Tere, me oleme nüüd oma rännusaadetes rändamas kaugel Venemaal, õieti selle Venemaa kõige kaugemas idaotsas seal, kus vaikses ookeanis asuvad need Kuriilide saared ja eelmises saates kõnelesin selle saarestiku kõige lõunapoolsemates saartest, nendest, mis jäävad vastu Jaapani piiri ja mida jaapanlased endale tagasi tahavad. Sest teise maailmasõja lõpus punaarmee lihtsalt vallutas nad ja enam mitte kuidagi tagasi anda ei taha. Ja need saared olid siis kuna Shirja šikotan. Aga nüüd tänasest saad rändame sellel kolmandal Lõuna-Kuriili saared mis samuti jaapanlastele kuulus ja mida venelased kuidagi tagasi anda ei taha. Selle saare nimi on HiTurb ja sellel liiturupil ma olen õieti käinud kahel korral, esimest korda kusagil 30 aastat tagasi ja teist korda siis nüüd üsna hiljuti 2018 suvel. Ja tänases saates ma siis alustangi nende heitu rupi muljetega, püüan anda pilti sellest saarest üleüldse ja siis kõneldusele saare keskusest, mille nimeks on kurilsk ja siis nendest retkedest sealt kurilskist, erinevatesse ilma kaartesse. No mida te arvate, mis helid need niisugused võiksid olla? Kõlab väheke nagu pudrumulk sumise moodi suures katlas. Tegelikult looduse helid, niimoodi podiseb mõõda vulkaan, kui teda hästi lähedalt kuulata. Ja sellist heli kuulsime meid turupi saarevolkaanil, mille nimeks on paranski. Aga selle paranski juurde me siin saates veel jõuame. Kõigepealt ma siis püüan natukene anda ettekujutust sellest trupisaarest üldiselt. Ta on kõige suurem saar kõikidest kuriili saarestiku saartest. Pikkuseks on 200 kilomeetrit ja ta on selline väljavenitatud kujuga, nii et laius on keskmiselt vaid kuni 30 kilomeetrit. Ja seal on väga palju vulkaane. Vulkaan on tosinkond ja mitmed neist on aktiivsed. Iga vulkaan sälitu rupil on ise nägu ja eriti põnev. Aga kui mõelda, et milline nendest ikka see kõige müstilisema vulkaan seal Hituroopil võiks olla, siis ma pakuksin, et seal Kudrea või vulkaan eesti keeles kud rea või tähendab siis noh, kahupead või käharpead ja sekud Reavy vulkaan asub seal saare põhja otsas. Tema kõrguseks on veidi üle kilomeetri ja tal on kaks koonust trasti, järsud, tumedat värvi ilma rohelaseta. Ja sealt koonuste tippudest kerkivad siis üles kõrged aurujuhad. Neid harju ka, seda on palju. Ja niimoodi kõrgele taevasse keerdudes näevad nad tõesti välja just nagu krussis lokid. Ja selle järgi siis. Miks see vulkaan siis nii müstiline on? Asi selles, et see aur, mis sealt välja tuleb, on eriskummaline, seal on lisaks siis väeblile ja teistele keemilistele elementidele õige palju sellist üliharuldast elementi nagu Reenium. Reinium on keemiline element, mis ajalooliselt on avastatud suhteliselt hiljuti, 1925. aastal avastati Saksamaal Reini jõe ääres ja sellest siis ka tema nimi. Ja seda Rehniumi on maailmas looduses väga vähe leida, seepärast on ta kallis, kuulub haruldaste metallide hulka, hind on päris krõbe, kulla hinnaga ei anna võrrelda ka näiteks hõbedast on Reinium kallim oma viis korda. Ja Reiniumil on õige palju erilisi kasutusalasid kaasa arvatud ka sõjatööstuses sõjatööstuses siis sellepärast, et treenium on niisugune metall, mille sulamistemperatuur palju kõrgem kui terasel väga kõrge ja sellepärast kasutatakse seda näiteks rakettide tegemiseks. Nii et Renium on erakordne element ja just seal samalkudriaavil on seda üllatavalt rohkesti ja seda ei pea sealt üldse kaevandama, sest ta tuleb sealt koos aurudega kohe maa peale. Ja teda on nii palju, et arvutuste järgi, kui nüüd sealt otsast saada kõik see Reenium kuidagi