Tere, me oleme oma rännusaadetega jõudnud Kanadasse ja eelmises saates oli juttu siis sellest, kuidas me olime seal Calgary linnas ja tõusime sealt üles kaljumägedesse tänava, ma tahan neid rännujutte jätkata sealt, kus eelmine kord pooleli jäi, nii et kõne läksin siis kaljumägede sellest puhkemast osast, kuhu me nüüd välja jõudsime. Seal asub Kolumbia jää välimson, hiigelsuusat tulevad alla liustikukeeled, seal on lumemütsidega kaetud hästi kõrged mäetipud. Uhked vahutavad joad, teatööritavad kanjonid ja siinse veerised liustikujärved. Ja metsades on nii paljuloomet tihtipeale need ummistavad isegi autoliiklust. Ja vot seal asub selline rahvuspark, mille nimeks on Jasperi rahvuspark ja selle Jasperi osa kaljumägedest. See tänane saade tulebki. Nõnda algab üks indiaani jahilaul, õigemini on see küll jahilaulud töötus ja lisatud sellist romantilist kõlavärvi, aga selles mõttes on ta ehe, et see meloodia on pärit des Juul indiaanlaste pärimusmuusikast. Ja kui need siuu mehed seda kunagi päriselt laulsid, siis oli selline tseremoniaalne jahilaul, mida laulsid trummide põrinal ja üsna karmilt ja üksluiselt, teda ei olnud mõeldud üldse kuulamiseks. Maagiline laul, selleks, et jahiõnne kindlustada. Nets juud, kes need seal on, see on üks päris suur rahvas, need arunevad veel mitmeks teiseks erinevaks rahvaks ja üks nendest juude harudest elab ka siis seal kaljumägedes ja selle rahva nimi omakorda on koodad, koodat kõnelevad ühte jõukeeltest ja kunagi oli neid seal kaljumägedes lausa kümneid tuhandeid. Praegu nende hulk tohutult kokku kuivanud, aga mingi paar 1000 on neid praegu järel ja mitmed neist peavad ka tänaseni oma traditsioonidest kinni. Ja ühest sellena koda rahvamehest meil siin saates, hiljem tuleb ka pikemat juttu, aga mina alustaksin seda oma juttu just selle koha pealt, kui me sinna Jasperi rahvusparki jõudsime, me tulime sinna siis mööda, kaljumägesid ida poolt Panfi rahvuspargist, sellest Manfi rahvuspargist oli eelmises saates juttu. Ja nüüd siin. Me liikusime ainult sügavamale siia kaljumägede sisse ja mäetipud muutusid kõrgemaks ja kaljuseinad tee ääres aina dramaatilisemaks. Nii et need vertikaalsed kaljuseinad olid siin tihti tõesti mitmesaja meetri kõrgused ja seal, kus mets kasvada sai, seal oli ka metsa enamasti selline tumerohelistest okaspuudest mets ja sekka oli seal metsas ka lehm puid ja parajasti oli seal septembrikuu, kui me seal olime ja sellepärast olid lehtpuude lehed muutunud värviliseks, mõned olid kollased, mõned punast värvi. Ja nüüd kuna me olime nii kõrgel, siis oli siia maha sadanud ka esimene lumi, nii et väga kaunis vaade igatähes, kuigi taevas oli hall ja päikest näha ei olnud. Ja nüüd siis seda kaljude vahel looklevad maanteed mööda sõitsime, päris korralik suur asfalttee, päris palju autosid, aga mitmel korral jäi kogu see liiklus seal seisma ja liiklusummiku põhjustajaks olid ikka enamasti loomad. Mitte et keegi loomadest tuleks auto alla jäänud, aga lihtsalt nad ületasid teed ja kui nüüd sealt mõned metsloomad tulid kusagilt tee peale, siis loomulikult kõik autod pidasid kinni ja kui autod juba seisma jäid ja siis loomad läksid üle tee, siis paljudest autodest tulid inimesed välja, kaamerat käes. Noh, eks nad olid siis sellised turistid ja loodushuvilised ja tahtsid kangesti nendest loomadest pilte