Tere, me oleme siin rännusarjas parajasti Kanadas rändamas ja viimastes saadetes oleme olnud seal koordilieeride mäestikus. Eelmises saates jõudsime seal mägedes Briti Columbia provintsis on see kõige läänepoolsem provints seal Vaikse ookeani ääres. Ja just seal saate lõpus jõudsime ka Kanglupsi linna, eks, aga kummalise nimega paik ja ka loodus on seal väga teistsugune. Ümbrus meenutab veidikene Nevada poolkõrbemaastiku, kuigi ise asub Põhjamaades, Kanadas. Aga tänases saates läheme nüüd sealt kannupsist ikka edasi lääne poole. Ületame kõige viimase aheliku seal koordilieerides, selle nimi on rannikuahelik. Jõuame viimaks välja Vaikse ookeanirand. Siin kuuldus nüüd ühe laulu algus, selle laulu nimeks on kanjoni tuul ja lauljaks on luu Hopkins. Hopkins on ise selle laulu kirjutanud, taga elab muide praegu sealsamas Kanada Briti Columbias ja selle laulu kirjutas ta 2003. aastal ja see on niisugune õige pikk ballaad ja selle sisu on siis selle raudtee vaatamine läbi koordileeride just nimelt ühes paigas sääseri kanjoni orus. No selle legendaarse raudtee ehitamisest tulen ma eelmistes saadetes ju veidikene ka rääkinud. Ja nüüdse Fräzeri kanjon oli nendele ehitajad teleüks kõige raskemaid pähkleid üldse. Sest see maastik on seal täiesti pöörane, pead pööritavalt sügavad kuristikud, kaelamurdvat kõrged kaljuseinad ja kõigest sellest tuleb siis see raudteetrass läbi saada. See oli väga-väga raske, aga toime nad sellega tulid. Ja kui meie need sinna rannikuaheliku mägedesse jõudsime, siis kõige esimene peatus oligi sealsamas fraseri kanjonis. Noh, ja nii kui me sinna saime, need vaated olid noh, nii hinge matvad, et pidasime bussi selles väikses parkimiskohas kinni ja ronisime bussist maha ja vaatasime natukene pikemalt ringi ja ma püüan nüüd seda siis kirjeldada, mida me seal nägime. No see oli umbes niimoodi, et see maantee, kus me nüüd ise olime asus, võiks öelda kaljukarniisi kaljukarniis oli ikkagi päris lai, piisavalt lai, et sinna mahtus ära kaherealine maantee. Aga karniis selles mõttes, et ühel pool maanteeküljel tõusis peaaegu püstloodis üles kaljusein ja teisel pool küljel laskus jällegi alla tohutult järsk järsak ja selle järsaku põhjas, ehk siis kanjoni põhjas voolas üks päris suur jõgi sinine ja vahutav soli fraseri jõgi. Ja nüüd sellest jõest teisel pool kalda peal rööbiti jõega jooksis raudtee ja sealt raudteetammi tagant algas siis otsekohe jällegi samasugune peaaegu püstloodis kaljusein nagu meie poolelt. Aga see kanjon oli tõesti pööraselt sügav. Nii et kui me siin nüüd vaatasime sinna alla, siis suur Grazeri jõgi paistis nagu tillukene oja ja see raud. D see oli täitsa nagu mingisugune mänguraudtee. Seisime seal vahtisime ja siis korraga tuliselt raudtee kurvi tagant välja üks vedur, siis tuli teine vedur, kaks vedurit üksteise küljes, nende järel. Kas tulema tohutu pikas Rodus vaguneid, täiesti lõputus, Rodus, selle kaubarong, kindlasti seal osa vaguneid olid sellised tsisternid, seal veeti võib-olla naftat või õli või midagi taolist. Noh, ja teised enamik olid siis konteinervagunid seal sees võis olla mis tahes. Ja kui me seal niimoodi