kätte, siis oleks aastatoodang ainult selle ühe vulkaani otsas suurem kui praegu. Reiniumi toodang kogu maailmas kokku, seda kõike rääkis mulle üks tav geoloog, Alex on ta nimi, vana hea sõber, oleme tuttavad üle 30 aasta ja Alex oli seal Kudriaaboil tööl päris mitu aastat, hiljaaegu ta oli siis kutselise geoloogina seal töötamas ja oli noh, nägi väga lähedalt neid asju seal ja teadis neid telgitaguseid ja kõneles ka nendest koletutest intriigidest, mis selle vulkaani ümber on keerelnud. Need mängud ulatuvad ikka Moskvasse välja, seal on väga suured rahad taga ja kindralid ja muu selline. Aga probleem on seal selles, et seda Renjume ei ole siiski õieti suudetud sealt edukalt tootma hakata. Noh, võiks öelda niimoodi, et mägi on hakanud vastu ja noh, see tähendab siis seda, et on vaja teistsugust tehnoloogiat kui siiani Reniumi kättesaamisel mujal maakeral. Ja sealt mäe tipust niimoodi karmides äitlikes ilmastikuoludes ei ole suudetud sellist lollikindlat tehnoloogiat, et luua ja see kõik on neelanud kolossaalselt hulgal raha. Ja peamiselt on sinna siis seda raha matnud need vene rikkurid oma erakapid. Ta oli nii, et selle ümber on palju intriige ja igasuguseid pooleldi salastatud asju köhima, seda oleks juttu seal pikalt kuulasin siis tundus nagu oleks mingisugune noh, ulmeseriaal nii põnev ja nii salapärane, aga üldiselt avaliks sellest palju ei tea ja ja tegelikult, ega ma ei hakkagi sellest siin pikalt rääkima, ma lihtsalt tahtsin tuua näite, milliseid põnevaid saladusi see eestlase jaoks võib-olla tundmatu Itur rupi saar endas peidab. Aga nüüd ma alustaksin küll neid omaenda reisielamusi seal Viturupil ja alustan lihtsalt keskusest kurilskist. Kurilsk ei ole mitte ainult titu rupi keskus, vaid on ametlik keskus kõigile Kuriilide kesk- ja lõunaosa saartel. Niiet Kuriilide üks tähtsamaid keskusi üldse. Ta kannab ka linna nime, aga linna kohta on see kurils, ma ütleksin, lausa naeruväärselt pisikene elanikke on seal praegu 1600, kui ma mõtlen selle kodualevi peale, kus ma ise elan siin Harjumaal, seal kosel see ei ole üldse ametlikult linn, aga elanikke on seal rohkem kui selles tähtsas keskuses kuriskis. Aga noh, asi ju selles, et kurillid on ülimalt hõredalt asustatud ja seal on 1600 elanikuga asula ikka väga kõva sõna. Esimest korda sattusin sinna siis 1987. aastal oli sügis, tulime Sahhalinil sinna laevaga ja tookord jätisse kurilsk mulle ikka väga sellise kohaliku mulje, noh, kohe kui laevast maha astusime, pidime poris ära uppuma. Säärikud olid küll jalas, aga pori kippus üle sääriku äärte tulema. Ja seal sadamas ei olnud mitte mingisugust võimalust, nagu noh, nii-öelda legaalsel teel sinnaguretskisse saada sadama ja linna vahet on mitu head kilomeetrit tuli lihtsalt hääletada ennast kuskile juhusliku auto peale ja nii kui me siis sinna kurilskisse tookord saime, siis läks ka kohe trall lahti. Kõigepealt oli vaja piirivalvurite juures saada luba, sest ilma niisuguse loata ei lähe sa sealt keskusest välja mitte ühtegi sammu. Ja teiseks oli seal kurilskis tookord ka öömaja leidmisega ikka kõvasti tegu, no mitte kuskile pole ööseks minna. Ja lõpuks ütles niimoodi, et see üks piirivalveohvitser, kellega me neid piirilubasid, seal ajasime päästis meid välja asi nimelt selles. Ta oli teeninud mõned aastad ka Eesti piirivalves ja Eesti oli talle jätnud väga helged mälestused. Ta kui kuulis, et kaks eestlast on ilma peavarjuta, siis kutsus lihtsalt enda juurde koju ööbima ja, ja tema juures me seda peavarju leidsimegi. Aga nüüd, kui siis sai tuldud