Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Kuulavad raadio kahte sel nädalal on populaarteaduslike uudiste rubriigis uuesti punaseks teemaks kosmos ja viimased sõnumid, mis kosmosega seotud on ja neid on siin lahkama mõtestama Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma. Tervist, Tõnis. Tervist. Teisipäeval on meie teemad siis teleskoopidest lähtuvad ja just nimelt uutest põnevatest teleskoobi projektidest. Nüüd on siis USA-s Arizonas käivitatud säärane seade, mis nagu siis space com kirjutab, koosneb justkui mitmest 1000-st tillukesest silmast, mis siis hakkavad galaktikaid uurima või noh, juba hakkasid, need silmad on siis tegelikult 5000 Mini teleskoopi, mis ühtekokku moodustavad seadme nimega Desi, mis on lühend terminist Tarkenet siis spektroskoopia instrument ehk tumeenergiast, spektroskoopiline instrument või seade ja selle abil loodetakse siis miljoneid galaktikaid uurides ja puurides leida vastusele. No vast võib öelda võtmeküsimusele tänases astronoomias. Ja see küsimus seisneb siis selles, et mis ikkagi täpselt on tumeenergia, on teada, et midagi see on, mis täidab väga suure osa universumist moodustab sellest kuni 68 protsenti, mõnede hinnangute järgi lausa ja mis on veel sellele tumeenergiale omane, on siis see, et seda tekib pidevalt juurde tänu millele universum paisub ja mitte lihtsalt ei, paisuvaid paisub ka kiirenevas tempos. Nii on. Aga, aga miks seda seda ei teata? Noh, võib ju ütelda, et see on üks liige võrranditest et nii-öelda insteni võrreldes See on selline niimoodi Tõniset, kui nüüd tuvastataks selle tumeenergia olemas, siis lõpuks ometi saaks ühendada ka need kaks tänapäeva füüsika sellist suurt suurt alustala sees, eks ole. Üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Ma ei ole päris kindel, et, et kas seda saab teha aga, aga, aga jah, et nii-öelda Universumi mudelitest siis, siis on jah teada, et meil on olemas suur protsent midagi mis justkui peaks olemas olema selleks, et nende et need võrrandid, mis muidu tegelikult kirjeldavad meie universumit väga hästi noh, oleksid siis vaatlustega kooskõlas, et, et neid sedasama tumeenergia nii-öelda vihjeid ja, ja seda, et, et selline asjandus tõesti on olemas mitte lihtsalt üks mingisugune täht piltlikult öeldes valemiseks ja et, et sellele on nagu vihjeid juba ka varem olnud. Et universumi paisumist uuritakse või on uuritud ka supernoovade põhjal tehakse suhteliselt hea eeldus. Üks A-tüüpi supernoovade heledus on konstantne kui messist, kui me seda, seda supernoova plahvatamas taevas ja mõõdame tema heleduse ära, siis me saame mõtte, tema kauguse. Aga nüüd, kui me samas mõõdame ära ka tema spektri ja saame teada, kui kiiresti tema meist eemaldub siis, siis sealt me saame mingisuguse teistsuguse kauguse tihtipeale ja ühesõnaga nendest omavahelistest seostest on võimalik siis nii-öelda juba isegi graafiliselt etet kand õigel kujul graafikule. Need, supernoovade vaatlused ja kosmoloogilised mudelid siis on võimalik noh, öelda mingisuguse tõenäosusega, et meie universum paisub ja teeb seda kiirenevalt. Arvatakse, et see põhjus on seesama tumeenergia aga, aga nüüd Needsamad, nagu ma ka ütlesin, supernoovade vaatustel tuleb teha eeldusi natukene natukene liiga palju eeldusi. Ja tahetakse siis saada mingisugusel teisel printsiibil universumi paisumise infot. Ja sedasama see vesi siis peakski tegema. Et LTT esivaatleb suurt hulka