Me oleme siin oma rännusaadetes, seiklemas Kanadas ja eelmises saates jagatud muljeid suurimast linnast, seal Torontost ja kõige kuulsamast kannataja joast Niagara joast, mida nad küll jagavad Ühendriikidega. Aga täna tahan ma kirjeldada selle meie väga pikka kanade reisi järgmist osa. Ja see algas juba 2000 kilomeetrit Torontost lääne pool seal Calgary linnas. Võib-olla kuulajale tuleb esmalt Calgariga seoses olümpiamängud ja tõesti seal neid peeti 1988. aastal ja meie mees Allar Levandi sall seal isegi medali. Aga selles Calgary saan veel palju muudki huvitavat ja sellest ma siin saates siis räägin sealt Calgary linnast, me läksime juba loodusesse ja tõusime väga uhketesse mägedesse. See oli siis kaljumägede algus ja seal asub niisugune suur looduskaitseala, mille nimeks on Panfi rahvuspark. Ja selles Panfi rahvuspargis mesis tiirutasime päris pikalt ringi, vaatasime mitmeid põnevaid paiku ja siin saate lõpuosas ma siis räägin sellest, mida seal enda jaoks avastatud. Nõnda algab siis üks laul, mille nimeks on üle kaljumägede ja kus bändi saatel laulab selline muusik nagu Clifton hiks. Kui tähele panite neid sõnu, siis see on ikka tõeline rännumehe laul, et kõndisin üle kaljumägede miile ja miile ja igatsen tagasi koju ja nii edasi. No see laul kõlab justkui ehtne Ameerika rahvalaul, aga tegelikult on sellel autor täiesti olemas. Autoriks oli väga legendaarne bandžomängija ja laulik pluss Ko hulk komp, tema elas küll Ameerika Ühendriikides ja seerusko hulk pani selle viisi kokku tegelikult erinevatest Ameerika rahvalike laulude motiividest. Aga tänase saate jaoks sobib väga hästi laulu pealkiri üle kaljumägede ja sinna me ka saate. Teises osas jõuame aga kõigepealt sisse. Calgary Calgary asub tegelikult tohutu suurel tasandikul, seal juba, ütleme rohkem Kanada lääneosas ja see tasandik on ikka pööraste mõõtmetega. Lahendan selle läbimõõt nii tuhatkond kilomeetritega põhjast lõunasse veel lausa mitu 1000 kilomeetrite tegelikult Kanadasse jääb selle tasandiku põhjaosa ja geograafid nimetavad seda hiigeltasandiku siis põhja-ameerika suureks tasandikuks ja tegelikult see on siis seesama legendaarne Ameerika preeria, kus kunagi liikus ringi tohutud piisonikarjad ja elasid indiaanlased, kes nendele piisanitele jahti pidasid. Aga siis juba üle 100 aasta tagasi hakkasid siia jõudma esimesed valged kolonistid ja need hakkasid siis seda siinset elu päris pea peale pöörama. Piisonikarjad hävitati, indiaanlased aeti vägisi reservaatides ja preeria Läti põllu ja karjamaadeks aga kõigest, et nüüd järjekorras, selles mõttes oli meie seal Calgarys oleku esimene koht väga sobiv. Sest me läksime sellesse paika, kust kunagi ammuse linn alguse oli saanud. Seal oli siis kunagi olnud Calgary Fort ehk Calgary kindlus, praegu me seal mitte mingit kindlasti näinud oli küll üks kena küngas, mille servades olid kaks jõeharu ja künkanõlvad olid lagedad, aka künka otsas oli kivist majadekobar selle ümber kena park ja seal majade kobaras. Praegusel ajal on siis muuseum ja söögikohad ja poekesed kõik mõeldud turistidele. Aga muuseum on päris rikas, palju ajaloolist infot ja sealt sai siis ka nagu enda jaoks selgeks, mismoodi see Calgary algus kunagi oli. Need olid siis need kauged ajad seal 19. sajandil, kui siia hakkasid jõudma esimesed valged kolonistid. Enne seda