Tere, me oleme selle rännusarjaga jõudnud Kanada lääneosa mägedesse ja eelmises saates oli juttu sellest ZAZ põlisrahvuspargist ja sealsetest põnevatest paikadest. Ja täna läheb siis teekond edasi, et jõuame seal mägedes juba Kanada kõige läänepoolsemas provintsi Briti Kolumbiasse ja jõuame kaljumägedest järgmistesse mägedesse, mille nimeks on Kolumbia ahelik. Ja sealt omakorda satume ülimalt kummalisse paika, mis meenutab välimuselt nagu Mehhiko kõrbe. Ja noh, siin tee peal teeme igasuguseid jalgsiretke ja näeme metsloomi ja kohtume kahe Kree indiaanlaste perekonnaga. Niimoodi algab üks indiaani palvelaul, kus lauljateks on kri indiaanlased. Neid indiaanlasi on praegusel ajal Kanadas kokku ligikaudu 370000. Ja kui mõelda sellise keskmise Põhja-Ameerika indiaani rahva peale, keda on tavaliselt nii mõni 1000 ainult siis 370000 on ikka ikka väga suur rahvas. Ja veel üks tähelepanuväärne asi nende kriiside puhul on see, et tervelt 97000 inimest suhtlevad tänapäevani oma emakeeles. Põhja-Ameerikas on väga tavaline see, et on üks indiaani rahvas, kes teab oma rahva nime, aga oma emakeele on ta unustanud, aga kriid ei ole. Ja ise see rahvas ennast kriidekse nimetas, on valge inimese pandud nimi, kusjuures praegu üldse ei teatagi, mismoodi see nimi neile külge jäi. Aga nad ise nimetavad ennast Q inimesteks. Ja huvitav on see, et seene q tähendab otsetõlkes inimesi, kes kõnelevad sama keelt. Väga huvitav rahva nimetus. Ja nendel inimestel ehk riidel on säilinud ka päris palju vanu pärimusi. No selle juurde me siin saates veel jõuame tagasi. Aga praegu ma tahaksin alustada selle koha pealt, kus eelmine saade pooleli jäi, kes eelmist saadet kuules mäletab, et seal päris lõpus. Me käisime Maline maalilises järvel ja hingedesaarel aga sealt edasi läks siis niimoodi, et me sõitsime sealt tagasi sinna Chasperi linna lähedale öömajale ja vot selle öömaja kohta tahaksin ma paar sooja sõna öelda, sest see oli tõesti väga meeldejääv paiku kogu kannata reisil üldse sest ööbimispaik oli nii ehe ja samas lihtne ja, ja looduselähedane selle nimi oli Deckarralots ja ta asus seal metsa sees, nii et ööbimishütid olid laialipuude vahel ja kõrvalt voolas mööda kõrgete kallastega suur jõgi. Ja need majakesed seal puude vahel olid vanaaegsed ja päevinäinud meenutasid nagu umbes mingi poole sajandi taguseid lendurite metsaonne ja hästi lihtsad ja suhteliselt väheste mugavustega. Ja mis mulle eriti meeldis, et igas sellises onnis oli selline kamin suurtest kividest laotud veidi tahmunud kividega kamin, seal sai siis ise tuld teha ja praeguses Kanadas on see üliharuldane, sest Kanadas kehtivad praegu sellised turvareeglid, et turismimajakestes ei või olla elava tulega tulekoldeid. Aga Siim Kallas oli siis natukene läbi sõrmede vaadatud sellele keelule. Ja juba, kui majja sisse astusin, sesse lõhn. Mulle väga meeldis. Tüüpiline niisugune vana puumaja lõhn. Ja ma ei imestaks üldse, kui see Decarolots juba mõne aasta pärast üldse kinni pandaks, sest need majad olid tõesti vanad ja isegi seal mõned Kanada turistid, kes seal olid, torisesid, et igavene kõdune, selline motell. Aga mulle ta meeldis ja see perenaine rääkis siia juurde ka väga huvitavalt selle ajaloo kohta. Et see oli siis niimoodi, et Selle avastasid Kanada kunstnikud kusagil üle poole sajandi tagasi lihtsalt väga ilus koht ja siis nad ehitasid siia endale mõned palkonnid alguses, et saaksin ka öösel koha peal olla ja korraldada siin ka omavahel noh, niisugust kunstilaagreid ja