Tere, me oleme oma rännulugudega jõudnud nüüd parajasti sellisele Põhja-Ameerika maale nagu Kanada ja eelmises kahes saates püüdsin anda Kanadast selliseid üldisemaid jooni, aga tänases saates alustan siis juba neid omaenda rännuelamusi. Ja me alustasime tegelikult sealt Kanada idapoolsest osast Torontost, Niagara joast. Ja nüüd sellest see tänane saade. Niimoodi algab üks laul üks paljudest lauludest, mille kanadalased on pühendanud oma suurimale linnale, Torontole ja lauljaks on Lyona puid. See on üks niisugune väga pikk ka ja kuulsusega karjääriga lauljanna sündinud Londonis, aga lapsepõlvest saadik elanud Torontos, isa oli tal rahvuselt hispaanlane, ema, inglanna, Tüüpiline Kanada segada pere. Ja see Lyona poid on elanud vägagi glamuurset elu ja laulnud elu jooksul tohutult palju laule. Aga see siis nüüd tähendatud tal oma kodulinnale ja sealt sõnadest kuuldub, et ma tahan tutvustada teile Toronto linna. No meie saatesse suurepäraselt sobib, sest Meiegi hakkame siin nüüd tutvuma selle Toronto linnaga. Ja kuidas meil seal siis läks, me jõudsime sinna ühel septembri õhtul. See oli aastal 2018 need poolteist aastat tagasi. Ja Meid võttis vastu selline tõsine koerailm. Vihma ladistas vahetpidamata ja oli ka üllatavalt külm. Õhutemperatuur oli kõigest 12 kraadi. Meie Toronto vastuvõtjad olid nagu kuidagi sihukesed vabandava näoga, et neile ka halb üllatus. Veel neli päeva tagasi oli olnud 30 kraadi sooja ja päike paistis. Aga nüüd nad ütlesid põhjenduseks selle, et ühendriikidest on tulnud siit kaela üks orkaani saba, et see suur orkaan on seal ennast juba nagu tühjaks sadanud, aga see lõpp, see on jõudnud siia ja see on nüüd siis ilma nässu keeranud. Me tulime vestist, olime puruväsinud, heitsime magama, mõtlesime, et hommik on õhtust targem, aga kui silmad lahti tegime, siis tuli välja, et samasugune kui eile. Ja teistpidi pidime ikkagi nüüd juba Toronto peale minema, sest Toronto jaoks oli meil see ainus täispäev just see päev. Nii et õnneks meil oli siis niisugune buss, et vähemalt oma bussiga saime ringi sõita ja siis aeg-ajalt siis jooksime sealt natukene vihmavarjudega välja, siis jälle poissi tagasi. Nii see käis, oli niisugune pikk ringsõit seal mööda seda Toronto. Noh, mingis mõttes niukene klassik, Kaline bussiekskursioon, et anda aimu sellest kogu linnast, käisime seal kõiksugu sant Lorenzi turul ja parlamendihoone juures ja ülikoolilinnakus ja muuseumides ja paljudes muudes kohtades ja ja noh, saime tõesti aru, et see Toronto on üüratult suur linn elanike peaaegu kolm miljonit ja eri linnaosad täiesti eri nägu. Aga siis, kui me sealt tagasi tulime, lõuna ajal, siis öeldi niimoodi, et nüüd saate oma pead linna peal ringi käia ükskõik sisetaate ja anti väikesed orienteerumisjuhised ainult kaasa, et meie hotell oli seal kesklinnas üsna peatänava ääres, siis öeldi nii et kõige targem on orienteeruda selle peatänava järgi sedamööda minna. No selle tänava nimi on yangi tänav, see toranto peatänav ja et ajalooliselt Ta on ta üks vanemaid tänavaid üldse. Ta pandi maha juba 1790. aastal üle 200 aasta tagasi, siis kui linnast polnud veel jälgegi, aga linna juba planeeriti. Ja sel ajal oli niisugune ilmatu too sirge ja lai tänav, aga niisugune porine ja auklik ja selle ümber olid siis põllud ja külad. Ja praegu on ta siis täpselt sama koha peal. Samamoodi nöörsirge, hästi lai, aga kõik tema ümber on absoluutselt