Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma viimaste kuude rännusaadetes rännanud Venemaa Kaug-Idas ju õieti selle Venemaa Kaug-Ida kõige idapoolsemas servas, seal, kus asuvad Kuriili saared ja eelmises saates oli siis selle Kuriilide saare kõige suuremast saarest Tito rupist jutt. Rääkisime sele keskusest kurilskist ja selle kuriski ümbruse huvitavatest looduspaikadest. Aga täna ma tahaksin kõnelda ajast päris pöörases Stret, kes olid trupisaarel. Siis me läksime kuriskist päris kaugele sellisesse paika, kus puuduvad igasugused teede külad ja kuhu pääseb ainult merd mööda ja elasime seal siis kides. Ja eesmärk oli matkata sellise vulkaani ümbruses, mille nimeks on Watson, puuris otsanud puuri. Se sõna on õieti pärit selle kuriili põlisrahva ainult keelest ja tähendab tõlkes punapäist, kiilakad. No see nimi tuleneb vist sellest, et selle vulkaanikoonus on osaliselt punaka tooni ja taimedest paljas. Ja seda sõnad puurid peavad paljud iTurupi kõige kaunimaks vulkaaniks. Ta ei ole just rekordiliselt kõrge merepinnast, et on kõrgus 1200 meetrit. Aga ta on lihtsalt väga erilise kujuga ja paistab ka merele hästi kaugele ära. Ma mäletan ise esimest korda, kuna seda saanud puuritud nägin. See oli siis ju kuigi ammu üle 30 aasta tagasi. Ja siis sõitsime just laevaga ühelt kuriili saarelt teisele ja iTurupist paistis silmapiiril ainult selline madal viirg ja korraga vaatan, et läheneme mingisugusele lausa merest kerkivale hiigla kõrgele vulkaani koonusele. No täitsa oli tunne, et et noh, et see asub täitsa keset merd. Ja mida lähemale saime, seda ähvardavamakse kõrgemaks ta neis kasvavat. Noh, praegu ma tean, see natsa nupuri ei asu tegelikult keset merd. Ta on ühendatud selle trupisaarega hästi kitsa maariba kaudu. Agasid laevasse maariba üldse ei paistnud. Ja vot see tookord see oli nagu ilmutus see mulle meelde. Ja ma mäletan, et kui ma sealt siis mööda läksin, siis mõtlesin, et huvitamis mägis on kas sinna otsa kah ronida saab? Ta paistis nii järsk ja ligipääsmatu. Aga kui nüüd teist korda ta siis ülemöödunud suvel sinna aita rupile tagasi sai mindud, siis saigi võetud täitsa omaette eesmärgiks, et nüüd läheksin Naatsemad puri vulkaani alla välja ja uuriks seda ümbrust ja katsuks ka sinna mäe otsa ronida. Siin kuuldus üks niisugune ehe vene laulu, see salvestus pole suurem asi, ma arvan, ta on tehtud ei tea, kus kohas väljas lõkke ääres. Aga selles on niisugust ehedust. Ma olen ise nii palju kuulnud selliseid kitarriga lauljaid kusagil retkedel lõkke ääres ja see laul on valitud siia saatesse sellepärast et siin räägitakse Kuriilidest ja lauldakse just need Kuriilidest venelase pilgu läbi, kes eelmisi saateid kuulasse, mäletad, et ühes varasemas oli meil siin ühes saates niisugune jaapanlanna laulmas Kuriilidest, tema laulis hästi niimoodi õrnalt ja igatsevalt nest Kuriilidest. Aga see venelase laul, see on üsna niisugune, räme, karm tegelikult folkloor, sest pole teada, kes selle laulu teinud, see on rännanud suust suhu ja ta kuulub tegelikult nende kuriili, ütleme, sõjaväelast, folkloori hulka. Ja neid sõjaväelasi on seal Kuriili saartel tõesti palju ehedam piirivalvesõdurid ja teised on jälle sõjaväebaasides elavat sõdurid, noh ikkagi piiritsoon