galaktikat kaid, mis on noh, nii-öelda väga noore kuni väga noore universumi välja umbes alates kahe miljardi aasta vanusest universumist. Ja põhimõtteliselt siis vaatleb nende jaotust mõõdab ka nende kaugused või nende punanihked siis. Ja, ja kogu sellest informatsioonist on siis võimalik anda nagu mõnes mõttes supernõudele sõltumatu noh, nii-öelda hinnang universumi paisumisele. Aga et seda oleks tegelikult võimalik siis ka teha noh, nii-öelda seda paisumist mõõta, selleks tuleb mõõta väga-väga palju galaktikaid ära taevas. Ja Ühe teleskoobiga, kus on siis lihtsalt nii-öelda ühte objekti korraga vaadeldakse, ollakse kohutavalt aeganõudev. Ja siis nüüd tänapäeval viimase, ütleme 10 10 15 aasta jooksul on hakatud tegema selliseid instrumente, mis vaatlevad korraga hästi paljusid nii-öelda objekte ühe korraga. Et see ei ole siis mitte küll 5000 nii-öelda pisikest teleskoopi sellelt esipuhul, vaid see on tegelikult ikkagi üks ainukene neljameetrine teleskoop. Lihtsalt selle teleskoobi fookusesse on pandud 5000 fiiberoptilist kiudu mida igaühte saab liigutada seal teleskoobi fookuses. Ja siis need liigutataksegi igaüks loodetavasti siis mingisuguse galaktika peale ja umbes 20 minutilise säriajaga siis jäädvustatakse selle galaktika aspekte, aga niimoodi noh, kuni viiele 1000-le galaktikale ühe korraga siis liigutatakse teleskoop natuke teise asendisse taevas ja korratakse seda ja niimoodi mitu aastat järjest. Kuni lõpuks on siis üle vaadatud, nagu siin selles uudises öeldakse, et 35 miljonit galaktikat. Täpselt nii ja ja see, see teleskoop on jah, selles mõttes ka hästi-hästi huvitav, et, et kui tihtipeale ikka teleskoopide vaatevälja on hästi kitsas niisugune pisikene osa kuus näiteks siis selle teleskoobi vaateväliteleskoobi nii-öelda optikat muudeti ekstra on 10 korda suurema vaatajaile kui kuu läbimõõt. Nii et noh, väga-väga suur vaateväli nii suure teleskoobi kohta. Tõnis, ma saan aru, et tegelikult ka teie Tõraveres olete osalised ühes projektis, mis on mõnevõrra selle esiprojektiga sarnane. Jaam Tõravere kosmoloogid on osalised Euroopa projektis, mille nimi on, ma ei tea, forma ost kirjutatakse neli must. Ja see on sarnane instrument läheb nelja meetrise teleskoobi külge lõuna taeval lõunataevas siis Tšiilis. Ja seal ei ole mitte 5000, vaid ainult 2500 feebreid. Et noh, jah, see, see ainult muidugi jah, siukene naljakoht seal. See on ainult ainult ainult siis, kui seda 5000-ga. Kui võrrelda, no täpselt ja ja tegelikult on olemas ka Kanaari saartel nelja meetrise William Herkeli teleskoobi küljes töötab 1000 fiibriga selline. Juba 2000.-te lõpus läks Hiinas käima teleskoop lammast, mis on ka umbes neljameetrine ja kus on umbes 4000 Fabreid. Aga see vist ei tööta liiga hästi. Aga jah, Tõravere kosmoloogid panustavad selle, selle formaust nimelise teleskoobi vaatlusprogrammi koostamisse seal, nii et see teleskoop võimalikult efektiivselt kogu taeva ära vaatlejaks. Kui nüüd tulla tagasi selle tumeenergia juurde, no üks asi on, eks ole, uurida tõepoolest siis kaugeid galaktikaid, mis on pärit mis on pärit universumi võib nii-öelda lapsepõlvest, eks ole, kas tumeenergia puhul no nii palju on midagi võimalik öelda, et astronoomid teavad, mida nad siiski otsivad, nad küll nad küll ei tea, mis see on, aga mida nad siiski otsida võivad. Ahaa seda, seda me ei saa otseselt vaadeldav, saame vaadelda sellel tumeenergiamõju ja siis