Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tervist kõigile sel nädalal on raadio populaarteaduslike uudiste rubriigi puust ja punaseks teemad viimastest põnevatest, kosmoseuudistest ja uuringutest lähtuvad ning stuudios on Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ja Madis Aesma. Tervist, Tõnis. Tervist. No enne seda, kui päris esimese sellise uudistama juurde läheme, võib-olla võiks natukene siis raadiokuulajaid õrritada ühe sellise kosmilise sündmusega, mis meil täna, 11. novembril teoreetiliselt siin Eestis isegi palja silmaga vaadeldav on ja mis on kaunis haruldane. Ja tõepoolest, täna toimub planeet Merkuuri üleminek Päikesest ja seda peaks kuskil poole kolmest alates näha saama ja kuni päikeseloojanguni, et päike on väga madalal, aga noh, põhimõtteliselt on näha seda siis muidugi sellisel puhul, kui pilvi ei ole, aga aga paraku selline noh, 11. november ei tundu just kõige soodsam päev Kosmoseuuringute jaoks. Jah, Eestis Eestis paraku on see tõesti niimoodi. Et aga kui sa ütlesid jah, et palja silmaga on näha, siis tegelikult palja silmaga päris ei ole, see Merkuur on ikka imetillukene ja, ja ta on umbes 200 korda väiksema läbimõõduga kui seesama päikene seal. Nii et palja silmaga ei näe küll seda oleks näha mingisuguse nii-öelda noh, natukenekorralikum pliga või teleskoobiga, aga noh, loomulikult palja silmaga ei tohi sealt läbi vaadata, siis siis see on nagu see ühekordne päikese vaatamine siis ühe silmaga. Selleks, et see, et niisugune asi võimalik oleks, et me näeksime maa pealt Merkuuri transiiti ehk Merkuuri päikesest möödumas, peavad olema täidetud päris sellised spetsiifilised eeltingimus. Sest eks ole jah, seal peab olema õige mitu, mitu tingimust ja tegelikult siis ongi niimoodi, et, et sellel ajal, kui see märkuuga läheb üle päiksega, Ta peab asuma maa Merkuuri orbiidi suhtes sobivas asendis ja noh, neid on sajandis on üks, 13 14 korda, saab näha, nii et see ei ole niisugune noh, nii-öelda padu, haruldane nähtus. Aga noh, järgmine on 2032. aastal ja ka novembris. Nii et, et selles mõttes on ta piisavalt haruldane, nii et äkki äkki kuskil Eestis veab inimestel ja, ja on, on näha, et siis, et siis siis noh on põhimõtteline võimalus vähemalt olemas. Tillukesel merkuuril, nagu sa ütlesid, võtab päikesest üleminek üpris kaua aega, praktiliselt terve pärastlõuna, siis tõesti. Kuni päikeseloojanguni välja jah, ja veel peale sõda üle viie tunni. Aga seda me lihtsalt siin enam ei näe. Aga kui me juba päikesest rääkisime, siis päikesesüsteemist ja täpsemalt selle äärealadest. Nendele nüüd keskendu Mägi esimese suurema uudis teema puhul, nimelt siis on meil nüüd ees niisugune termin siin, millest järgmine uudis või uuring pajatab, nagu heliopaus, helio, selle nimetus viitabki mõistagi päikesele heliopaus, aga on siis selline piirkond, mis on noh, võib niimoodi öelda üleminekuks Päikesesüsteemilt tähtedevahelisse ruumi. Ja eelmisel nädalal ehk siis neljandal novembril ilmus korraga tervelt viis erinevat teadustööd, mis siis just nimelt seda heliopausi puudutavad ja need viis teadustööd omakorda põhinevad siis kosmosesondi Woyczer kaks pardal olevate instrumentide tehtud mõõtmistel hoidseegaks startis Maalt 20. augustil 1977 ja jõudis siis sinna heliopausi või siis noh, väljus päikesesüsteemist 41 aastat hiljem, ehk siis eelmise aasta novembris. Tasub meenutada, et hoitšer kaks läks teele siis samaaegselt sondiga rüks, mis jõudis päikesesüsteemist välja mõnevõrra