ja Venemaa peab seda ohtlikuks alaks. Aga see laul ise, Need, esimesed salmikesed, kes need vene keelest aru sai. Seal on umbes niukene sisu. Kuriilidel olla ja elada ei ole kerge, et nad on küll kaunid saared. Aga siin on selline südamlikus läbisegi südametuse ja kalk, kus aga no see suhtumine võib ka muidugi sellest tulla, et eks seal sõjaväes teenimine Venemaal kuskil piiritsoonis pole kunagi kerge. Aga teisest küljest ikkagi ka sellest, et need kuriili loodus ja need ilmastik on ikka väga sellised erilised ja tihti üsna karmid panevad sind ikka tõsiselt proovile, seda saime me ise ka tunda, kui me nüüd hakkasime minema sealt kurilski linnast sinna Atsa nupuri vulkaani juurde minema, merd mööda, sest muud võimalust ei ole, trupisaar on hästi suur, aga teid on ainult selle pealinna koriski ümbruses ja kui tahad kuskile kaugemale minna, siis on ainult võimalik merd mööda minna, ainukene sõiduk, mida meile pakuti, oli siis selline lahtine kummipaat, millel tagapäramootor. Ja selle paadiga tuli meil siis avamerelt sõita Ta ligi 100 kilomeetrit, no kes on sõitnud lahtise kummipaadiga mere peal. See kujutab ette, et kerge pole see kunagi. Aga võib-olla oleks olnud meil kergem, kui ilm oleks meid soosinud. Noh, tegelikult oli ju kesksuvi juulikuu võiks ju arvata. Ta võiks olla päikeseline ja meri plekk sile, aga no sellist õnne meil ei olnud ja meil juhtus olema see mineku päev, just selline koerailm puhus vinge tuul. Peaaegu vahetpidamata 100. vihma ja üsna külm oli ka. Et õhutemperatuur oli kusagil 15 kraadi ringis, noh, tegelikult, et nendel saartel on see hästi tavaline, et ka kesksuvel võib ilm päevapealt muutuda. Aga meil vali Ta ei olnud sellepärast, et kui me oleksime nüüd jäänud ootama seda ilusat ilma me võib-olla oleksime oodanud mitu päeva ja kõik meie reisiplaanid oleksid nässu läinud. Läksime paatidesse ja asusime teele. Meie eestlastest reisiseltskond oli üsna karastunud ja kogenud, mingist virisemist ei olnudki, pane ennast soojalt riidesse, kõige peale siis veel need vihmajoped ja keebid, mis kellelgi olid. Ja siis muidugi paadi sees juba veel ka need päästevestid. Noh, ja siis hangib paadi, lähevad sisse ja sõitis kurilski sadamast välja ja nii kui me sinna avamerele saime, siis hakkasime aimama, mis meid ees ootab. Sest see tuul oli ikka täitsa tormituule mõõta, too ja need lained olid sellised hästi järsud ja üsna kõrged. Ja see kummipaat otsus nagu pähklikoor vahetevahel ka vähekene sisse. No seda me ei kartnud, et kummipaat ümber läheb, ta on niisugune hästi lame ja püsib vee peal väga hästi, isegi siis, kui sinna vesi sisse satub, ta vee peal püsib ikka ja ümber kergesti ei lähe. Aga siin oli hoopis üks teine niisugune häda, mis hakkas tunda andma. Nimelt kui sa sõidad kummipaadiga sellistel järskude lainet, del sissepaati põrutab väga kõvasti. Noh, sa pead nagu arvestama sellega, et kui paat tõuseb laineharjale ja siis kukub sinna kahe lainevahelisse nõkku, siis paat kukub niimoodi pauguga sinna vahele. Ja ta raputab väga kõvasti. Ja nüüd voli natukene küll see oht, et võib su üle parda ääre raputada ja selle vastu oli siis see, et sinna paadi ninasse oli seatud sihukene suur tugev köis, mis ulatus läbi terve paadi ja siis sealt