oli seesama paik, kuhu hiljem see fort rajada. D väga tähtis koht kohalikele indiaani rahvastele. Juba sajandeid olid nad siia kogunenud teatud ajal aastast ja plasid siin omavahel, tulid maad ja vett mööda, igaüks tõi midagi kohale ja siin siis kaubeldi ja suheldi, nii et seal oli niisugune traditsiooniline kogunemispaik nende jaoks. Aga nüüd, kui tulid need esimesed valged, siis nende hulgas oli päris palju, noh, ütleme mitte kõige paremat sorti inimesi. Väga tihti selliseid karme ja hoolimatud tüüp päev, kes ei löönud risti ette millegi eest ja seal algas siis niisugune väga rahutu aeg, röövlijõugud rüüstasid, indiaanikülasid, tülitsesid omavahel ja nii edasi, püssid paukusid, inimelu ei maksnud midagi ja Kanada valitsus siis ühel päeval otsustas, et nüüd on mõõt täis, samamoodi seal enam jätkuda ei saa ja seal metsikus Läänes tuleb kord majja lüüa. Ja siis lõigi valitsus niisuguse eriüksuse, millele ta pani imeks Kanada kirde ratsapolitsei. Ja see oli siis niisugune üksus, kuhu võeti 150 noort, hästi väljaõpetatud hakkajat meest ja anti neile täisvarustus. Siis hobused, mundrid, relvad, kõik muu ja öeldi, et nüüd ratsutajate sinna praeguse Calgary asukohta sel ajal oli siin ainult preeria. Aga kui nad teele asusid, siis oli ikka väga tõsine väljakutse, sest Nemad hakkasid minema sealt suure järvistu kandist ehk siis Kanada idaosast. Aga välja pidid jõudma Kanada lääneosasse siis ratsateekond ligikaudu 1000 kilomeetrit, läbialade, mille kohta polnud olemas korralikke kaarte, mille kohta keegi ei teadnud, mis seal ees ootab. Noh, võite siis arvata, et sellest kujunes neil siis selline väga pöörane ja katsumusterohke ratsaretk. Teekond meenutas igati mõnda Metsiku Lääne seiklusfilmi ja hiljem ongi sellest retkest päris mitu mängufilmi vännatus. Aga noh, see Kanada kirde ratsapolitsei jõudis ikkagi siia kohale ja esimene asi, mis nad kohale jõudes hakkasid tegema, Nad hakkasid ehitama. 1875 aastal oli see fort siis valmis niisugune klassikaline palkidest Metsiku Lääne fort, nagu neid vahel ikka Metsiku Lääne filmides näidatakse. Ja siin muuseumis, kus me ka vaatasime, oli näha päris toredaid pilte, millised need Kanada kirde ratsapolitsei mehed siis välja nägid, no sirged uhked poisid istumas, ratsude seljas, laia ärelised kaabel peas, punased mundrid seljas, püssid käeulatuses ja neil oli ikka väga palju erinevaid rolle ja ülesandeid siin täita. Neid oli noh, põhiliselt kolm. Esiteks pidin tulema siis nagu korravalvurid. Teiseks, kui vaja, siis moodustama kiiresti sellise jõulise sõjaväeüksuse mõne röövlijõugu vastu. Aga kolmandaks, mis oli veel kõige tähtsam, oli see, et nad pidid olema pidevalt läbirääkijad ja diplomaadid siis nende indiaani hõimude ja valgete vahel pidama häid suhteid kohalike indiaani pealikega, kes sel ajal olid ikkagi veel vägagi mõjuvõimsad ja suutsid oma sõdalasi ohjes hoida, kui oli vaja. Ja muidugi vahel laastasid nad kas siis vastu nendele kohalikele röövlijõukudel ajasid neile niukse hirmu nahka, et need ei julgenudki enam oma kuritegusid edasi teha. Ja Peab ütlema, et see ratsapolitsei sai täitsa hästi hakkama, nad olid väga austatud siin ümbruskonnas ja, ja neist peeti lugu. Aga siis 19. sajandi viimasel veerandil oli neil tegelikult veel üks ülesanne. Ja see oli nüüd seotud sellega, et läbi Kanada ju