teha, need siis juba inimesed ummistasid seda teed ja kokkuvõttes oligi siis niimoodi, et oli päris pikk seisak. Ja pildistajatel oli muidugi ilmatu põnev, kuigi tegelikult liikluseeskirjade järgi ei tohtinud siin üldse autost välja tulla. Ja veel vähem tohtisin maanteel siis autode vahel niimoodi edasi-tagasi sõeluda. Aga noh, kes sellest hoolis, tunded olid kõrgel ja kõik unustasid reeglid. Meie oma matkabussiga küll pidasime hoolega turvareeglitest kinni välja läinud, pildistasime lihtsalt neid loomi läbi bussiakna mis loomi, et seal siis nägime, kõige sagedasemad loomad teel olid lumelambad. Nendest oli eelmises saates juttu sellised suurekasvulised, suurte sarvedega sõralised ja ükskord oli näiteks ka teel üks noor põder, no see oli nii nagu vahel siin Tallinnas, et ta oli lihtsalt noor ja kogenematu. Ja kui ta nüüd sattus teele, siis ta oli väga ära heitunud ja käis närviliselt edasi-tagasi autode vahel. Ja ühel korral patseeris tee ääres pikalt ka üks uhke hirv. Ja noh, sama hästi oleks võinud seal teel näha ka näiteks rebast või või Koiutit või karu. Kõiki neid loomi on siin ümbruskonna metsades õige palju ja see on ju täiesti loomulik, sest see kant, rahvuspark, siin on väga hõre asustus, Teid äärmiselt vähe ja jahipidamine keelatud. Õieti kohalikel indiaanlaste kogukondadel on lubatud natukene limiidi järgi jahti pidada. Noh ja eks need metsloomad elavad, tõstasin rahvuspargis siis nagu vanajumala selja taga. Jasperi rahvuspark, ta on kõige suurem rahvuspark kogu Kanada kaljumägedes pindala 11000 ruutkilomeetrit, katsuge ette kujutada, mingi eesti osaga võrreldes on ju tervelt veerand kogu Eestist. Ja kui me siis need seda teed mööda väikeste pausidega niimoodi aina edasi läksime, tõusime aina kõrgemale ja, ja vahel oli siis juba näha. Te enam metsa ei olnudki, olid ainult kaljud, Nende vahel lumeväljad ja mõnedest orgudest siis allalaskumist, sellised pikad jääkeeled, liustikud ja kõik need liustikud õieti said alguse ühelt niisuguselt suurelt jääväljalt, mille nimeks on Kolumbia jääväli. Ta on tõesti hästi suur geograafid ütlevad, et kogu Põhja-Ameerikas polaarjoonest lõuna pool kõige suurem jäävälipindalalt võrreldav umbes Lahemaa rahvuspargiga. Ja nüüd meie eesmärk oli jõuda ühe sellise liustikukeele juurde. Nii et sõitsime, sõitsime lõpuks jõudsime ühte pluss ja seal oli siis selline turistlik koht, et kõigepealt ostad pileti ja sõidad selle piletiga siis kohaliku bussiga natukene veel ülespoole ja siis jõuad sellisesse parklasse, kus oli ootamas niisugune imeriist nagu lumepuss. Sellist lumebussi ma ei olnud kunagi elus küll veel näinud, väga veider sõiduriist. Kuus suurt ratast all ja mõeldud liikumiseks, sisust, artilistes oludes ja ilma teedeta. Ja niisama huvitav, nagu see lumebuss oli ka see bussijuht, kes meid seal tervitas ja bussi kutsus. Ta oli niisugune säravate silmadega tronit särava valge naeratus, sega noor Kanada noormees. Ja kui ta siis kuuliselt olime Eestis, siis läks väga elevile ja ta ütles, et ta on Eestis käinud, olnud seal päris pikalt olnud ka näiteks Hiiumaal ja miks siis just Hiiumaal, sest Hiiumaal oli tal olnud pruut. Ta tunnistas küll, et see oli mitu aastat tagasi, praegu tal on juba uus pruut ja see on hoopis Austraaliast. Aga see Hiiumaa tüdruk oli talle ikka meelde jäänud ja, ja ta siis ütles, et