seda rongi nägime, siis mõtlesime niimoodi, et teeme niisuguse võistlused, et loeme, kui igaüks omaette, palju neid vaguneid saame pärast, igaüks ütleb ja siis saame umbes ka teada, mis tegelik vagunite arvu umbes oli, nii me tegimegi. Ja kui rong oli möödas, igaks ütles ütleme, ühe kahe vaguni võrrase vagunite arv erinevatel lugejatel küll kõikus, aga noh, keskmine oli niimoodi 150 vagunit. Kui mõelda nüüd, et siin Eesti raudteel murrab üks selline 150 vaguniga rong, noh siis oleks ikka täitsa ime. Ja tegelikult seda ülipikka rongi vedasid kokku viis vedurit, kaks sallid ees, Kakserilt taga ja üks oli veel keskel ka. Ja ometi roomas rong seal väga aeglaselt, täitsa teosammul silma järgi hinnates, võib-olla oli see kiirus seal noh, kõige rohkem 20 kilomeetrit tunnis ja meil oli seal siis meie giid Brigitta. Ja tema ütles, et sellised need rongid siin mägedes just ongi. Kaubarongid on hästi pikad ja kulgevad hästi aeglaselt. Aga ometi tasub rongidega seda kaupasid vedada, sest see tuleb odavam kui autodega. Autodega veetakse ka siit üle mägede päris palju igasugukaup, papp aga mõned kaubad, noh, näiteks nagu õli või puit või kivisüsi. Neid tasub igal juhul rongiga paremini vedada kui autoga. Ja Brigita rääkis ka Kanada insenerid olid pakkunud niisuguse võimaluse, et selle raudtee trassi võiks ju laiemaks teha. Et oleks praegu on seal ainult üks rööpapaar, et oleks kaks rööpapaari, siis oleks palju rohkem ronge liikumas. Ja siis kui löödi kokku, et kui palju see siin niisuguste kõrgete kaljude vahel tee laiendamine maksma läheb siis pidžet tooli täiesti kosmiline. No lihtsalt ei tasu laiendada ja niimoodi need rongid veerevad siin ikka vanaviisi hästi aeglaselt edasi. Ja Brigitta rääkis ka seda, et mõnikord võib siin näha turistironge küll väga harva, aga vahel ikka. Ja need on niisugused väga luksuslike vagunitega hästi avarate akendega. Ja seal on siis ka väga mugav sõita, et päeva jooksul antakse mitu korda häid sööke ja jooke ja saab sealt avaratest akendest kogu aeg siis nautida neid mööda libisevad mägimaastikke ja kui see rong seal vanal raudteetammil sõidab, siis ta pidi ka päris niimoodi õudsuma sesse tamm on lihtsalt nii vana aga õhtuks on siis alati ette nähtud jõuda mingisugusesse linnakesse, seal jääb rong kohe päriselt seisma terveks ööks. Turistid pannakse õdusatesse hotellidesse magama järgmisel hommikul, siis lähevad edasi. Ja noh, selline vanaaegsel viisil rongiga reisimine pidi olema võrdlemisi kallis, aga pidi siiski olema piisavalt populaarne, sest ta on retrostiil niukene, väärikas, vanaaegne, reisimise stiil, nii et, et tahtjaid jätkub ja igal aastal selliseid ronge siin pidigi liikuma. Aga kui me saime nüüd seda raudteed seal ülevalt kõrgelt piisavalt kaua vahitas, siis hakkasime minema mööda maantee äärt tagasi sinna bussi juurde ja siis sattusime sellisele kohale, kus tee ääres oli väike valge rist, selle peal lilledest pärg ja valgeristi ees niisugune tume mälestuskivi, kus oli midagi peale kirjutatud. Jäime seisma, lugesime, et mis sinna sisse on kirjutatud. Seal oli siis kirjutatud umbes nii, et 2010. aastal, teisel juulil