siin olema. Sa oled siin looduse armust. Aga see võib iga hetk muutuda. See on ilus kujutluspilt, ma ei tahaks. Ma ei tahaks seda kuidagi siit nüüd oma. Jutuga käisin lõhkuda, aga siiski siiski pean seda tegema, et et minna saatega edasi. Turism on kasvamas nagu kõikjal maailmas. Ehkki Antarktikas nimetatakse seda ekspeditsiooniturismiks, mis kokku külastas eelmisel aastal kas õhust või merd mööda Antarktika üle 50000 inimese. Enamus neist USAst ja teisel kohal on Hiina. Ma lugesin teie ja siis varsti Go reisiajakirjas ilmuvast artiklist et ühel hommikul oli teie jahi ümber ka mitu kummipaadi täita Hiina turiste. Päris ehmatad. Ehmatav võib-olla, et sellises kohas selline asi juhtub. Jah, meil oli üsna mitmeid kokkupuuteid ka suurte kruiisilaevadega. Esimene kord oligi selles samas ankrupaigas Enterprassi saarel vana vaalapüügilaevavraki küljes, kui me ärkasime hommikul mootorimüra peale ja välja tekile uurima tulles avastasime, et me oleme ümber piiratud. Umbes kaheksast suurest kummipaadist, mis olid, et kõik täis ühesugustes jopedest turista ja meie poole sihtisid kümned ja kümned objektiivid ja kostis pidevalt. See oli selline natuke ehmatav ja, ja võib-olla natuke ärritav kogemus mis, mis selle selle inimesed vaikusevare olid täiesti ära lõhkas. Ja teisel korral puutusime kokku prantsuse Bonanti firma kruiisilaevaga, kui me olime ankrus koos ja ärkasime hommikul üles selle peale, et keegi jahi kere peale koputas. Ja kui me teki peale vaatama läksime, siis oli seal üks kummipaat, mis oli tulnud kruiisilaeva pealt kruiisilaeva meeskonnaga ja neil oli kaasas meile pudel veini ja värskelt küpsetatud saiakesest, nad vabandasid viisakalt, et nad hakkavad nüüd tulema siin maale, nad meie üksindust segama tulevad. Ja sellel korral tõesti õnnetus ka peal näha ja jälgida seda, kuidas selline Antarktika massiturism toimib, kuidas turistide infrastruktuur sinna ajutisele maale mineku jaoks üles ehitatakse ja pärast jälle ära koristatakse. Et see oli tõesti selline väga, väga õlitatud masina värginaat, toimiv kummimattidest rajatud teed lippudega tähistatud kohad katkema, katkematu mootorimüra saatel maabuvad kummipaadid. Ja väga-väga erinev sellest kogemusest, mida, mida meie olime harjunud siiamaani oma jahiga saama. Maanduda tohivad ainult turistilaevad, mis võtavad kaasa. Ma arvan, et kuni 500 inimest, et suurematel ei ole lubatud maale minna ja ja see on tore, sest see pind on habras ja, ja olgugi et pingviinid on väga inimsõbralikud, siis ei ole kindel, kui suurt massi vaatajaid nad nad välja kannatavad. Selle konkreetse laeva puhul oli hästi tore näha, et tõepoolest nad olid väga vastutustundlikud ja haldasid oma oma reisijaid suurepäraselt, aga ma olen kindel, et alati on kuskil keegi, kes tahaks minna pingviini Kaselfid tegema või minna loomale liiga lähedale või tahaks pingviini sülle võtta. Ja, ja need asjad ju ei lõpe kunagi hästi. Siiski, ma saan aru, et et 500 inimest aastas korraga korraga või noh, peaaegu korraga või üksteise järel kummipaatide reas sealt laevalt maha kõnnivad mööda kummimattidest ette antud teed lipukestega piiratud rada teevad oma tiiru oma pildid, lähevad sinna laeva tagasi, et niimoodi niimoodi toimib, siis noh, nii-öelda see suurema volüümi turism Antarktikas. Nii ta tõepoolest on ja ja neil inimestel on tegelikult väga vedanud sest et väga palju sõltuvad maabumisvõimalused ilmastikust. Ja on täiesti võimalik teha Antarktika kruiise, nii et selle napi seitsme kaheksa päeva