Te kuulate raadio kahte tänasest bioloogiatunnis räägime eesti hüljestest, kui palju neid on ja kas tavainimene ka neid looduses kohata võib? Stuudios on hülgeuurija Mart Jüssi ja Marii Karell ja me oleme tekitanud omapärase telefoniühenduse Tartu stuudioga. Marta, olete te kuuldel? Ma arvan, et alustada algusest, kui palju Eesti looduses hülgeid on? No Eesti looduses olevate hüljeste arv aasta-ajati ikkagi vaheldub, sellepärast et nad on rändavad loomad pigem vaiksemad ja, ja, ja nagu pidevalt sama arvukust hoidvad viigerhülged, keda me arvame olevat, siis kuskil viie-kuuesaja ringis, aga aga hallhüljes teine Läänemere hülgeliik on siis arvukam kevadtalvel, kui nad Eestile poegivad ja siis vähearvukam suvel, kui nad siis toituvad pigem kuskil Soome Rootsi rannikul. Ja selline karvavahetusaegne või kevadine sigimise järgne arvukus Eestis on siis kuskil kahe ja 3000 isendi vahel, nii et, et võiks öelda, et Eestis kokku 3000 looma kahest liigist. Kuidas on Eesti hüljeste arv aegade jooksul muutunud? No nüüd jälle peab arvestama seda aja pikkust, mida me, mida me siis vaatleme, et et võiks öelda, et see lühikeses ajaloos 10 15 aasta jooksul on, on hallilaste arv natukene kasvanud ja viigerhüljes trandus natukene langenud, aga kui me räägime 100-st aastast, mis on nagu palju esinduslikum ajaperiood, siis 100 aasta jooksul on hüljeste arv eesti vetes arvatavasti üks, 80 90 korda vähenenud või või tegelikult ma peaksin siin väga täpne olema, Nendes kordades protsentides, aga, aga kui 100 aastat tagasi oli oli Läänemeres umbes 300000 hüljest, siis tänavu on 15000, nii et sealt tuleb see kuidagi välja arvutada need korrad ja protsendiks 95 protsenti hüljeste arvukus Läänemerest 100 aastaga vähenenud. Millest see vähenemine tingitud on? See oli pigem tingitud sellest. Hülged olid väga väärtuslikud jahiloomad omal ajal 100 aastat tagasi ja neid kütiti selleks, et saada sealt siis õlisid jah, nahka ja hülgeliha. Ja siis, kui see asi enam nii aktuaalne ei olnud, muutusid nad inimesele vaenlaseks, kui, kui kahjur, keda siis täiesti preemiarahade eest süstemaatiliselt merest hävitati üsna edukalt. Teise ilmasõja lõpuks oldi juba enamusega hüljestest ühele poole saadud. Ja, ja siis kolmas põhjus ka ajalooliselt oli oli siis keskkonna väga tugev saastamine, mis, mis hülged haigeks ja, ja valdavalt viljatuks tegid, nii et hüljeste arvukus mitte enam tõusta ei saanud, sest lihtsalt poegi ei tulnud. Aga kaheksakümnendail aastatel eelmisel sajandil siis võeti hülged looduskaitse alla ja tehti pingutusi, meri puhtamaks saaks ja pärast seda on see käekäik natukene paranenud. Aga nendele salaküttidele enam nagu miskit eesmärk ei ole see hülgerasv ega nahk ei ole enam nii väärtuslik, et nad peaksid hirmsasti hüljest taga ajama. Selles jah, võib-olla asi ongi, et moed muutuvad ja ja vastavalt sellele ka siis inimeste huvi loomade vastu tihtipeale muutub, et et kui nahk parasjagu moes ei ole ja hülgerasvaga midagi pole peale hakata, siis ega neid keegi eriti ka tagasi ei kiusa, aga kui ta nahk peakski nagu moodi tulema, siis ja siis arvata on, et et see huvi jälle Nende, loomade või teiste loomade vastu võib kasvada. Mis sellest nahast ennemalt siis tehti, kui nahk nii õudsalt populaarne oli? No see oli väga hea tugev nahka teiste loomade nahkade seas, nii et et ta oli hea igast tarbeesemete valmistamiseks, rihmade ja pükste saabaste tegemiseks ja muidugi kui tulid need sünteetilised materjalid ja, ja moodsamad moodsamad materjalid, mis annavad sama tugevuse ja veekindluse, siis ei ole nagu sellel hülgenahal enam erilist minekut. Ja hülgerasv, kas seda sarnaselt searasvaga kasutati