Tere. Me oleme ringi rändamas Ghanatus sellel pööraselt suurel maal, mille pindala jääb maailma riikidest alla ainult Venemaale. Ja eelmises kanada saates läksime me üle koordileeride mäestikku. Jõudsime välja vaiksoo kääni äärde. Ja nüüd selles saates läheme juba üle paarikümne kilomeetri laiuse väina ja jõuame ühele saarele. Selle saare nimi on Vancouveri saar. See on kõige suurem saar Kanada läänerannikul ja tegelikult kõige suurem saar kogu Põhja-Ameerika Vaikse ookeani rannikul üldse. Ja seal me siis rändame metsades ja mägedes. Ühesõnaga sellest saatest saab natukene aimu, mis saar see Vancouveri saar on. Igatahes üsnagi põnev ja eksootiline. Selliselt, ma ütleksin hoogsalt ja julgelt algab üks indiaani laul, laulu nimeks on pärast kõike laulu sisu, nime veel selles saates jõuame, aga praegu ma tahaksin öelda paar sõna selle laulja kohta. Tema nimi on Faven, muud ja ta on pärit ühest niisugusest indiaani perekonnast, kus üks vanematest kuulub Krii rahvahulk ka ja teine siis saalissi ranniku rahva hulka. Nendest kriidest oleme me üle-eelmises saates tegelikult rääkinud, see on üks päris suur ja arvukas rahvas elab põhiliselt seal Kesk-Kanadas. Aga nendest ranniku saalistitest me ei ole seni rääkinud. Ja ka see ranniku saalishi rahvas on tegelikult olnud kunagi üks väga suur ja vägev rahvas tegelikult lausa rahvasterühm, kes olid keelelt jaa, kommetelt lähedased, aga natukene ka üksteisest erinevad. Ja need ranniku saalisid asustasid siis seda Põhja-Ameerika läänerannikut, siis ehk Vaikse ookeani rannikut ja sealset tsaari. Ja osa neist asusid siis praeguses Kanadas ja osa praeguses Ameerika Ühendriikides. Praegu on see rahvas palju väiksemaks sulanud, aga ometi on neid kokku järel siiski ligikaudu 60000. Ja nendest 60-st 1000-st elab siis kuskil 28000 Kanada piirides. Nii et praeguse ajaarvestuses täitsa suur indiaani rahvas. Ja nüüd see laven, muutse laulja, kes on osaltsis Kree ja osalt siis rannikust saalis tema lauludes on siis ühendatud nende kahe rahvapärimused ja veel, kui laiemalt mõelda, siis ka kogu Kanada indiaanirahvaste muusika pärimus. Aga selle saate põhiteemaks on siis cover'i saar. Ja kõigepealt ma annaksin siis mingisuguse üldise pildi, et milline on selle saare loodus ja ajalugu ja inimesed. Ta on ikka väga suur saar, pikkust tervelt 460 kilomeetrit, laiust keskmiselt 100 kilomeetrit. Ja Vancouveri saare pindala on 31000 ruutkilomeetrit. Võrdleme Eestiga siis ikkagi üle poole Eesti pindalast, on selle saare pindala, elanikke elab kõveril kuskil 900000, tundub ka ju, et päris palju, aga nad jagunevad seal saarel üsna ebaühtlaselt, nii et saare lõunaosa on asustatud tihedalt ja põhjaosa hõredad ja seal lõunaosas asub ka siis selle saare pealinn. Tooria. Ja seal saare lõunaosas ongi inimestel tegelikult kergem elada ja liikuda sest maapind on siin suhteliselt tasane ja ilmastikuõige mahe. Nii et selle Victoria pealinna ümbruses annab kasvatada isegi näiteks oliive ja sidruneid. Niisiis nagu umbes peaaegu et nagu vahemeremaade kliimaAga, Vancouveri saare põhjaosa on hästi mägine ja võrdlemisi karmi kliimaga ja seal on siis põhilised mäed ja metsad. Teid on vähe, aiandust põhjendust seal arendada ei saa. Aga kui nüüd mõelda selle peale, et millest nüüd Vancouveri saare elanikud praegusel ajal elatuvad siis peamisteks majandus harudeks on õieti kaks ja need on hästi traditsioonilised ja vanad majandusharud sealkandis. Need on siis esiteks kalandus ja teiseks metsandus seepärast, et kala ja metsa on siin Vancouveri saare ümbruses alati väga palju olnud. Kuigi viimase sajandi