ta isegi vist mereta mingeid eestikeelseid lauseid. See oli meie jaoks muidugi nüüd juba päris huvitavat. Et mis lauseid sisse ja siis ta pidi natukenegi meelde tuletama, aga ikka suutis viimaks meelde tuletada kaks lauset ja need olid niisugused laused, et esimene oli, et sa oled ilus ja teine oli, et naine, too süüa. See oli päris naljakas, hakkasime naerma, et niisugused laused olid ta selle Hiiumaa tüdrukuga suheldes siis kõige paremini meelde jäänud. Aga meie sõitsime selle lumebussiga siis veel hästi palju kõrgemale. Ja see buss sõitis hästi niimoodi aeglaselt ja sujuvalt ja õõtsudes ja mingit teed talle tõepoolest tarvis ei olnud. Ja tee peal siis Kanada bussijuht veel seletas, et mis lumebuss üldse on, et seda tehakse maailmas ainult ühes kohas seal Kanadas, Calgary linnas ja neid on üldse kokku tehtud vaid paarkümmend tükki ja nad ongi mõeldud siis kas Arktikas või Antarktikas kasutamiseks või siis ka siin Kolumbia jääväljadel. Aga buss jõudis siis sinna liustikukeele alla kohale. Siis ta ütles meile need kohustusliku turvareeglid, et kui me nüüd oma peas, seal hakkame ringi käima ja ja siis me läksime juba ise sinna kõndima. Seda ta rääkis ka veel, et, et selle liustiku nimi on ata paska liustik. Ja et see on just selline liustik, mis praegustes kliimaoludes väga kiiresti sulab, nii et igal aastal taandub tervelt viis meetrit. No eks me siis olime seal omapead, vaatasime ringi ja, ja pildistasime liustikukeele peale minna ei tohtinud ja ega polekski saanud. Sest ta oli siin meie silmade ees nagu mingisugune kõrge jäämüür, hästi auklik, hästi selline praguline ja poollagunenud. Aga pildistada siin muidugi võis, jaa. Varsti tuli siis bussijuht tagasi, sõitsime jälle alla ja jätsime rõõmsasti hüvasti ja ja ütlesime eesti keeles vastastikku ja aega ja siis läksime jälle oma bussiga edasi. Ma ütleks, et kokkuvõttes sellest ata paska, liustikust, palju uhkemaid liustikke olen ma oma maailmareisidel näinud? Siin jäi pigem meelde see imeline sõdurist lumepuss ja särava naeratusega bussijuht. Aga nüüd sellest kõige kõrgemast kohast seal Kanada kaljumägedes Jasperi rahvuspargis, kuhu me sõitsime, sealt me siis juba laskusime need allapoole. Ja siis tegime peatuse joa juures, mille nimeks oli ata paska juga. See oli väga uhke, kõige uhkem siin kaljumägedes, mida siiani näinud olime, laskus alla kahekeelena kuristikku ja tohutu vetemöll, aga turistide peale Olesin hoolega mõeldud, nii et oli ehitatud selliseid treppe ja vaateplatvorme seid mitme külje pealt seda võimsat vaadet pildistada. Ja siis meiegi Brigitta, kes meil bussis alati kaasas oli, tema siis rääkis, et selle joa kõrgus on 24 meetrit. Ja selle omapära võrreldes teiste kaljumägede omadega on see, et siin on aasta ringi väga võimas vetehulk ja siia juurde ta siis jutustas niisuguse kurva juhtumiga, mis siin oli olnud. Nimelt oli aastaid tagasi kaks prantsuse meist kirglikult fotograafid ja üks neist siis oli tahtnud saada paremat positsiooni, roninud seal vaateplatvormilt üle selle barjääri ja siis hakanud sealt nagu pildistama, aga jalg libises, hakkas alla libisema, sõber nägi, tormas appi, sirutas käe, saigi käest kinni. Aga see kukkuja oli juba niisuguse hooga libisemas, tõmbas teisega kaasa ja mõlemad prantslased said surma. Ja see ütles, Brigita ei ole üldse ainus kord, kui