näiteks praadimiseks? Ei, seda kindlasti mitte hülgerasv oli, oli väga väärtuslikust ka nagu tarberasvana, pigem kui kuivõrd söök söömise või keetmise eesmärkidel. Ja mereloomade rasvadele on selline omadus, et külmas ei tahku, sellepärast et loomad elavad valdavalt külmas vees ja te kujutage ise ette, kui vaal või hüljes peaks tahkeks minema miinustemperatuuridel nagu küünal, nii ei tuleks, sest merele sellest elust midagi välja ja sellepärast kasutati ka neid neid hülgerasva ja vala rasva rohkem kui nagu õlisid. Mis jällegi siis kaasajal on asendatud sünteetiliste õlide poolt, aga, aga kasutati ka farmaatsia ravimiseks peale määrimiseks ja sissevõtmiseks ja ja, ja ütleme ka sellisteks Kodumajanduslikes töödeks näiteks see oli mitmete väärtuslike värvide põhi ja sellega immutatud puitu ja nahka, et see veele ja ilmastikule paremini vastu peaks. Kui me võtame maailmahülged, siis kus kohas nad elavad? No maailmahülged elavad elavad maailmas, aga, aga valdavalt muidugi elavad nad jahedamates maailma meredes need päris hülged. Nendest, pärise hüljestest, kelle hulka ka Läänemerehülgeid kuuluvad ainult kaasajal paar liiki on jäänud troopilistes mitte külmuvatesse meredes ja ülejäänud on siis ajaloo jooksul nihkunud kas siis põhja või lõunapoolkera kõrgetele laiuskraadidele, kus siis hüljeste elu millegipärast etemal. Eesti hülgeid võib kohata, kus kandis No Eesti hülged on, on valdavalt ikkagi lääneranniku ja saarte asukad, Soome lahes on neid vähem. Me täpselt ei tea, miks neid seal vähem on, aga aga nad on seal pigem rohkem nagu eksikülalised, eks neil elupaik on selle erinev ja ja meri sügavam. Nii et kui hülgele minna, siis ikka kuhugile Lääne-Eestisse või saartele. Vahepeal räägiti ka sellest, et neid hülgeid seal Narva kandis nähti, et, et mis see tähendab, et nad käivad yksi rännakul, seal kogemata satuvad. No mitte päris kogemata, aga, aga seda Soome lahe geograafiat vaadates me näeme, et seal on üsna vähe saari eestipoolses mereosas ja meri on valdavalt üsna sügav, aga hülged otsivad selliseid madalamaid. Merealasid, kus oleks rohkem saari, kus nad saaksid käia väljas lesimas ja, ja sellised alad siis Soome lahes on siis pigem Soome rannikul ja, ja kohe Eesti piiri lähistel seal kurgali neeme ümbruses, nii et seal nad elavad ja eks neid uudishimu või nälg ajab need siis vahest ka siia meie randa inimeste tegemisi vaatama või kala püüdma ja, ja siis neid ka siin nähakse, et et need vähesed kohad, kus nad nagu looduslikult Eestis esinevad, on, on nii kõrvalised, kauged ja, ja nii väikesed, et ega sinna palju hülgeid ei mahu ja, ja seal inimene üles harva kokku saavad. Me kuuleme siia vahele ühe luu ja siis tuleme tagasi, et rääkida hülgeuurija Mart Jüssiga eesti hüljestest. Mart, kui te mainisite, et Eesti hülged, põhiliselt seal lääne pool Eestis elutsevad, et kui suur on üldse võimalus, et inimene looduses hüljest kohtab. No see võimalus on tegelikult olemas iga inimese jaoks, aga, aga kindlasti see inimene, kes looduses rohkem viibib, eriti merel või seal töötab, igapäevast leiba teenib, nende jaoks on selge kohtumine palju sagedasem ja teatud kogemust on ka selleks vaja teda merest märgata üles leida, sest et eks ta vees olles suurema osa ajast leial veedab ja vahest arvama, pea välja pistab, nii et kui on nagu merel käimist ja natukene merel vaatlemise kogemust, siis ega see hüljes nägemata ei jää kellelegi. Aga neid kohti muidugi, kus iga inimene hüljest näeb, neid on Eestis üsna vähe, sellepärast et et eks need kohad, kus inimesed rohkem rannas käivad, on nagu hüljestele, võib-olla mitte niivõrd mugavad ja nad hoiduvad nagu neist neist