rajati ühte hiigelpikka, raud teed. No sellest ma rääkisin siin üleeelmises saates raudtee pidi tulemas idast läände kuni vaikse ookeanini välja ja ta pidi minema kasid praeguse Calgary aladelt läbi ja Kanada kirde ratsapolitsei pidi siis turvama ka seda raudtee ehitust. Ja sellega nad said ka päris hästi hakkama, aga kui see raudtee oli valmis, loodi juba Calgary raudteejaam. Siis hakkas siia voorima tohutul hulgal vaeseid farmerid sealt ida poolt kelle kõige suuremaks unistuseks oli rantšo keset preerijat. Neid tuli tohutult palju, nii et juba mõne aastakümnega oli Kanada preeria nende farmeri peredega asustatud. Ja siis samal ajal muidugi see raudteejaama ümbruse asula hakkas tohutu kiirusega muutuma täiesti selliseks linnaks. Ja mis sai siis õieti ajaloos siis sellest kirde ratsapolitseist? Nemad muutusid ajaloo jooksul mitu korda päris ärase liine kadunudki ja viimaks kujunes sellest niisugune väga võimas organisatsioon, mille nimeks sai Kanada ratsapolitsei ja see kannata ratsapolitsei tegutseb tegelikult Kanadast siiamaani. See on teiste sõnadega tegelikult kanada politseis ehk riiklikud korravalvurid. Hobuseid meil enam ei ole, aga nimeks on ikka ratsapolitsei. Aga kui me nüüd siin Calgary kandis olime, siis pärast seda forti läksime juba järgmisse kohta, mis ka ajalooliselt oli nagu järgmine aste sellele linna ajaloole. Nimelt see oli siis Calgary hiigelsuur rodeo ja jäähokivõistluste hall noa, niisugune igavene suur katusega areen. Ja see on siis seotud sellega, et kui sa Calgary oli juba saanud väga tähtsaks niisuguses karjakasvatajate ja põllupidajate keskuseks siis hakati siin pidama karjaajajate võistlusi ja festivale, no igasugused rodeo, vadja karjaajamised ja muud asjad. Ja see sai meeletult populaarseks, nii et ta tõusis järgmiste aastakümnetega lausa kogu kanada ja Ameerika Ühendriikide kõige suuremaks rodeopaigaks. Esimene niisugune võistlus peeti siin juba 1886 aga ta kasvas iga aastaga ja siis kuskil seal 1950.-te paiku ehitati sisse hiigelareen millel katus peal, kus all sai siis pidada erinevaid võistlusi, muide ka hokivõistlusi, sest viiekümnendatel oli ju Kanada hokimeeskond tõusnud maailma tippude hulka. Ja siis, kui siin peeti neid hokiturniire, siis kogunes siia ka kokku tohutu hulgal rahvast. Nii et, et sellest kohast sai siis üks niisugune festivalide ja suurvõistluste keskus. Ja mingitel aegadel peeti seal mitu korda aastas niisugusi, vägevaid rong, käike ja igasuguseid laatu ja kontserte ja muid sajad ja tuhanded inimesed. Ja selle tõttu selle areeni ümber tekkis terve omamoodi linnak. Kui meie nüüd parajasti seal olime, siis oli seal päris vaikne, ühtegi sündmust parajasti toimunud, aga ikka oli huvitav seal ringi kõndida, seal oli hästi palju selliseid vesterni stiilis puuehitisi kus oli siis peale maalitud niisugused indiaanlased ja ratsanikud ja muud niisugust Lääne klassikalist motiivi ja seal oli ka väljakuid, kus oli toredaid skulptuure, eriti jäi meelde üks selline, kus kolm perutavat hobust nagu kihutavad, niisugune pronksist skulptuur ja ühe sellise hobuse seljas oli veel niisugune rodeo võistleja kaabu oli tal uljalt käes, aga ise püsis vaevu sadulas ja see kõik oli seal siis nagu väga suurelt ja uhkelt niimoodi skulptorina kujutatud. Ja meie giid, kes seal oli, tema rääkis siis niisugust