seltsielu ja nii edasi. Ja siis neil tuli pähe, et kui heitaks veel mõned onnid ja rendiks neid välja nendele ränduritele loodusesõpradele, et siis saaks natukene lisaraha teenida. Ja umbes niimoodi see Decarolotsi ja kunagi tekkis. Aga noh, looduslikult ilusa koha peal asub nagu jõekäärus ja ümber kõikide majade on hästi vanad kõrged puud, puude otsas nägime linde ja oravaid. Ja sellel samal õhtul, kui me seal olime, käis meil külas üks niisugune üllatuskülaline. See oli üks hästi suur hirv. No peaaegu põdrasuurune punakat värvi sarve peas nagu harulised põõsad. Ja see oli siis liigi poolest vapiti ehk kanada hirv ta noh, meie Euroopa punahirve väga lähedane sugulane, juhatasin vapiti lihtsalt tuliselt kusagilt metsast välja astus onnide vahele ja hakkas seal rahulikult rohtu näksima, oli seal oma aja ära ja siis läks jälle edasi. Täitsa nagu oma kodus, käis seal majade vahel ringi, aga sellel järgmisel päeval, kui me üles tõusime, siis asusime juba matkabussiga teele sellest Jasperi rahvast pargist välja ja sattusime päris hommikul juba kahe Kanada provintsi piirile. Need provintsid on siis Alberta provints ja Briti Columbia provints meeletult suured, nagu nad Kanadas ikka on. Kumbki noh, üle 10 korra suurem kui kogu Eesti kokku. Ja nüüd see Briti Columbia provints, kui kaardilt vaadata, see on kõige läänepoolsem provints kogu Kanadas, nii tasub seal vaikse ookeani ääres hõlmab selle ranniku ja seal rannikul siis ka veel selle suure, tohutult suure, Vancouveri saare sinna gaasin saadetes, edaspidi jõuame aga Briti Columbia. Loodus on ääretult mitmekesine, tohutult palju mägesid, metsi, järvi, jõgesid ja kõiki elusolendit, kes seal elavad. Nii et loodusesõbrale väga põnev kant. Ja sinna juurde ka siis muidugi veel see meri mis on muide hästi kalarikas. Ja kunagi ammu, kui see Briti Columbia provints loodi siis olid tema majanduse tugisambad just sellele lootusele toetuvad need kõige tähtsamad olid metsatööstus ja kalapüük. Aga praegusel ajal on ta majandus ikka väga mitmeharuline, seal on erinevaid majandusi. Eriti olulised on näiteks mäetööstus, aga ka turismitööstus ja muud. Aga kui mõelda selle Briti Columbia lootuse peale üldiselt, siis lõviosa sellest hõlmavad ikkagi mäed. Need on tegelikult tohutu keerulised mäestiku desüsteemid koosnevad ahelikestiga lahelikul oma nimi ja kokku neid mitmesaja kilomeetrise läbimõõduga mäestike nimetatakse seal Vaikse ookeani lähistel siis koordilieerideks. Ja nad kulgevad enam-vähem alati põhjast lõunasse ja jätkuvad tegelikult umbes samasugustena ka Ameerika Ühendriikides. Aga nüüd, kui me olime parajasti siin Briti Kolumbia provintsi piiril, siis see oli selline koht, et me hakkasime juba täielikult üle saama kaljumägedest, nendest kõige idapoolsemates mäestikes seal koordileerides. Ja hakkasime siis edasi minema juba sinna Kolumbia ahelikule. Aga just siin, enne kui need Kaljumäe täielikult lõppesid, asus tegelikult kogu kaljumägede kõige kõrgem tipp Kanadas ja me nägime selle juhtumisi ära, sest ta oli nii, et kui me üle selle provintsi piiri saime, siis õige varsti tegime ühe niisuguse kohvipausi seal tee ääres paremat kätt oli selline pisike kohvik. Seisime seal veerand tundi ja otsesele kohviku tagant, no kümnete kilomeetrite kauguselt paistis Kaljo mägede kõige kõrgem mägi ära. No see oli niisugune pööraselt kõrge kaljumassiiv niuksed, täiesti kivised, järsud nõlvad kaetud lumega ja päris tip oli uppunud, pilvedesse sära ei paistnudki. Aga selle kaljumägede