Tänases raadio kohe koolitunnis, mis kannab pealkirja, ütleme, loodusõpetus on külas Lembi Lõugas, kes on ajaloo instituudi vanemteadur ja oma erialalt paleozooloog. Tervist. Tere. Me räägime täna siin sellest, et millised olid, et loomad ja, ja loomastik üldse Eesti aladel, ütleme siis, kui olid olid jääajad ja selline eelajalooline periood. Aga minu esimene küsimus teile on see, kas Eesti territooriumil kunagi on elanud üldse dinosaurused. Dinosauruste kohta võiks küll öelda, et ühtegi maismaa päritolu saurust ei ole Eesti alalt leitud. Küll aga see sauruste kaasaegset sinna hulka kuuluvad ka näiteks röövkalad. Ja, ja igasugused molluskid, vee-elulised noh, näiteks meie paekivi on moodustunud vanadest molluskid kodadest. Et selles mõttes selliseid maismaa dinosauruseid siin siinkandis pole seni leitud midagi. Minu teada ei ole. Kui nüüd keegi on leidnud, siis palun teada anda kindlasti. No jääme ootama, siis huvitavaid leida, aga küsimus sellest, et milline on olnud siis see loomastik siin Eesti aladel. Ma saan aru, et üks suur mõjutaja on olnud kliima ja just need kuulsad jääajad. Ja kõige suurem mõjutaja ja loomastiku kujundaja ongi olnud see aeg, mis tegelikult oma kestuselt oli ka ikka väga pikka aega, et see meie kaasaega on üks väike moment ainult siin ja algas ta siis üle 100000 aasta tagasi see viimane jääaeg. Kuid see ei tähenda seda nüüd et seal meil ligikaudu 100000 aastat oligi seda paksu jäämassi siin Eesti alal, vaid ainult siin ikkagi need külmemad perioodid vaheldusid natuke soojematega. Ja siin geoloogid on nagu välja arvatud, Ta on mitu neid jäätumisi, seal võiks selle periood siis siis jääda, et ma ei tea, kas nad on nüüd ühel meelel, aga üks kolm-neli tükki neid peaks olema. Kuni siis umbes 20000 aastat tagasi oli meil see jää ulatuse maksimum siin. Tollel jääajastul või sellel külmumise perioodil elasin ka keegi mõtlen loomade ja taimede osas. Jah, kuna siin nendel jääst vabal ajal siis levistasin tundralaadne taimestik, no see on võrrelda praeguse Euraasia põhjaosaga siis meieni on säilinud näiteks mammuti jäänuseid, mis siin eesti mitmest paigast on välja tulnud. Siis Võru lähedalt on teadeks karvase ninasarviku selgroolüli ja ürgpiisoni jäänuseid. Arvata võib, et sellele niinimetatud mammuti karakter sauna leil olid siin lisaks veel naaberaladelt teada ürghirv tõenäoliselt ka polaarrebane ja teised tortilised liigid. Kahjuks selliseid huvid. Ta vaid loomi, nagu koopakaru ja mõõkhambuline tiiger. Seni Eestist ei ole leitud nende jäänuseid. Aga on tõenäoline, et nad võisid ka siin olla, ütleme kuskilt meie lähiümbrusest on midagi sarnast leitud. Ehk küll pisut lõuna poolt ilmselt mõõkhambulised tiigrid ikkagi. Ma ei tea, kas ma seostanud jälle õieti, et ta on, ta on nagu rohkem pisut lõunapoolse levikuga, et tõenäoliselt tema reaalsiia julatanudki. Aga koopa Caroleide vot nagu tema nimigi ütleb, ta eelistab ikkagi sellist mägismaad piirkonda ja, ja ilmselt tema lemmikpaigad on siis koopad, kus ta elab, aga aga jah, see tema levik ka natukene siit lõuna poole. Kas on teada ka midagi selle kohta, milline loomastik taimestik oli Eestis enne neid jääaegasid, kui on jää aegunud selles mõttes sellise hävitava jõuga, et väga vähe on säilinud. Ei, sest ütleme ennem seda suuremat jääaega, siis üle 100000 aasta tagasi oli meil siin niinimetatud tiimi jäävaheaeg kus oli kliima ikkagi soojem. Siin Rõngu lähedalt setetest on leitud ka laial lehis selliste lehtpuude eoseid. Et tõenäoliselt Sinuid olla praeguse Kesk-Euroopaga sarnane kliima tol ajal. Aga sellistest suuremate loomade