juttu, et praeguseks on see kuulus Calgary võistluste ja festivalide kuldaeg juba möödas. Nüüd käib osavõtjaid ja publikuid siin vähem, kui oli varem ja uue aja tunnuseks on ka see, et aina kõvemini kuuldub loomakaitsjate hääle käes siis nagu kritiseerivad üldse seda hobustega võistlemist ja rodeo Te ütlevad, et see on barbaarne tegevus, hobuste piinamine, näed, see tuleb üleüldse ära lõpetada. Nii et siin vist paremad ajad on möödas. Aga need paremad ajad oleks ka muidu mööda läinud, sellepärast et Calgary ümbruse rahvas hakkas elatuma teistsugusel viisil. Enam ei olnud see, ütleme, karjapidamine ja põllundus kõige tähtsam. Kes ja selle asemel tulid mitmesugused tööstus ja teenindusharud ja tööstusharudest omakorda kindlasti just naftatööstus ja naftatööstus algusega päris ammu juba kuskil 20. sajandi alguses, kui Calgarist veidi lõuna pool leiti esimehed, naftat ja gaasivarud, aga siis pärast teist maailmasõda sai see ikka väga suure hoo sisse sealne naftatööstus sest siis hakkad tee tootma naftat naftaliivaväljadelt ja need asuvad sealt Calgarist juba mõnisada kilomeetrit hoopis põhja pool. Ja need naftaliivavarud olid geoloogidele juba mitu aastakümmet teada, oli ka teada, et need on lausa suurimad kogu maailmas aga algul ei osatud seda kuidagi kasutada, et noh, et kuidas sa sellest liivast selle naftaga saad, nii et sellel ka mingit mõtet on. Aga nüüd siis jah, pärast teist maailmasõda need tehnoloogiat leiutati ja hakati siis seda naftat ja gaasi seal tootma. Ja noh, see tohutu naftaliivade väliselt Calgarist mõnisada kilomeetrit põhja pool, see tõi muidugi seal kohapeal koosa täieliku looduse katastroofi aga kogu ümbruskonnale muidugi inimestele jälle niisuguse majandusliku õitsengu ja selle naftabuumi najal laianis Calgary linn siis enam-vähem juba niisuguseks, nagu ta praegusel ajal on ja me läksimegi järgmiseks siis sinna südalinna tiirutasime seal natukene ringi, noh, seal on hästi palju pilvelõhkujaid ja ta näeb peaaegu sama uhke välja nagu Toronto südalinna pilvelõhkujate kvartal. Aga ma ütleksin isegi noh, oma muljete järgi, need Calgary pilvelõhkujad on kuidagi värvilisemad ja mitmekesisemad minu meelest kui seal Torontos. Aga noh, ega ma mingi pilvelõhkujate fänn ei ole ja kui me sealt kesklinna kõrgete majade vahelt välja saime, siis pigem hingasin kergendatult. Ja siis sõitsime veel ringi. Aga siis ma sain nagu selle selgeks, et et huvitav on selle Calgary puhul see, et see südalinn on küll uhke, aga ta on suhteliselt nagu omaette ja kogu see linn, no ta on ikka praegu, miljonilinn on valgunud hästi suurele alale laiali. Nii et kui sa neid erinevaid linnaosasid, seal otsid, siis seal võid täitsa eksi minna. Eriti ka sellepärast, et pidevalt teedeehitused käivad. Meie olime seal ka parajasti, kui mingi tee ümberehitus käis, tahtsime veel minna ikka kindlasti vaatama neid 1988. aasta taliolümpiamängude ehitisi, aga teed olid muutunud, mõned teed olid kinni, kirjutasime, tiirutasime, aeg sai lihtsalt otsa ja pidimegi Calgarist ära sõitma, sest meie ööbimispaik oli ikkagi linnast väljas. Ja see oli õieti siis juba seal kaljumägedes, nii et hakkasime siis kalja mägedesse tõusma ja noh, väga kiiresti sealt linna järel algasid juba need eelmäed. Ja siis algas juba see tõus bussiga mööda teed aina kõrgemale ja oli huvitav