jooksul on jäänud väga palju vähemaks. Aga nende kahe traditsioonilise ala kõrvale on nüüd viimaste aastakümnetega tekkinud siin inimestele veel üks kolmas majandusharu. Saan siis turism ja täpsemini loodusturism, sest neid kauneid mere, metsa- ja mägimaastikke on siin väga ja väga palju. Ja siin saab matkata nii jalgsi, ratsa kui rattaga või ka jõgesid ja järvesid pidi. Samuti on siin väga head võimalused kalapüügiks ja see tõmbab inimesi aina rohkem ligi ja kohalikud saavad siis nende arvel endale lisaraha teenida. Aga nüüd mõni sõna ka veel selle saare ajaloost, see algab ikkagi nende põlisrahvaste indiaanlaste ajalooga. Nad on asustanud seda saart ikkagi peaaegu 10000 aastat ja neid on siin olnud üllatavalt palju. Miks need siin palju on? Sellepärast et see saare rannik on suutnud toita hästi paljusid suid, sest seal on väga kalarikkad, järved. Nii meres, jões kui järvedes ja kalast said nad toituda sisuliselt aasta ringi. Nad kõnelesid küll väga erinevaid keeli ja olid võrdlemisi erineva kultuuriga, aga kõiki neid ühendas see, et nad elatusid peamiselt kalapüügist, kõige tähtsamaks kalaks lõhe, aga veel ka palju teisi kalaliike, kes sealkandis on. Ja Nendest ranniku saalishi rahvast meil juba oli jutt, see on kõige arvukam rahvas olnud ka sinna Coveril aga nende kõrval on ka palju teisi ja lihtsalt näidisena. Ma räägiksin siis ühest niisugusest indiaani rahvast, nagu nutka rahvas, selline nimi nud ka rahvas. Selle andis neile tegelikult 200 aasta eest. Kapten Cook, Legendaarne meresõitja, maailma maadeavastajad seas võib-olla üks kuulsamaid üldse. Ja oma väga paljude maailmareisidega jõudis ta ka siis siia Vancouveri läänerannikule ja aastanumber oli siis 1778. Ta ise oli oma kahe ekspeditsioonilaevaga olnud päris pikalt seal kusagil Arktika kandis laevad olid saanud hullusti räsida, peaaegu uppumas ja tal oli vaja neid kiiresti ikkagi meresõidukõlbulikuks teha. Siis ta jõudiski väljasi ja kõveri saare läänerannikule ja otsisin siis mingit vaikset merelahte, kus oleks siis ka sihukesi suuri puid kasvamas, kus saab siis seda puumaterjali, et laevu parandada ja niimoodi ta sattuski siia sellesse kohta ühte varjulisse merelahte. Ja nii kui ta siia merelahte jõudis, kohe tulid rannast omaga nuudega indiaanimehed mitte üldse vihaselt, vaid väga rõõmsalt tulid tervitama neid valgeid inimesi, keda nad enne iialgi polnud näinud. Ja siis nad hakkasid seal suhtlema, noh põhiliselt suheldi küll käte, jalgade keeles, aga nii palju see kapten Cook sai aru, et nad püüdsid korduvalt öelda oma rahva nime. Aga selle kapten Cooki kõrvade jaoks oli see nimi niivõrd keeruline, et ta ei suutnud seda meeles pidada. Ja siis kirjutas ühe niisuguse lihtsustatud varianti üles, kirjutas, et nutka rahvas ja pani siis ka sellele abaajale või, või sellele merelahele siin sama nime etnodka abajas. Ja siia jäid need laevad tegelikult päris pikaks, noh üks kuu aega ja siin laeval oli kaasas ka kunstnik, tema joonistas siis sel ajal üles palju pilte sellest indiaani rahvas siin nende tegevusest, nende riietusest välimusest. Ja nüüd praegusel ajal on nendel joonistel väga suur väärtus, sest nii vanu jooniseid sellest koorisaare ühest indiaani rahvast ei ole olemas. Ja neid jooniseid on ligikaudu 100 ja seal siis on joonistatud üles näiteks nende inimeste riietus, mis meile tundub vägagi eksootiline, Nad kandsid peamiselt niisugusi Niilest tehtud pihkiki maani ürpe ja selliseid kõrgeid torumütse. Ja nad elasid sellistes väga võimsatest palkidest tehtud suurtes ja avarates pikmajades. Ja mõnedel joonistel on, kas siis näha, kuidas