sinna ta paska Joalon inimesi surma saanud, sest inimesi käib palju ja nende hulgas sellised uljaspäid siis, kes nagu riskivad vast liiga palju. Aga sellel esimesel päeval seal seal speri rahvuspargis me rohkem eriti ringi vaadata jõudnud, Läksime seal ööbima Jasperi linna lähistele ja siis järgmisel päeval alustasime hommikul vara ja läksime kõigepealt ühele põnevale metsarajale. Selle nimeks oli põdrajärve rada. Selline kolmekilomeetrine rada väga hästi tähistatud kulges läbi põlise kuusemetsa tee peal Brigita, siis seletasid, seal lõpus on siis põdrajärv ja nimi on seal järvel niisugune, sellepärast et seal meeldib põtradele tihti käia. No ja nii oligi seal üks põder hästi vaikselt läksime. See järgmise oli selline siukene vaikne metsajärv, üsna pisikene, võib-olla natukene üle 100 meetri läbimõõdus ja seal vastaskaldal oli siis üks põder jalgupidi vees ja ta sõi seal sedamoodi järves söömist olen ma tegelikult näinud varem Alaskal. Et seal oli samamoodi, et põdrad lähevad vett mõnikord kohe turjani, see siin oli jalgupidi vees ja siis nad pistavad pea vee alla ja mulistavad seal hästi pikalt ringi. Ja siis, kui ta pea veest välja saab, siis voolab tal sealt sellest lopsakas habemest solinal terve ämbritäis vett. Ja põrand on siis hamburnike korralik tuust, rohelisi taimi ja näitasis mõnuga närib, kui need otsa saavad, pistad pea vee alla ja hakkab sellele veetaimi otsima. Nii et seal, kui ma juba laskal olin, siis ma oma mõttes panin sellistele isaralikele Põhja-Ameerika põtradele nimeks sukel põdrad. Sukel põder ka siin tegutses, eriti tore oli see, et kuna meie olime vaiksete piisavalt kaugel, siis ta meid, et üldse ei märganud, tegutses häirimatult hästi, kaua oli, mis seal vahepeal Põderronis kaldal siis jälle vette, siis koperdas seal vette, kukkunud tüvede vahel ringi, ükskord isegi komistas nende tüvede otsapidi peaaegu juba ümber kukkuma, aga ikkagi jäi püsti. Ja niimoodi seal siis ta oma seda mahlast järve põhja gurmeetoitu nautis, jätsingi ta sinna nautima ja läksime edasi. Ja see järgmine koht, kus me sellel päeval olime, oli ka väga meeldejääv soliks kanjon mille nimeks oli Maline kanjon. Ja seda peetakse siis kogu selle Jasperi rahvuspargi kõige sügavamaks kanjon, eks. Ja kui me sinna jõudsime, siis oli näha, et sinna oli tehtud hästi korralik laudtee, kaks kilomeetrit pikk piirded, kõik turvapiirded servades vahetevahel ka vaateplatvormid ja isegi mõnikord üle selle kanjoni kulgevad sillad, mida mööda sai siis ka käia ja silmitseda ja uurida ja pildistada seda kanjoni iga külje pealt. Ja noh, me käisime selle raja otsast lõpuni läbi. Ja noh, ma ütleksin niimoodi, et, et ma olen näinud sügavamaid kanjonid kui siin. Aga see, mis siin hästi meelde jäi, oli see, et milline omapärane kuju sellel kanjonil oli ja ja milline huvitav lugu oli see tema looduslooline tekkelugu, sellest ma siis räägiks natukene, kanjon oli iseenesest päris muljetavaldavalt sügav, nii et kui ka laastud sinna sillale üle kanjoni ja siis vaatad alla, see jalge all on 50 meetrit tühjust. See on siis see kanjoni sügavus, no see võtab ikka põlved pehmeks küll. Aga imelik oli just see, et see kanjon oli väga kitsas. Ta mõjus niimoodi, nagu oleks keegi hiigelsuure noaga ühe ropsuga teinud siia kaljupinna sisse ülimalt kitsa ja sirge lõikekanjon oli alla 10 