varem, aga siis sootuks teistsuguses piirkonnas. Nukk Tõnis, kuidas seda heliopausi siis kirjeldada, see on nüüd, see on nüüd see, mida nende mõõtmiste põhjal teha üritad. Maclariksin ära ühe ühe väite, nii et see on ajakirjanduslikult on väga tore, et lahkus päikesesüsteemist nii. Aga, aga nüüd tegelikult on jah, et see on umbes 120 astronoomilist ühikut päikesest on selle vajadusega kaugus nii. Ja päikesesüsteem ulatub ikka väga, väga palju kaugemale, umbes ühe valgusaastani võiks arvata, et ulatub päikese, nii-öelda gravitatsiooniline mõju. Nüüd siin antud juhul on tegu päikesekiirguse või päikesetuule mõjuga. Et seesama heliosfäär on siis see osa nii-öelda kosmilisest ruumist ümber päikese, kus domineerib päikesetuul. Et, et see on, et see, et see ei ole päris täpselt see, mis on päikesesüsteemist noh, nii-ütelda, päikeselist lahkunud, sest me teame mitmeid kääbusplaneete, mis on veel kaugemale, eks päikesest kui seesama 120 astronoomilist ühikut. Aga, aga väga kaugel see sellegipoolest. Ja, ja, ja tõesti see päikesesüsteemi välisosad on äärmiselt hõredad. Nii et, et, et seal on tõesti sihukene tundmatu maa võiks öelda astronoomide plaantoloogide jaoks. Aga. Nii palju võib siis öelda tõepoolest, et päikese sellisest mõjualast on nüüd valitsusel kaks ikkagi suuresti väljunud, mis tähendab ka seda, et et see heliosfäär iseenesest siis on just nagu selline nagu selline mull, mis päikest ümbritseb. Jah, planeet, eks ole, just just et, et jah, see nii-öelda heliosfääri ümbritsevasse heliopaus, nagu sa mainisid, et mis on siis see nii-öelda noh, piiriala ütleme, kus, kus siis on tellitud õlles tasakaalus päikeselt dub päikesetuul, mis on siis laetud osakesed, prootonid ja elektronid ja, ja siis noh, meie galaktika sees olev noh, nii-öelda kosmiline keskkond. Et, et see on, see on jah, niisugune piirkond, mida kõige esimesena nii-öelda seljapausi esimesena lävi läbis Voyager üks kes või mis lendab siis päikesesüsteemi tasandist kõrgemale ja kahel läks aega kauem. Aga kaks läbib siis nii-öelda kogu seda asjandust päikesest, taimi, tasandisse, vaheliselt kaks teatavasti külastas kõiki Päikesesüsteemi noh, nii-öelda kaugemaid planeete, välja arvatud Pluuto ja esmakordne, eks ole, just temal endasse päikesest taimi tasandis. Nii et meil on tegelikult nii-öelda kahes suunas nüüd olnud võimalik nii-öelda mõõta või vähemalt osaliselt mõõta. Sest ühel päris kõiki instrumendid ei töötanud enam. Et ühesõnaga on võimalik seda päikeseümbruse kosmoseruumi üleminekut mõõta nii-öelda kahes punktise suunas. Ja mis muidugi hämmastav on see, et tegelikult aastal 1977 tundub olevat ju praktiliselt terve igaviku tagasi, eks ole. Ja ometi on siis need instrumendid seal vajutusel kahe pardal sedavõrd, et sedavõrd pädevalt konstrueeritud omal ajal, et nad suudavad siiamaani niivõrd kaugelt siis infot jätkuvalt maale saata ja see info on ka sedavõrd väärtuslik ja tasemel, et seda annab töödelda. Selle põhjal saab üldistadateadustega Ja kahtlemata paljudes instrumentidest õnneks õnneks on väga robustsed, et, et noh, küllalt lihtsa nii-öelda noh, ma ei tea, ülesehitusega instrumendid ja nende kõige suurem noh, mitte nende instrumentide isegi, vaid kõige suurem probleemvahetusega puhul on tegelikult siis sama elektritoide. Et kuna vahetchereid noh, on nii kaugel päikesest ja juba alguses seal kaugemate planeetide juures olid nii kaugel päikesest, et noh, ei olnud võimalik päikesepaneelide abil energiat toota, siis