muutunud. Aga ta on ikkagi orientiiriks seal Toronto elanikele endile ka, sest ta läheb täpselt lõunast põhja suunas, noh, ta algabki sealt lõunast Ontario järve äärest ja siis läheb põhja suunas linnast edasi veel kiirteena ja selle peatänava järgi jagatakse kogu Toronto siis nagu ida Tarantaks ja lääne Tarantaks. Noh, ja siis, eks me siis hakkasime seal kõmpima ja ilm oli nüüd selline, et nii hull ei olnud nagu hommikupoolikul ka vihmavaripidi kogu aeg käepärast olema, aeg-ajalt tulid ikka sabinad kraesse. Ja ma siis kah kõndisin muidugi esimene mulje, suure linna peatänav, loomulikult tohutu melu, tohutu autoliiklus, mitmerealine hiigelhulgad, jalakäijat masse kulgemas, igas suunas kõnniteedel Raikne lärmakas sagimine. Parema meelega minu loomul sellele palju paremini sobinud, mõni vaiksem paik, aga uudishimulik ka suur, et noh, missugune see Toronto ikka on esimest korda elus siin. Ja siis ma siis püüdsin teha nii sihukesi omaenda isiklikke tähelepanekuid selle linnainimeste kohta ja noh, üks asi, kui nüüd kõndisin mööda seda peatänavat ja vaatasin näkku inimestele, kes vastu tulid, siis esimene mulje oli, et no et on ikka see tõeline rahvaste paabel, siin Torontos oli ka euroopalikke nägusid, aga tohutult palju siis aasiapäraseid ja aafrikapäraseid ja ja muid ja täitsa selgesti need euroopalikud näotüübid olid vähemuses. Nii et kui nüüd ei teaks, et ma olen Torontos ja Kanadas siis väga raske oleks üldse aimata, mis mandril malen, niisugune täielik selline segarahvas. Ja tegelikult ka statistiliselt on niimoodi, et Toronto elanikest enamik on noh, nii-öelda värvilised inimesed tulnud väga erinevatest kantidest väga erinevatel aegadel ja miks see niimoodi on, see ei ole juhuslik, et kanada selline aastakümnete pikkune poliitika on olnud see avatud uste poliitika. Ehk siis sajandeid on siia lubatud suhteliselt lõdval käel tulla sisse palju immigrante kogu maailmast sellest, miks nad seda tegid ja kuidas nad seda ajaloo jooksul tegid, sellest sai tegelikult rääkida selles eelmises kannada saates. Aga need inimesed, kes siin osta tulid, nad olid hästi riides, passid täitsa niisugused hoolitsetud ja head välja. Ma ütleksin, et Tallinna tänavapildiga võrreldes inimesed olid vaata et keskmiselt isegi paremini riides ja ongi ju Kanada elatustase selgelt kõrgem kui Eestis. Ja muidugi peatänava ääres kõik need luksuspoed ja Britriinid ja vilkuvad reklaamid ja ja kõik see noh, see võttis silmade eest täitsa kirjuks, et noh, niisugune Gösta kapitalismi paradiis ostuparadiis. Aga kui niimoodi kriitilise pilguga vaatasin, siis üks huvitav asi oli millele ma ka isegi osanud nagu algul nende jaoks kas seletust leida, et sellel luksuslikult tänaval oli ikka päris mitmes kohas istumas majade ääres selliseid inimesi, kellel oli siis seal mingi magamiskott või, või paks tekk ja ise mähitud sooja jopesse ja jalge ees mingisugune tops, karbike, selge kerjov, kodutu neid on ju nähtud maailmas oi kui palju ja Eestis ka. Aga et neitsi nüüd Toronto esindustänaval on see natukene nagu ei olnud nagu selleks valmis, sest ma olen lugenud, et üldiselt Kanada peab ennast sellise sotsiaalhoolekande ja sotsiaalabi osas eeskujulikuks. No võrreldes Ühendriikidega on see siin kindlasti paremal tasemel. Aga neto oma silmaga ikka vaatasin, et jah, et päris plekituse siin ei ole. Ja, ja siis, kui ma vaatasin niimoodi, et mis inimesed