meetri lai, igalt poolt ja mõne koha pealt võib-olla ainult paar meetrit lai. Ja kui nüüd seisid seal silla peal keset kanjonit ja vaatasid hoolega seda kanjoni kuju, siis oli huvitav. Ta tundus nagu altpoolt isegi laiem olevat, kui ülevalt. Ja siinsamas raja servas oli ka igasuguseid stende, mis andsid seletusi selle ümbruskonna kohta ja seal oli ka siis see seletus, et seda tüüpi kanjonid, mis on ülevalt äärmiselt kitsad ja altpoolt, lähevad veidi laiemaks. Neid nimetatakse pilu kanjoniteks ja neid on maailmas suhteliselt vähe. Ja siis oli ka see näha, kui me nüüd seda kanjoni serva mööda liikusime nii-öelda allavoolu, et alguses, kui me seal tulema hakkasime, siis oli kanjoni põhi täiesti ilma veeta ja mida rohkem allavoolu liikusime, seda rohkem hakkas sinna nagu vett juurde tekkima. Ja nüüd selles teises kanjoni otsas vahutas seal kanjoni põhjas juba täiesti korralik mägijõgi. Ja miks see niimoodi oli, selle kohta olid ka siin igasugused seletused ja skeemid ja lood väljas. Ja nende järgi oli siis asi umbes niimoodi, et need kivimid, mis siin on, need lubjakivimid ja lubja kivimitel on ju see, et kui voolav vesi sealt üle voolab, siis Ta lahustab neid lubjakivimeid. Ja nüüd oli siis niimoodi, et kui tuhandeid aastaid oli siin vesi voolanud kogu aeg siis ta oli söönud seda lubjakivi nii palju, et siis oligi tekkinud selline kitsas kanjon. Aga miks seal siis alguses ei olnud ja pärast tekkis selle seletus, oli see nüüd seesama jõgi, mis siin kunagi voolas, on uuristanud juba sinna kanjoni põhja alla igasuguseid salakäike Jacob, vaid, ja suurem osa veest voolab tegelikult nüüd juba selle kanjoni põhja all. Aga noh, need koopad, läbikäigud ei ole lõpuni piisavalt suured ja selle tõttu nüüd seal kanjoni lõpupooles see vesi juba peab tulema uuesti nähtavale, sest tal ei ole enam maa all poolamiseks ruumi ja nii siis ilmubki see jõgi niimoodi salapäraselt nähtavale. Ja kui ma niimoodi mõtlesin, siis tegelikult see on ju meil Eestis üsna tuttav nähtus. Et see lubjakivi vaatasin ka need selle kanjoni servad. See oli väga sarnane sellise hallile paekivile, mis meil siin Eesti nii tavaline on. Ja meil Eestis on ju ka tegelikult seda nähtust, et et voolav vesi on aastatuhandetega uuristanud paekivisse, igasuguseid koopaid ja ja salakäike näiteks kas või siinsamas Harjumaal, on neid mitme koha peal kasvõi kostiveres ja, ja kuivajõe kandis ja mujal. Nii et see, ma olin e kanjon iseenesest oli tekkinud nendesamade geoloogiliste protsesside tulemusel, mis Eestimaal ja seda nähtust nimetavad geoloogid omavahel arstiks. Siin nüüd kuuldus jälle jupike seda juude jahilaulu, mis ju tegelikult ei olnudki algselt laul tuli loits vaid selleks, et saada paremat jahiõnne. Aga nüüd siin Jasperi rahvuspargis ma kindlasti tahaksin kõnelda vähemalt ühest kohast veel. Ja selleks oli Maline järv, koome jõudsime huvitav mõelda, et seesama kanjon kandis sama nime, mis nüüd see järv. Ja iseenesest nad ongi seotud ühtse vetesüsteemiga, nimelt sealt Maline järvest välja voolav jõgi muutub vahepeal maalaseks salajõeks, siis seal kanjonis ilmub ta uuesti nähtavale. Aga nüüd see, ma olin, järv on hästi kuulus, sest tants Jasperi rahvuspargi kõige suurem järv hästi pikk, hästi kitsas, 22 kilomeetrit pikk ja mitte laiem, kui seal kuskil üks kilomeeter. Ja ta vesi on hästi läbipaistev ja hästi sügav järv mõne koha peal sügavust isegi kilomeetri jagu ja tema kaldad on hästi sellised kõrged kaljused tan väga maalilise ilmega ja tõmbab igasuguseid kunstihingi kangesti ligi. Ja tema avastamise lugu on samuti seotud kunstnikuga, kelle nimi oli meri, shafer, meri, sahver, seal oli siis kusagil, ütleme, 1800.