vaadata, kui järsku muutus kogu see maastik ja mitte ainult maastik. Ilm. Nii et algul sellised tasased, metsata alad ja siis juba sellise tiheda metsaga kaetud mäed. Ja samal ajal ilm kardinaalselt muutus. Et seal all oli ikkagi selline mõnus sügisilm, aga nüüd siin üleval hakkas sadama lund. No see oli ikka sellepärast, et tõusime aina kõrgemale. Ja siis, kui me jõudsime siin ööbimispaika, see oli meil seal Manfi linnakeses. No seal oli täitsa niisugune tunne, et oledki sattunud talvesse, et kõik need puud ja ja mäenõlvad olid kaetud sellise nagu tuhksuhkruga niukesed peaaegu nagu kaunid jõulupildid, no temperatuuri pold suurt ollagi ikka kuskil nulli ringis. Aga just see lume nägemine tekitas kohe niuksed tunded. Nüüd oleme sattunud ühest aastaajast teise, ehkki oli ju alles septembri esimene. Selles kaljumägede laulu osas oli nüüd kuulda, see ikka rännumehe laul päris ei olnud, see on pigem niisugune ikka niukene, vanaaegse ballaadi moodi laul, kus siis räägitakse, päris süngeid, juhtumeid ja igatsusi. Aga tegelikult selle laulu kõla mulle kangesti meeldib, võib-olla sellepärast, et bandžol seal nii ilusasti mängib, ma ise omal ajal ka seda pilli natukene näppinud, aga nüüd järgmisel hommikul seal Panfi linnas tegime siis väikse tiiru seal ka linna peal. Jalutasime seal, noh, väga selline nunnu linna siukene üsna pisikene, enamasti väikesed majad, palju selliseid vanad puumaju ja elanikke praegusel ajal kuskil 8000 ringis. Noh ikka selline puhas turistilinn, kust on hea alustada siis matku nii suvel kui talvel, aga meie võtsime siis jälle oma matkabussiga ette niisuguse Panfi rahvuspargiga tutvumise pansi rahvuspark on tegelikult kõige vanempark kogu Kanadas loodud juba üle-eelmise sajandi lõpus. Nendega auväärne park ja teistpidi ka päris suur pindala 6600 ruutkilomeetrit, noh, mõtleme meie Eesti suurima Lahemaa peale siis lahemast peaaegu 10 korda suurem on see Panfi park, niiet seal ikka on, mida vaadata. Ja väga ilusad paigad, esimesed jäävad alati kõige rohkem meelde, esimene. Irw oli näiteks niisugune. Selle nimi oli, mine vanka, mis siis kohaliku indiaani rahvakeeles tähendas hingedevett. Ja selle hingede v nagu lugu oli siis selline, et indiaanlased uskusid, et selles järves elavad niuksed vaimolendid, kes on pooleldi kalad ja pooleldi inimesed ja kui ma ise seal kaldal seisin. Väga kerge oli selle indiaani veendumusega nõustuda, väga niisugune salapärane järv. Ümberringi mäed metsaga kaetud Järvisenikune, hästi piklik sopiline ja vesi, niisugune sinine ja põhjatu. Ja sealsamas järve ääres sattusime ka esimestele metsloomadele seal rahvuspargis. Ja need olid ka väga põnevad, nimelt lihtsalt tee ääres kuskil 50 meetri peal puude vahel lesisid kaks sellist olendid, noh suuremat ikka kui meie ütleme, metskits, võib-olla väikse hirvemõõtu, aga nimeks oli neil ikkagi lumelambad. Need siuksed, pruuni värvi, uhked elukad, seal nad lihtsalt pikutasid rahulikult, ühel olid sarved, teisel ei olnud, noh, see arvetega oli siis isasloom. Kas arved olid hästi suured, tahapoole kaardus ja nad nagu olid päris usaldavad, nii et sealt 50 meetri pealt sai nüüd rahulikult passida ja ka pildistada härranud ei läinud, jäidki sinna lesima. Minu jaoks ei olnud see küll esimene kohtumine lumelammastega, ma olin neid näinud seal Ühendriikide poolel