oli kahe käega hästi kõvasti kinni hoida. Ka üle parda ei lähe ja istme pealt maha ei kuku, niuksed puu, istmed olid seal. Aga vihma pitsutas kui päris valusalt. Ja tasapisi läks aina vesisemaks enda olemine, aga see kõik oli see, millega ma olin arvestanud. Aga pikapeale hakkas ausalt öeldes ära tüütama ja just see põrutamine. Püüdke kujutleda, näiteks sõidad autoga mööda teed, mille sees on hästi suured ja järsud augud ja sellel autol on amordid täitsa läbi. Et niimoodi niimoodi põmm-põmm, kukud sinna laineharjalt sinna alla ja aina uuesti ja uuesti. Noh, see tähendas lihtsalt, et iseenda taguots hakkas pikapeale päris valusaks minema, sesse kõva pink nagu lõigi, justkui noh, kohe niukseid kõva laksu iga kord, kui sa sinna vahelisse lainete vahelisse auku kukkusid. Ja siis ma mõtlesin küll juba üks tund aega sõidetud, mõtlesin niisuguse nipi välja, et, et iga kord, kui nüüd kukud sinna lainete vahelisse auku, et siis kergitan ennast natuke istme alt üles, et tal on nagu pool kükakil asendis, et et siis hop ei ole nii valus. Aga, aga üldiselt oli see ikka päris tüütu ja tegelikult see pidevalt küki tõusmine ja jälle maha istumine, see väsitas jälle jalalihaseid ja selg hakkas väsima, sõrmed hakkasid krampi minema. Sesse sõit käis ikka tohutult pikka aega tundide kaupa. Nii et tegelikult me kokku sõitsime tervelt kuus tundi sellistes oludes, aga siis jõudsime sinna otsa nupuri vulkaani alla siiski välja. Tüürisime ühte tuulevarjulisse lahte. Ja nüüd, kui ma hakkasin sealt istmelt ennast üles ajama, paadist välja tulla, siis ma alles sain aru, kui kõvastama klopp pida olin saanud, no jalad ei tahtnud algul kohe üldse mitte Kanda ja taguots tulitas, nagu oleks keegi mind nuheldud. Ja sõrmed olid täiesti tundetud. Aga kohale me jõudsime ja kõik olid enam-vähem vormis. Mis sest, et märjad ja läbiklopitud. Aga selle saare nimi, kuhu me jõudsime, see oli ka vahva ja meie sõitu arvestades ka niisugune noh irooniliselt tähendusrikas nimelt selle lahe nimi oli dobroje nats ala, ehk siis eesti keeles hea algus. Siin külasid jälle need järjekordset salmikesed sellest Kuriilide saarte laulust mille siinsed sõdurid on välja nuputanud ja mis sõdurifolkloori hulka kuulub. Selle autorit ei ole teada. Aga laul on omamoodi selline. Vürtsikas ja täpne seal selles salmis, kes nüüd hoolega kuulas, oli ka ju öeldud, see diaatia vulkaani nimi, see, millest meil siin paar saadet tagasi juttu oli ja siin laulusalmis on umbes nii, et ainult kuradid ja lollpead veedavad aega Kuriilidel ja kurnavad siin ennast igaks õhtuks nii ära, et on surmani väsinud. Seda tunnet oli ka meil nendel päevadel aga seal ratsunud puuri vulkaani lähistel. Me panime siis püsti sellise telklaagri ja sealt siis tegime iga päev matku erinevates suundades, õhtuks tuli malati telkide juurde tagasi ja need ilmad olgu ette öeldud, olid ikka tõesti tohutult kapriissed ja heitlikud, mõnikord oli päike. Mõnikord oli udu, mõnikord oli kõva vihm ja nii edasi. Aga üsna tüüpiline oli, et kui me selle päevase retke ära olime teinud, et laagrisse tagasi jõudsime, siis olid märjad meie riided ja meie matkasaapad, vaat aga need oli vaja kindlasti järgmiseks päevaks kuivaks saada, sest väga kehv on minna sellise jaheda