tänaversistuvad nad ei olnud sellised noh, nii-öelda tüüpilised või klassikalised kodutut muude maailma suurlinnadest. Tihti on ju nende hulgas tavaliselt maailmas kas siis invaliide või, või vanakesi või muidu nõrgukesi. Aga siin hakkas silma, et oli üpris palju valgenahalisi noori. Neil oli seljas sihukene, suhteliselt korralik matkariietus, mis iga ilmaga vastu pead ja aitab ja ja nad ise nägid täitsa kobedad välja. Ja siis ma küll ei saanud hästi millestki aru, et no esimene mõte muidugi, et võib-olla on mingid narkomaanid või ma ei tea. Aga siis tuli ka mingi niuke kelmikas mõte, et äkki on hoopis mingid noored maailmarändurid kes on nüüd oma maailmarännakutega jõudnud siia Kanadasse ja et äkki on nüüd parajasti raha otsa saanud ja tarvis ikka edasi rännata ja selleks raha kokku saada ja siis on siin tänava ääres vaja natuke seda raha korjata. No ega ma ei tea, mis seal oli, aga ka see, et on palju noori valgeid seal tänava ääres, see hakkas küll silma. Ja veel üks niisugune omapärane tähelepanek, et et paljud nendest Toronto kodututest, kes seal niimoodi oma Kubude keskel istusid neil oli ees lahti raamat ja siis ta nagu luges seda raamatut. See oli jälle väga imelik, ma ei ole maailmas näinud, et et kodutud nii hoolega tänaval istudes raamatuid loeksid. Aga no siin oli. Ja siis ma isegi täitsa uudishimust püüdsin kuidagi nagu möödaminnes määrata, et mis sorti kirjandust nad loevad. Ja seal oli noh, oli seiklusjutte näiteks oli ka selliseid krimkasid näha ja üllatavalt palju oli minu meelest ulmekirjandust just nende kodutute peos. Ma ei tea, mis järeldusi sellest teha, võib-olla, et kui oled tänaval, siis see ongi nagu mingi ulmeline elu. Aga noh, ma ei tahaks mingeid järele, mõtlesin teha aga see, et Toronto kodutud on kirjandus, lembed, vaat see jäi küll meelde. Kui te neid laulusõnu nüüd hoolega kuulasite, siis siin lauldi just sellest, et tere tulemast poodlema säält Bloranzi turule ja sõpradega piknikule, minemaks, linnaparki ja nii edasi. Ühesõnaga nagu noh, rõhutatakse seda, et jube vahva on selles suurlinnas ringi chillida. Noh, eks meiegi olime siin turistid ja, ja raha oli meil piisavalt, nii et endal oli ka niisugune tunne, et, et jah, see nagu kuidagimoodi siis nii chilli nägugi. Ilm oli selline. Murn ja noh, naised kahekesi seal kõndisime ja kes käisime seal kuskil söömas mõnusas väikses söögikohas ja ja siis otsisime selle peatänava yangi ääres üles selle kuulsa väljaku, mille nimeks on tähendaaži väljak. Ta on üsna hiljutine asi. Hästi selline glamuurne, avar plats, kaetud kahhelkividega ja seal avaral väljakul on puskamas hästi palju purskkaeve ja väljaku servas mõnusaid pildikesi, kus igalühel on siis aega oma jalgu puhata. Ja sealsamas kõrval oli ka see pilvelõhkujate kvartal, käisime siis ka seda vahtimas, pead kuklas ja siis käisin selle yangi tänava ääres selles Toronto võib-olla eest kõige kuulsamas paigas üldse, see on siis nimelt Toronto suurim ostukeskus, mille nimeks on Yittoni keskus. Tema ehitamisest ma teadsin, et kui teda üldse ehitama hakati, siis selleks lõhuti maha lausa mitu kvartalitäit, elumaju. Nüüd on ta valmis, meeletud mõõtmed. Ta, no sa sinna sisse lähed, siis sa ei ole nagu mingis poes või ostukeskuses, sa oled tegelikult nagu ühel suurel tänaval ja selle suure tänava kohal kõrgub siis selline väga kõrgel nisugune kumer klaaskatus. Ja siis selle noh, selle nii-öelda