Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Kuulad raadio kahte eetris on meie populaarteaduslike uudiste rubriik puust ja punaseks, sel nädalal oleme keskendunud siin kosmoses toimuvale stuudios Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma. Ja meie viimaseks teemaks sel nädalal on siis kuum tolm või palav prügikaugel kosmoses nimelt siis astronoomid leidsid tähesüsteemi, millel on nimeks BD pluss 203 null seitse ja asub Eestis 300 valgusaasta kaugusel ja on selline kaksiktähesüsteem, kus ümber nende kahe umbes miljardi aastase tähe on hästi palju kosmilist tolmu, kivimi kilde. Mis on kummaline on siis see, et astronoomid tuvastasid, et see prügi või siis rusud, need kivimirusud on palju soojemad, kui oleks võinud eeldada neid uuriti siis 10 aastat tagasi ja nüüd ja ilmnes, et vahepeal on siis selle kosmilise prügitemperatuur veelgi kõrgemaks osutunud, ehk siis keskmine temperatuur tõusnud ja see viitab siis sellele, et seal süsteemis võis toimuda niisugune tõeline kosmiline katastroof, kus siis kaks nende tähtede ümber orbiidil olnud planeeti kokku põrkasid. See aga võiks omakorda natukene rääkida meile võib-olla siis sellest, kuidas meie enda kuu tekkis, sest oletatavasti tekkis ka see siis, kui kaks väga ürgse planeeti, millest üks oli siis nii-öelda protomaa kokku põrkasid ja siis kosmosesse selle maa orbiidile lennanud kivimitest tekkiski siis kuu. Nojah, see, see tähesüsteem jah, on nüüd see erinevus nagu, nagu sa ka ütlesid, et, et, et noh, nii-öelda see on nagu ei oska nagu võrdlusmoment meie päikesesüsteemiga, kuidas kuudekkis nüüd üks oluline erinevus siinkohal on see, et kuudekkis päiksesüsteemi väga varases nooruses. Et, et siis siis, kui nii-öelda planeedid veel olid, olid tekkimisfaasis. Aga, aga ega seda ju keegi ei tea päris täpselt, et kuidas siukseid protsessid käivad, et, et kui sul kaks ikkagi sihukest suurt taevakeha, noh, nii-öelda niuksed Maa ja Marsi suurune niinimetatud heia kokku põrkasid ja siis sellest tekkis kuu, et noh, mis siis tegelikult toimus ja, ja, ja noh, kui nii-öelda ulatuslik see kokkupõrge oli, mida see tähendas muule osale päikesesüsteemidest päikesesüsteemist. Et siis nüüd selle kaksiktähe puhul, kust leiti nii-öelda tugev infrapunakiirguse ülejääk võrreldes sellega, mis sellistel suhteliselt väikese sarnastel tähtedel olema peaks. Ja et see on ajas muutunud 10 aastaga kasvanud 10 protsenti kiirguskiirguse hulk nii-öelda suuremaks see hulk, mis viitabki, eks ole, sealt ju lähtuvale soojusele, eks ole. Just et arvatakse, et seal on seal tähe ümber või selle kaksiktähesüsteemi ümber on siis planeedid kokku põrkunud ja tekitanud väga palju sihukest peenikest sodi selles tähesüsteemis. Ja nüüd siis selle põhjal, kuidas erinevatel lainepikkustel infrapunakiirguses see tähesüsteem välja näeb, sealt on võimalik siis hinnata, milline on see osakeste suuruste jaotus ja sellega siis, kuidas nii-öelda signaal aja jooksul muutub võimalik siis ka hinnata seda, kas ja kuidas see asi nii-öelda kas peenemaks läheb või, või, või hajub noh, ühesõnaga väga väga paljusid erinevaid protsesse. Ja mis peaks andma ka suhteliselt hea nii-öelda sellise sisendi nendesse mudelites no mis kirjeldavad siis Maa ja Kuusüsteemi tekkimist, et noh, need protsessid on üldjoontes väga sarnased. Jah, sest et planeedisüsteemide alguseni võiks olla selline, et et tekkinud tähe ümber ongi siis kosmilisest, prügist, tolmust, kõigest muust. Selline protoplanetaarne ketas on selle asja nimi, eks ole. Niimoodi nimetavad seda kus on siis selline peenem, peenem. Ma ei teagi, kas siis killustik. No alguses on jah, päris peenikene tolm, mis, mis, mis maru kiiresti jõuab siis noh, nii-öelda selle ketta tasandisse ja tekitab võrdlemisi nobedalt seal ütleme, kuni meetri suurused, et nii-öelda tükid, siuksed pisi, pisi asteroidid või kivi, kivikamakad, võib-olla nad ei ole isegi nagu siuksed noh, nagu kõvad tükid veel, aga siuksed nagu kogumideks ja siis need hakkavad omavahel kokku põrkama, tekitada juuremaid taevaga isegi kuni lõpuks ongi planeerinud just. Et noh, jah, seal planeedid, kes endas on see, see nii-öelda veel erinev, eks, et seal alguses on kaaska olemas, mis paisatakse sinna süsteemi kaugemasse ossa, jah, et see täht, kui ta nii-öelda tähena süttib tavaliselt, siis puhub selle planeedisüsteemi sellest gaasist tühjaks jaga peenevast tolmust tühjaks. Ja no vot sellepärast siis arvataksegi, et vanades tähesüsteem vanade tähtede ümber ei peaks olema sellist peenikest pudi, mis tekitaks just selliste infrapunakiirgust nagu selle tähe puhul nähakse. Et see on see üks põhjust, kuidas üldse avastati. Et niisugune, niisugune omapärane tähesüsteem eksisteerib. Näis näis, kas siis sealt saadud info põhjal saame ka mingisugust uut infot selle kohta, kuidas meie enda kosmiline kodukant siin kujunes ja arenes. Ja ja ootame James Webb'i kosmoseteleskoopi pikisilmi, kes siis, kui see edukalt peaks töötama suudab, ka on ta kindlasti tunduvalt detailsemat infot selle selle tähesüsteemi kohta. Sel nädalal rääkisid Kosmose teemadel raadio kahe populaarteaduslike uudiste rubriigist puust ja punaseks Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäe ning Madis Aesma järgmisel nädalal juba sootuks teistsugused. Teemad kõike head. Puust ja punaseks.