ilmaga märgade riietega välja. Aga vaata lõkke ääres Sa neid riided seal ei kuivata, sest õhk oli siin väga niiske ja tihtipeale tuli mingit vihmasagara taevast alla. Ja meie päästateks olid õied, tee ühed kalurid, Nad elasid seal üsna meie telklaagri lähedal mingi kümmekond tüüpi ja nende elamine, no see oli niisugune, kes Venemaal on käinud, see kujutab ette, muidu ei kujuta ette, need olid mingi umbes kümmekond sellist osmikut või baraki nagu üksteise küljes kinni kokkuklopsitud, hästi lohakalt kaetud tõrvapapi ja plekiga. Väga armsad tus olekus putkad. Aga katus vihma pidas. Ja üks nendest putkadest kandis ka sauna nime. Eestis seda keegi ei oleks nõus saunaks nimetama. Aga noh, ta oli tõrvapapiga üle löödud, uks hästi kinni ei käinud, aga sees oli keris, keris ausalt öeldes soojaks ka ei läinud, ükskõik kui kaua sa seda kütsid. Aga kui ikka tundide kaupa kütsid, siis läks niisugune parajalt soojaks ruum, et sa saad ikkagi ennast vähemalt seal pesta ja pärast pesemist said riputada riided kuivama ja hommikuks olid need riided siis ka kuivad. Nii et väga suur asi oli see sauna käkats meie jaoks need kalurid ise olid ka ikka nerilised tüübid, igaüks selline väga koloriitne isiksus. Nendest võiks pikalt rääkida, aga ei ole aega, aga olemuselt olekult suhtumiselt olid need hästi heasüdamlikud ja nad pakkusid ise välja, et me võime teile ka mõnikord sooja toitu teha. Nende üks puulobudik kandis siis kööginime, seal oli isegi pliid sees tõesti, seal pliidi peal sai süüa teha tohutult palju paremini kui kuskil väljas lõkke peal ja meie võtsime nende pakkumise väga hea meelega vastu. Andsime kõik oma toiduprogningle ja siis nemad siis tegid sellest midagi ja mõnikord pakkusid ka siis omalt poolt mingeid sööke, mida nemad söövad. Üldiselt oli see meie menüü ikka üsna noh, ütleme Spartalik ja lihtne noh, üsna tavaline nagu matkadel ka hoolitses makaronid. Aga nendel kalameestel oli niisugune hea huumorisoon. Et kui nad mitu päeva järjest makarone pakkusid, siis nad andsid neile erinevaid nimesid. Näiteks ühel päeval teatati pidulikult täna pakume makarone meremeeste moodi ja siis järgmisel päeval, et täna pakume makarone Itaalia moodi. Aga need makaronid olid täpselt ühed ja samad keedetud makaronid kogu aeg. Aga mõnikord pakkusid need kalamehed ka selliseid omaenda niisugusi meie jaoks eksootilisi roogi. Näiteks oli üks niisugune supp, mida nad nimetasid kapsasupiks, aga tegelikult oli see hoopiski vetikasupp, sellised tumedad vetikatükid seal sees. See oli laminaaria vetikas, see oli mulle tuttav juba varasematest Kaug-Ida-reisidest. Täiesti söödav pole tal häda midagi. Ja siis muidugi pakkusid need kalurid päris tihti mitmesuguseid kalaroogi, küll siis praetult, küll keedetult ja muul kujul. Nad olid ju ikkagi kutselised kalurid, käisid iga päev värsket kala võtmas ja seda kalatoitu oli siis lihtne teha. Ja neid oli seal küll neil igasuguseid. Üks nendest, mis hästi meelde jäi, oli niisugune kalasupp, mida nad nimetasid kolmekordseks Uhaks. See kolmekordne tähendab seda, et seal sees olid siis läbisegamini valge lihaga kalad ja punase lihaga kalad. Aga siis see kolmas komponent oli see, et napilt enne haavalmi saamist kallati sinna sisse üks tubli törts