nad oma tehtud püünistega neid kalu siin püüavad. Ja siis kuu aja pärast läksid need kapten Cooki laevad korda tehtud sealt jälle minema, jätkasid oma pikka riisi. Ja see indiaani rahvas jäätisin õige pikaks ajaks rahule. Aga siis kuskil seal 1000 kaheksasajandatel hakkas siia tulema juba uusi valgeid inimesi, neid tuli aina rohkem. No ja siis tuli kõik seesama, millest ma ka eelmistes saadetes oled tekkinud. Mida need valged kolonistid endaga kaasa tõid? Niisuguse küllalt Vägivaldse suhtumise kohalikesse inimestesse igasugused nakkushaigused, mis niitsid indiaanlasi tohutul hulgal. Nii et see rahvas oli seal kuskil kapten Cooki aegadel niisugune väga arvukas, arvatakse, et kuskil kümneid tuhandeid inimesi elas seal rannakülades ja praegu neid sealsamas alles jäänud kõigest 600 hinge. Ma sain nüüd jälle kuulda ühte Gadget sellest uljast indiaani naiste laulust, kus eeslauljaks on fun puud. Ja noh, nagu ma juba ütlesin, laulja ongi pooleldi ranniku saalissi indiaani verd kes on kõige arvukam indiaani rahvas ka praegusel ajal seal saarel. Aga nüüd ma siis räägiksin ikkagi nendest muljetest ja mõtetest, mis ma seal saarel ringi sõites sain, noh, me alustasime sealt Vancouveri saare idarannikult ja meie esimene ööbimispaik oli väga stiilne. Mulle see väga meeldis. Need niuksed palkhooned olid tohutult suurtest palkidest. Ma ei ole elu sees nii suurt, sest palkidest tares elanud ja maganud ja asukoht oli ka neil majadel väga toredad, olid metsa all laiali kusagil üsna mere lähedal, nii et seal sai siis metsas ja merel ringi kõndida. Aga kui me siis olime seal ära maganud, siis järgmisel hommikul Läksime me ühte kõige tuntumast metsa kogu seal Vancouveri saarel. Üldiselt ongi see saar hästi kuulus oma hiidpuude poolest, teda oli juba märgata ka nende palk kõikide järgi, mis nendel majadel olid. No ja neid metsi on siin muidugi viimasel sajandil väga palju raiutud, aga üht-teist on siiski ka järel. Ja nüüd me siis läksime ühte niisugusse eriti uhkesse metsa, tema inglisekeelne nimi on kateeder Ko eesti keeles võiks siis olla ehk nagu katedraalisalu või, või katedraali puistu. Aga ta oli ikka niivõrd vägev elamus, et sellest ma tahaksin rääkida natukene pikemalt sellest, et me olime sinna kohale jõudnud, sai aru selle järgi tee ääres, need puud läksid ikka ilmatu suureks ja seal oli ka hästi palju siis viitasid ja stende oli kohe näha, et nüüd see on see koht, kus tasub ringi käia. Ja praegusel ajal on nii, et see maantee läheb sellest katedraali puistust otse keskeltläbi, nii et pool metsa jääb ühele poole ja pool metsa teisele poole maanteed. Aga seal metsas on hästi palju jalgradu, väga palju tähistusi, nii et liikuda on seal lihtne ja on ka väga palju infotahvleid, kus siis põhjalikult seletatakse, et mida kõike siin vaadata on ja ühelt selliselt infotahvlilt sain ma siis teada ka selle metsa ajaloo. No oli siis umbes niimoodi, et möödunud sajandi algul olid kõik need Vancouveri suuremad põlismetsad endale kokku ostnud üks neetult rikas metsatööstur, tema nimi oli härvi mäkke miljon. Ja nii kui ta need enda kätte sai, nii asusta neid kohe agaralt raiuma. Aga nüüd see metsa osasin, see praegune katedraali puistu oli juba neil aegadel, noh, see oli kusagil seal 1920. koorielanike jaoks üks väga armastatud paik. Varasematel sajanditel oli saanud indiaanlaste pühapaik, aga nüüd siis valged inimesed, kes siin elasid, neile kangesti meeldis siia nädalalõppudeks välja sõita. Sest need puud olid siin ikkagi niivõrd suurt-sugused. Ja kui nüüd siis need raied selle metsa lähedale jõudsid ja koori inimesed