maapinna tasemel tänava all. On veel kaks korrust tänavat ja kõik need tänavaääred on siis täidetud lõputu hulga poodidega. Ma ei osanud sealt mitte midagi osta, pood on nii palju, pea läks lihtsalt sassi ja siis ma nagu tegin niisugust oma merest niukesed nagu loodusvaatlust, et et seisin niisuguse koha peale seal keskmisel korrusel, kust paistsid ära siis kõik need kolm tasandit korraga. Ja siis lihtsalt vahtisin kõike seda metalli ja Glasgow's aktsioonide pidu, seda pöörast massi, inimesi, kes seal kogu aeg edasi-tagasi voogasid. Ja kui seda niimoodi pikalt Nad ei vaata, et siis tekib ikka minu jaoks tekib niisugune seos täiesti kuklasepesa läbilõige. Et saalivad seal edasi-tagasi tohutud hordid, igalühel on midagi tähtsat asja ajada kõigile kiire NATO-s poolest on vaatamisväärsus, jääb meelde. Ja tegelikult statistika kohaselt ongi nii, et Itoni keskus on kõige suurem tõmbenumber ka turistide jaoks Torontos, et ühe aasta jooksul on seal siis läbi kulgemas 49 miljonit, et inimest, no see on ju täiesti pööran. Aga tulime siis sealt tagasi, läksime hotelli, olime märjaks saanud, vahetasime kuivad ja pidulikumat riided selga ja läksime siis veel ühele õhtusele Randevoola, sest meil oli ette nähtud, tuleb külastada Toronto teletorni, noh see on jälle üks selline. Noh, umbes nii, et peab minema, kui sa oled turist ja no siis läksime. Ja see on niisugune betoonist hiidehitis kõrguseks on 553 meetrit. Ta ehitati 76. aastal ja sel ajal, kui ta valmis sai, oli see kõige kõrgem ehitis kogu maailmas. Praegu enam kõige kõrgem ei ole. Aga tal on üks tiitel siiski jäänud. No see kõlab natuke keeruliselt, aga selle eest on ta täpne. Nimelt on Toronto teletorn siiamaani kõige kõrgem toestamata ehitis, mis asub lääne poolkeral. Nii et vähemalt lääne poolkeral on ta siis ikka väga rekord. Ja no seda teadsime ka ette, et seal üleval on selline restoran, seal on klaasseinad, põrand pöörleb, nii et kus sa sööd siis kogu aeg sinu ees on näha muutuvaid Toronto panoraam. Hästi kaugele. Ja noh, natuke meenutab meie Tallinna Teletorni sealset kohvikut. Aga noh, Toronto teletorn on lihtsalt väga palju kõrgem. Nii et väga vägev võiks olla. Aga kui me sinna nüüd ise selle pika liftisõiduga lõpuks üles saime ja restorani sisse astusime, siis nägime, et klaasseinte taga ei paistnud mitte kui midagi. Igal pool oli ainult tihe ja, ja paks udu. Noh, tegelikult me olime siis ju tõusnud pilve sissesesse pilvekiht oli sellel päeval Torontos nii madalal näoga, võib ju öelda, et seegi on omaette ainulaadne elamus. Süüa restorani toite pilve siis selline tranto pääl seal siis meil oli elamusi täis hästi erinevaid. Ja noh, see ilm muidugi vajutas oma pitseri sellele Toronto muljetele. Nüüd kuuldus üks kerge vee kohina, taust kes tähele pani ja see oli Niagara jõe kohin, aga laul on ka siis Niagara joast ja seda laulab rikk mount. Aga noh, neid Niagara laule on seal Ameerikas ja Kanadas tehtud ka hullult palju, see on lihtsalt üks nendest niisugune üsna lõõgastav ja ja lahe. Ja kui me nüüd järgmisel hommikul seal Torontos ärkasime ja aknast välja vaatasime, siis läks ka tunne mõnusaks, sest ilm oli ometi keeranud ilusaks. Päike säras, temperatuur oli üle 20 kraadi. Täitsa selline täiuslik kesti suveilm, kuigi siin oli ju tegelikult Lember. Ja täna pidime siis välja sõitma ja pidime siis minema. Niagara joa juurde minek ei olegi nii lühike, kuskil 130 