kell kuus, 15 hommikul sai siin surma üks veoautojuht, kelle nimi oli Ervin torgsem. Ja see juhtus niimoodi, et kui ta siit oma hästi suure rekkaga läbi oli sõitmas, siis sealt ülevalt kaljuseinad pudenes alla, eks silmad suur kaljurahn ja täpselt kabiini peale, nii et mees sai silmapilk surma ja see rekka ei kukkunud ka kuristiku lihtsalt sinnasamasse tee äärde niimoodi seisma. Ja sellele samale kivile oli siis kirjutatud, et, et sellest õnnetusest õpiti nii palju, et pärast seda teedeehitajad panid siia kaljuseinale mitmetesse paikadesse sellise võrgu tugeva vastupidava metallvõrgu mis võtab siis nagu rahnudel hoo maha, et nad ei saa niimoodi ühe hooga alla sadada, jäävad sinna võrku lihtsalt kinni Dilbendama. Ja nüüd, kui me läksime juba päris sinna bussi juurde, siis me nägime seal, tee ääres oli üks mees ja midagi ta seal tekki läksime uudistama, et mis ta seal teeb. Ta lennutas drooni parajasti seal fraseri kanjoni kohal ja siis me olime uudishimulikud, küsisime, et mis ta siin teeb, ütles, et ta teeb oma igapäevast tööd. Et on ehitusinsener ja tema tööks on kontrollida siin selle kanjoni turvalisust. Nii et otsib iga päev kaljuseintel selliseid varisemisohtlikke kohti ja kui leiab mõne sellise pannakse kohe liiklus seisma, kutsutakse kiiresti kohale ehitusbrigaad ja need siis likvideerivad selle ohu, enne, kui see üldse see varing sealt ülevalt alla tulla jõuabki. Et praegusel ajal käib, sisin laseri orus niimoodi. Ja kui ma nüüd püüdsin natukene ette kujutada, et mis seis oli siin üle 100 aasta tagasi, kui siia seda esimest raudtee rajati oli ikka täielik, põrgulik töö. Ja päris mitmed töölised said seda ehitades siin kanjonis. Siin kuuldus vahepalaks jälle üks jupp sellest Blu Hopkinsi kantri ballaadist. Seal on ju pühendatud just laseri kannionile ja nendele teedeehitajatele ja refräänis rõhutatakse, tuuled, mis selles kandmis puhuvad, on ohtlikud. Edasi läheb see refrään veel niimoodi. Kanjoni serval on passimas saatan ise. Ja noh, eks laulu meloodia ja niisugune meeleolu on ka selline karm ja, ja mehine. Aga nüüd siit kanjonist me sõitsime edasi ja jõudsime siis mõne aja pärast ühte külasse, mille nimeks oli cache krik. No eesti keeles siis võiks tõlkida vist nagu sularahaoja või midagi sellist. Ja seal selles külas me tegime peatuse, hüppasime seal kohalikus kohvikus tassi kohvi. Küla ise oli selline väike, seal kohviku seinal olid mõned sellised pildid ja lood selle küla ajaloost ja need olid väga põnevad. Sealt siis selgus, et see küla hakkas suuremaks kasvama siis, kui siit lähedalt rajati mööda üks raudteeharusid. See oli siis tegelikult üks haru sellest pearaud, sest mis sealt Razeri orust läbi läks, aga see raudtee haru tõi siia külasse uue elu sisse. Aga tegelikult, nagu sealt lugeda oli, oli see küla juba enne raudtee rajamist siin olemas. Ja miks ta sinna kunagi tekkis. Selleks oli olnud üks niisugune ajalooline periood, mida nimetatakse praegu fraaseri kanjoni kulla palavikuks. See oli siis mingi aasta 1858 ja noh, nagu kulla Paavikut seal Põhja-Ameerikas ikka tõi ta siia ühe korraga väga kiiresti kohale tohutul hulgal