jäänuseid sellest ajast meil ei ole teada. Küll mõni ahvenaluu ja kala lõid, aga aga mitte suurimetajate luid. Ja loomulikult, kui oli, oli jääaeg, siis siinkandis suur jää inimest siin veel. Sa oled Eesti alalt, ei ole selle kohta tõendeid. Kuigi meie põhjanaabrid soomlased on ühe koopast pärit kultuurkihi järgi ja ma ei tea, kas on kultuurkiht, aga sealt leiti tõenäoliselt inimese käega valmistatud algelisi kiviriistu, mis, mis võib olla. Mul on pärit hoopis ka sellest teemi jäävaheajast. Aga kuna see on jälle selline alles uurimisjärgus ja nad interpreteerivad need üks teadlane ühtemoodi, teine teistmoodi nad kindlale seisukohale veel ei olegi jõudnud selle koopamaterjali suhtes. Aga Eestist ei ole kahjuks teada sellest ajast inimese jälgi. Mis ajajärk või, või mismoodi võib iseloomustada ajajärku seda suurt jääaega, mis, mis kliimastik olustik siis ei, siis valitses. Noh, nagu kõik need ajastud ei lõpe paugupealt, vaid see võtab ikka kõvasti aega, siis siis võttis päris mitu aastatuhandet, ennem kui see kliima siin muutus meile vastuvõetavaks ka taimestiku osas ja ilmastikuosa selle materjal, seepärast aegne aeg oli sarnane meie Põhja-Euraasia kliimale. Kõigepealt valgustingimused olid teised natukene, et ta oli ikkagi külm ja karm ja siin levisid sellised arktilise arktilise kliimaga harjunud loomaliigid. Kas näiteks ütleme, jääkarud ja pingviinid? Vaata pingviinid jäävad nüüd küll sinna lõuna, poolkeral, aga aga jääk karu muna leida seni ei ole leitud, siis me ei saa öelda, et ta siin oli, aga ilmvõimatu ta ei ole. Nii et kogu see, see info, mis, mis olemas, on teadlastel põhinebki leidudel. Tähendab, see on fakt, ikkagi kui me leiame ja me suudame ta dateerida, mingisse ajajärku kindlaks teha, milliselt loomalt on siis on see fakt või dokument, mis ütleb meile, et vot sellel või tollel ajal oli see ja too liik siin meie alal kuigi ka siin võib jälle interpreteerimise ka alt minna, sest teadagi, jääliustiku liikumisega siit üle kuhjasse ja segas neid setteid. Ja ta võis kanda hoopis kaugemalt, näiteks meile neid mammuti leida, nii et siin tuleb interpreteerimisel olla ettevaatlik. Ilmselt peab olema tõlgendamisega ettevaatlik, aga siis, kui leitakse lihtsalt mingi mingi luutükk, et seda ühele või teisele loomale omistada. Üldse. Jah, siin on juba ütleme selle analüüsija oskustest sõltub palju muidugi, et nad on ikkagi väliselt erinevad, loomaliigid erinevad, nii väljastpoolt kui ka luustik on neil erinev. Võib-olla tõesti väikese toruluukillu järgi me ei saa täpselt loomalik Ki silmaga kindlaks teha. Aga kui vähegi on säilinud selliseid iseloomulikke tunnuseid luul. Spetsialist teeb ikka selle loomaliigi kindlaks. Kas Eestist on leitud lisaks luudele veel mingeid muid, ütleme kuskil kuskil pinnases on säilinud mõni mõni naha või karvatükk või midagi sellist. On küll, aga siin on jälle see, et mida vanem materjal, seda vähem on meieni säilinud mida noorema materjal, seda, seda rohkem on võimalus leida ka nahka või riiet, tekstiili ja muid, selliseid, et noh, meie keskaegsete linnade materjal sisaldab palju nahka ja isegi karvu ja ja selliseid, mis tegelikult tavaoludes ei säili. Nii et kogu see töö, nii nagu harilikus arheoloogiaski käib, siis nii-öelda loodus loarheoloogias samamoodi ikka põhineb leidudel just nimelt me teeme siin väikese pausi, et siis hetke pärast tagasi tulla ja rääkida edasi. Raadio kohe koolitund jätkub, stuudios on Lembi Lõugas, kes on paleozooloog ja Reimo sild. Me räägime sellest, millised olid loomad Eesti aladel kunagi ammu-ammu me jõudsime rääkida siis