üle-eelmisel suvel siia tagasi, siis oli esimene mulje, et küll see kurilskoni ikka kõvasti edasi arenenud ei olnud, seal poriteid oli asfalt ja sadama ja linna vahel sõitis täitsa liinibuss. Ja linn ise. Noh, ta üldiselt nägi ikka välja nagu aastakümneid tagasi, noh, rohkem nagu selline laialivalgunud küla moodi. Aga majad olid siin palju kenamad. Tol korral olid põhilised barakid, need olid niisugused noh, päris heas korras pereelamud põhiliselt. Ja ööbimisega ei olnud siin kurilskis enam üldse muret, võõrastemaju oli päris mitu tükki ja piirivalvega ei pidanud nüüd seekord üldse enam õiendama, sest sai korraldatud niimoodi, et üks kohalik reisifirma ise ajas meie eest juba need piiriload välja, nii et need juba ootasid meid seal, kui me seal olime, nii et seekord jättis kurilsk nisukesed täitsa nunnu vene linnakese mulje. Ja siis ühel samal esimesel päeval kohe, kui sinna jõudsime, läksime nendele kurilski kuuma vee allikatele. Nooned on kurilskis väga tuntud koht. Missugune eksootiline lõõgastuspaik, igaüks, kes esimest korda kurilskisse jõuab, see alati sinna läheb, noh, seal on siis niisugused loodusliku kuuma vee basseinid, kus saad siis ennast natukene lõõgastuda. Ja kui me esimesel reisil seal käisime, siis nägi see koht välja päris räämas ja metsik. Aga nüüd oli hoopis teine tera koguvuseda, basseinideala ümbritses kena niisugune madal kiviaed ja seal olid siis ilusti korrastatud bassednikesed, igaühe juurde läks sillutatud jalgrada, nende vahel olid sellised venepärased betoonist skulptuurid, igasugused hülged, karud ja karupojad ja pakuti seal ka, karastavad jook, Käia kuivatusrätikuid. Ühesõnaga niisugune koht, mille kohta venelased ütlevad, et kultuurne. Aga noh, tegelikult see kurilsk asub ikka üsna keset metsikut loodust ja ja sellest andis meile märku üks seik. Seik juhtus siis, kui me juba hakkasime sealt basseinide juurest ära tulema. Korraga vaatame, et sellise mäenõlva pealt kusagilt võib-olla 100 meetri kauguselt läheb üles üks suur karu. Ja siis haarasin kiiresti binoklid, uurisime binoklitega ja avastasime, et karusabas jalguvadel kaks karupoega ja nad läksid üsna sihikindlalt sealt mäest üles, meie poole üldse ei vaadanud. Ja meil oli seal kaaslaseks kohalik jahin spekter, tema nimi oli maks, Simm väga tore mees, väga hea looduse tundja ja tema siis ütles, et vot see karupere on nüüd minemas õhtusöögile ja õhtusöögil käivad karvud kurilski prügimäel. Sest see on niisugune lahtine prügimägi, seal on kõik läbisegamini, seal on siis ka palju toidujäätmeid ja neid need karud siis käivad seal õhtuti noolimas. Nii et igal õhtul ja hommikul pidi olema üsna kindel, et seal prügimäe ümber neid karusid näed. Ja Maksim rääkis siis ka niisuguseid jutte, et siin kohalik ärimees oli tulnud hiilgavale äriideele. Nimelt hakkas ta laialt kuulutama, et pakub välja niisugust teenust. Ta on loodusfotograafid, saavad pildistada metsikuid karusid. No ja kes siis ei taha, kui tuleb esimest korda siiakanti näha looduses metsikut karu ja tema äripidi päris hästi minema sinna juurde käis ka siis selline lubadused maksavad päris kõva raha selle eest, et nüüd sinna karusid pildistama minna, kui karusid ei näe, siis saad raha tagasi. Praktiliselt seda võimalust üldse ei olnud. Nii et see prügimäe karu äripidi seal, kui riskis päris hästi toimima, kui kaugelt mingisugused turistid tulevad, noh, aga teistpidi oli see lihtsalt selge märk kätsingu. Riski ümbruses on karusid väga palju ja neid ongi mitte ainult kurilski ümber, vaid üldse hittu rupil