kohtadest eemale, aga, aga, aga just sügiseti, kui hülged rohkem rändavad, siis võib neid isegi näha sadamates. Rohuküla on hea koht hülge vaatlemiseks ja, ja Virtsu-Kuivastu praamiliinist võib neid näha liikumas. Ja noh, ja mujaltki, kus kõrvalises kohas mere ääres binokliga vaadata, siis öelge pea, Ekarane. No mina vähemalt. Aga mis see tähendab, et merelt hülgevaatamise kogemus, et kas peab jälgima rõngaid, mis tekivad veepinnale või mis see kogemus on? Ei rõngaid jälgida, merel on vaevalt nii vaikne ilm, alati et hülgest jäävad rõngad inimesele nähtavaks. Kuidagi kujunevad, Meri on pigem ikka karvane karuneni, et see hülgesukeldumine erilist jälge sinna pinnale jätta, aga aga selline väike vihje, mida ma oma kogemusest on anda, on see, et kui te merel näete linde, siis enamus linde kõigub lainetel veega kaasa ja siis, kui üks in neist ei kõigu, nagu meri liigub omasoodu ja lind on paigal, siis seda lindu tasub tähelepanelikult vaadata, sest et see suure tõenäosusega on hülgepea. Et see nagu kõige lihtsam, kõige lihtsam värk vahet teha, et kui linnust enamus on vee peal ja ainult jalad veel, siis hülgest enamus on vee all ja silmad vee peal ja sellepärast ta väikeste lainetega kaasa ei kõigu, nii et et seda nippi kasutades võib vahest mõne õlg üles leida. Mismoodi kulgeb hülge elutsükkel? No elutsükkel on, on selline keeruline sõna, et kui seda võtta kogu elu elu pikkusena, siis ta siis ta sünnib, kasvab laps lapsena või hülgepojana vaid paar-kolm nädalat, siis järgneb paari-kolmeaastane nooruse ja siis igavikuni tunduv 20 30 40 aasta pikkune hülgeelu. Aga kui me vaatame aastast hülge elutsüklit, siis siis ka see on üsna huvitavalt hakitud, nimelt hülged poegivad meie vetes kuskil veebruaris, märtsis ja paarituvad siis kohe vahetult pärast seda, kui, kui see poeg üks kolmel nädalaselt neljanädalaselt nema poolt maha jäetakse ja ja ülejäänud aja siis elavad hülged nagu sellist omaette elu, et et ei ole neil selliseid suuri pere, kondlike kokkusaamisi või, või selliseid suhteid, et siis nad on pigem nagu tavalised ulgumereloomad. Ja, ja need aastase, sellise hülge hülgeaasta olulisemad hetked on meil see karvavahetus, sellepärast et ka mereloomad peavad oma oma karva kunagi vahetama ja siis nad on nagu rohkem rohkem maal, rohkem veest väljas. Aga ülejäänud aasta nad veedavad siis siis merel, ujudes, sukeldudes ja tihtipeale isegi niimoodi, et nad suurema osa ajast on vee all. Ja sügiseti talveti jälle, nad on rohkem nagu siis puhkel ja ja ootavad oma järgmist poegimisperioodi, et see on selline, selline üsna kindlalt paika pandud ja üsna selgete aastaaegadega aastaring nende jaoks ka. Kui ta veebruaris märtsist poegib, palju tal neid poegi on? No loodus on niimoodi seadnud, et, et igal aastal on hülgele ainult üks poeg, et loomaaedadest on küll teada, et neil on olnud kaksikuid, aga aga väga harva jäävad ilma inimese abita siis mõlemad pojad ellu sellepärast et et hülgele on see, On see poeg väga kallis pidada ja kasvatada, olgugi et lühikest aega paar-kolm nädalat, aga aga kuna hülgeemad samal ajal ei toitumise üldse, siis nad peavad selle poja üles kasvatama sellest rasvavarust, mis neil on poegimisega kaasa võetud ja seda varu jätkub ainult ühele pojale. Ja siis on hüljeste sigimise tsükkel niimoodi seatud, et nad Kell ühe poja aastas sünnitavad, aga aga suudavad siis 20 30 aastat edukalt sigida ja eluaegne laste arv siis olla vastavalt mitukümmend isendit. Seal nendele kui sigimisstrateegia üks selline omapära Kus kohas nad poegimas käivad, et ma saan aru, et laidudel, kus peaksid olema võimalikult kõrged kaldad? Tegelikult peaksite hülged poegima, Läänemere