õnneotsijaid. Ja nagu siit nüüd lugeda sai, siis tegelikult oli see Franzeri kanjoni kullapalavik omakorda seotud veel ühe varasema põhja Ameerika kullapalavikuga. Ja see enne seda, see kullapalavik oli Ameerika Ühendriikides California kandis ja ajaloost antaksegi seda California kullapalaviku nime all. No California kullapalavik on ju küllalt kuulus, sellest on kirjutatud raamatuid ja vändatud filme. Aga oli siis niimoodi, et kui see kullapalavik seal vaibus, siis jäi seal tohutu palju töölisi lihtsalt ilma tööta. Ja just siis hakkas kuulduma, et siit Californiast kusagil 1000 kilomeetrit põhja pool seal Kanadas, kusagil on hakatud kulda leidma. No ja siis läkski niimoodi, et ühe aastaga tuli sealtsamast Californiast siiasamasse kanti kohale kümneid tuhandeid mehi, puruvaesed tohutut lootusrikkad. Noh, ja siis läks, müdindsin lahti, mõned ikka midagi leidsid ka, aga liikumine oli siin tihe, põhiliselt käidi ainult jala. Ja siis vaata mööda neid radu liikudes tekkisid omamoodi niuksed, uued rajad siia ja üks nendest oli vot siinsamas käsk riiki asunduse kandis ja miks ta tekkis, see oli päris hea lugu. Siit tuleb ka see, et miks ta on niisugune kummaline nimi on nagu sularahaoja. Ja lugu oli siis niisugune, et ta tegelikult tasus mitte ühe niisuguse raja ääres, vaid tasust, täpsemini kahe raja ristumiskohas, täpselt nii, et siit see liikumine oli neljas suunas edasi-tagasi. Ja siit kõrvalt siis voolas Kaseoja mööda ja vot Nendel kullakaevajad tal oli niimoodi, et, et nad rügasid seal kuskil üksinda kuskil kõrvalises paigas pesitseda kullaliiva mõnikord, kuid mõnikord isegi aastaid. Ja kui ta siis sai mingi päris paraja noosi seda kulda seal kokku siis ta tuli sealt ära mööda seda kullakaevajad teed, aga see tee kond oli väga ohtlik, sest sealkandis oli kohe selliseid erilisi röövlijõuk, eks olid ainult selle peal väljas, et neid üksildasi kullakaevajaid paljaks röövida. Ja siis oli see, et kui need röövlid saavad kätte mehe, kellel taskus pole mitte midagi, siis ta lastakse minna. Ja ei, tuligi vaja see kuld kuskile ära peita, tee peale. Koht meeles pidada ja siis mingi aja pärast juba võib-olla kaaslastega ja hästi relvastatult tagasi tulla ja siis kuldsiit ära viia. Ja nüüd oli vaja häid orientiire, et see koht ikka üles leida, kohusekult on peidetud ja vot see koht oli selleks väga hea, sest oli ristumiskoht siin kõrval, oli Oja üldorienteerid olid hästi kerge meeles pidada. Muidugi hakatigi siia siis sellesse teede ristumiskohta maa sisse, seda kulda peitma paik oli sisuliselt täiesti asustamata, hästi metsik ja ka küllalt suur, tegelikult nii et iga kullakaevaja, kes siia maha selle mattis selle oma noosi ta pidi muidugi ise nüüd ainult oma peas väga täpselt mäletama tama, et kus siin ristumiskohas tema koht on. Aga igal juhul niimoodi siin tehti iga mees omaette. Noh, võiks öelda, et niisugune nagu omamoodi mullapank, kuhu sai siis turvaliselt Ta oma vara ja kui tahad siis sellele järele tulla. Ja see niisugune kumu, et see on koht, kuhu kullakaevajad oma kulda matavad, see oli üldlevinud ja vot selle järgi siis tuligi selle küla nimi. Sularahaoja