jooksul, mil kruiisilaev toimetab sealkandis ei tulla ühtegi maabumist, sellepärast et ilm on parasjagu tuuline, udune, sajab vihma, sajab rahet. Et kõik need asjad on üsna ettearvamatud. Ja, ja on ka üsna palju selliseid suuremaid üle 500 külalisega kruiisilaevu, mis üldse maale lähegi ja kontakt antaktikaga sellisel juhul siis piisabki ongi, ongi ainult seal laevatekil seistes ja oma kajutiaknast välja vaadates. Najal hinnanguid, hinnanguid ei anna mina siinkohal ühelgi nendest viisidest, aga veel kord mõnda mõnda, siis teie mõlema mõttekatked, lugedes siis see kehaline üsna roots, kehaline kontakt oli teil nagu selle kogu selle aja jooksul enam kui piisavalt ekstreemne, et tagasiteel nagu magamise kohta, et et ma saan aru, et võrdlesid seda soos magamisega poed koisse nagu laukas tõmbad märja magamiskotiga mätta soojenduseks peale ja seal laevas ei ole soojendust, nagu ma saan aru seal toas, et kuidas ma ei tea, kas üldse ellu jääd sellises tingimuses. Mina küsin. Kui vana külma? Ma arvan, et külman asi, millega teatud määral on võimalik harjuda aga laevas põhiline, põhiline ebamugavust põhjustav asi on ikkagi niiskus. Ja tõesti, kui me, kui me ületasime Läti väina, sest meie laevas kütet ei olnud, sest suures laines diiselahi oli lihtsalt liiga ohtlik. Kui see lahtine diisli läks jälle seal oleks olnud, siis oleks võinud väga kergesti tulekahju tekkida, sellepärast. Me pidime lootma lihtsalt soojale riietusele ja oma keha kehasoojatootmisvõimele. Kõik asjad said märjaks Est jahi alumiiniumkere siseküljele hakkab tekkima kondents. Paljudel hommikutel lihtsalt ärkasin üles selle peale, et lastikus näkku, vett ja magamiskott oli juba ammu väga märg. Ja ainuke võimalus riided kuivatada oligi, oligi lihtsalt selga panna. Minu öine kuivatusvõime oli, oli kolm paari sokke ikka, mille ma panin omale särgi alla kõhu peale ja hommikuks olid nad enam-vähem soojad ja soojad ja mõnusad. Natuke niisked küll veel, aga vähemalt mitte külmad. Minnes siis kuus päeva me niimoodi seal järjest järjest halvemates tingimustes ja järjest tugevamaks muutumas tormis finime vastu pidama. Minu moraalne murdumine saabus kaks päeva enne šaiasse saabumist kui me tulime öisest vahist ja nagu Tanel kirjeldas, kõik asjad on niisked magamiskoti märg müts, märk, kindlad on märjad varbad on külmunud, mina enam ei tundnud väikseid varbaid. Kummiku sisse puhudes tuleb sealt külma udu plastil Kohvet. Ja, ja ma läksin magamiskoti sisse seevastupidiselt kõikidele füüsikaseadustele hakkas mul seal sees järjest külmem ja külmem ja külmem. Ja siis ma avastasin seal vaikselt ja mõtlesin, et mis nüüd küll saab, nüüd mul surevad jalad ära ja käed surevad ära, siis ma lihtsalt hädaldasid vaikselt. Aga kõik see korda tuli, Tanel soojendas monokehasoojusega natukene üles ja siis juba jätkus nii palju moraali tõusta püsti ja minna ja süüa natuke semi näitab alati. Ja siis juba jällegi kõik palju parem. Aga see, see murdumine jääb mulle endale hästi-hästi pikaks ajaks meelde. Ma arvan, et väga-väga suur asi, mis meil aitas, oli prantsuse köök, Est jaht oli, jaht oli prantsuse ja kokku oli prantsuse ja samuti selline ehtprantslaslik. Kuidas selle kohta öelda? Meeleolu? Meeleolu rõõm elust, elurõõm võib-olla jah. Et kõik külalised peale meie olid prantslased ja sellest prantslast, plantsliku elurõõmu ja ja ennast rasketest tingimustest mitte segada laskmist, oli, olid hästi, et oli, oli näha, et inimestel on raske, aga sellest hoolimata kõik kõik olid