vajadusel kasutada tab tuumapatareid mis tekitab radioaktiivse lagunemise käigus soojust ja sellest siis tekitatakse elektrienergiat. Aga noh, seal on teatavasti poolestusaeg, eks ja, ja sellel isotoobi ilm, mida seal siis kasutatakse poolestusaeg, selline, et see võimsus on nüüd juba nagu väga väga ära kukkunud. Et noh, suur osa sellest kütusest on, on ära lagunenud piltlikult öeldes ja varsti korrutatakse mõne aasta jooksul enam ei suuda need patareid piisavalt energiat toota, et üldse neid vajadusel käigus hoida. Üks põhilisi selliseid üldistusi, mille siis meie selle heliosfääri ehk seda päikest ümbritseva suure kujuteldava mulli kohta teha võib, on siis see, et kui seda ei oleks, siis ilmselt ei oleks ikkagi ka meid olemas. Eks ole kosmosele kiirgus pühiks planeedi ikkagi elust rahulikult tühjaks. Jah, seda tõesti leiti, et et seal väljaspool heliopausi on nagu hüppeliselt kasvab kosmiliste kiirte nii-öelda noh, kogus või ütleme. Jah, et, et kui siin päikese nelda ütleme selle helio heliosfääri sees on sellised tüüpilised osakesed, on noh, need on siuksed, ulmelised ühildada elektronvoldid, eks, et siis siis kas pool pool elektri megaelektronvolti, see oli siin see noh, nii-öelda maksimaalne see ja siis seal väljaspool on umbes 100 korda kõrgemad energiad noh, nii-öelda tüüpiliselt. Aga jah, see nii-öelda mull peab neid väga hästi kinni. Ja, ja tegelikult noh, muidugi nende vajaduse vedega nüüd see lugu ju ka, eks, et üks asi on, on need jahme detekteerisime selle, et kus on see heliopausi, et see on hästi-hästi, õhukene piire kiht väidetavalt ühe päevaga läbis see automaatjaam selle heliopausi nii-öelda piirikihi. Aga, aga seal ees on veel nii-öelda lööklaine sihukene noh, front või niisugune. Ja lööklaine on nii-öelda, et selles suunas, kuhu siis piltlikult öeldes päike liigub. Ehk siis ehk siis heliosfäär ehk väike koos seda ümbritseva enda mõjualaga liigub ju tegelikult ka väga kiiresti kosmoses, eks ole, just, ja nii tekibki selle ettelööklaine täpselt samamoodi nagu ütleme, lennuki nina ees. Kui täpselt jah, ülihelikiirusel lendava just, ja seal ongi see, et see helikiirust kogu see asjandus kõvasti ületab seal kese jah, et, et võib, võib muidugi natuke mõtelda, et, et noh, see on niisugune väga hirmus koht ja nii edasi, aga aga jah, paraku on niimoodi, et, et selles kosmilises keskkonnas on osakeste tihedus on umbes kaks osakest ühes liitris. Lihtsalt see, et see ei ole, see ei ole päris vaakum, eks ole, ehk siis selline. Aga ega ega sinna läheb. Mulle ka väga kerge on, on, on, on suhteliselt keeruline minna noh päris ilmselt galaktikatevahelises ruumis on veel hõredam. Aga, aga jah, et, et see, see tihedused on väga-väga nii-öelda madalat seal. Aga kahtlemata jah, et selle vahetcheride puhul noh, loodame, hoiame neid nagu pöidlaid peos, et, et nad võimalikult kaua töötaksid, et et, et ma. Ma ise küll loodan, et just sedasama lööklainepiirkonda ja võib-olla selle tagust ruumi isegi nad jõuavad meile natukene nii öelda valgustada, et mis seal toimub ja, ja milline on selle, milline on selle asjanduse, noh, nii-öelda noh, ma ei tea olemusele mis seal toimub. Sest et tõesti, nagu ütlesite Tõniste sondide karjääri viimane vaatus on igatahes üsna kindlasti käes. Kuule kraadi, vaate puust ja punaseks teemad sel nädalal lähtuvad viimastest kosmoseuudistest uuringutest. Homme läheme koos Tõnis Eelmäega Tartu Ülikooli Tartu observatooriumist juba järgmise sõnumi juurde. Puust ja punaseks.