kõrgemad puunimi on siis Robsoni Mägi ja tema kõrguseks on noh, peaaegu neli kilomeetrit merepinnast ja siinsamas tee ääres kohviku juures oli ka ilmatu uhke ja suur stend. Ja see siis teatas, et siitsamast algab Robsoni mäepark. See on siis niisugune kaitseala, mis ümbritseb Robsoni mäge ja sealset kõrgmäestiku loodust ja sellel stendil oli joonistatud veel hästi suurelt selline väga uhke looma pilt. See oli siis lumekits sele Robsoni pargi sümbolloom. No me eelmistes saadetes oleme rääkinud küll lumelambast, aga lume kitsast ei ole rääkinud, lumekits on palju haruldasem kui lumelammas ja ta näeb ka väga teistsugune välja, siin pildi peal oli ka siis kujutatud selline hästi pika helevalge kasukaga loom, kellel on hästi lühikesed sarvemüksud ja need lumekitsed just eelistavadki, sellised väga järskude nõlvade, ka lumiseid, mägesid, nagu need seal Robsoni mäe ümber on. Noh, ja kui siit nüüd edasi sõitsime, siis jõudsime sinna Kolumbia ahelikku jälle tohutult võimsad mäed, kõige kõrgemad tipud jäävad küll umbes pool kilomeetrit alla sellele Robsoni mäele, aga ikkagi noh, üle kolme kilomeetri kõrgused mäed ja seal Kolumbia ahelikus me tegime siis kae niukse pikema jalgsikäigu. Ja see oli selline matkarada, mille nimeks oli spahvatsi jõerada. No väga huvitav mägirada. Ja selle kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks oli üks hästi kõrge jõuga, käisime selle juures ka ära, Nata kukkus alla pööraselt kõrgest kaljuseinast. No silma järgi hinnates täiesti vertikaalne kaljusein võis olla oma sõjaviiekümne meetri kõrgune ja seal peal kasvas mets. Aga nüüd see jõgi oli tuhandete aastate jooksul uuristanud sinna kaljude sisse hästi sügava kanjoni ja kui nüüd siis niimoodi vaatasid seda ja kiviseina kalju seina, siis juga kukkus juba sealt kanjoni põhjast kusagilt selle poole kalju seina kõrguselt alla. Ja seal oli siis ka nüüd seletavad stende ja seal oli öeldud siis, et see spahazzy juga on 75 meetri kõrgune ja et see nimi pärineb tegelikult kohalik indiaanlaste keelest, spahats tähendab tõlkes karu, niiet õieti on selle joa nimi siis karujuga. Ja seal me siis kõndisime ringi ja käisime ka seal metsa all. Mets on minu jaoks alati põnev, aga see siin oli selline tihe okasmets. Ja siin oli noh, minu jaoks nagu huvitav, kui mind puuliigid huvitavad, et seal varem kaljumägedes oli peamiselt okaspuuliik, oli Engelmanni kuusk, aga siin oli uusi, mida me enne siin kanada reisil ei olnud näinud näiteks suuga ja hiigelelupuud ja teisi. Ja veel üks niisugune asi, mida kõik eestlased kohe märkasid, et seal metsa all kasvas toredaid seeni, oli ju sügisene aeg septembrikuu. Aga Kanadas me ei olnud veel seeni näinud. Ja päris vahva oli neid seal vaadata. Ta mõned olid nagu tuttavad, mõningad olid päris võõrad. Üks oli minu meelest eriti huvitav, see oli see niisugune seen, mille nimeks on harik, ma ei tea, kas teate, Eestis on kaarikuliike olemas näiteks kollane harik tal on siuksed nagu püstised, varred ei ole üldse seene moodi nagu pigem mingisugune purusamblik, selline püstiste harudega imelik seen. Ja no meil Eestisse kollane hari on ka söödav, aga inimesed teda ei korja, sest ta pole üldse seene moodi ja võib-olla ongi õige, sest on ka neid hariku liike, mis ei ole söödavad. Kui sa midagi korjad, sa pead väga hästi vahet tegema, et mis seeneliiki sa ikkagi korjad, nii et ega seda siin teadnud, et kas see anada hariksin, oli söödav või ei olnud, aga meelde ja ikkagi, ja sealtsamast oli ka üks niisugune vaatepunkt