said aru, et nüüd läheb ka see mets mahavõtmisele siis algas üks erakordselt ühtne protestikampaania ja see oli nii suur ja võimas, et võttis nagu selle härvemmek millani natukene mõtlema. Ta mõtles, et hea küll, et praegu ma kohe seda metsa siis maha ei võta. Et vaatan, mis edasi saab, võib-olla vaibub see protest maha, aga tegelikult ei vaibunud. Ja lõpuks läks hoopiski niimoodi, et ka seal on cover'i, kohaliku omavalitsus hakkas inimesi toetama ja vaieldi lausa paar aastakümmet. Nojaa, viimaks härvimek, millal lihtsalt tüdines sellest lõputust testimisest ja andis siis kogu selle vaidlusaluse metsa 1944. aastal kohaliku omavalitsuse kätte? No seal oli ju päris uhke kingitus ikkagi 300 hektarit väga suurtest puudest koosnevad põlismetsa. Ja siis omavalitsus tegi siia kohe kaitseala ja siis pani selle nimeks kinke järgi Mcmiljoni kaitseala ja vot sellest kaitsealast siis ligikaudu pool ongi see katedraali puistu, kuhu me nüüd olime jõudnud. Aga milline ta siis oma silmaga vaadates välja nägi? Raske kirjeldada? Täiesti fantastiline, igatahes 150 hektarit hiidpuude metsas on ju päris suur ala. Ja kõigepealt, kui me seal ringi hakkasime käima, siis ma otsisin üles selle kogu seal ala kõige suurema puu, seda oli lihtne, Leida sinna juhatasid kenasti viidad kohale. Ja see oli siis üks niisugune okaspuu, mille nimeks on ebad suuga. Ja ma mõõtsin ka selle kõige suurema puusal kohe ära, sest see iidpuude mõõtmine on minu jaoks selline noh, kuidas öelda kirg või hobi, mida ma olen aastakümneid harrastanud ja olen nii Eestis kui maailmas neid puit hästi palju mõõtnud. Ja nüüd siin siis olin kaasa võtnud ainult selleks, et ikkagi neid kõige suuremaid puid kusagil mõõta. Eestist vastavad mõõteriistad näiteks siis mõõdulindi, sellise korraliku ja pikk ka. Ja siis laserkõrgusmõõtja. Ja kui me nüüd seda kogu selle katedraali puistu kõige võimsamat puud mõõtma hakkasin, siis näiteks seda ümber mõõtma üksi mõõdetud ei saanud, sest see tüvi oli niivõrd jäme. Kolmekesi mõõtsime kaks inimest, siis sättisid seda mõõdulinti õigele kõrgusele ja ma siis lugesin, et mitu meetrit seal siis sai. Ja sain siis ümbermõõduks rinna kõrguselt üheksa meetrit. Ja selle ebatsouga kõrguseks sain ma siis 78 meetrit. No kui nüüd võrrelda Eesti puudega, et natukenegi aimu saada, kui suur see puu oli. Eesti kõige jämedam on teatavasti Tamme-Lauri tamm. Selle ümbermõõt on praegu kaheksa ja pool meetrit. Ja kõige kõrgem puu Eestis on praegusel ajal otsi puu mänd. Tema kõrguseks on 47 meetrit ja kui nüüd võrrelda nende mõõtudega, mis mina sain, siis igal juhul ületas ebad suugase üks puu, nii Eesti kõige jämedamad kui ka Eesti kõige kõrgemat. Aga noh, mis puutub üldse nendesse hiidpuude jahtimisesse, siis seal Ameerika Ühendriikide poolel olen ma käinud need hiid puid otsimas. Ja seal ma olen leidnud tegelikult veel suuremaid ebad, suugasid kui see siin. Aga igal juhul oli see võimas puu ja pärast seda lihtsalt sai seal ringi hulgutud, seal radadel seal puistus ja lihtsalt nagu pilti tehtud ja imetletud neid tohutu suuri puid. Nad olid ikka tõesti igaüks imetlusväärne. Mõnedel olid näiteks väga erilised niisuguguse, et pahad nende tüvede peal või siis olid need tüved hästi sellised sügavalt Soonelised. Mõne puuõõnsus oli nii suur, et sinna oleks mahtunud ikka terve jõuk inimesi. Ja mõned jämedad tüved kasvasid seal puistus nii lähestikku, et tõesti jäi mulje nagu kõnniks ringi katedraali sammastiku vahel ringi. Ja seal oli ka palju mahalangenud puid. Ja needki mõjusid mõnikord nagu tõelised looduse taiesed. Näiteks mõned olid nii jämedad, et