valget viina. Selline uhhaa retsept ja kaks korda õieti käisime me nende kaluritega kala püüdmas mere peal. Aga see ei olnud selline töö moodi kalapüük, nagu nad ise seda seal teevad, vaid see oli niisugune meelelahutus, et viskad üle kummipaadi õnge vette ja vaatad, kes sulle konksu otsa tuleb. Kalu tulid väga hästi ja huvitav on see, et iga kord erinevad kalaliigid ja mitut värvi, näiteks ühed olid niisugused punast karri ja teised rohelised ja kolmandat kollakat värvi. Meie jaoks täiesti tundmatud kalad, aga kalurid väga hästi oskasin neil vahet teha ja ütlesid kohe, et see viskab kohe tagasi. See pata ei sünni selle, võtame paati, see on väga hea. Ja noh, need Photo merekalaliigid, Need on tõesti ikka pööraselt palju kalateadlaste hinnangu järgi fotomeres kokku tervelt 280 eri liiki kalu, noh, meie Läänemerekaladega ei anna üldsegi võrrelda, nii et need kalurid olid meile tõesti selliseks asendamatuks toeks, kui me seal telklaagris olime. Aga siis me tegime neid retki ja need retked läksid erinevates ilma kartesse. Ja, ja kogu see ümbrus oli absoluutselt asustamata, noh ikka täiesti metsik loodus ja väga tihti Saise otseselt, mis ilmakaarde täna lähme tehtud selle järgi, et milline on ilm. Nii et sellel teisel päeval, kui me seal olime, siis juhtus olema selline hästi päikeseline ilm ja tuult peaaegu ei olnud. Ja siis langetati kohe otsus, et nüüd läheme lõuna suunda, lähme paatidega ja sõidame saare juurde, mille nimi on lõvisaar. Ja siis lähme ühte niisugusse lahte, mille nimi on lõvilõuad. Ja sinna võis tõesti minna, ainult et siis, kui meri on tasane, sest sealkandis oli hästi palju karisid, aga sellel päeval oligi meri peegelsile ja umbes tunniajase sõidu järel hakkas lõvisaar paistma ja siis oli kohe selge, mis ta niisuguse nime on saanud. Tõesti, eemalt vaadates nisugune kontuur, mis meenutab lamavat isalõvi, täitsa kohe püstine, pea, niukene, lõvilakk, esikäpad, võimas selg lamab seal niimoodi meres. Aga kui muidugi lähemale sõitsid, siis selgus, et see on ikkagi hoopis üks niisugune kaljusaar üsna järskude kallastega. Ka ühe koha pealt sai nende rahnude pealt siiski maale minna. Ja siis Me kolasime seal ringi. Ja kõige huvitavam jaoks oli seal lõvisaarel see, et ühes varjulises lahesopis oli hüljestel esinemispaik. Seal olid neid kahte liiki, vähemalt, aga kõige rohkem nendest toolid, need randa, neid randa leid meil Eestis ei ole kunagi väga ammu, Läänemeres oli, enam ei ole. Aga randalid on näiteks vaikses Khanis, aga tavalised nad sihukese laigulise kehaga hülged. Ja seal me saime ka jälgida merisaarmaid väga huvitavad mereelukad nime saanud selle järgi, et nad pea ja keha meenutavat saarmast, aga ta tegelikult saarma otsene sugulane ei ole. Ja see merisaarmate söömise viis säänest väga huvitav, ta sukeldub merepõhja võtab sealt kusagilt mingisuguse merikarbi või, või mingisuguse Merisiiliku tõuseb sellega vee peale, pöörab ennast seljale ja siis hoiab seda oma, saakisin rinna peal ja siis niimoodi esi padega hammastega murravad selle merikarbi koja lahti ja söövad sisu ära. Väga-väga meeldejääv jälgida niisugust asja. Aga sealt edasi me läksime siis paatidega juba sinna lõvilõugade juurde ja see lõvilõuad, see on selline hästi ümarmerelaht