kilomeetrit bussiga läksime. Ja noh, kui mõelda niimoodi natukene selle peale, et kus miski asub, siis seesama toranto asub nagu selle Ontario järve põhjakaldal ja nüüdse Niagara jõgi, millel asuka sisse kuulus juga. See jälle suubub nüüd Ontario järve lõunarannikul sinna järve. Ja nüüd me sõitsime siis algul mööda seda Ontario kallast. Esimene mulje, kui sa seda järve seal vahetevahel vilksamisi näed, et ta et ta on niisugune täiesti piiritu, noh, niisugune mere mulje jääb jälle teistpidi nagu seos, eks ole, Peipsiga, et kuskil Peipsi põhjarannikul sõites ka, onju see tunne teine Kallas ei paista justkui meri. Ja kui nüüd meie Peipsiga võrrelda, siis vahe on ainult selles, et see on Taarja on lihtsalt pööraselt palju suurem. Pindala järgi on siis Ontario järv umbes sama suur, kui on 20 Peipsi järve kokku. Ja nüüd seal lõunarannikul järve lõunarannikul suubub sinna siis Niagara jõgi. Jõgi iseenesest on suhteliselt lühike, 58 kilomeetrit pikk aga ta on hästi lai ja veerohke. Ja ta ühendab siis õieti kahte suure järvistu hiidjärve voolab siis iiri järvest Ontario järve. Ja siin on jälle hea, nagu võrrelda seda jagara jõge, siis meie suurima Narva jõega, Narva jõgi, kui mõelda voorubkaa suurest järvest, aga ta ei voola siis teise suurde järve, vaid vete voolab Balti merre. Mõned ütlevad küll, et Balti meri on ka peaaegu nagu järv. See on omaette teema, aga ta on siis Darja voolav gara. Jõgi on muidugi Narva jaamast pööraselt suurem. Narva jõge vast onju eestlased näinud ja kujutavad ette. Ja kui te nüüd paned silmad kinni ja püüate, kujutad ette jõge, mis on meie Narva jõest suurem 15 korda systelongi silmades, Niagara jõgi. Aga meie ilm oli muidugi huvitav, see sõit ise sinna Niagara joa suunas juba, sest me nägime nüüd seda maastikke seal maal, mis bussiaknast paistsid. Ja need olid niisugused siukesed nunnud maastikud, palju põlde, palju külasid, külade ümber, hästi palju puuviljaaedu ja hästi niisugused kad ja mitmekesised aiad, et seal olid Nendele viljapuudele, mis meil Eestis tuttavad on lisaks ka hoopis palju eksootilisemaid näiteks virsikupuuaiad ja mõnel pool oli näha ka päris suuri viinamarjaistandusi. Natukene imelik mõelda Kanada põhjamaa ja seal on viinamarjad. Aga nii see tõesti on. Teisest küljest peab küll ütlema, et see siinse suure järvistu piirkond siinsamas kusagil Kanada idaosas ongi ainus piirkond praktiliselt, kus neid viinamarjaistandusi üldse on võimalik pidada ja seal on ka muide veinitehaseid. Ühte neist käisime vaatamas, maitsesime nüüd Kanada veine. Aga me tegime sellel teel Niagara joa juurde kahe niisuguse pikema looduse peatuse, nimelt läksime raja otsa, mis oli metsarada ja kõndisime mitu kilomeetrit mööda metsa. See oli minu jaoks äärmiselt põnev, sest meid ootas ees veel väga pikk Kanada reis. Meid ootas ees väga palju metsi, aga mitte selliseid nagu siin suure järvest kandis. Nii et siin raja ääres olid põhiliselt kasvamas lehtpuud väga vähe okaspuid. Mujal on see vahekord ikka Kanadast, täpselt vastupidi. Ja nende lehtpuude hulgas oli selliseid väga eksootilisi puuliike nagu näiteks tulbipuud ja magnooliate ja muud sellised. Ja puude otsast oli vahel näha vähenemas liaane nagu mingist lõunametsas. Ja ühe sellise vändaimest hoiatas meid siis kiidet, see pidi olema kangesti mürgin, et, et härra Ligi, mine ja puutuda mitte mingil juhul ei tohi, nagu puudutad, saad nahale lööbe. Ja