sellest suurest jääajast ja sellele eelnenud ja jääajal ja natukene ka peale seda toimunud loodusest rääkida sellest, mismoodi käib see leidude interpreteerimine ja kus need faktid pärinevad, millised loomad siin meie aadel võisid elada. Aga jõudkem nüüd natukene tänapäevale lähemale ole kuskil umbes sinnakanti, kui jõudsid ka inimesed siia, see on umbes nii paarteist 1000 aastat tagasi, millised olid loodusolud siis ja milline oli loomastik, siis? Nüüd, kui see suur jääaeg lõppes ja, ja ilmastik siin läks vähe soojemaks kuid ikkagi valitsesid veel need supportilised kliimatingimused, siis näiteks juba Daugava äärde jõudsid küll Lätis Daugava äärde jõudsid põhjapõdrakütid need on siis, nimetame neid hilispoliitilisteks inimesteks, aga need tollest ajast päris neid jälgi Eestist ei ole seni veel leitud, kuigi arheoloogid on optimistlikud, et varem või hiljem ikkagi peavad sellepale lipilisi inimese käsid kätte saama. Aga need Eestisse esimene asulakoht, mis on meile teada Pärnu jõe alamjooksult Sindi lähedalt nimetatakse pulli soliitiliseks. Asula kohaks on juba päris rikkalik, selline leiumaterjal. Ma räägin siin loomaluudest, mis viitab juba pisut soojematele ilmastikutingimustele ja meile tavapärasele faunale, seal oli Tra kobrast oli palju karu ja hunti sellised loomaliigid, kes nüüd natukene selliseid jahedamat tingimusi kannab tahad, aga põhjapõdraleide on Eestist küll teada, aga nad ei ole seotud inimasustusega. Nii et siin ei olegi selge, et kas need põhjapõdrakütid kuidagi läksid siit Eestist mööda ilma et nad siia märkimisväärseid asustusjälgi oleks jätnud või me lihtsalt ei ole neid leidnud. Kas Eesti territooriumil siin on kokku puutunud ka inimene ja mammut näiteks olid mammutid selleks ajaks, kui inimene saabus juba siit ammu kadunud. Vot nüüd hiljuti saime Puurmani lähedalt kaks mammuti hammast dateeritud ja tuleb välja, et see esimese inimese siiasaabumise nüüd nende viimaste mammutileidude vahe oli suhteliselt väike. Kuid jälle ei ole ühtegi viidet sellele, et nad oleks siin kokku puutunud, et ilmselt et ikkagi see mammuti faunalisin hääbumisele mõeldud. Kuna see kliima ikkagi soojenes ja tohutu küttimine, mis neid seal Kesk-Euroopas omal ajal tabas, siis siis Euroopa mammutipopulatsioon oli ilmselt juba selleks ajaks hääbunud, kui Eestisse inimene saabus. Nii et ilmselt siis meie esiisade esivanemad mammutiküttimisega päris tegelenud ei ole? Jah, seda väita küll. Et peamiselt ma saan aru, et ka inimene siis tegeles sellise küttimise ja korilusega siis põhilised jahiloomad oledki need, keda sa nimetasid siin põder, karu. Et jah, me keskmise kiviaja inimene ehk poliitiline inimene oli siis kütt-kalur, korilane, kes toitus kõigest sellest, mis ta siis ümbrusest kätte sai. Kuid siin on ka erinevatele ajajärkudel omane selline teatud, et eelistus noh, ilmselt siis seoses kliima järk-järgulise soojenemisega tuli ka siis soojalembelise maid loomaliike siia näiteks hirv, metssiga tänaseks kadunud tarvas kes olid just selliste lehtmetsadele iseloomulikud liigid. Ja siis mõnevõrra hiljem nad siia saabusid, kui, kui need põder hunt ja, ja karu On teada ka, mis, mismoodi toomi tütiti, kas, kas nii, nagu ma olen öelnud mõnes ajaloolises filmis oodadega aeti taga vibusi, kasutati, mis, mismoodi see küttimine näis, kas on ka midagi selle kohta teada, mingeid leide? Jah, sest tolleaegne leiumaterjal koosnebki põhiliselt nendest jahiriistadest. Tol ajal sõdu veel ei peetud, vaid ikkagi põhiline majandamine käis siis läbi jahi ja on meieni säilinud luust otsi nooleotsi, kivist odandsin, ulatas