ja nime on ta saanud sellepärast et sissepääs on hästi kitsas, tagantpoolt avardub hästi laialt, eks see laius, läbimõõt on kuskil kaheksa kilomeetrit ja kui sa sinna nagu väravatest sisse sõidad, siis tõesti võib ju tunduda, et satud nüüd mingisuguse muinaskoletise lõugade vahele, aga looduslooliselt on see hoopiski üks ammu sisse varisenud vulkaanikoonuse kraater. Ja siis ta ongi sellise ümara kujuga. Nii et kui me seal sees olime, siis oli ka täitsa selgesti aru saada, et see on kunagine vulkaanikraater, hästi korrapärase ümara kujuga ja seinad sellised võrdlemisi püst lootsed. Täitsa klus, filmitunne oli seal vana vulkaani kraatris paadiga ringi tiirutada. Siin tulid nüüd need järgmised vene sõduri Kuriilide laulusalmid ja kes hoolega kuulas, siin kõlas ka siis sõna jaapanlased. No ja muidugi vene sõjaväelaste jaoks jaapanlased, see sõna ise tähendab juba, et peab olema valvas. Kõrval on üks ohtlik ja agressiivne vastane. See on alati selline venesugune suhtumine olnud siinkandis. Aga see on siiski võib-olla rohkem nagu sõjaväelastel, sest kui ma olen rääkinud nendest nende kaluritega, siis nendel naguniisugust suhtumist? Ta ei olnud needsamad meie tuttavad kalurid, seal neid huvitasid igasugused asjad, kalad ja viin ja elu ja naised. Aga Jaapan, see, pakun neile mingit huvi, nad lihtsalt käisid siin kala püüdmas raha tegemas ja ja ongi kõik. Aga Meie nüüd läksime sealt telklaagrist ühel päeval hoopiski põhjakaarde ja siis läksime jala ja kõndisime tundide kaupa läbi metsa. See oli niisugune tume süngevõitu Noormets. Ja kõndisime niikaua, kuni jõudsime nii kaugele, et jälle hakkas meri paistma. Tegelikult me läksime siis nagu põhja suunas läbi kogu selle poolsaare, kus pealse Atsunud puri, vulkaan asub. Ja see molu mets oli ikka väga vana ja hästi selline rägane. Ma sain ta vanuse isegi kuidagi määratud selle järgi, et seal oli üks puu maha võetud ja kännu pealt lugesin 140 aastarõngast, no nulu jaoks ikka täitsa looduslikult vanuse ülempiir. Ja eks paljud olidki seal lihtsalt nagu loomulikult mädanenud ja maha kukkunud ja nendest tuli siis üle ja alt läbi turnida. Ja selles metsas oli ka palju ei avane, noh see on üldse nende lõuna Kuriilide iseärasus ja, ja seal oli veel palju igasuguseid põnevaid taime. Ma üldiselt tunnen juba esimesel koriilide reisil sain tuttavaks, aga pole praegu aega lihtsalt rääkida, sest neid on nii palju neid põnevaid taimi seal. Aga ma räägin hoopiski veidi nendest heitu Ruthi karudest, nendega meil oli ka palju pistmist iga päev, praktiliselt me neid nägime enamasti küll kaugelt, nad olid tüüpiliselt Ta oli neid näha seal mereäärsetel, ranna lagedatel ja alati nad otsisid sealt rohu seest endale midagi söödavat. Aga paaril korral sattusime karudele vägagi lähedale, kui tuul oli nende poolt, täna ei tabanud, et me olime tulemas, siis saime mõnikord isegi lähemale kui 100 meetrit. Aga mingit karu hirmu küll ei olnud. No võib-olla ka sellepärast, et kaasas oli ikkagi püssiga mees ja see oli see Maxim, kohalik jahimees ja väga hea karude tundja ja ta rääkis meile karudest hästi palju põnevaid seiku, ta ütles, et üldiselt need iTurupik karud kardavad inimesi, sest nendele karudele peetakse siin päris palju jahti. Ei aita