või käsk, riik. Ja muidugi siin külas räägiti ka seda, et et ega iga kullakaevaja siia tagasi jõudnudki oma peidetud vara välja kaevama, sest ta võis ju otsa saada või saatus viis ta kuskile mujale. Ja et siinkandis kusagil võib veel Mooses kulda olla, see käis nagu selle paiga juurde. Ja noh, ma mõtlesin, et oli just selline tüüpiline näide see sularahaoja sellest, kuidas siia valgete poolt täiesti asustamata paika hakkasid tekkima uued asulad ja uued teed. Ja tegelikult seesama teedevõrk, mis siis tekkima hakkas, ja need asulad, mis siis alguse said, need ongi jäänud tänase päevani, nad on ainult laienenud ja suurenenud. Aga nüüd see uus valgete inimeste, asulate ja teedevõrk, see ei olnud ju sugugi esimene enne seda oli siin ju aastatuhandeid olnud indiaanlaste ala ja nendel olid siin oma asundused ja oma rajad. Aga kui nüüd see valge inimese tsivilisatsiooni juba siia jõudis, siis juhtus sama, mis ka mujal Põhja-Ameerikas. Kas lihtsalt tugevama õiguse järgi sunniti indiaanlasi Enda nõuetele alistuma ja see, kes vastu hakkas, sai karmilt karistada. Ja selleks näiteks kuidas põrkusid kokku kaks tsivilisatsiooni indiaanlaste ja valgete oma? Oli siin kandisest üks niisugune sündmus, mida ajaloos tuntakse tšilkodgiini sõja nime all. See oli siis aastal 1862. Ma räägin sellest natukene pikemat, seal oli siis seis, et raudtee ehitamine oli siiakanti jõudnud ja siin elas üks selline indiaani rahvas, kelle nimeks oli tšilkotiini rahvas ja nad olid üldiselt leplikud valgete suhtes, kuuletusid nõudmistele ja isegi aitasid valgeid inimesi. Kui raudtee ehitus juba käis, siis nad läksid sinna appi. Mäleczycoutiini mehed teenisid sealt ka natukene elatist. Aga raudtee ehitus, kas oma raudset teed mööda edasi ja jõudis nüüd juba välja täiesti nende tšikotiini rahva põlistele aladele. Aga nüüd oli niimoodi, selle rahvajuhid olid juba aastaid varem sõlminud Kanada valitsusega sellise lepingu, et kui keegi nende aladel tahab midagi suurt ehitist rajada, siis ta peab selle enne kokkuleppima Indiaanijuhtidega. Aga noh, see teedeehituse juht ei hoolinud sellest mitte põrmugi. Muudkui aga ehitasid edasi. Ja järgmiseks juhtus see, et kui see raudtee juba läks läbi nende alade siis ju muutus kõik seal näiteks need metsloomad, kes seal elasid. Neid jäi tohutult palju vähemaks ja indiaanlastel oli see põhielatisse küttimine ja tulemus oli nüüd see, et pered jäid nälga. Ja siis läks nende elu kuidagi väga sandiks ja vot siis tsikultini rahva pealik esitas nüüd sellele teedeehituse juhile protesti. Et meil on niisugune leping ja te olete seda rikkunud. Ta hakkas selle peale, see juhataja ainult vihastas. Ja niimoodi vastukäiguna lasi kõik need sikultiini töölised sealt ehituselt lahti, pani sule sappa ja nüüd läks nende indiaani perede elu veel palju karmimaks. Juba näljasurm oli silma ees ja vaat siis nad alustasid ka seda niinimetatud sõda, mis sõda see oli, see oli lihtsalt üks väga lühikene meeleheitlik mäss, mis väga kiiresti ja julmalt maha suruti. Aga ta ikkagi algas niimoodi, et need indiaanisõdalased ründasid ja surmasid seal teetöölisi mingi paarkümmend inimest kui