igasugust teravikke. Mida siis paljusid neist siis kasutati jahis, aga ka ütleme hiljem siis selle liha tükeldamisel naha töötlemisel. Kuid kindlasti peeti jahti ka niimoodi, et tehti neile teatud lõkse või mingeid tõkkeid või aga kahjuks nendest ei ole meieni säilinud suurt midagi. Kui suurelt ütleme sellest ajajärgust, mis, mis me räägime tegelikult iga kala püüdma, mõtlen näiteks merel või näiteks hülgepüügiga Ja nüüd, et ütleme, need pulliaegsed inimesed nemad olid ikkagi orienteeritud rohkem metsloomajahile ja siis kohalikule kalapüügile, et siin on võib-olla huvitav märkida, et me kõik teame, et Pärnust saab väga head kohakala ja juba pulli inimesed, et püüdsid väga intensiivselt koha, nii et juba tollest ajast oli meil juba see kohapopulatsioon Pärnu lahes olemas. Rääkides hüljestest, siis sisuline soliitikumi teises pooles jah, oli orientatsioon ka hülgejahile, kuigi kuigi tollest ajast meile säilinud ainult viigerhülgeluud viigerhüljes on teadagi suhteliselt selline rannikulähedane, ta võib ka jõgedesse toituma minna. Et sellist päris avamerejahist rääkida ei saa, ikkagi rannikulähedast. Kuid juba siis nooremal kiviajal, poliitiku, mis on väga suur tendents sinna just selle rannik kui avamerejahile orienteeritud jahile kalapüügile. Te rääkisite ennist natukene sellest ürgveisest tarvast, mis loomsed arvas siis, õigupoolest oli. Tarvas on selline suur metsik veis. Me oleme harjunud tänapäeval neid koduveiseid vaatama, aga aga kui nüüd võtta üks suur tänapäeva pull, siis ja panna talle natuke rohkem karva selga. Ja, ja siis võib-olla saamegi selle Narva kujutis endale silme ette. Kahjuks tarva viimane isend tapeti Poola metsadest 1600 lausa 27. aastal, see on fikseeritud. Nii et tänapäeval me kahjuks seda metsikut vormi ei näegi, samas need teadlased on välja selgitanud, tarvas on andnud siis algus on meie koduveisele küll ta ei ole mitte kodustatud siin isegi mitte Euroopas, vaid Lähis-Idas. Kus ta siis nende karjakasvatajatega hakkas tasapisi levima lääne lääne poole põhja poolases. Me teemegi siit väikese pausi, et mõne hetke pärast tagasi tulla ja rääkida siis juba nendest loomadest, keda meie esivanemad hakkasid kodustama. Raadio kahe koolitundi jätkub tänaseks, teemaks on loodusteadusi. Räägime ajaloo Instituudi vanemteadur Lembi Lõugas ega sellest, millised olid Eesti territooriumile jäävad kunagised loomad ja jõudsime oma jutujärjega sinnamaale, kus oleks tark hakata rääkima nendest loomadest, keda meie esivanemad on hakanud kodustama. Me jõudsime natuke enne seda pausi rääkida tarvast, kes on aluse pannud meie praegustele siis veistele arvatavasti kas seda tarvast juba meie esivanemad või siis ka mõne mõnes teises siin lähiümbrus olnud inimesed hakkasid kuidagi kodustama ka. Tänapäeval on ikkagi teadlased kindlaks teinud, et täitsa kodustus leidis aset ainult Lähis-Idas, kus ta levis välja, tähendab siis juba kodustatud veiste ülevõtmise näol on spekuleeritud küll selle sellel teemal, et et kas ka eurooplased, põhjaeurooplased võisid tarvast kodustada, sest tema areaal ulatus ikkagi juba siia siia välja. Siis nüüd geneetilised andmed ikkagi on näidanud. Need algsed koduveised, kes siia saabusite olid juba geneetiliselt erinevad sellest tarvast, kes siin oli, nii et seega langeb ikkagi see tarva kodustamise teooria siin välja. Aga lisaks Tarvale kodustati Lähis-Idas ju kõigepealt kitse lammas ja tõenäoliselt leidis aset, et selle nimetatud uluk asurkonna kaitsest nii kahe- kui neljajalgsete konkurentide eest ja ütleme siis, hoides seda oma karja, selle kitse ja inimese või