minul muidugi tekkis kohe silmapilk eriline huvi ta vastu, läksin väga lähedale, uurisin, mis kujuga lehed, kuidas välja näeb ja see tuli mulle tuttav ette. Tuli tuttav ette hoopis teisest maailma nurgast, kusagilt Venemaa Kaug-Idast Kuriilide saartelt. Ja seal oli, oli väga sarnane vääntaim, mis oli samuti loeti väga mürgiseks mõlemal nendel, nii siin Kanadas kui seal Kuriilidel olid sellised kolmetised liik lehed väga iseloomulikud, mis sügisel tõmbuvad niisuguseid punaseks ja selle mürgise vähem taime nimi oligi roniv mürgipuu. Aga seal raja ääres oli ka igasugu muid põnevaid punn, nende hulgas oli ka palju vahtra liike erinevad ja üks nendest liikidest oli ka sisse suhkruvaher suhkruvaher Kanada rahvuspuu. Ja meil oli nüüd siinsamas kaasas kõndimas üks giid, kohalik, kelle nimeks oli Richard. Ja tema rääkis mulle niisugust põnevat asja, et ta sugulastel on siinsamas kandis üks oma suhkruvahtramets ja et nad käivad seda siis ka mahlatamas igal kevadel, tema käib kaabiks seal ja noh, see ajas mu kõrvad ikka vägagi, ehkki ma olin aastakümneid huvi tundnud selle vastu, mismoodi see suhkruvaht date mahlatamine, sellest siirupi tegemine ikka päriselt tõeliselt seal käib seal Kanadas ja küsisin väga üksikasjalikult, kuidas tal see käib. No mul pole aega, kõike siin seda pikalt jutustada, aga jämedas joones siis umbes nii, et kusagil märtsikuus algab see mahlatamine. Lumi on siis tihti veel põlvini, päike läheb päeval üsna soojaks ja selle nagu mahla lahti. D. Ja siis nad käivad seda mahla kogumas nagu hoogtöö korras, mingi kuskil kümmekond päeva järjest kogu aeg ja saavat mingi 300 liitrit pere peale seda mahla. Ja siis kodu juures on neil kuuris nisugune mahlatamise masi. Sellega nad siis teevad siirupit ja neil on siis oma kohe omaenda peresiirup olemas. Olid ilmatu põnev kuulata niisugust juttu ja üleüldse Richardiga me saime hästi jutule selle vahtrasiirup b juttu järel saime hästi lähedaseks, meil oli väga lahe rääkida. Ja järgmisel päeval, kui me juba hakkasime ära minema üleüldse sealt Torontost ja lääne poole siis ta tuli meid ära saatma ja pistis mulle pihku siis selle vahtrasiirupi pudeli, väga ilus pudelemine, lapik, vahtralehe pilt peal ja seal siis ilusad kirjad, et see on perekond, Flehertoni siirup ja ja noh, tõin Eestisse ja ja kuigi poolteist aastat möödas, sellest on mul osa siiamaani alles, pruugib ainult pidulikel puhkudel ta niisugune tumedat värvi muidugi hästi magusaga kergelt sihukese kirbe maitsega. No mulle ta meeldib. Aga see, selleks me sealt edasi sõitsime siis juba tõesti Niagara kõige vägevamale joale. Vot nende Kaare jugade kannid niimoodi, et meil siin Eestis öeldakse Niagara juga, see ei ole päris täpne, sest tegelikult need on olemas Niagara joad, neid on kokku kolm, nad kukuvad kõik lähestikku alla sellelt samalt Astangult. Aga nendega on ikkagi nii, et kuna see jõgi on ise ju piirijõeks Ühendriikidele, Kanadale, siis kaks nendest jugadest jäävad täielikult USA poolele ja need on õieti väiksemad ja siis üks jääb peaaegu tervenisti kannata poolele ja see on siis see kõigevägevam, see kõige uhkem, et kui keegi räägib Niagara joast, siis tavaliselt kõneldakse sellest, aga selle nimi on tegelikult hobuserauajuga. Ja, ja vot sinna mäe muidugi siis kohe Katüürisime. Ja no mis mul see siis disselline juga, millest lapsepõlvest saadik kuuldud ja loetud ja ma ütleksin, et Niagara juga