mõne nädala jooksul. Ja selle peale see Ede ehituse juht kutsus Indiaani juhid läbirääkimistele. Indiaanijuhid arvasid, et väga hea, et aus mäng läksid läbirääkimistele. Aga see teedeehituse juht tegelikult Ta oli neile seadnud lõksu. Võttis nad kinni, peeti kiiresti välikohus ja viis indiaanijuhti poodi sealsamas üles. Noh niimoodi see nii-öelda sõda seal lõppeski. Ja pärast seda muidugi indiaanlased ei julenud enam mitte midagi teha. Nende elu läks allamäge aastakümneid jooksul. Nälg, paudid, muud hädad. Nii et praegu on neid järel kõigest 3000 aga muide, üsna hiljuti alles 2014 aastal, vabandas Kanada peaminister tagantjärgi selle sündmuse eest ja selle eest, et nende nikotiinijuhtidega sedamoodi alatult oli käitutud. Ja Kanada valitsus andis siis isegi osa nendest geeni kunagistest aladest selle rahva jäänustele tagasi. Aga kui mõelda, mis nendega ikkagi ajaloo jooksul tehtud oli, siis see oli ju pisikene köömes võrreldes selle tragöödiaga, mis seda rahvast oli viimasel sajandil tabanud. Ja see muide teedeehitusel. Kui mõni indiaani rahvas jalgu jäi, siis nendega käituti väga julmalt ja üheselt. See oli äris mitmetes paikades seal kanada koordilieerides. Siin kostis jälle üks lõik sellest kantri ballaadist, kanjoni tuul, ja kes neid sõnu nüüd jälgis, pani ehk tähele, et siinse Blu Hopkins laulab midagi umbes sellist, et see esimene raudtee on mälestusmärgiks meie vaarisade tööle. No igal juhul tõi see raudtee siin elus täieliku pöörde. Valge inimese elule tõi see kaasa õitsengut, indiaanlastele allakäiku. Aga siit keskriki küla juurest sõitsime me siis edasi ja jõudsime siis mõne tunni pärast Ühte linnakesse, mille nimeks on uistleri linn. No tõesti pisikene elanikke seal kuskil 12000 ja kui ta üldse millegi poolest kuulus, on siis selle poolest, et just selles paigas peeti 2010. aasta üleilmsetest noorte olümpiatest päris mitmeid alasid sest siin kõrval on hästi kõrged mäed, saineid Suusaspordialasid siin teha. Ja nüüd sellele linnale ongi selline olümpiamängude pitser hästi mitmeid moekaid, hotelle, söögikohti, eriti väga kaunis peaväljak, selle ääres olümpiarõngad ja nii edasi. Ja linn ise siukene, tõsti, õdus linnake, sest enne seda olümpiamängu ja pärast seda on ta olnud ikkagi kuurortlinn, kus siis käiakse nii suvel kui talvel matkamas või, või siis suusatamas või sportimas. Aga see võistleri linna nimi on ka huvitav ära märkida, millesse tuleb, see tuleb mägedes elava loomakese järgi ja selle looma nimi on ümiseja. No ma teaks. On aimu, mis loom see on, ta niisugune nagu hästi suur ja priske suslik, noh, umbes selline. Ja mägedes, teda leidub kogu maailmas mujalgi. Ja kui ta seal elab stama urgude juures, laseb kuuldavale selliseid väga läbi, lõika vaid vilesid, mul on omal kogemusi, kui olen olnud telkimas kusagil ümisejatest rikkas paigas mägedes, siis hommikuti ei saa magada, et hirmus vara koidu ajal juba algab see läbilõikav vilekoor ja uni läheb täiesti ära. Ja eks need linnaehitajad panid ka neid hääli siin tähele ja sellepärast linn niisuguse nime sai, et vilist ja lind. Ja Meie kui me seal juba olime, siis samal õhtul tegime seal