hülged peaksid poegima triivi jääväljadel, kus nad oleks kaitstud siis uudishimulikke ja pahatahtlike külastajate eest. Ja kus poegadel oleks siis kõige paremad kasvutingimused ja toit oleks peagi kohe võtta, nagu nad merre lähevad. Saartele sündimine on, on näiteks moodsa elu häda seoses sellega, et pole Läänemeres olnud neid selliseid korralikke jäädalvija. Ja siis hallhülged saavad nagu tagavaravõimalusena kasutada väiksemaid saari poegimiseks need saared, siis on sellised varjulised merelised järsu kaldaga, et hüljestel oleks kerge. Aga teile ette minna. Aga ikkagi Läänemerehüljes peaks olema jää loom, arktiliste merede liik. Nii et mida rohkem jääd, seda kasulikum hüljestele ja, ja mida rohkem hülgeid saarte peal, seda ebatavalisem see olukord on. Kas sülge ema poja kaitsmine tähendab seda, et nad sulpsuvad ruttu ette, sellepärast et ta ausalt öeldes on üsna raske ette kujutada, et hüljes kedagi hammustaks või, või, või kuidagi vaenlasi eemale ajaks. Hülged on, on väga kurjad ja väga-väga agressiivsed loomad, siis kui nende poegimine külma ja hammustavad nii vanad hülged kui ka pojad ja, ja väga-väga ohtlikult selles mõttes, et nad on, nad on suured ja rasked loomad ja nendel on kiskjalõuad. Ja ma just tulen sellisest kohast, kus, kus hülged poegisid Šotimaal, kus me neid siis uurisime ja seal ma omal nahal tegin kindlaks, et suure hülge hammustus jätab suure augu ja väiksel kammustus väikse augu. Et, et see hülge hammustuse asi on, on ikka palju tõsisem, kui inimesed seda usuvad, aga Läänemerehülgeid on, on mõneti arad ja ei otsi nagu sellist inimese lähedust, nii et nad tihtipeale põgenevad, enne kui neid nähakse, aga aga kohtadest, kus nad inimest vähem kardavad või kust nad enam põgeneda ei saa, mida võib ka Eestis ette tulla võivad nad inimeste rünnata ja, ja väga-väga ohtlikult hammustada, nii et et sellest hülge ammustavast otsast ma soovitan ka kõikidel eemal hoida. Kuidas teie hülge hammustamise lugu seal Šotimaal oli, et kas te sihilikult katsetasite, kui suure augu hüljes jätab? Ei, ma ei leidnud katseid, aga, aga, aga hülgeid oli seal palju ja ja kõik ei pälvinud seal piisavalt tähelepanu, selles mõttes, et et, et, et mõned lõuad ikkagi ulatusid minu minu riieteni ja ja eks ma siis neid õmmeldes mõtlesin selle üle, kuidas hülged inimesega suhtlevad. Hüljestel on poegadel olnud ka väärarenguid, mis, millest need tulevad ja missugused need on. No kõikide kõikidel elusatel organismidel esineb väärarenguid selles mõttes, et ega päris veatu pole keegi. Aga hüljestel on muidugi nähtud teatud selliseid väärarengute sagedusi, mis inimesed murelikuks teevad, sellepärast et neid on võimalik seostada näiteks keskkonnaseisundi ka, et on, on moondunud, laipasid on keerdunud küüsi, no ühe eluka me oleme kinni püüdnud, kellel polnud saba, aga no see ei ole, ei ole otseselt talle nüüd ohtlik. Aga hullem veel on see, et nad elu jooksul kasvades nagu kannatavad jätkuvalt teistsuguste, ütleme, väärarengute või pärsitud arengute all näiteks juba suhteliselt keskealised loomad hakkavad kaotama hambaid, mis keskel ei ole üldse meeldiv. Siis esineb Loibade defekte Küüted efekte, mis muidugi natukene takistavad neid liikumisel jää peal, näiteks need et, et need on sellised arengud nüüd mida, mida, nagu teadlased murega jälgivad ja ja loodavad, et et see keskkonna halb seisund siiski siiski ei ole kõikide nende nende nähtude taga. Aga konkreetset põhjust, et missugune see keskkonnaseisund on, need, seda pole veel teada saadud, et seda uuritakse alles. Ja seda on väga kaua uuritud ja väga väga palju on ka avastatud just selles valdkonnas, meie kolleegid