jättis mulle kahekordselt sügava mulje. Esiteks jättis sügava mulje see tohutu vete masside möll ja teiseks sama sügava mulje jättis mulle see inimmasside möll selle joa juures. See inimeste hulk oli tõesti umbes nagu meie üldlaulupeol tohutud massid kulgemas voogamas ja kõik tahavad ju ka näha, nii et kui sina tahad seda oma silmaga näha siis ei ole mitte midagi muud, kui pead endale ise teed rajama. Noh, viisakalt muidugi noh, muidugi kergelt müksides. Ja siis kuidagi, ega inimesed ei pahanda, sest nad kõik seal teevad umbes samamoodi. Aga siis, siis lõpuks siis leiad endale selliseid platsi ja siis su ees on tõesti see juga ise. See muidugi lööb pahviks küll, sest need veemassid on täiesti kirjeldamatud, mis su otse nina eest alla sööstavad. Ja see mühin, see on niisugune, et kui sa tahad kellegagi rääkida, siis sa pead lihtsalt kisendama, muidu ei saa keegi aru, mida sa seal tahad öelda. Ja see v möll algab siis sealsamas sinu jalge eest, aga kui vaatad kaugemale, siis ulatub see välja sinna ette peaaegu terve kilomeetri peale. Hobuserauajuga ta on ju tegelikult nii agaralt 820 meetrit pikk ja kukub alla 51 meetri sügavusel ja nimi hobuseraua kuju ütleb siis, et tal ongi selline kumer kaarjas kuju. Ja vot seesama kaarjas kuju jälle Joal see paratamatult minule tõi kohe nagu seose Jägala joaga, meil siin Eestis Jägala Eesti vägevam juga käidud lõputuid kordi. Ja huvitav on see, et tegelikult Kaarat ja jagalat saabki võrrelda üsna mitme külje pealt. Noh, mastaabid on muidugi sootuks teised ja kala on ju ikkagi laiusega 50, meetrite kõrgusega kaheksa meetrit. Ja hullult Allan ja Carole, aga ometi minu jaoks Jägala tähendus või tema tekkelugu jäi nagu hästi teravalt meelde, kui ma rääkisin ühe eesti väga laia silmaringiga geoloogiga, kes teadis nii seda Jägala kui Niagara geoloogiat hästi põhjalikult ja ja tema siis nagu tegi mulle selgeks, et, et neil on üllatanud tunduvalt sarnane geoloogiline ajalugu. Nimelt mõlemad hakkasid kujunema seal viimase jääaja järel. Ja kujunesid samal põhjusel, et jõgi sattus oma teel astangu, niisiis voolas sealt alla. Ja veelgi enam, need mõlemad Astangud Kaaral kui Jägala on tegelikult lubjakivi Astangud ja jämedas joones, on nad noh, nii enam-vähem ühesuguse geoloogilise vanusega. Mõlemad said alguse, eks ole, nendest mere põhjasetetest teame, oleme koolis õppinud need lubikodade jäänused, mis siis sinna setisid ja, ja muutusidki pärast selleks lubjakivi. Mis vahe on nüüd küll selles, et need Niagara settekivimid tekkisid siis geoloogilises mõttes sutikene hiljem, noh nii mõnikümmend miljonit aastat hiljem ma see geoloogia ajaarvestuses on, see on tühiasi. Aga et noh, et siin kallal tekkisid ordoviitsiumi ajastul, seal Kaarel siluri ajastul ja kallal annad siis nagu vanemad. Aga ikkagi sarnasus on täiesti olemas. Ja on veel üks asi, mida mõlema joa puhul täiesti võrrelda annab. See on nimelt, et see nende kanjonite kujunemise juga kanjonid tekivad, eks ole, Juvadele sealt allapoole allavoolu, sellest joast ja nende tekkelugu geoloogiline tekkelugu on ikka äärmiselt sarnane, noh käis ju niimoodi, et ja, ja järel kui see vesi sealt alla voolas sisse ja nii-öelda pidevalt sõi seda paekivi, millelt alla kukkus ja nagu taandus, noh niimoodi hästi aeglaselt aastatuhandetega kogu aeg nagu ülesvoolu ja sinna allavoolu, siis kujunes selline järskude külgedega kanni on, ma ei tea, kas