ja ka kõigil teistel Kuriili saartel. Siin kuuldus nüüd siis jälle seda mudavulkaani veidrat häält. Aga kui me nüüd seal kuriskis olime, siis ühel päeval võtsime ette väljasõidulinnakesest põhja poole. Läksime maasturitega, sest need vahemaad on seal ikkagi pikad ja see tee lõppes õige kiiresti pärast linnast välja jõudmist, nii et põhiaeg sõitsime mööda seda rannaliiva lihtsalt ilma igasuguse teeta. Ja nägime sellel retkel päris huvitavaid asju. Seal juba niisugune esimene tähelepanek seal oli, kui ma ütlesin mere peale sõites väga palju kalapaate ja väikseid laevu oli seal kala püüdmas ja see oli siis lihtsalt tunnistust sellest, et et titurup, beebi, ainus niisugune tõsiselt arvestatav majandusharu ongi praegusel ajal kalapüük. Ja üsna paljud inimesed, kes siin iTurupil praegu elavad nende leib tulebki õieti sellest kalapüügist. Ja siis me sõitsime õige varsti mööda ühest suuremast vulkaanist sihukene, väga uhke, tume vulkaanikoonus, üks paljudest titu rupilaga üsna seal kurilski lähedal. Selle nimeks on Bogdan Melitski kõrgus on 1600 meetrit. Ja siis meie kohalik autojuht kõneles, kui me sealt mööda sõitsime, et tal on selline kommet. Talveti korraldab oma sõpradele sinna vulkaani otsa, sellist seiklusmatka, sa pidi käima siis niimoodi, et et ta sõidab selle oma maasturiga mööda vulkaani nõlva Xakitades nii kõrgele üles, kui vähegi annab. Ja siis sõbrad võtavad autost lumelauad ja siis laskuvad sealt jälle alla tagasi. Seal vitugrupil on talvel päris paks lumi. Nii et lumelauaga tõesti sõita. Päris ohutuse küll kindlasti ei ole, aga noortele meestele lööb adrenaliini väga hästi üles. Ja siis me sõitsime edasi ja, ja sealt siis tee peal tegime niisugusi, päris toredaid. Noh, võib öelda loodusteaduslikke katseid, näiteks ühe koha peal pidasime auto kinni ja ujutasime pingsi kivitükk. See prints on niisugune vulkaaniline kivim vahel vulkaanipursete käigus seda tekib. Piltlikult öeldes on see võiks öelda niukene kivistunud vaht sest see on siis niimoodi, et kui sealt kraatrist purskavad need kivimid, nad on nii kuumad, et nad on sula olekus. Ja siis nad õhus nagu tahkestuvad ja nende sees on palju gaasimull ja kui nad on seal vedelas olekus ja nüüd, kui nad tahkeks muutuvad, siis jäävad need gaasid sinna kivi sisse vangi ja sellepärast on see Pimps väga kerge. Nii kerge, et kui paned ette, siis ujub nagu puutükk ja seda me seal nüüd siis proovisimegi. Lihtsalt otsid erineva suurusega pingsi tükke, paned vette hulpima. Päris vahva, niisugune heledad kivid nagu mingid klimbid seal tumeda vee peal hulpima Stasti põhja ei vaju, aga siin ma katsetasin neid veel ka põhjalikumalt ja proovisin siis niimoodi, et kuidas ujuvad erineva suurusega pipsi tükid. Ja siis sai üks asi mulle selgeks, et väiksed ja hästi kuivad tükid võivad väga hästi. Kui võtad niisuguse juba rusikasuuruse känkra, mis on ka veidikene veest läbi imbunud, sisse vajus kohe põhja nagu kivi ikka minu jaoks täitsa huvitav tarkusetera. Aga siis teise koha peal pidasime auto kinni selleks, et katsetada magnetiseeritud liivaga. See käis siis niimoodi autojuht õitsema, kindasahtlist, niisuguse lameda metallitüki. Astusime autost maha, võttis maast liiva, raputas sinna metallitüki peale seda liiva. Noh, võiks arvata, et liiv siis pudeneb sealt maha ka mitte sugugi. Ta jäi sinna püsima ja tekitas niisuguse väga kummalise kujundi, see liiv ise tähendab välja musta värvi niisukene sõmer ja noh, see on sihuke vulkaaniline liiv. Ja nüüd seal selle metalli peal tekkis kummaline, fantastiline, nagu