Rootsi kuningliku loodusmuuseumi keskkonnamürkide laboratooriumis on leidnud mitmeid seoseid näiteks raskemetallide ja ja pestitsiidide ehk putukamürkide üles tervisliku olukorra vahel ja ja luude arenemist peeti väga palju just raskemetallide, toimekas ja samas mitmeid sisehaigusi, viljatuseprobleeme sisesekretsiooni või siis ütleme, sisenõrenäärmete töö, selliseid ebameeldivaid haigusi peeti siis kloororgaaniliste ühendite järel järelmõjuks või, või toimeks, et eks neid seoseid on nagu leitud ka ja ja neid ühekaupa loodusest välja uurida on raske, nii et sellepärast siis pöörataksegi nagu üldiselt tähelepanu keskkonna puhtusele ja keskkonnahoiule ja puhtale veele ja ja eriti just merekeskkonnale, kus kus tavaliselt kõik need mürgid kuhjuvad. Me tuleme vähe aja pärast tagasi, et rääkida Mart Jüssiga hüljestest. Martistsi, kui me võtame Eesti hülged, siis mis konkreetselt ohustab Eesti hülgeid? No meie viigerhülgeid, kes on siis meie väiksem arglikum ja vähearvukam liik? Neid ilmselt ohustab kõige rohkem see, see ebameeldivalt soe kliima ebameeldivalt neile just. Sest et meri siis ei paku neile piisavalt jääd, kus nad saaksid edukalt sigida. Ja, ja väikse loomana, kes siis suhteliselt kalda lähedal toitub, on ta ilmselt ka väga suure keskkonnamürkide koormuse all, sellepärast et isegi kui meie need kaasajal proovime oma elu sättida parema puhtama poole, siis siis loodusesse on aegade jooksul kogunenud nagu piisavalt seda Need keskkonnamürke, et nad väga pika järelmõjuga saaksid veel ka hüljest heaolu mõjutada. Ja alli hüljes, kes on siis nagu arvukam, suurem ja vähem pelglik eesti hülgeliike on siis oma eluviisist tingituna kalanduse konflikti peamine põhjustaja ja ka ohver. Nii et nende loomade võib olla käekäik või, või, või olukord Läänemeres sõltub eelkõige sellest, kuidas nad siis nagu inimesega läbi saavad ja kalandusega ja kui palju neid siis aegade jooksul kalameeste püüdistesse hukkub, sest et see on nagu teatud moel keskkonnamaks, mida siis hülged peavad maksma selle eest, et nad Läänemeres elavad. Nad lähevad sinna kalameeste võrkudesse sööma. Nad võivad minna sinna sööma, aga nad võivad sinna sattuda nagu suured kalad, sellepärast et enamus hüljestest, kes meie teadmist mööda kalapüüniste hukkub, on just noored loomad, esimese, teise ja kolmanda aasta hülged, kes ei ole veel teadmis kogukadega väga targad ega osavad, nii et et kindlasti meelitab neid sinna püünisesse kala, kui, kui kui nagu sööd, aga, aga, aga mõnes püünisesse nad võivad hukkuda ka lihtsalt, kui, kui naiivsed vere loomad, kelle, kelle teed siis nagu võrgud takistavad kedagi, kes ümber ei oska ujuda sisse, jäävad sinna ja ja hukkuvad nii, et neid põhjuseid, miks nad sinna lähevad ja miks nad sealt välja ei saa, neid on ikka üsna üsna mitu, et mitte ainult see söömise himu ei ole ainuke, mis neid sinna ajab. Mis see kalamees tegema peab, kui ta oma võrgust hülge avastab? No kui see hüljes elus on, siis mina laseks ta lahti. Aga, aga arvan nad elus sellepärast, et need kalavõrgud on ju niimoodi ehitatud ja kujundatud, et nad oma kinni püütuga enda sees kinni hoiavad ja hülged tihtipeale upuvad. Et kui nüüd seadusetähte täpselt sõrmega jälgida, siis peaks nagu selle hülge kuidagi registreerima või sellest teatama üldi omanikule, kes siis meie puhul on Eesti riik, et seda saaks siis teha ilmselt läbi keskkonnateenistuste või keskkonnainspektsiooni või või kuidas, kuidas iganes seaduski seda ette näeb. Ja, ja teisest küljest on sellise hülge lihtsalt ära viskame mahavaikimine natukene raiskamise moodi, sellepärast et hülged on looduskaitsealused, loomad ja meie peame sellest