isegi maha kukkunud tüvi ulatus kõrgemale, kui on püsti seisva inimese kõrgus. Ja mõni nendest tüvedest oli üleni kaetud, et hästi paksu rohelise samblakihiga. Või siis niisuguste lopsakate sõnajalgadega ja üks mahakukkunud puu jäi meelde sellega, et ta oli niimoodi ümber kukkunud, et oli kaasa haaranud ka juured. Ja see juurte pundar, need, mis seal oli, see oli tohutult kõrge, ikka väikese elumaja kõrgune. Ja need juured, mis nüüd kõik näha olid, need siis sirutasin igasse suunda laiali nagu mingid päikesekiired või nagu mingid muinaskoletise avatud lõuad ja kui need turistid seal ringi käisid, siis mõned satsid ennast sinna juurte vahele pildistamiseks poseerima ja siis tekkis täitsa kohe niisugune nagu hirmutunne, et niisugune koletis, niisugused juured. Kui need seal nüüd siis turisti ümber kuidagi solvuvad, siis on see turist lihtsalt kadunud. Siukene, täitsa hirmutunne tekkis natukene. No ja üleüldse see katedraali puistu pakub ikka väga tugevaid emotsioone, no täitsa nagu mingi looduse taies. Jällegi üks lõik sellest indiaani laulja Fanbuudi laulust ja siin ju kuulsite, oli inglise keeles see osa laulust ja kes sõnu jälgis, siis sai aru, et seal olid umbes sellised sõnad, et pole tähtis, mida sa teed, pole tähtis, mida sa ütled. Ma armastan sind ometi ikka edasi, noh, selline indiaani naise lembelaul üsna selline kirglik, üsna selline, otsekohene. Kanada Vancouveri saare muljetest rääkides me läksime sealt katedraali puistus siis edasi sinna saare läänerannikule ja seal me olime päris paar päeva käisime seal läbi mitu looduserada ja see läänerannik on seal üsna teistsugune, kui on idarannik juba ilm oli teistsugune. Pilvi oli siin läänerannikul taevas alati palju rohkem palju sagedamini sabistas taevast vihma ja miks siin läänerannikul teistmoodi ilmastik on, sellel on selged loodusloolised põhjused, noh väga lihtne tegelikult seal, et vaikselt ookeanilt ja avavad siia läänerannikule sellised suured niisked õhumassid. Ja kui nad juba siin on, siis nad põrkuvad selle saare mägede vastu ja jäävad sinna nagu kinni ja hakkavad sealt siis vihma alla puistama. Aga need metsarajad, kus me käisime, olid väga kenasti väljaehitatud ja korralikult tähistatud kõndida, oli seal päris hea, seal olid laudteed, trepid, vaated, vormitsed igatpidi süveneda sellesse metsa. Kuigi nüüd, kui ilm oli märg, siis pidi ikkagi ettevaatlik olema, sest märjaga need laudteed olid õige libedad. No mida selle metsa kohta öelda? Puud ei olnud just nii vägevad nagu seal katedraali puistus, aga Eesti metsapuudega võrreldes ikkagi hiiglased. Ja mis silma hakkas tohutult palju erinevaid puuliike kõrvutada küll igasuguseid okaspuid, küll lehtpuid, ma ei hakka neid järjest üles lugema. Need olid minu jaoks põnevad, aga jutt läheks liiga pikale. Aga tõesti, kõnnid seal nagu dendroaias ja jämedate puude tüved on kaetud rohelise samblaga, okstel ripuvad alla sellised pikad halli värvi samblikutuustid. Ja kogu see mets oli nagu ennast täis imenud looduslik käst, kõigi nende samblikud sammalde otsast tilkus allavett. Jaa, üleüldse oli siin niisugune rõskus, aga taimedele see suur niiskus jällegi väga hästi sobise, kui vaatasid sinna metsa alla, siis oli seal tohutult palju sellist lopsakat taimestikku, eriti just sõnajalgu, mis tihti ulatasid rinnuni ja maapinnal seal puude vahel oli pööraselt palju mahakukkunud puid, teinekord lausa risti ja põiki selliste puudel asudena. See oli ju just selline mets, mis oli kasvanud täpselt nii, nagu jumal juhatas ja inimene polnud siin mitte Ühtegi liigutust teinud. Ja kui ma nüüd seal