otseselt kaljujärsaku serval allavoolu siis sellest jõest. See oli ka vägev, sest seal oli ju tohutu kõrge astang ja seal ees pool allavoolu oli siis no meeletult lai org kilomeetreid ja kilomeetreid lai üleni metsaga kaetud ja seal keskel siis hoolamasse sinine Joe lint. Siin kuuldus nüüd vahele jälle seda kriya ehk nägio indiaanlaste palvelaulu. Aga kui me siit karu jõe juurest nüüd edasi sõitsime, siis hakkasime nägema karusid ja sellel päeval, Me nägime tegelikult kui karusid kolm korda ja need ei olnud pruunkarud, noh, see liik, keda meil ju Eesti metsades on, pruunkaru on ka Kanadas olemas, aga see siin ei olnud pruunkaru. Need olid mustad karud ehk vari, Balid. Ja noh, see must karu Maribal, tema elabki ainult Põhja-Ameerikas ja nagu nimi ütleb üleni must Ta värvi, kasvult peaaegu pruunkarusuurune, aga ikkagi tiba väiksem. Ja nüüd sellel esimesel korral, kui me seda musta karu nägime, nägime bussiaknast, oli seal niukse nõlva peal õige kaugel võib-olla paarisaja meetri kaugusel. Nii et palja silmaga peaaegu tundub, et ta lihtsalt mingi mustlaik seal tegelikult võtad binokli, vaatad täpsemini Karu nuusib midagi ühe koha peal seal metsa all. Noh, see oli huvitav, me ei olnud niimoodi seda musta karu nüüd Kanada reisil veel näinud. Aga pilti teha oleks olnud täiesti mõttetu, ta oli nii kaugel. No ma ei tea, mis ta seal tegi, ma arvan, et ta otsis marju, sügisene aeg meilgi ju pruunkaru sügiseti tee otsib metsalt marju. Aga nüüd see teine musta karu kohtamine oli juba niisugune, nägime teda õige lähedalt ja see oli õieti siis niimoodi. Ta parimal hakkas üle tee minema. Ja nii nagu siin kombeks on siin mägedes, et kohe kui metsloom hakkab üle tee minema, siis jäid kõik autot seisma. Ja no päris lähedalt läks meie eest läbi. Aga bussist välja me ei läinud, on keelatud. Ja ma ei tea, läbi akna, ma lihtsalt ei teinud pilti, mulle tundus see kuidagi see motiiv ka üsna mõttetu, kuidas üks tore metsaelanik niimoodi abitult sealt autode vahelt mindi? Aga siis jah, see kolmas kord, kui me veel samal päeval musta karu nägime, see oli väga isevärki juhtum ja sellest ma tahaks kõnelda vähe pikemalt. See oli siis niimoodi, et me oleme sõitmas ühel võrdlemisi sirgel ja tasasel teelõigul üsna hõre liiklus oli seal järsku meie bussijuht nagu kergelt pidurdas ja viipas, et vaata, seal ees, vastaspoolel on vist üks karu auto alla jäänud, vaatasin, oligi kraavipervel selline tume müttakas. Aga selle kõrval istus mees. Ja see oli niisugune keskealine mees, priske poolne keskealine mees. Tal olid niuksed pikad õlgadeni ulatuvad juuksed täiesti musta värvi. Ja ta oli näoga nagu selle karu poole, just nagu rääkis selle karuga. Väga veider. Ja bussijuht pakkus välja, et see võib olla indiaanlane ja võib-olla on ta nüüd surnud karu juures palvetamas. No see oli küll väga eriline lugu, aga no bussi me siinkohal peatada ei tohtinud, see oli ikkagi maantee ja ka kindlasti ei oleks sellele indiaanlastele meeldinud, kui buss oleks seisma jäänud mingi bussides, uudistajad läks robinal tema juurde tulnud, nii et bussijuht sõitis edasi. Aga siis me nägime, et seal mõnesaja meetri pärast oli tee ääres selline avar ja tühi, kla buss keeras siis sinna, bussijuht jättis bussi seisma ja siis ma hakkasin mõtlema, et noh, et mis nüüd võiks olla. Ja siis nägime sealsamas parklas ainult üks masin oli, see oli niisugune päris suur maastur, halli värvi, sihuke hästi suure kabiiniga ja kastiga taga. Selle auto kõrval seisid kolm inimest, üks vanem mees