te olete Jägala joa kanjonis käinud, kui ei ole, soovitan lisaks sellele joale kindlasti sinna kanjonisse minnes on täitsa vägev asi. Selline üle veerand kilomeetri ülijärskude seintega jõe orgu kindlasti tasub vaadata. Siin ja kaeral on siis niimoodi, et see kanjon on muidugi vägevam põhjusi mitu tükki, esiteks, et veehulgad on tohutu suured. Teiseks õitse kanjoni kujunemise aeg on siin olnud mitu 1000 aastat pikem kui meil jagalal. Nii et siin nii agaralt on see väga võimas kanjon lausa 11 kilomeetri pikkusega. Aga ikkagi kokkuvõttes tore ja põnev võrrelda, et meie armas Jägala on nagu meil siin Eestis niisugune mini Niagara, nii et kui lähed jagalale, mõtlen kaarest. Aga siin olles tegime me siis veel ühe niisuguse triki, mida siin ka väga tihti tehakse. Selline noh, kuidas öelda, väikene adrenaliinilaksu retk. Et läksime ühte niisuguse jõelaeva niukene, suur ilus laev, kahe tekiline, sinna mahtus korraga 500 inimest, laev läks täis, igaüks sai kohustuslikult kaasaga kilekeebi, öeldi, et seda läheb sul kindla peale vaja. Ja siis sõitsime otse selle hobuserauajoa alla, sõitsime muidugi nii lähedale kui, kui üldse võimalik. Ja noh, see saali oli muidugi elamus, täielikke emotsioon, sellepärast et see müürkavad alla langevad, veemassid on sul nii lähedal, et veepritsmed lendavad? See on muidugi oled selles mõttes ohutus kauguses, et otse pähe sulle ka muidugi ei kuku, aga lihtsalt need, see joapritsmed, mis nüüd vette langedes jälle üles kerkivad, nende hulk on on täiesti mitmeid kordi suurem kui mistahes paduvihma ajal ja siis ongi sul see peal. Ja see hääl seal all, see on veel palju kõrvulukustav alam, kui seal üleval. Noh, see on ju ka nagu väike kõlakoda seal all. Nii et, et pole mõtet üldse hakata siin midagi rääkima kellelegi või karjuma, mitte keegi, mitte midagi ei kuule, ainult üks metsik metsik mühin ja kohin. Ja see langevad veemassid, nad panevad selle laeva ümber selle vee niimoodi pulbitsev. Et see laev vappub nagu palavikus. No ei olnud üldse mugav olla selline siukene, ütleme selline äärmuslik elamus. Nii et kui sealt lõpuks jälle veepõrgust eemale saime, siis oli niisugune üsna niukene kergendus, tunneb. Ja natuke oli niisugune tunne, nagu oleksid pesumasinast välja pääsenud, et et raputatud ja puhtaks pestud ja puha. Aga näed kaugemale, päike paistab endiselt, ilm on soe. Ja Meil on ergas ja tunne on lahe. Nii et selle Niagara joa järelmaitse oligi lõpuks selline niukene lahe ja ja, ja vahva tunne. Ja noh, niisugune ta siis on, et kindlasti ei ole see kaugeltki kõigevägevam juga, mida ma maailmas olen näinud, noh kasvõi iga suu Argentiinas või siis Victoria juga Aafrikas. Aga mis Niagara juures kindlasti meelde jääb, et, et ta on tõesti väga efektne, seda saab igast küljest väga põhjalikult vaadata. Ja ka see, Ta on kahtlemata kõigist maailma jugadest turistide seas kõige populaarsem, nii et igal aastal käib seal ikka vähemalt oma 30 miljonit turisti. No selles Niagara laulu jupis, kes tähele pani, oli ilusad sõnad, et et tunne seda Joa jõudu ja seda me tõesti seal oma naha peal tantsime. Ja sellega on siis tänane saade, õieti lõppenud saade Kanada suurimast linnast Torontost ja kuulsaimast joast Niagara joast. Aga järgmises saates läheme siis muudkui oma kannud reisiga edasi. Liigume lääne poole, jõuame olümpialinna Calgarisse ja sealt tõuseme juba kõrgetesse ja maalilistesse kaljumägedesse.