linna lähedal läbi looduse matkaraja. Oli hästi põnev käik. Paar tundi. Imised me küll ei kuulnud, sest see rada ei läinud lihtsalt nii kõrgele üles, et oleks jõudnud nende loomakest juurde. Aga meie kõndisime seal metsas metsa ka teistsugune kui need metsad, kus me siiani koordileerides olime olnud. Puud olid hästi võimsa kasvuga ja hästi palju erinevaid liike. Ja metsaalune oli tohutut lopsakas. Näiteks üks niisugune metsaalune taim, selle lehed olid noh, umbes nagu kobrulehed või noh, nagu takjalehed. Aga see oli hästi põnev taimeliik tegelikult tema nimi oli Ameerika haisu õhk saanud siis nime selle järgi, et on meie Soova sugulane. Aga ta haiseb tõesti, ta lehed haisesid üsna. Noh, ma ütleks isegi vastikult ja siis, kui ta kevadel pidi õitsema, siis lõhn pidi olema täiesti hingemattev. Noh, taime jaoks on see vaja hoopis sellepärast, et putukad ta üles leiaksid. Aga selle lõhna järgi on ta siis inimestele meelde jäänud ja vot kui me seal metsa seal ringi kõndisime, mis me tundsime, et õhk on täiesti teistsugune kui varem koordilieerides õhutemperatuur meie jaoks täiesti rekordiliselt kõrge, siiamaani oli olnud ikka väga jahe. Täna õhtul oli kuskil 16 kraadi sooja ecord ja see õhk oli ka niisugune niiske, mahe. See kõik tuli nüüd sellest, et me olime jõudnud nende mägede ookeanipoolsele nõlval ja siia ulatub välja see ookeani mahe ja niiske hingus. Ja siin levivad tegelikult ka mujal Põhja-Ameerikas sellised metsad, mida nimetatakse parasvöötme vihmametsadeks. Aga siis me magasime seal Visleri, söö ära ja järgmisel hommikul läksime ikka jälle ookeani poole edasi. Aga need mäed seal ookeanile lähenedes küll madalamaks ei muutunud, need olid ka siin väga uhked ja kõrged, nii nagu seal varem seal Kolumbia ahelikus ja enne seda veel kaljumägedes. Ja tegelikult selle rannikuaheliku kõrgemad tipud ulatuvadki välja kusagil nelja kilomeetri peal, nii et meiegi nägime selliseid tippe, mis olid kaetud igijääga. Aga niimoodi sellel päeval me tegime sõiduvaheaegadel ka mitmeid jalgsikäike uhkete looduspaikade juurde, näiteks jugadest, kõige rohkem meeldiks selline juga, mida nimetatakse Shannoni joaks. See oli tõesti täiesti uskumatu, ta siis kukkus kaskaadidena alla tervelt 330 meetri kõrguselt. Tohutu hulk Vett tuleb alla 330 meetri kõrguselt, ma ei tea, kas kujutad ette, no see on umbes nii, et kui Pirita jõgi voolaks alla umbes Tallinna teletorni kõrguselt, selline see seal nonii, juga oli. Ja nüüd selle päeva loodusradadest jäi kõige rohkem meelde üks selline, mida nimetati squamissi rajaks. No me käisime sealt läbi kuus kilomeetrit, aga see oli ainult väikene osa sellest rajast. Ja tegelikult on seal terve niisugune radade võrgustik. Need erinevad rajaosad on mõeldud siis erinevate matkaviiside jaoks, näiteks osad on siis mõeldud jalgsi rändamiseks, osa jalgrattaga sõitmiseks, osa mägironimiseks ja nii edasi ja kogu seda võrgustikku nimetatakse tegelikult squamissi radade võrgustikuga, see nimi tuleb siis seal elanud indiaanlaste rahvanime järgi ses komissi rahvas oli kuskil 200 aastat tagasi üks hästi võimas rahvas ja sellest rahvast on just praeguseks