vanem naine ja noorem naine ja sellel mehel olid niuksed, pikad hallid juuksed, punutud patsi ja peas oli laia äärega nahast kaabu ja bussijuht Narvas oma kogemustest, et see võib olla nüüd selle indiaanlase pere, kes seal karu juures oli ja et võib-olla tasuks temaga rääkima minna, aga mitte mingil juhul ei tohi meie bussist välja minna, hoidjate läheb ise selle seltskonnaga seal kõnelema ja läkski välja, päris tükk aega ajasid seal omavahel juttu. Ja siis, kui bussijuht tagasi bussi juurde pöörs, tal oli kaasas ka üks nendest naistest see noorem nendest. Ja siis nad tulid bussi ja siis bussijuht seletas, et kuidas asjaolud on, ütles niimoodi, et see on üks Kree indiaanlaste pere, jääd salli, patsiga mees on perepea ja temaga koos siin on nüüd tema naine tar, aga seal karu juures on praegu tema poeg. Ja see pereisa ütles ka, et ta mingil juhul ei taha, et keegi siin tema peres pilti teeb. Rääkimata nüüd sellest, et keegi läheks sinna surnud karu juurde algume bussis, aga et ta saadab oma tütre sellepärast et tütar võib siis seletada nii palju, kui ta oskab, et mis asi siin siis üldse toimub. Ja siis naine rääkis, kes noh, midagi umbes niisugust, et nad olid siit just mööda sõitnud ja nägid järsku tee ääres, et karu oli maas väga hiljuti, et ilmselt jäänud masina alla. Aga mitte kedagi muud ei olnud. Ilmselt oli nii, et see, kes ta alla ajas, kihutas kohe edasi, et ei oleks liigseid sekeldusi. Aga kriide kombed ei luba lihtsalt siit edasi sõita. Ja neil on siis niimoodi, et tuleb läbi teha niisugune rituaal ja nüüd see perepoeg siis oligi seda parajasti tegemas. Ja see pidi olema siis selline karu hinge lepitamise rituaal. Ja noh, see käib umbes niimoodi, et ta ütleb siis palvetades umbes midagi niisugust karule. Et sinu elutee pidi kestma veel kaua ja õnnelikult, aga näed, läks teisiti ja elu katkestati vägivaldselt. Sa ei saa sinna midagi parata, sa pead sellega leppima. Ja palun, kui see niimoodi läks, ära nüüd saab kurjaks ja ära taha pärast hakata kätte maksma selle teo eest, no mingi niisugune on selle lepitusrituaali sisu. Ja noh, see naine seletas natukene hästi pealiskaudselt üldse, et see on ju lihtsalt üks osa nendest kriide maailmanägemisest. Ja noh, see on umbes niimoodi, et maailmas on kõik omavahel seotud ja kõik elavad olendid on austusväärsed ja võrdsed, olgu nad siis inimesed või karud, puud. Aga noh, oli näha, et ega see naine väga rääkida ei tahtnud, ta oli üsna kidakeelne, see ei olnud mingi show ega etendus. See oli päris elu ja ta lihtsalt läks bussist ära, meie sõitsime edasi, aga ma jään ikka väga pikalt mõlgutama selle juhtumi üle, sest vot sellised asjad, ütleme, nende põhjala rahvaste veendumused ja eriti just karu rituaalid on mind väga pikalt huvitanud, ma olen käinud ka lausa Põhja-Siberis kaasas ühel ekspeditsioonil, kus me kogusime antide pärimuse kohta, sest karupärimuse kohta andmeid ja nüüd siit Kanadast oli nii ootamatult üks niisugune eriline kild lisaks ja see oli tõesti ka väga huvitav, et, et nendel kriidel ehk jõuindiaanlastel on need vanad kombed nii elavana alal püsinud. Nojah, aga see ootamatu seik selja taga sõitsime siis Colombia mägedes edasi ja siis mõne tunni pärast oli huvitav see, et maastikud hakkasid väga teistsuguseks muutuma, kogu aeg olid olnud sellised kaljusat metsaga kaetud mäed aga nüüd tekkisid niuksed, lamedad, künkad ja mets see aina vähemaks. Ja oli näha, et need suured lagedad ei olnud mitte niimoodi, et inimesed oleks metsa maha raiunud ja