meie universumile. Ja, ja see asi siis, mida see vesi hakkab otsima, nimetatakse Barron akustilisteks ostil Ossilatsioonideks, nende õigemini nende mõjuks tänapäeva galaktikate jaotusele universumis. Ühesõnaga, me saame või astronoomid saavad siis uurida seda, kuidas tumeenergia mõjutab seda, mida me näeme ka sellise päris nägemise mõttes. Just et missugune on kõige lihtsamalt, äkki võib niimoodi öelda, et milline on galaktikate jaotus või suure suuremastaabilised struktuuri jaotus universumis, aga teha seda nii-öelda väga-väga kaugele välja nii-öelda väga vares universumisse välja. Üks, teine teleskoobi uudis jäi samuti silma nüüd siin viimase paari nädala uudiste seast, mis kosmosega seotud ja see puudutab ühte seadet, millest me oleme siin saates aastate jooksul korduvalt rääkinud, see eeskätt siis seetõttu, et selle kosmoseaparaadi starti on palju palju-palju kordi edasi lükatud ja ka igasuguseid probleeme on sellega olnud seotud me olemegi siis sellest lähtuvalt just nimelt sest seadmest rääkinud, see on siis James Webb'i kosmoseteleskoop mis nüüd viimase prognoosi järgi peaks siis startima märtsis 2021 ja see on iseenesest väga põnev, Juhke teleskoopaegade kõige peenem kosmoseteleskoop, siis võib niimoodi öelda. Ja nüüd siis läbis eelmise kuu lõpus terve seeria väga olulisi teste ja tegi seda igati edukalt, nii et võib siis eeldada, et praegusel hetkel see stardikuupäev päris kindlasti paika, kuigi esiti pidise kosmosesse saadetava juba kõige varem aastal 2007, nagu teame, seda siis juhtunud ja seen test, mida nüüd siis tehti, seisnes siis selles, et teleskoop suutis ise edukalt lahti voltida enda päikesevarju. Ja seda päikesevarju on seal teleskoobi tarvis siis selleks, et teleskoop saaks kosmoses edukalt vaatlusi teha, peab temperatuur olema madal. Ikkagi peaks, kui seal Kelby nulli ligidal aga samal ajal on siis noh, kosmoses ei ole pilvi, mis saaksid seda teleskoopi näiteks siis päikese kuumuse eest kaitsta ja selle jaoks ongi see teleskoop varustatud nii-öelda päikesekilbiga, mis jääb siis teleskoobile noh, ütleme niimoodi inimese mõistes selja taha, et kui ta silmad on pööratud sinna kaugete tähtede poole, siis päike on seal teleskoobi kogu aeg selja taga ja selleks, et päike ei kuumutaks teleskoopi, siis üle on tal selja peal niisugune kaitsekilp, mis volditakse kosmoses lahti. Jah, selline selline huvitav, suur, väga suur tegelikult struktuur ja tegelikult päris päris keeruline, et see James Webb'i kosmoseteleskoop erinevalt Hubble'i kosmoseteleskoobist näiteks, mis viidi Ühe ühe korraga tervenisti üles kosmosesse siis tsensbeebi teleskoop viiakse küll ka ühe korraga üles, aga kuna tema pea läbimõõt juba on kuus ja pool meetrit siis, siis tegelikult ei ole hetkel selliseid kanderakette, mis nii suurt asja suudaks üles viia. Ja, ja see päikese vari siis nii-öelda on, on ka väga suur noh, väga palju veel suurem. Ja maru õrn, nii et, et see tegelikult see James Webb on niisugune natukese origami teleskoop, võib öelda, et jah, ta on nagu peegel koosnemisegmentidest ja need segmendid omakorda stardi ajal on kokku nii-öelda volditud noh, nii-öelda palju palju väiksemaks. Et kui ta sinna nii-öelda orbiidile jõuab ja hakkab sinna selle nii-öelda lagranži teise punkti poole lendama, siis seal poole tee peal Vollitakse lahti. Nii see peegel kui ka siis kui siis see päiksevari See peegelteleskoobile näeb vähemalt pildi