Ta mitte ainult talvel, vaid ka sügisel ja kevadel. Ja ta rääkis ka seda huvitavate titurupi. Karud elatuvad põhiliselt kaladest. Asi selles, et sinitrupi metsades pole üldse olemas neid tavalisi suuri metsloomi nagu põdrad või hirved, metskitsed. Aga kusagilt peab see karu ja oma lihavajaduse kätte saama. Ja siis ta ongi spetsialiseerunud lõhede püügiks. Sest neid lõhesid on siin palju, nad hakkavad juba suve keskel tõusma merest jõge pidi ülesvoolu siis kudema minna ja siis nendes jõgede kolme kohtades need karud passivad ja süüa on rohkem kui küll, niiet talve eel saavad nad ennast kaladega mõnusasti priskeks nuumatud ja võivad siis rahulikult talveks põõna minna. Et nende karudega pidi Maksimi jutu järgi olema ainult siis niuksed. Ohtlikud olukorrad kui mingil põhjusel ühel aastal näiteks lõhesid väga vähe merest jõgesid pidi üles tõuseb siis karud jäävad ju nälga ja muutuvad närviliseks ja siis ta ütles, et nendel kordadel võib küll olla, et karu näiteks tuled murdma kariloomi ja nendel aegadel võivad nad siis tõesti olla ohtlikud ka inimesele. Ka nüüd siis sellest peamisest retkest, mille pärast me üldse siiakanti olime tulnud. See oli siis atsanud puuri vulkaani otsa minek. Päev oli kehvavõitu, too oli sombune paksult pilves ja vahetevahel tibutas ka vihma, aga ega siin midagi oodata ega valida ei olnud. Hakkasime minema ja otsustasime, et lähme kahes rühmas. Esimesest lähevad sellised nooremad ja füüsiliselt tugevamad eestlased ja teises siis nagu vanemad ja mitte enam nii sitked. Ja mina, taat, nagu ma ikkagi praegu olen. Paratamatult valisin siis selle teise rihma, aga mul oli seal Itrupil kaasas mu mõlemad pojad, üks on siis väheke üle 40 aasta ja teine kolmekümneaastane ja nemad muidugi endastmõistetav. Oletatavalt valisid selle esimese rühma. Ja siis edasi läks nii et kõigepealt paatidega sinna vulkaani jalami alla nii lähedale kui saab siis paatidest maha jala astuma. Ja esimene rühm pühkis kohe kiirema sammuga minema. Meie tulime siis omas tempos rahulikumalt järele. Ja esialgu see minek oli selline, et tõus ei olnud veel väga järsk. Aga me läksime läbi sellise okasmetsa. Ja seeläbi hakkas metsa minek, ei turupil see võib-olla ikka pööraselt vaevaline, sest ta on ikka tõeline Räga, seal on nii palju mahakukkunud puid risti ja rästi ja ja igasuguseid auke ja kive ja muud. Ja kuidagi orienteerumine oli ka üsna keeruline, et me võtsime siis, et läheme ühe roomikautojälgede järgi, sest see suund paistis nagu olevat õige, mis meile vajalik. Aga need roomikauto rööpad, need seal, nad on poole meetri sügavused, nende põhjas on selline paks pori. Nii et seal Repas, s sa üldse ei kõndis, on täielik lõpp. Kõnnid nende rööbaste vahel, aga noh, seal on tohutult palju igasuguseid takistusi ja seal pead ainult turnima, kord alla pugema ja siis ületüvede ronima ja võimlema. Ja siis veel see lõunaKuriilide kõige kuulsam nuhtlus, see Saasa bambusevõsa, noh sellest ma kuskil varasemas saates rääkisin, saba hambus, niukene kääbus, bambus hästi tihe, vahel ulatub sulle puusani, vahel ulatub rinnuni, vahel on üle pea ja seal edasi liikuda, niimoodi, et sa ainult jalgadega nagu kobad. Seda rada ilma rajata ei lähe üldse. Aga kui ta see bambuse, need