-te lõpus ja 20. sajandi algul. Siin ta rändas, ta oli hästi mitmekülgne inimene, kirglik loodusesõber ja matka ja samas ka kunstnik, fotograafiat, kirjanik. Ja neil aegadel oli nii, et sellest järvest ükski valge inimene suurt midagi ei teadnud. Aga kohalikud Nakoda indiaanlased teadsid väga hästi. Ja nende keeles oli see siis nimega koprajärv, sest selle kallastele palju kopraid käsitlesin vahel küttimas ja nendelt indiaanlastel toolid jõudnud valgete kõrvu ainult sellised kuuldused või selline kummu mingisugusest salapärasest järvest, mis on kõrgel mägedesse, kuhu kuidagi ligi ei pääse, aga keegi polnud sinna kaldale iialgi jõudnud. Ja nüüd see märis, sahver oli nüüd siinkandis seda järve otsinud mitu suve juba, aga ei olnud leidnud. Siis ühel käigul ta oli saanud tuttavaks ühe indiaani perega. Nakoda indiaani pere. Tema pereisaks oli mees, kelle nimi oli kopramees Samson ja naise nimi oli liia. Ja nüüd, kui neil tekkis niisugune usalduslik side, siis kopramees Samson kritseldas talle mingi juhusliku paberi peale mingisugusele algelise skeemi, umbes selle kohta, et et kuidas sinna järve juurde pääseb, ainult üks tee täiesti kaelamurdvat kõrgete kaljude vahelt sinna viib. Ja sellel suvel see meri veel sinna järve äärde jõudnud, järgmisel aastal võttis juba paar seltsilist kaasa ja siis selle algelise kritsuse järgi. Nad läksidki sinna järve äärde ja see juhtus aastal 1908 juulikuus. Ja nii kui see väike seltskond seda järve nägini Nad sattusid sellest tantsuvaimustusse ehitasid sealsamas kohe palkidest parve, sõitsid seda järve mööda, kaardistasid, joonistasid, pildistasid seda, järgmistel suvedel tulid jälle tagasi. Aga see meri oli ühtlasi ka niisugune agar lehelugude kirjutaja avaldas kohalikele Nendes lugusid, kus oli siis nagu kirjeldusi ja skeeme ja fotosid sellest järvest ja nende artiklite järgi siis hakkasid valged inimesed sinna järve äärde jõudma aina sagedamini. Muide, see meri ei unustanud siiski ka neid indiaanlasi, kelle abiga ta siia järve äärde oli tee leidnud. Ta pani kõikidele mäetippudele ümber selle järve nimed ja ühe tipu nimeks, panin ta siis selle kopra Messanssoni järgi nimeks sampsoni tipp ja siis seal naabertipule pani siis selle mehe abikaasa järgi nimeks Liia. Ja nüüd sel ajal oli niimoodi, et müks ja tulid, nad olid kas siis niisugused kirglikud matkajad või kalastajad või kütijat ja kõik olid väga võlutud selle metsiku järve mõjust ja sinakas, nüüd on rohkem käima, siis läks mõni aasta mööda ja 1928 üks kohalik ärimees ehitas siia järve kaldale see juba suure külalistemaja ja panin järve peal ringi sõitma, lõbusõidulaeva ja laeva nimeks sai samuti selle indiaani naise nime järgi liia. Ja kui nüüd meie siia jõudsime, siis me leidsime eest ikka päris sellise noh, peaaegu et niisuguse massturismipaiga, et tohutu suurt park, klõbussid, autod rivis seal kõrval tohutu turistikompleksi igasuguste söögipaikade ja suveniiripoodide ja muuga ja siin tuli siis osta kõigepealt pilet ja siis käia