Yellowstone'i rahvuspargis, aga Kanadas nägin tõesti esimest korda ja sealt edasi läksime juba väga paljudesse orgudesse ja mägedesse ja tegime selliseid matkaradu seal läbi. Ja võib-olla üks nendest meeldejäävatest asjadest sellest tahaks rääkida. See oli siis siukse järve ääres, mille nimi oli Louisi järv. Niisugune helesinine, ütleme, liustiku sulavetest tekkinud järv ja selle kaldal ilmatu imelik ehitis, selline väga kolossaalne ehitus. Seitse korrust, kaarduvad tiivad ja niuksed tornikesed. Ja kõik see niisuguse järve ääres keset tsi, mägesid, kus erilist asustust ei ole väga imelik, vaatasime selle hotelli ukse kohal siis mis ta nimi on, selle nimi oli Shatu Lake Louis hotell. Ja läksime sealt uksest sisse, niuksed, ilusad võimsad klaasuksed ja sattusime väga suurejooneliselt ruumidesse, noh niuksed väga avarad vestibüüli, laiad trepid, sambad, rõdud, kaarduvad aknad, kust igas suunas paistab siis maaliline loodus seal ümberringi. Et täitsa niisugune tunne, et polegi hotell, vaid on mingisugune loss. Aga seal hotellis seintel oli siis ka neid seletusi selle hotelli ajaloo kohta. Ja see oli ka päris põnev lugeda. Nii see lugu oli siis umbes midagi sellist lühidalt. Kõik sai alguse 1882. aastal. See oli siis see aeg, kui siit parajasti ehitati seda raudteed mööda. Ja selle raud töötajate seas oli üks tõsine loodusesõber, kelle nimi oli Tom Wilson. Tom Wilsonile meeldis hirmsasti kolada, looduses jahti pidada. Niisugune täiesti andunud loodusemees ja siis eksinud Jani teejuht tõi tuhandeid 882. aastal ta siia kohta ja talle hakkas paik tohutult meeldima. Ja kuna tal oli ka palju sõpru, kellele samuti meeldis looduses kolada siis ta otsustas, et Ta laseb siia ehitada sellise onni kus siis väike seltskond saaks mõnikord ööbida ja ehitatigi ja see oli väga populaarne. Paraku seitsme aasta pärast põles maani maha, aga selleks ajaks oli juba tekkinud nii palju selliseid loodusesõpru sinnakanti, nüüd ehitati sinna juba päris suur niisugune ühekordne puuhoone ja selle nimeks pandi siis Louisi järve mägimaja. Ja no siis oli juba see kanada raudtee täiesti valmis. Ja nüüd sedamööda hakkas tulema selliseid loodusehuvilisi, ütleme, reisihuvilisi juba väga kaugetest paikadest, mitte ainult Kanada teisest otsast, vaid ka näiteks Ameerika ühendriikidest ja isegi Euroopast. Ja see oli ju see aeg 19. sajandi lõpp, 20. algus, kui niisugusi lõbureise loodusesse said endale lubada ainult väga varakad inimesed ja sellepärast hakati nüüd seda Louisi järve mägimaja niimoodi järk-järgult tegema aina suuremaks ja nooblimaks. Ja siis kuskil sadakond aastat tagasi valmis esimest korda niisugune valgetest kividest mitmekorruseline peen hotell, mis natukene meenuta seda praegust, kuigi ta oli palju väiksem. Ja siis, kui tal juba oli selline uhke välimus, siis muidugi otsustati, et tal peab olema ka vastav nimi saigi selle nime, mis tal praegu sn, Jon, see Shatu lõik Luis hotel. Ja noh, satuse ju tuleb prantsuse keelest tähendab õieti ju lossi. Jaa, lossitaolisena ta ongi mõeldud, tegutseb edukalt siiamaani, vaatasin ka hindasid, kui ma seal juba olin. Et noh, olid küll üsna callida, aga mitte päris üle mõistuse mingi tuba üheks ööks kuskil paarsada eurot, et aga võib väljaspool hooaega vahel saad isegi vaata et 100 euroga. Ja Tahtjaid sinna jätkub aasta ringi juba