mingi loomakene. Ma võiks öelda niuke hiire suurune siilikene, et igas suunas turites tuleb välja niukseid, pikki tumedaid okkaid, tõesti väga imelik, aga loodusteaduslikuks põhjenduseks on see, et see vulkaaniline liiv siin sisaldas hästi palju rauamaagi käsi ja need siis magnetiseerudes tekitasidki neid siili okkaid. No ja üldse noh, seal rupil on selliseid magnetiseeruvaid liivasid väga palju, rauamaaki on palju muid maavarasid on päris palju, mitmetes kohtades. Aga loodusesõprade suureks rõõmuks ei ole sedasi kunagi tõsiselt kaevandatud, sest ta jääb ikka niivõrd Venemaa äärealadele. Aga noh, sealt sõitsime veel edasi ja siis jõudsime selle kõige tähtsama vaatamisväärsuse juurde, mille pärast me õieti selles suunas nüüd olime sõitnud. Ja seal asuvad siis niinimetatud valged kaljud. Valget värvinud tõesti olid. Kuigi, kui täpne olla, siis sellised hallikasvalged ja algas kaljusein pärast paarikümne meetrist liivariba sealt üsna mereranna lähedal. Ja sealt siis kogu aeg niimoodi veega paralleelselt selline püstloodis sein. Ja kui lähemalt uurisid seda kalja seina sisse koosnes üle nii sellest vulkaanist pinksist, millega enne sai seal rannas mängitud. Ja siis me seal kõndisime ringi ja ja saime teha õieti ka retke sinna kaljude vahele nimelt oli üks väikene Joe gene uuristanud sinna kalju seina sisse sellise kitsa oru ja seda mööda sai nüüd ülesvoolu matkata. Ja viimaks saime seda mööda välja üsna fantastilise orgu. Nimelt et oli see niisugune, mitmesaja meetrise läbimõõduga org. Meile kõik seinad koosnesid nagu sellistest valgetest ülevalt alla, jooksvatest ribadest, no see oli siis tekkinud muidugi pika aja jooksul vihma ja lumesulavete toimel. Ja sealt sai ka õieti ühe koha pealt nihukese lamedama koha pealt mööda seda oru serva üles ronida sinna kaljude peale ja kui sinna üles said, siis selgus, et et sa olid tegelikult kõik selline tasane platool ja üldsegi mitte elutu, vaid seal oli ikka niisugune lopsakas rohi kasvamas. Ja kui läksid nüüd sellesse merepoolsesse platoo serva, siis sealt oli väga avar vaade rannale, sest ilm oli sellel päeval juhtumisi hästi ilus ja päikeseline. Nii et põhja poole paistis mitmeid kilomeetrit sellist sina avamere kaldal väga liigendatud rannajoont, kaljusid lahesopid neeme nukid hästi kaugele ja jälle, kui vaatasid sinna tagasi lõuna poole, sinna, kust me olime tulnud siis seal oli kaugel ikkagi väga uhkena näha see pooleteise kilomeetri kõrgune Bogdan Melnitski vulkaanikoonus. Taevas oli selleks ajaks läinud täiesti pilvituks ja ainult seal vulkaanikoonuse tipus oli selline päris suur üksik valge pilv nägi välja nagu mingi karile jooksnud hiiglaslik laev. Aga siis ühel teisel päeval käime salgu, riskis, olime, tegime retke juba läbi, itu rupi saare ida suunas. Sõitsime siis peaaegu teise kalda nii välja, noh, ta on ju niisugune õieti kitsas saar, mingi paar-kolmkümmend kilomeetrit sõitu. Ja eesmärk oli siis selline vulkaan, mille nimeks on paranski, nime on ta saanud ühe legendaarse vene geograafiateadlase Nikolai paranski järgi. Ja õigupoolest võib-olla sõbranski on kõigist nendest titu rupi vulkaanidest kõige populaarsem ja kõige tuntum ilmselt sellepärast, et ta on aktiivne vulkaan CO meelitab ikka vaatama ja teiseks kuriskist on sinna suhteliselt hõlbus pääseda, noh, võrreldes teiste trupi aktiivsete vulkaanide-ga ja seal paranski käisin ma õieti ka sellel esimesel korral üle 30 aasta tagasi. Tookord Me läksime kuritskist geoloogide roomikautoga. Lihtsalt kauplesime ennast selle peale. Sellest tanki