lehed, niuksed, lopsakad lehed on seal silmade kõrgusel, sa ei näe mitte midagi ja siis niimoodi jalgadega kobades näed läbi selle, noh, umbes nagu läbi paksu pilliroo, nii et see tee murdmine oli ikka üsna vaevaline. Ja siis niimoodi me läksime päris mitu tundi ja alles siis jõudsime metsast välja ja siis algas juba see järsem tõus. Ja nüüd paar tükki meie rühmast olid siis nüüd juba nii läbi, et ütlesid, et meie jääme siia, teeme lõkke üles ja ootame, kuni ta tagasi tuleb. Mulle tundus, et mul veel jõudu jätkub, et pressin ikka edasi. Aga siis jõudsime sellisesse lõiku, et kõigepealt läks tõus hüppeliselt järsemaks ja kõnditud oli sellises mudases noos selline kõvasti üle pean sihuke kitsas nõgu hästi sopane ja selle põhjas siis igasugused libedad kivimürakad ja poolpehkinud palgid. Ja niimoodi sa sealt siis barrikaadidel niimoodi üle turnid ja seal näos siis mul tekkis küll ühe koha peal täiesti selge arusaam, et siit edasi mitte üks samm, sest tegelikult oli ju vaja mingi jõud hoida ka veel selle jaoks, et pärast mere äärde tagasi jõuda. Ja mina ütlesin, et ma jään nüüd siia istuma ja ootama ja siis ülejäänud meie rühmast seltskonnast inimesed pressisid ikka veel natukene aega edasi, aga ega nad väga palju edasi jõudnud, kõigil oli treesti jõud otsas. Tulid tagasi, korjasime siis 11 sealt tee äärest üles. Läksime alla paatide juurde ja jõudsime telklaagrisse. Aga esimene ronijate rühm sellest me ei teadnud mitte midagi. Ja nemad jõudsid tagasi alles täiesti pimedas. Nad olid surmväsinud, nad olid üleni porised. Aga nad olid suhteliselt õnnelikud, sest nad teatasid, et nad jõudsid ikkagi selle Hatsoni puuri kraatri vallini välja. Tee oli raske näha, polnud midagi kõndist nagu siilid udus. Vahepeal olid nii väsinud, et vanem poeg ütles, et, et silmade ees täitsa virvendas, aga ikka pingutasid edasi ja jõudsidki sinna vulkaani kraatri servani. Ja just sellel hetkel, kui nad sinna üles kõige kõrgemasse kohta said, juhtus selline haruldane asi, et nagu nõiaväel haihtusid pilved nende ümbert ära ja alles nüüd nad nägid, kui kõrgele nad tegelikult olid jõudnud. Nende all oli siis ühtlane pilvekiht, maad ei olnud üldse näha ainult üks tohutu pilvevaip silmapiirini välja ja selle sees siis üksikud kõige kõrgemad tumedad vulkaani koonused. See oli ainult mõni minut, pärast seda tulid jälle pilved peale, matsid kõik, vaata kinni. Aga nendele, kes sinna välja jõudsid, sellest piisas. Sest selle mõne minuti jooksul olid nad tundnud ennast nagu jumalad. Ja mul oli väga hea meel, et vähemalt minu mõlemad pojad olid seda vaadet sealt ülevalt kraatri servalt näinud. Aga siinkohal saab tänase saateaeg otsa. See oli siis saadeid trupi ühest kõige uhkemast vulkaanist, Datsun kultuurist ja selle ümbrusest. Aga sellega saavad tegelikult otsa aga kõik need Venemaa Kaug-Ida saarte saated. Ja nüüd see järgmine saade, see toimub avaliku salvestusena. Nii et ma kutsun kõiki raadiokuulajaid selle Sahhalini ja Kuriili teemal pilte vaatama, lugusid kuulama, ise küsima ja arutama. Ja see toimub õige pea 12. veebruaril kell kuus õhtul. Ja koht, kuhu tulla, on Eesti rahvusringhäälingu uudistemaja pressiruum asub Kreutzwaldi 14. Nii et kohtume seal kolmapäeval, 12. veebruaril kell kuus õhtul.