läbise kohalik muuseum ja ja käia söömas ja vaadata neid suveniiri ja siis ronida sinna lõbusõidu laevukese peale, neid oli seal ka kohe kai ääres rivis mitmeid. Noh, niisugune hästi tänapäevane laev suurte akendega. Et välja ei tohtinud minna ka läbi klaasi, siis nägid ja meil olid seal siis paadijuhtideks kaks tütarlast. Vabatahtlikud üliõpilased, suvel lisaraha teenima tulnud üksis, keeras rooli ja teine siis muudkui seletas kõike, mis seal ümberringi on. Ta selline giidi jutt ja ka sõitsime päris pikka tiiru, jõudsime välja 14 kilomeetri kaugusele niisuguse saare peale, mille nimeks oli spirit Ailanud inglise keeles, no eesti keeles siis võiks öelda, et hingedesaar kuigi mõned turistid tõlkisid seda enda jaoks 100 spirit Ailandiga piiritusesaareks, no võib ka tõlkida. Kui oled paar õlut joonud, siis võib-olla tuleb ka niisugune mõte. Aga seal saare juures lubati meid ka siis maale ja saime seal natukene omapead ringi luusida. See saar ise oli niisugune üsna väike, mõnisada meetrit, ainult läbimõõdus, madal ja tasane. Ja selle peal kasvas hästi kõrge kuusemets. Ja kena oli ta tõesti sellepärast, et ta ümber selle saare igal pool, nagu sellised kõrgeid kaljusid, järvekaldad kalda ääres sihukene, tume kuusemetsariba ja selle kohal siis aste-astmelt sellised tohutu kõrged kaljuseinad halli värvi tardkivimitest. Ja nende tipud sellel päeval, kui me seal olime, ei paistnudki, sest oli sompus päev. Aga kindlasti olid nad seal siis lume all. Ja siinsamas saare peal oli niimoodi, et oli hästi vaikne. Tuult ei olnud, nii et ükski kuuseoks ei liikunud. Kui ma nüüd neid looduse hääli püüdsin, sealt nagu kuulata sisse, siis olid mõned linnukesed säutsusid ja ja siis loomadest nägin ühte kohalikku oravat, tan erinevalt eesti oravast mitte pruuni, vaid sellist hallikat värvi. Ja üldiselt oli siin tõesti niisugune tunne, kui sa vaatasid seda saartel seda ümbrust. Et ta oli täiesti puutumatu loodus, sest et siin käis nii palju turiste, aga eks siin siis selle eest hoolitseti. Ta kallastele ei olnud ehitatud Teidega ega hooneid. Ja tunne oli samasugune, nagu see võis olla sellel märi žessoril üle 100 aasta tagasi, kui ta esimest korda seda saart nägi. Aga siin saare peal oli veel siis niimoodi, et kuna oli selline ilm, siis mõnikord tuli järve pealt selliseid Halle udulinikuid liikusid siia kuusemetsa, niiet nagu kinnisi ja kuuse võradesse. Siis oli nagu selline ebamäärane, niisugune valgus ja nähtavus lasknud jälle hõljusid nende järve pinda edasi. Salapära sellel saarel oli ja meie giid oli rääkinud ka seda, et see oligi olnud nende kohalike indiaanlaste püha paik endistel aegadel, et nad uskusid, et siin liiguvad ringi nende esivanemate hinged ja selle järgi ka siis nimi hingedesaar. Aga noh, ta oli ka pildistamiseks väga põnev koht, nii et tegin seal palju meeldejäävaid pilte ja kogu see Maline järv oma hingedesaarega jäi meelde küll. Nüüd siis selle suhu indiaani jahilaulu saatel, see tänane saade saab otsa saade Chasperi rahvuspargist mis asub seal Kanada kaljumägede südames. Ja need järgmises saates jõuame me juba uude Kanada osas seal lääne pool. Selle nimi on Briti Columbia ja Ernst saates me siis laskume seal Briti Columbias koordiljääride mäestikust aste-astmelt allapoole ja näeme palju sellist, mida me siiamaani Kanadas veel näinud ei olnud.