moodi vene imeriistast oli siin eelmises saates ju juttu natukene ja, ja siis selle roomikautoga saime geoloogide baasi seal paranski nõlva all ja seal siis elasime ühes niukses vineerist kokku löödud putkas. Paar ööd olime seal ja siis tegime kahekesi päris palju omapäi retki sinna hulkaanile. See paranski on selles mõttes niisugune iseäralik vulkaan, et tal ei ole sellist ühtset kraatrit seal keskel, vaid tal on päris mitmeid külg kraatreid. Neid me siis käisimegi uudistamas ja enamasti olid nad siis liti, Fuma rooliväljad. Noh, kui sa oled seal serva peal, seda meenutab nagu hiiglaslikku kaussi, mille põhjast voogab väljamaa seest palju aurusambaid, valget värvi, haisevad nagu mädamuna lõhnaga. Kes nad on küllastunud väävliühenditest. Ja meie tookordsetel Branski retkedel oli meie eks eri lõpuks see, et me ehitasime mõnikord sinna nõlvadele retk ajal lihtsalt ajaviiteks selliseid kuumaveevann oma kätega ehitasime. No seal need kuumaveenire sid on palju alla voolamas. Ja siis selle vanni ehitamine käis niimoodi, et valid seal nõlvade vahel ühe niukse loodusliku luu. Ja siis, kui sealt nõlvadelt voolab alla niisuguseid kuumaveeallikaid ja külmaveeallikaid siis ehitad neile oma kätega ette selliseid pisikesi kividest tammikesi suunate, need nired nagu kõik ühtekokku sinna alla lohku. Ja seal nad siis segunevad selliseks paraja temperatuuriga veeks. Ja pikapeale tekib sinnas niisugune suur vann või väike basseinike. Viskad sinna siis pikali ja liguned ümberringi täiesti puutumata loodus, mitte ühtegi inimhinge, mitte kusagil. Väga lahe oli tookord seal niimoodi ennast turgutada ja tollel esimesel korral me käisime ka Branski vulkaanitipul. Ega sinna minek nii väga keeruline ei ole, ta on merepinnast vaid nii ühe kilomeetri kõrgusel, nõlvad on tihti tee sellised rohused ja lauged. Ja kui me sinna tippu saime, siis oli parajasti ilus septembrikuupäev. Nähtavus oli väga hea ja see oli selline haruldane hetk sealt ülevalt passid ära, ettur, rupi saare mõlemad kaldad lääne pool kaugemal, siis seal kusse, kuriltsk on seal siis Ohota mereavarused ja siin lähemal ida pool siis Vaikse ookeani lõputu veteväli. Nii et see oli väga meeldejääv. Aga nüüd sellel teisel korral, üle-eelmisel suvel sattusime me sinna paranskile juulikuus ja ilm oli üsna vilets, selline paks udu taevast piserda, vihma temperatuur kuskil 16 kraadi. Aga väga tihti, muide just keset suve siin sellised ilmad ongi. Ja nüüd seekord ei hakanud üldse mõtlemagi tippu ronimisest, vaid otsustasime, et niisuguse kehva ilmaga on just paras minna peitu kuuma vee allikatele kohe. Ja peab ütlema, et üldse sealt kurilskist need paranskile minek oli võõratult mugavam kui eelmisel korral, vahepealsete aastakümnete jooksul on ehitatud sinna selline täitsa katega tee, nii et sinna ei ole vaja üldse roomikautot. Lähed sõiduautoga mõnusasti. Ja see suplus oli seal paranskiga nüüd teises kohas, kui meil varem oli olnud üsna seal jalami lähedal ja seal on nimelt niimoodi, et need ülevalt tulevad kuuma ja külmaveeallikad, need koonduvad seal jalami lähedal selliseks ühtseks jõed. Ja vot sinna jõe peale oli siis rajatud supluskoht, selle jõe nimi, seal paranskil on keel, jõgi ja sellise nime on ta saanud sellepärast, et mõnikord sealt jõe põhjast kerkivad üles nii võimsad keeva vee allikad, et isegi jõgi keeb. Aga nüüd selle koha peal, kus see suplus oli, seal oli see temperatuur noh, segunenud üsna parajaks ujumise jaoks. Ja ta oli tegelikult silmale vaadates väga kaunis paik. Sealse jõgi laskus alla