lamba ja inimese suhe nagu kinnistus. Ja loomulikult inimene hakkas selekteerima sealt omale sobivaid isendeid välja. Sellise loodusliku valiku ta nagu pidurdas ja siis hakkas kontrollima ka nende sigimistoitumus, et mida iganes ja et jah, see toimus ligi 11000 aastat tagasi. Sellel ajal, justkui me soliitikum inimene Eestisse saabus, oli Lähis-Idas juba koduloomad olemas. Kas võiksid teha järelduse, et siia tuldi juba koos lambaga? Tähendab, koduloomad, kariloomad jõudsid Eestisse alles kõige rohkem 5000 aastat tagasi. Nii et ikkagi soliitiline inimene oli kütt, kalur, korilane, aga mitte põlluharija karjakasvataja. Et see karjakasvatuse põlluharimisega tegelevad inimrühmad liikusid siia hiljem või siin on antud ka juba kodustatud loomade ülevõtmine ühe inimpopulatsiooni poolt. Aga ikkagi see kultuuri levik tähendab kaks erinevat kultuuri, üks on kütid-kalurid, korilased, teised on Põlvariad, karjakasvatajad. Ka mis olid siis need esimesed eestlaste või eestlast? Esivanemate koduloomad ja kui nüüd koer välja jätta, sest koer oli juba pulli inimesega kaasas solitikumis siis need kariloomad, kits, lammas, veis, saabusid Eestisse umbes kõige rohkem 5000 aastat tagasi ja nüüd sea kohta on arvatud seda, et tõenäoliselt võeti ka kodustatud siga üle. Kuid Läänemeremaades on arvatud, et kodus ja populatsiooni täiendati metssigadega. Sest nad olid kasvult suuremad, sest kui kodus iga on üldiselt reeglina kasvult väiksem, tähendab see algeline kodusiga siis läänemeremaade kodustamis tunnustega sead on kuidagi suurt, kasvõi need on luude järgi raske eristada sellest päris metsseast. Nii et siin on arvatud jah, et seda karja täiendati siin kohaliku metsaga, aga hobune, hobuse kodustamise lugu natukenegi keerulisem, sest need on tehtud ka geneetiline uuring, mis näitab seda, et kodustan kodustatud väga mitmes paigas. Ja nad juba hobuse metsiku populatsioonid on omavahel nii segunenud, et seal on suhteliselt raske nagu seda algkodu sed algkodustamise kodu kindlaks teha. Ja seda kodustamist ilmselt tuleb stepi nomaadide juurest otsida, sest nemad olid hästi liikuva eluviisiga ja kasutasid hobust ratsutamiseks päris palju. Aga, aga eestist vanimate koduhobuseleiud on pronksiajast nii et seal kuskil 3000 aastat tagasi või nii esimesed tehti koduhobuse leiutasid. Millal ütleme, tulid Eesti majapidamisse? Kas jaa, ütleme, kanad, kass saabus alles umbes esimese aastatuhande alguses. Ilmselt kõige vanemleid on Saaremaalt, mis pole, viitab hoopis sellisele mere kontaktile. Kindlasti ta oli alguses selline eksootiline lemmikloom. Aga hiljem sai temast muidugi see meie linnades, eriti pisinäriliste arvukuse, ohjeldaja ja kana on samuti suhteliselt hiline tuli ja siia, et arvatakse, et laiemalt kanalevis alles bikingal ehk esimese aastatuhande lõpupoole ja ja tõenäoliselt ka väga paljus on siin mänginud see mereline kontakt, pigem mitte maismaa kontakt. Rääkides nüüd veistest lehmadest, kas lehm on olnud selles mõttes kogu aeg piimaandja või on olnud tegelikult ka, ütleme rohkem lihaloomana. Jah, kui nüüd ütleme sellist vanemat luumaterjali vaadata, siis nad on ikkagi toidujäänuste seas, need luud on lõhutud, on näha, et need on purustatud mis viitab ikkagi sellele lihaloomale, kuid ilmselt härgi näiteks tati kündmisel, et hobune künniloomana on ikkagi suhteliselt hiline. Ilmselt tuli hobune alguses väga selline hinnatud ja haruldane loom kuid jah, nende sama pronksiaegsete luude seast, et võib leida väga palju hobuseluid, mis on just nimelt ka nende toidujäänuste seas. Et hobust, hobuseliha söödi pronksi all kah