rõõmsad. Ja, ja ma usun, et mitte kordagi siiski sellist nagu globaalset grupi moraalilangust meil ei olnud terve selle reisi jaoks. Tõesti ei olnud ja, ja elurõõm oli nii palju, et kui me jõudsime tagasi päris viimane öö tulles tagasi mööda Pihli kanalid Ushuaia poole, lõpetasime öise vahi ja selle tähistamiseks läksime kööki, küpsetasime ehtsaid prantsuse kreppe. Nii et ei tulnud reisi peal süüa ainult turisti, turisti einet, konservi ja turbonuudlid. Jah, me puutusime kokku päris palju ka teiste jahtidega. Hästi palju on Austraalia jahte seal liiklemas samuti briti jaht. Ja kui me sealsamas Enterprise'i atlandil siis jahtide Bardot kokku panime, tegime sellise suurema pidusöögi, kus tuldi meiega kõige suurema jahi pardale kokku ja siis igaüks oma oma külakastiga tuli, siis oli meil ikkagi tõesti selline väga, väga luksuslik Sämmaekusse. Austraallased grillisid Argentiinas steike ja voolasid prantsuse veinid ja Saksa vorstikesed. Süüa sai tõepoolest hästi, prantslased armastavad süüa ja prantslased olid väga palju rõhku pannud sellele. Terve jaht oleks kõik panipaigad oleks tuubil täis võimalikult head toidukraami. Ükski toidukord on möödunud nii, et ei oleks olnud väike juustukäik, kus ja kui me olime valmis selleks, et meil tulevad köögitoimkonnad, sest jahistavad kõik kõike tegema. Me olime pisut mures prantslastele söögitegemise pärast, siis selgus, et meie kaks room oli köögi köögi osas nii suure oman omandiinstinktiga, ta ei lasknud sinna mitte kedagi, isegi nõude pesemiseks pidi teda tükk aega veenma. Ja kui me võtame kokku selle rännaku, mis seal, mis on selline juhtmõte, mida sa võib-olla võtsid, võtsite kaasa sellelt, mis, mis, mis võiks olla, mis võiks olla see asi, mida, mida, mida sul oleks inimestele öelda? Antarktika kohta loodus on nii habras ja, ja kogu see loomastik ja kogu see imeline kooslus, mida, mida praegu veel näeb Antarktikas. Seda ei tohi võtta, iseenesestmõistetavana teadlased, kellega me kohtusime nii seal kui siin. Kõik nad räägivad sellest, kui kiiresti on viimasel ajal kõik seal muutunud ja muutumas. Ja kliima tõepoolest muutub ja, ja me kõik peaksime olema sellepärast väga-väga mures, sest kui me niimoodi jätkame, siis seda planeeti sellisel kujul ei ole enam kauaks. Suur tänu teile jala ja Tanel et tulite ja jagasite oma seiklust, selle rõõmu, raskust, kurbust. Ma loodan, et äkki me suutsime inspireerida kuulajaid unistuste poole püüdlema ka siis, kui need unistused on kallid kauged, külmad ja eeldavad lisaks materiaalsetele väljaminekule ka vaimset ja füüsilist pingutust. Teinekord ongi unistuste reis lähemal, kui sa arvad. Kui sa vaid seda unistust mitte ära unusta. Hoiame siis seda maamuna ka reisimise käigus. Ma arvan, et vastutustundlik keskkonnast hooliv reisimine ning selle teadmise levitamine õigustab ka seda ökoloogilist jalajälge, mida me juba iga ostetud lennupiletiga siia maailma jätame. 11. juulil stardib Eestist Tiit Pruuli eestvedamisel Admiral Bellingshauseni nimeline purjekas. Pikale Antarktika ekspeditsioonile. Sellest on meedias üksjagu juttu olnud ning kindlasti hoiame Tiidu onu tegemistel näppu pulsil ka meie. Loodame retke õnnestumisele ja elame kaasa ja, ja ühel hetkel kindlasti teeme siin ka Antarktikast jälle juttu. Aitäh, et meid kuulasite külas olid Jane Susi ja Tanel tarendi, mina Ivatsetterkin, saada Reispass värske vaba raadio kaks. Lõpetuseks laseme teile muusika asemel hülgehingamist ning kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