laudteel seistes seda metsa niimoodi vaatasin ja katsusin siis kujutleda, et kuidas seal metsa all oleks nüüd rändajal võimalik liikuda. Ülimalt raske oleks olnud, sest need maha kukkunud puud neid oli, nii palju on teil nii suur, et need olid nagu puu barrikaadid üksteise järel. Aga noh, laudtee pealt oli seda kõike väga tore jälgida ja eestlase jaoks selline väga võõrapärane ja eksootiline ja äärmiselt liigirohke meenutas nagu oma lopsakas, aga täitsa troopilist vihmametsa vihmamets ta ju oligi, aga mitte siis troopiline, vaid parasvöötme. Ja selles parasvöötme vihmametsas on see kliima täiesti eesti kliimaga võrreldav. No talved on küll mahedamat ja miinuskraade tuleb ette harva, aga mõnikord siiski tuleb. Ja no vihma sajab küll siin tohutult palju rohkem kui Eestis, nii et kui mõni eestlane on harjunud kiruma seda meie vihmast ilmastikku, siis tulla siia Vancouveri saare läänerannikule ja olla natuke aega siin. Siin on seda vihma ikka palju rohkem, aga siit läänerannikult me siis sõitsime juba tagasi jälle idarannikule. Läksime mööda idarannikut alla lõuna poole kuni jõudsime sellise linnakeseni, mille nimeks oli Shemeenus, päris kummaline nimi. See on siis pärit kohaliku indiaani rahvakeelest ja selle nime seletuseks on olemas isegi üks pärimus. Räägin selle siis ära, et selle koha peal oli siis olnud kunagi üks indiaani küla. Selle küla oli asutanud üks indiaani väemees ja temaga oli juhtunud niisugune lugu, et ühes tapluses siin paigas oli ta saanud siis vaenlaselt noole rinda, nool läks hästi sügavale, tekitas äärmiselt sügava haava ja noh, ta oleks võinud surra selle raske haava kätte, aga ta oli ikkagi vähe mees ja teatud loitsude ka sai enda haava terveks ravitud, paranes ja kui oli terveks saanud, siis rajaski siia küla. Ja see küla sai selline hästi õitsev ja õnnelik ja külarahvas siis selle väemehe mälestuseks paani külale sellise nime Shemeinus, mis tähendab siis indiaani keeles purustatud rinda. Aga praegusel ajal on seal siis selline pisikene linnakene, 3000 inimest, 3000 inimest tõesti pisikene ja kui meie nüüd siia jõudsime, siis ta oli niivõrd pilkupüüdev see linn, et me otsustasime kohe siin peatuse ja vaatame siin linnas veidikene ringi ja see, mis meid seal nagu meelitas olid tohutu suured seinamaalingud majade seintel, noh, kivimajad, valged seinad seal peal sellised hästi suured, hästi värvilised pildid. Ja kui me need seal siis vaatasime, siis põhiliselt need olid niisugused ajaloolised pildid, kujutasid seal vahel indiaanlasi ja vahel valgeid kolonist, siis mingisuguseid Plusi ja mingisuguseid suuri ehitisi ja nii edasi ja mõnikord oli ka nendel piltidel siis vanaaegseid härrasid või muid tähtsaid tegelasi. Ja meile seal siis seletati, et kuidas need maalid siia seinte peale olid saanud. Lugu oli siis umbes niimoodi, et seal kuskil 1900 kaheksakümnendatel aastatel tabas kogu seda cover'i saart suur majanduslik krahh. Siin oli hästi palju inimesi, hästi palju linnu, kus põhiline elatis saadi siis metsatöödega, noh, kas siis töödega metsas või siis ka linnade saetehastes. Ja seesama, see meenuse linn oli just samasugune. Ja järsku need raiete mahud langesid täiesti hüppeliselt alla. Miks need langesid, seal oli palju põhjusi, üks oluline põhjus oli lihtsalt see, et, et siin oli nii hullult palju raiutud, et enam sama hooga raiuda edasi ei saanud. Ja teine põhjus oli see, et aina rohkem hakkasin levima hoopis teistsugune mõtteviis. Et metsatule, et mitte nii raiuda, vaid hoopiski rohkem kaitsta. Ja kõige selle tulemus oli siis see, et raiet langesid ja inimesed jäid ilma