siia mingit omatarbemaid rajanud vaid need olid täiesti sellised looduslikud rohumaad, kusjuures nad olid viletsad ja kidur, taimed olid seal niuksed koltunud ja, ja madalad ja nihukesed, imelikult puhmad olid seal. No lihtsalt nägi ta välja umbes niisugune nagu mingi Arizona kõrb, mida ma olen näinud seal kuskil Mehhiko piiri ääres tuhandeid kilomeetreid siit lõuna poolt ja see oli väga imelik, aga siis me juba sõitsime bussiga üle silla, seal oli nihuke lai jõgi, mille nimeks Tomsoni jõgi ja jõudsime siis välja ühte linna, mille nimeks oli kan, lupsi linn. Imelik nimi, linna nimi Kamblub meelde jäi küll hästi, aga kui meile seletati selle nime päritolu, siis see jutt oli nii pikk ja segane, et ma parem jätan, sellasin vahele. Aga nüüd seal me siis tegime ikkagi pikemalt peatuma, jäime sinna isegi ööseks ja seal Kamblupsi linnas vaatasime natuke ringi, noh iseenesest linn oli minu jaoks kuidagi natukene igav ja üksluine. Sellised laialivalguvad linnaosad suhteliselt madalad ja ühte nägu, majad. Aga noh, ikkagi see linn on kogu ümbruskonna kõige suurem, kus seal elab ligi 100000 inimest ja kunagi ta tekkis siia sellepärast et siin oli selline kaubatee ja selle kaupade juurde juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses ehitati selline fort, kus taheti seda kaubateed siis kontrollida, noh, ja kaubandus kasvas aina elavamaks ja umbes niimoodi seal linn siia tekkis ja kasvas. Aga tegelikult linnaga võrreldes oli seal linna ümbruses minu jaoks palju põnevam. No me läksime näiteks sinna jõe äärde ja seal natuke maad ülesvoolu oli näha, et kaks jõeharu said seal kui mõlemad hästi niuksed, laiad harud ja ühe nimi oli Sis põhjad, Thompsoni jõgi ja teise nimi oli lõunaThompsoni jõgi. Nad olid sellepärast huvitavad, et üks jõgi oli ühte värvi ja teine oli teist värvi. Et nimelt see põhja Thompsoni jõgi oli noh, niisugune pruunikas noh ütleme kakaovärvi. Ja see lõuna-Thompsoni jõgi oli täiesti selline sinine ja niisugune puhtaveeline. Ja huvitav oli ka see, et kui nad kokku said, siis tekkiski see väga lai jõgi, mida nimetati Tomsoni jääks, aga selle üks pool oli siis nagu sinine ja teine pool oli pruun. Ja siis meile seletati ka, et miks nendel jõgedel nii erinev värv on lühidalt niimoodi, et, et see lõuna, Thompsoni jõgi tuleb sealt mägedest läbi mitmete järvede ja sealt järvedest läbi minnes, siis need setted nagu süttivad veest välja ja vesi muutub puhtaks. Aga see põhja Tomsoni jõgi tuleb enam-vähem otse liustikelt ja võtab kaasa kõik siis need sulava liustiku setted. Ja noh, minu jaoks oli selle nagu maailmareisidelt tuttav, kui ma olin Lõuna-Ameerikas hoopiski Amazonasele, seal on siis Rio Negro jõgi, üks suuremaid lisajõgesid Amazonasele, kui ta voolab sinna Ama soomlasesse sisse. Seal on täpselt samamoodi tekib selline kahevärviline jõgi. Seal on muidugi need mõõtmed röögatult suuremad kui siin, aga see nähtus oli nagu väljanägemiselt üsna sarnane. Ja siis me käisime veel hoopiski selle Tomsoni jõge pidi edasi ja selgus, et juba ja kuskil seal 10 kilomeetri pärast ta lõpeb ära lühike jõgi ja suubub siis ühte suurde järve, mille nimeks on Kamlupsi järv. Seda järve käisime ka uurimas, sõitsime lausa bussiga sinna teise järve otsest järv on tohutult pikk, 30 kilomeetrit pikk ja seal teises otsas, siis oli selline kivine küngas, ronisime sinna künka peale, sealt avanes avar vaade siis järvele. Ja oli näha, et ta asub sellise tohutu oru põhjas. On hästi selline kitsas ja pikk, nii et laiust alla kahe