pealt küll väga uhke välja, ma kujutan ette, et seal võiks olla ka siis, kui see töötab ja on tõesti veel peegliga lahti volditud, aga väga, väga võimas vaatepilt, kui me seda muidugi palja silmaga näha saaksime, aga. Kusjuures kusjuures ei teha, ei ole päris lõpuni võimatu, aga ma ei tea seda, et, et seal seal kosmoseaparaadi peal on ka mõni pisikene kaamera, mis tegelikult on, on mõeldudki selleks, et kontrollida, kas teleskoop on ennast korralikult lahti voltinud. Et, et võib-olla me saame vaadata või näha vähemalt seda, kuidas asi kosmoses välja näeb. Noh, ma ei tea, siis tumedas illuetina tähtede taustal või. No igatahes kuue ja poole meetrise diameetriga, kullaga kaetud sellistest 18-st kärjekujulisest osast koosneb see peegel, see on, see on päris Perilliumist. Gulagi ja hästi-hästi kerge ja, ja hästi-hästi suur. Et, et jah, et kui Hubble'i kosmoseteleskoop on nii-öelda hästi teada instrument, eks et noh, see on 2,4 meetrise peegliga ja üks ühes tükis peegel. Ja saabli kosmoseteleskoop suudab vaadelda siis kosmost ultraviolettkiirgusest alates kuni lähedase infrapunakiirguse, niisiis selle James Webb'i teleskoop on selles mõttes ka väga eriline ja miks ta peab nii külm olema? On, on see, et tema vaatleb kosmost infrapunakiirguses põhiliselt ta näeb ka väga, väga sihukest tumepunast valgust. Aga põhiline tööpiirkond on ikkagi inimsilmale nähtamatu infrapunakiirgus, mis on põhimõtteliselt soojuskiirgust siis. Ja, ja et noh, kõik soojad asjad kosmoses kiirgavad ka infrapunakiirgust. Et see teleskoop ise siis ei segaks noh, oma vaatlusi. Vot siis teda hoitakse seal umbes miinus 233 kraadi selsuse juures, seda teleskoobi piirkonda. Ja mitte päristatud Kelvin nulli juures, nagu ma enne ütlesin, aga ikkagi üsna krõbedas külmas. Ja et ja need detektorid on veel kõvasti rohkem maha jahutatud vedela heeliumiga. Nii et, et see, need on tõesti seal väga-väga lähedal absoluutsele nullile. Et noh, nii-öelda väga pikalainelist soojuskiirgust saaks edukalt vaadeldavat mürad oleksid miinimumist. Jah, ja miks just need testid niivõrd olulised on siis võrreldes näiteks Hubble'i kosmoseteleskoobiga. Asi on siis selles, et kui Hubble'i teleskoobi juurde said astronoom audit sõita seda remontima vajadusel siis see, mis veebiteleskoobi puhul sellist võimalust ei ole, kuna see on lihtsalt nii kaugel minust saab olema nii kaugelt, küll aga paigutati selle külge tulevikku. Selliste võimalike remonditööde jaoks siiski niisugune niisugune Doca, kuhu saab siis võib-olla mõni mehitatud kosmoselaev kunagi. Kunagi jõuda võib olla ka mitte mehitatud, näiteks kui on vaja seal tankida vedelat heeliumi, et seda eluiga nii-öelda pikendada või mingeid lihtsaid asju teha. Et kui ei peaks teleskoop olema ikkagi võimeline ühel või teisel põhjusel ennast kui korralikult lahti poltima, et siis oleks midagigi võimalik teha. Aga, aga jah, et inimesed suure tõenäosusega sinna sinna ei lähe. Et kõik, kõik peab esimesel korral õigesti. Täpselt nii start siis praegusel hetkel määratud seal teleskoobile märtsist 2021. Muidugi me ei jõudnudki selle tee, mis võib teleskoobi tööst rääkida või sellest, mida ta täpselt tegema peab. Aga sellest me oleme siin saates juba korduvalt rääkinud, ka üks olulisemaid asju on siis see, et selle teleskoobi abiga võib siis lõpuks vast välja selgitada missugustel kaugutele eksoplaneetidel võib eksisteerida elu. Puust ja punaseks.