päris kõvasti, ma kujutan ette Mis toimus pronksiajal, meie metsades, kas kas ka nii-öelda lisaks koduloomade erinevale arengule ja siia rändel läbisid kultuuride ja kaubandussuhetele toimus ka meie metsades mingi loomade areng? Jah, kuna pronksiajaga iseloomustatakse klimaatiliselt kui sellist kontinentaalset, kus kus olid külmad talved, aga soojad suved ja noh, kui on on lumerohked ja külmad talved, siis teatud loomaliikidele ikkagi mõjub ja nad on sunnitud lõuna poole minema. Siin on just kõne all need lehtmetsa-ga seotud liigid. Näiteks tarva luid ei ole pronksiajast enam meilt teada. Siis ilmselt hirve arvukus vähenes. Aga ka näiteks Põder on läbi aastatuhandete olnud üks kütitavamaid loom Eestis ilmselt ka näiteks ida poolt tuleneva täienduse tõttu, aga pronksaeg oli veel hästi soodne hülgejahiks sest meie Saaremaa pronksiaegsetest asulatest on teata lausa nelja hülgeliigiluid on viiger hallhüljes, Grööni hüljes ja randal randal on teadagi tänapäeval ainult Läänemere lõunaosas ja, ja Grööni üles ainult siis arktilistes vetes Atlandi ookeani põhjaosas. Aga ilmselt siis need tingimused olid veel päris soodsad Nende hüljeste levikuks ka siiapoole ja saartel oli. Ta tahab ikkagi saarte kala, kalapüüdmistraditsioonid olid säilinud, kuigi kuigi maismaal võis näha ikkagi tendentsina karjapidamisele, põlluharimisele. Nii et kõik need tuntud kalad, mis, mis praegu ka Eesti Eesti Toidulaudadelt võib leida, olid ka siis juba olemas. Ja siis oli neid kindlasti rohkem, sest tänapäeval on ikka päris mitu liiki nii haruldaseks muutunud, et siin isegi tuurast rääkides, üks sisend ju püüti hiljuti kalurite poolt välja, aga see on ikka tohutu haruldus, tänapäeval aga omal ajal oli, oli tuur tavaline ja teine oli näiteks säga, kes on praegu väga haruldane tol ajal isegi Saaremaa pronksmaterjalis on saga luid väga palju. Me teeme siit taas kord pausi, et siis mõne hetke pärast tagasi tulla ja rääkida eesti loomastiku arengust pronksiajast tänapäevani. Raadio kahe koolitund loodusteaduse teemadel koolitund jätkub. Stuudios on ajaloo Instituudi vanemteadur, paleozooloog Lembi Lõugas ja siinkõneleja Reimo Sildvee. Nagu lubatud, räägime me oma saate viimases osas täna Eesti rahvastiku arengust pronksiajast siis tänapäevani, ütleme ära ka, et millal see pronksiaeg nii-öelda aastatuhandetes numbrites oli. Tähendab pronksiaja alguseks loetakse väga umbkaudselt siis 3800 aastat ja ta lõppes umbes 2500 aastat tagasi. Kuna jah, pronksiaja loomastikust sai natukene räägitud, siis, siis ma pole, nüüd kontsentreerub singi sellele viimasele 2500-le aastale, et selleks pronksiaja lõpuks oli siiski meie loomastik suures osas juba väljakujunenud. Et nüüd tekib küsimus, et kas mingisuguseid muutusi on toimunud pärast seda välja arvatud siis kaasaeg, kus kogu aeg midagi muutub ja keegi sureb välja ja nüüd kui ma ütlesin, et pronksiajal oli valdaks selline kontindaalsem kliima, kus oli oli külmad talved ja soe soojad suved siis pärast pronksiaega muutusse rohkem selliseks merelisemaks võiks öelda, et nagu meil tänapäevalgi on, ei ole õiget talve, on kogu aeg udu ja vihm ja ja ega nad suvedki team soojad ei ole. Aga samas mereline kliima on mõnes mõttes pehmem ja see mõjutas ka ka paljus loomastiku taimestik, kui näiteks esimese aastatuhande alguses oli kuusemetsade suurem levik Eesti alale. Sellega seoses intensiivistub taigale iseloomuliku fauna sisseränne. Siin võis kohata ahmi ehk kaljukassi tol ajal kindlasti ka teised Doravat nugised, kes on, on seotud ka kuusemetsadega. Näiteks lendorav võiks olla tolleaegne sisserändaja