kas või sellepärast, et ta asub nii kauni koha peal ja et tal on nii väärikas ajalugu. Aga nüüd sealt läksime edasi veel väga paljudesse kohtadesse ka Eesti rääkida, nagu ühest veel jõuan, see on üks niisugune mägi, selle mäe nimi on väävli mägis ja see tuleb sellest, et selle hiigelsuure mäe jalamil on mõned väävlirikkad, kuumad allikad. Nende juurde me ei läinud. Läksime kohesele, väävlimäed puhub ja sinna tõusta oli väga lihtne, nagu see praegusel ajal vahel ikkagi on tsiviliseeritud paikades, et sinna viis üles niisugune gondel gondliga sõidad. Järsk tõus. Ja see oli ka huvitav see tõus, kuigi ta oli hästi mugav ja noh, nii-öelda turistlik, aga ikkagi sealt vaatad alla, näed enda all siis neid kuusemetsa puude teravaid tippe. Noh, sellised just sellised põhjamaised, Kuuse võrad, niuksed küünla moodi, noh nii nagu meil seal Põhja-Soomes ja Põhja-Skandinaavias kõik need ülepuistatud sellise õrna lumekihiga. Ja see kuuseliik oli minu jaoks ka huvitav, sest selle nimi on nüüd Engel manni kuusk, hingermanni kuusk on, on siin banki rahvust pargis kõige tüüpilisem kuuseliik. Aga noh, meil Eestis üldse Euroopas saab teda näha ainult parkides. Ja nüüd, kui me sinna üles saime ja 13 väljastas ja siis oli kohe selge, et mitte midagi ei näe, sellepärast et olime sattunud pilvesse. Pilved olid madalam, ümberringi niukene udu moodi ollus, aga ma ei andnud alla ja, ja seal mäe tipus oli siis niisugune turistiehitis niisugune päris kõrge neljakorruseline. Mõtlesin, et ma ikka tõusen veel sedamööda ka nii kõrgele, kui annad ja seal siis neljanda korrusega katuseni sai välja minna, täitsa seal oli sihuke lamekatus seal ümberringi reelingud mõeldudki nagu ümbruse vaata vaatamiseks. Ja siis ma lihtsalt jäin sinna kannatlikult ootama, kui tekib mingi vahe nendes pilvedes. Ja kui kannad tuli, siis korraks tuligi. Ja see oli siis täitsa niisugune unenäoline vaade, et jalge all on ainult udu või noh, see pilvekiht. Ja sellest väljas siis sellised lumised mäed ja kõige lähemal mõne kilomeetri kaugusel lausa nisugune nagu omaette mäeahelik. Aga tegelikult see ei olnud mäeahelik, selle üks mäki, selle nimi, ma olin selle juba enne välja uurinud, pidi olema Randli mägi, noh, see euroopalik nimi, indiaanlased nimetasid seda mäge magavaks piisonics. Mingis mõttes, kui te kujutate ette ühte piisonid, kelle pikkus on 12 kilomeetrit ja kõrgus kolm kilomeetrit siis vot selline magav piison, see seal nüüd oli, mis udust välja ulatus ja, ja selle selle harja kohal käis siis väga eriline valguse mäng, päike piilus aeg-ajalt pilvepragudest välja. Lumised kaljud lõid sätendama, valgus muutus iga sekundiga kogu aeg. Paar minutit sain vaadata, siis oli see kadunud nagu poleks olnudki. Aga see oli tõesti vast kõige meeldejäävam mäetipp seal Panfi rahvuspargis, aga sealt edasi läksime veel mingitele radadele ja kõik oli väga põnev. Õhtu jõudis kätte varem kui tahtsime ja siis lõpuks pidime ikkagi tagasi pöörduma sinna oma Panfi linnakesse. Aga nüüd saab tänane saade otsa saate meie pika reisi sellest osast, kus me jõudsime Calgarisse ja kaljumägedesse ja järgmine saade on siis järgmine lõik, kes sellest meie pikast Kanada reisist, kus me siis tõusime veelgi kõrgemale sinna kaljumägedesse ja sõitsime seal mingisuguse imelise lumebussiga otse liustikele ja tegime muid trikke.