ajaks väga vägevaid pärimuslugusid üles kirjutatud. Väga omapärased. Üks müüt räägib näiteks ühest hiiglaslikust linnust, keda siis nimetati äikeselinnuks ja see oli nii vägev lind, et tema tiivalöögid tekitavad äikest ja löövad maapinna suunas välgunooli. Ja teine müüt näiteks räägib mingist muistsest veeuputusest, kus kõik inimesed surid, aga üks mees pääses ja see mees oleks ka nälga surnud, kui äikeselind ei oleks teda aidanud. Väikese lend nimelt juhatas teda paikadesse, kus toit leida loodusest. Ja viimaks oli äikeselind isegi juhatanud selle mehe naise juurde kellega siis mees lõi pere ja sellest perest. Selle müüdi järgi oligi siis kogu see squamissi rahvas ükskord alguse saanud. Ja üks niisugune müüt ka väga põnev räägib kolmest vennast. Neid nimetati ümber muutjataks. Ümber muuted tähendas seda, et nad olid niisugused isegi mehed, kes kujundasid ümber järvi ja jõgesid ja mägesid. Nad olid umbes nagu meie kalevipoeg, ainult et neid oli tervelt kolm tükki. Ja need lood on küll vägevad, aga selle rahvalugu on olnud küll täielik tragöödia kohe algusest peale, kui üldse esimesi valgeid inimesi siia tuli seal juba aastal 1770 said nad siis sellise haiguse valgetelt, mis neile oli senitundmatu. Seal oli siis rõuged ja see rõugeepideemia niitis neid lausa külade kaupa. Tagantjärgi on pakutud juba, et see esimene epideemia kahandas selle rahvaarvu tervelt kolmandiku jagu. Aga see ei olnud sugugi viimane. Ja siis tulid kõiksugu muud hädad, mida nüüd kolonisaatorid endaga kaasa tõid. Nii et ses komissi rahvas sulas nagu kevadine lumi ja praegu seda rahvast sellel tohutul alal jäänud järele kõigest 4000 inimest, kusjuures emakeelt oskavad nendest ainult praegusel ajal 10 inimest. No see kõlab küll niimoodi, et see rahvas ja tema keel on vist määratud hääbuma, nii kahju kui sellest ka ei ole. Ja nüüd ongi sellest rahvast järel ainult pärimuslood ja kohanimed, praktiliselt muud, mitte midagi. Ja kui me seal rajal kõndisime, siis seal tee ääres oligi mõnede stendide peal siis see kunagine Skomissi keelne kohanimi ja siis selle nime seletus. Aga tegelikult võttis ikkagi kuidagi nukraks. Ja samas jälle mõtlesin, et tegelikult nii on läinud paljude Põhja-Ameerika indiaanirahvaste saatus, kui nad on jäänud valgele inimesele jalgu. Noh, siit kohast me juba sõitsime välja vaikse ookeani äärde, sellel päeval, kui sinna jõudsime, oli meri parajasti vaikne, tuulte aegu ei olnudki. Vaikne ookean õigustas täiesti sellel päeval oma nime. Aga siin oli siis üks niisugune sadam, mille nimi oli hobuserauasadam. Ja siit me istusime siis praami peale ja sõitsime juba edasi. Vancouveri saarele sõit ei olnud pikk, see paistis juba siitsamast mandrilt ärase, Vancouveri saare siluett silmapiiril kuskil 20 kilomeetrit. Aga mis seal Vancouveri saarel edasi juhtus, sellest siis juba järgmises saates. Tänane saade saab siis otsa saade Meie kanna ta rännu sellest osast, kui me läksime üle rannikuaheliku ja jõudsime välja Vaikse ookeani äärde ja järgmises saates siis Vancouveri saar väga suur ja eestlaste jaoks kindlasti õige eksootiline saar seal vaikses ookeanis. Kuula rändajat.