paarist kõrgest Astangust ja moodustas selliseid jugasid ja kas kaade ja nende ümber oli siis ehitatud niisugusi, looduslikke nõgude ja süvikute sisse niukesi, mugavaid basseinikesi. Ja siis selle koha peal oli ka veel jõe kaldal niisugusi, majakesi ja, ja terrasse ja katusealuseid, nii et seal sai pidada piknikku ja käia tualetis, tyhja, vahetada riideid ja nii edasi. Ja ülejõe viis selline väga kena jalgsild. Nii et silmaga vaadates oli siin kõik. Aga seal oli palju inimesi ja loomulikult, kui riskis sinna sõita, on nüüd ainult sõiduautoga pool tundi. Siin on väga lahe siis lihtsalt tulla perega, pidada piknikku, sõpradega pidu panna ja lihtsalt aega veeta. Ta. Nii et ei olnud minu jaoks enam päris see niisugune üpris tavaline linnalähedane puhkepaiku. Ja paratamatult meenusid need esimese korra oma kätega kivikestest ehitatud ebamugavad veevannid mis olid täis inimtühjas paigas ja, ja mingi väike nostalgia tunne tuli seda meenutades peale. Ja nüüd selle viimasel korral me käisime ka mõnedel huma rooliväljadel seal paranskil ja kahel nendest avastasime õige imelikke ehitisi. Neid nimetati siis geotermilisteks, elektrijaamu teks. Aga need agregaadid seal ei töötanud, kõik seal seisis, roostetas kõik need ehitised ja siis meile seletati seda trupi geotermiliste elektrijaamade lugu. See oli siis niimoodi, et kusagil üheksakümnendatel otsustati jätkurisk linna tuleks hakata varustama looduslikke Kuu energiaga saadud elektriga. Noh, umbes nii nagu Islandil ja mujal, kus on palju vulkaane ja rajati siia need kaks geotermiliste elektrijaama, nende abiga toodeti siis sealt Branski vulkaanist õhku vast kuumusest elektrit ja saadeti siis kaabliga sinna saare teisele kaldale kurilskisse mõned aastad kõik toimiski päris hästi. Siis hakkasid agregaadid tõrkuma, need olid vananenud. Ja nüüd oli see seis, et oleks vaja vana tehnoloogia asendada uuega. Aga see oli kallis, uue soetamiseks raha ei olnud ja vot siis läkski nii, et lihtsalt löödi käega jäätis niimoodi sinna vedelema. Ja praegusel ajal toodetakse kurilski jaoks elektrit, nii nagu enne neid geotermilise elektrijaamu. Nimelt tuuakse siis Sahhalini saarelt üle mere suurte tankerid ega õli ja siis põletatakse seal kurilski lähedal soojuselektrijaamas, niimoodi saadakse elektrit kahtlemata kallis loodusevaenulik ja nii edasi. Aga kes sellest hoolib, et trupp on Venemaa ääreala raha sinna väga kergesti sti jagu ja nüüd on siis kaks paranski vulkaani Fuma rooli välja tegelikult rikutud nagu mingi mälestusmärk ühele nurjunud katsele teha midagi ees rindliku. Päris kurb oli vaadata, aga nüüd sellel viimasel korral me siiski tegime ka niisuguse retke, et läksime mööda seda keeva jõe orgu ülesvoolu ja siis jõudsime välja ka ühe niisuguse Fuma rooli välja juurde, mis oli puutumatus olekus, nii nagu ta peab Moosest vuhiseb välja vägevaid väävli, lõhnalisi, kuuma aurusambaid ja nende vahel siis molksub ka siis seda keevat muda nagu hiigel võrreldes neid helisid kuulata oli siis rahustav, et vähemalt mingi osa sellest paranski vulkaanist on veel ära rikkumata. Nüüd siis kuuldus viimast korda tänase saate jooksul seda looduslikku mudavulkaani iseäralikku heli. Ja tänane saade saab otsa saade kaugest trupisaarest ja selle keskusest, kurilskist ja selle ümbrusest. Aga järgmises saates tahan ma jutustada mõnedest Õige teravatest retkedest seal liturupil. Need juhtusid siis, kui sõitsime lahtise kummipaadiga kurilskist välja avamerele. Jõudsime pika sõidu järel ühe sellise vulkaani alla, mille nimeks on Atso Napoli.