tööta. See oli siis ka samamoodi siinse miinuse linnas ja nüüd siis see Kanada kohalik omavalitsus siin Vancouveri saarel mõtles selle linna jaoks välja sellise erilise abiprogrammi. Et need elanikud teevad oma linna hästi kutsuvaks ja huvitavaks. Ja kui sa niivõrd peibutav, siis hakkab siia tulema rohkem turiste ja see annab siis ka kohalikele inimestele tööd juurde. Ja siis needsamad linnainimesed pärast väikest väljaõpet hakkasidki oma majade seinu niimoodi nende maalingutega katma. Ja siis nagu see saare omavalitsus maksis neile selle eest nagu abiraha. Ja seal siis oligi kujutatud selle linna ajalugu ja tähtsaid persoone ajaloo jooksul. Ja nüüd siis oligi niimoodi, et ka meie olime ju tegelikult siia peatuma jäänud, sellepärast et need seinamaalingud olid niivõrd põnevad. Jaa, Meie küll siia nüüd peatuma jäänud, ma arvan, et mõnedki turistid, kes siia niimodi sattusid, jäid, kas siis kinnitasid keha või lausa ööbisid siin linnas. Meie tegime siiski nii, et ostsime siit poest lihtsalt endale päevaks piknikuvarustust, sest meid ootas ees väga seikluslik päev. See oli siis mõeldud, et me läheme selle Vancouveri saare kõige kagupoolsemas nurka, seal pidi kasvama. Neid Vancouveri kõige suuremaid ja vägevamaid puuhiiglasi veelgi suuremaid, kui seal katedraali puistus. Me siis läksime ja otsisime, aga ütlen juba ette ära, et neid rekordpuid me sealt tegelikult leida ei õnnestunud, sest oli öelnud, et see saarenurk on ikka üksjagu metsik kant. Seal on väga vähe teid, seal ei ole üldse tähistatud radasid, seal ei ole viitasid, mis juhataksin sind nende puukuulsuste juurde, nii et otsisime, mis me otsisime ära, me ei eksinud. Aga viimaks jõudsime peateed välja nii kaugele, kui andis siis lihtsalt sinna Vaikse ookeani äärde. Ja siis, kui me seal juba olime, siis me lihtsalt uitasime seal rannas paar tundi ringi, seegi oli omamoodi huvitav olemine. Rand oli selline liivarand ja kohati oli seal tohutu suuri jämedaid ajupuid. Noh, eks siis torm oli kusagilt sealt mujalt Vancouveri rannikult neid lahti kangutanud ja siia kandnud. Ja noh, see ookean ise, sedagi oli ju nagu selline kosutav vaadata silmapiirini laiuv avameri ja sa tead, et see on siis maailma ookeanides suurem vaikne ookean su ees. Aga kui me olime ka siin siis ringi käinud, siis siit läksime juba edasi sinna Vancouveri saare pealinna Viktoriasse. No sellest ma räägin juba järgmises saates aga seda päeva ma jäin veel meenutama mitmel järgmisel päeval ja õieti meenutan siiamaani. Eks ta ikka sellepärast oli, et midagi kripeldama need suured puud litsalt leidmata. Ja siis noh, mõtlesin, et tegelikult ju päris vahva, et siin Vancouveri saarel on ka selliseid nurki, kuhu turist väga mugavasti ligi ei pääse, kus tuleb pingutada, et midagi üldse üles leida. Ja mõtlesin ka seda, et ükskord pean ma siia veel tagasi tulema ja siis juba korraliku matkavarustusega ja õigete vahenditega ja siis ikkagi need Kanada kõige uhkemad puuhiiglased üles leidma ja nad korralikult ära mõõtma. Selline sai siis tänane saade saade Vancouveri saarest Kanada kõige läänepoolsem Ast ja kõige suuremast saarest vaikses ookeanis. Aga nüüd järgmine saade tuleb neist Kanada sarja saadetest viimane ja seal ma tahaksin siis jagada muljeid kahest Kanada linnast seal Kanada lääneosas. Need on siis Victoria ja Vancouver. No Victoria, see on siis koorisaare pealinn. Aga see Vancouveri linn ei asugi tegelikult üldse seal saarel. Aed asub seal mandriosas juba. Eks ma siis selles järgmises saates nendest kahest põnevast ja mitmekülgsest linnast Victoria's Goerist siis hakkangi rääkima.