kuid nüüd esimese ja teise aastatuhandevahetuse paiku hakkas järjest nende karmide talvede arv kasvama, nii et kuskil aastal 1500 väga umbkaudselt algas niinimetatud väike jääaeg kus oli siis nende karmide talvede sagedus ikka väga kõrge. Ja seda iseloomustada niinimetatud hundinuhtlus, kus huntide arvukus kasvas järsult ja samas nüüd nende rohusööjate arvukus kahanes, kuna seal lumikate seadis omad piirid selle talve üleelamiseks. Nii et hirv kadus meie alalt tol ajal. Ja metskits teiste rohusööjate arvukus vähenes ka. Nüüd, kui me järjest siis tänapäeva poole liigume, siis ühel viimase ma ei saa öelda, et viimase viimaste seas saabus Eesti alale ju halljänes kes on seotud just sellist avaramat kultuurmaadega. Et jah, kujuse kultuurmade kujunemine oli ju üks loomastiku mõjutaja ka osadele oli see soodne, paljud loomaliikidest eelistada vadki sellist lagedate alade metsade, piiriala, näiteks metskitsed, tihti olete kindlasti näinud metskitse kuskil lageda põllu peal käivad sealt üle siis kui ohtu märkavad, siis pagevad kabuhirmus, metsatükk üks selline huvitav loomalik, kes Eestisse on ka lühiajaliselt pidama jäänud, et on Euroopa piison. See oli tingitud just selle esimese aastatuhande pehmemast kliimast. Sest see liik on ju teadagi ka olnud lõunapoolsema levikuga aga näiteks Rõugest on, on leitud päris mitu euroopa piisoniluujäänust selle esimese aastatuhande lõpuasulas või asulakohast, aga ilmselt ta jäi siia suhteliselt lühikeseks ajaks, sest nagu ma ütlesin, teise aastatuhande alguses sagenesse karmide talvede arv, nii et ilmselt see pani piirieuroopa piisoni levikule ja sellega seoses ta siis taandus lõuna poole tagasi. Sookilpkonn leiti hiljuti kuskilt sealt lõuna eesti kandist. Milline on tema lugu? Sookilpkonn oli tegelikult üsna tavaline loom meil neoliitikumis siis, kui, kui Eestis oli pisut soojem kliima, kui meil tänapäeval on ja Euroopa laialehised metsad laiendasid Mariaaliga ka siin Eestis ilmselt selline soojem kliima on, on soov kilpkonnale parem sellepärast et tema sigimine sõltub sellest, kui soe suvel on ja see hiljutine leitud Setumaalt. Võib-olla isegi tähendab natukene sellele kliima soojenemisele siin kuigi, kuigi Kagu-Eesti suved on ju meil teadeks soojemad kui, kui siin rannikualal. Nii et ma usun, et et neid leida, võiks siin Eestis veel olla. 15-st, kui me seda eesti loomade lugusid jutustasime, siis me jõudsime nüüd siin tänapäevale järjest ligemale siin on mulle välja, kus neid looduslikke liike on mõnes mõttes nagu vähemaks jäänud, siis siis tänu kliima soojenemisele võib öelda, et üks liik on nii-öelda ajaloos tagasi täna päevad olnud. Jah, võib-olla küll, kuigi, kuigi sookilpkonn on ju hästi varjulisse eluviisiga ja teda näha, need suur haruldus, et või võimalik, et ta on siin selliseid küsimärgiga leida, ei, on 20.-st sajandist olnud siin Eestis ja Lätist kindlasti rohkem. Aga nad ei ole nagu ükski sellist vestlust saanud, et need on kaamera ühes olnud ja saab pilti teha ja ja seal siiski langeb ka see võimalus välja, et kellelgi on kodus ta plehku pannud. Sest see inimasustus oli sealt kohast küll väga kaugel. Ja, ja need majad, mis seal olid ei tahaks uskuda, et nüüd endal kodus sookilpkonna peavad jagu nad kassi ja koera peavad, et see on nagu mõistusele vastuvõetav. Aga et need vanad talumajad või keegi seal sookilpkonna oleks pidanud, et see on suhteliselt, et väike tõenäosus Aitäh teile, Lembi Lõugas, et leidsid aega tulla siia meie raadio kahe koolitundi ja rääkida loodusloo tunnis siis sellest, milline on olnud Eesti loomastiku ja kliimaajalugu