kilomeetriga pikkust seal, eks ole, kümneid kilomeetreid. Ja kallastel mitte mingisugust metsas oli nii imelik, seal Kanadas ma ei olnud niisugust maastikku kunagisi mägedes näinud. Lihtsalt vaatad, mingisugused koltunud rohttaimed, mingisugused põõsad või siis täiesti taimedeta kivised, lagendikud sealsamas, kus me nüüd seisime, seal olid otse meie ees olid niukesed, põlvekõrgused, niuksed, rohekashallid, puhmad, värv, umbes nii nagu meie pujudel, kuid pujusid teate, niukene, hallikas või hõbedane. Nii et tõesti väga kummalised maastikud meenutasid mingisugust, ma ei tea Mehhiko kõrbe või, või midagi taolist. Ja eriti imelik tundus see sellepärast, et, et siin ju vett jätkus, siin oli suur Järlusin, olid suured jõed et miks siin siis nii kuivali. Aga see, meie giid siis seletas selle asja ära ja noh, ütleme niisugune looduslooliselt on siis hästi lihtsalt öeldes niimoodi, et kogu selle Kamlupsi ümbruses on üks suurt platood, mille kohal on looduslik vihmavari. Otseselt vihmavari tekib sellest, et nii põhja kui lõunapoolel on hästi kõrged mäeahelikud ja need võtavad kõik niiskuse kinni, mis sealt Vaikse ookeani poolt tuleb. Ja sellepärast ei ole siin üldse niiskust ja ei ole nagu pinnas on meeletult kuiv kogu aeg. Aga nüüd jällegi, kuna nende ahelikud on kõik põhja-lõuna suunalised, siis nendel on omavahel ühendus, noh, võib öelda siis niisugune nagu tohutu pikk õhumasside koridor läheb lõuna suunas siit läbi Ameerika Ühendriikide Mehhikosse välja ja vot sellepärast on siis need õhumassid, sealt tulevad ja tekitavad samasugust olustikku, nagu on seal kaugel-kaugel lõuna pool. Sellepärast on siin niisugusel koha peal järsku sellised kõrbelised maastikud ja giid seletas ka seda, et kui on niisugused maastikud, siis on ka kõrbetaimi jaan ka kõrbeloomi ja nagu tema jutu kinnituseks vaatasin sealsamas meie kõrval oli niisugune silt selle hoiatussilt. Ettevaatust siin võib-olla lõgismadu ja lõgismaa pilt oli ka sinna joonistatud. Selline hästi suur ja priske, tumedat värvi madu, heledad laigud peal, pea ähvardavalt püsti, mürgihammastega lõuad pärani, hirmuäratav ja saba ka joonistatud, niimoodi püstiasendis ja saba peal, niisugused heledad soomustest plaadid. Vot see need soomustest plaadid, need on tegelikult lõgis ma tunnused, ma olen selle lõgismaoga seal asja teinud hoopiski kusagil seal palju palju lõuna pool näiteks Kesk-Ameerikas, Costa Ricas, seal olid ka niuksed, kõrbelised avad. Ja noh, see sabaots nende plaatidega, see on see lõgismao tegelikult põhitunnus. Nende suurte soomuste nimi, seal saba otsas on lõgisti ja ta siis suudab nendega hästi tugevat klõbinat tekitada ja see on siis nagu selline hoiatus, et ole ettevaatlik mineemale, mina siin mürgine madu. No ja tõesti väga imelik oled siin kusagil põhjamaises Kanadas ja sind hoiatatakse lõgismao eest, kes elab ju tavaliselt kõrbes. Aga siin oli ka meie kiitke, sellegi ütles, et tegelikult lõgismaole on see kogu Põhja-Ameerikas kõige põhjapoolsem. Levila piir siinsamas Kamlux juures. Jaa, ta rahustas ka inimesi, kes olid natukene ärevile sattunud, et lõgismadu on küll mürgine, aga nii nagu mürgised maod enamasti on ta väga argliku loomuga ja et vaevalt me teda täna siin näeme. Vot selline sai siis tänane Kanada rännusaade rännakust kaljumägedelt Kolumbia ahelikume sealt edasi juba kõrbelistele aladele, ahelike vahel seal Kamblupsi ümbruses. Ernst saates me rändame muudkui lääne poole edasi ja jõuame sealses juba viimaks välja. Vaikse ookeani rannikule.