looduskaitsest selle võrra lugu, et meie neid teaduslikel eesmärkidel ei püüa ega, ega tappa. Ja, ja sestap on, on oma õnnetu otsa leidnud loomad tihtipeale väga olulised ja väga väärtuslikud teadusliku informatsiooni allikad, nii et et kui me saaksime nagu need suhtlemised ilusti korda ja need teated nende hukkunud hüljeste kohta jõuaks õigete inimesteni, siis siis need loomad saaksid ka pärast oma oma õnnetut otsa veel aidata teisi omasuguseid ja ka inimeste aru saada, milline on Läänemere seisund ja, ja mida me peaksime tegema, et seda paremini kaitsta, seda looma ja seda merd. Kuivõrd kalamehed kannavad vimma hüljeste peale, et aeg-ajalt nendest kipuvad ka võrke ära lõhkuma Võrkude lõhkumine käib sellest võrgust läbi ujumise juurde, lihtsalt hüljes on tugev loom ja, ja need kalapüünised, mida kasutatakse, on tehtud sellistest suhteliselt kergetest materjalidest või tihtipeale ka üsna vanad, mitmeid kümneid aastaid juba teeninud, nii et ega see nööri ei ole enam kõige tugevam ja ja eks see olegi vist üks suuremaid kahjusid nagu, mida kalamehed kannatavad püüniste kaotus, sellepärast et see kala, mis, mis püüdmata jääb, eks ta meres kuskil edasi või sigib seal ja tuleb uusi kalu, aga uusi püünised tuleb osta. Nii et, et sellest sellest ka võib-olla see konflikti teravus, et elatusvahendite kipuvad selle kaudu kaduma. Me kuulame siia vahele ühe muusikapala, et siis tulla tagasi ja rääkida Martissiga hüljestest. Kui põgusalt rääkisime Mart Jüssiga sellest hülged võivad võrku kinni jääda ka seepärast, et nad lähevad sinna sööma, siis mida see hüljes täpsemalt sööd? Hülged üldiselt on, on üsna sellised ütleme, juhuslikud toitujad, et, et nad söövad seda, mida nad kergemini kätte saavad ja see on üsna üldine kogu loodusele et väga vähesed loomad või linnud või võiorganismid spetsialiseeruvad või väga kitsale toiduobjektile, sest et mitmekülgsest loodusesse mõnes mõttes ei tasu pikas ajas ära. Ja sestap söövad need meie hülged ka seda, mida nad kergemini kätte saavad, niiet et tavaliselt seda kõige massiivsemat kalaliike, mis, mis teatud mere piirkonnas siis leida on ja juhul kui nüüd võtta näiteks viigerhüljes Temased ka palju selliseid merepõhjas elavaid kalu ja selgrootuid loomides kes inimese toidusedelis nagu üldse ei kuulu ja jällegi sall, hüljes, kes kalandusele rohkem tuttav tema kui suur loom juba siis jahib ka suuremat kala ja sellepärast on tema kokkupuude nagu, nagu inimeste toidulauaga ka tihedam. Aga ühte sellist üldiselt levinud sellist väärarvamust ma tahaksin siin raadioeetris jälle korra ümber lükata, hülged mitte ei vali nagu nagu kõige-kõige kallimate kalade vahel, sellepärast et nemad ei tea sest kalahinnast midagi. Nad valivad selle vahel, kus nad rohkem energiat lähema vaevaga kätte saavad ja sellepärast langevad nende saagiks kala püüdistes olevat kalad, sõltumata nende võib-olla turuhinnast, sest et püünisesse olev kala praktiliselt on liikumisvõimetuks tehtud püünise poolt ja seda hülgeid väga kerge püüda. Nii et kui ta vabas looduses saaks kala valida, siis vaevalt ta lõhet siiga valik, sellepärast et lõhe siia kättesaamiseks peab ta kulutama palju rohkem energiat, kui ta võib-olla sellest kalast pärast saab. Aga missugust kalada siis valib selle järgi, et see kõige toitvam oleks? Seda ilmselt ütleb neile mingisugune looduslik kogemus, et mina seda täpselt seda valikut ei oska seletada, aga aga nad toituvad väga palju sellisest kalast, mis on suhteliselt väheliikuv või parves olev, mida on lihtne püüda ja millel on suhteliselt kõrge siis rasvasisaldus, nii et et räim on helgele väga mokka mööda kala ja, ja viigerhülgele on näiteks väga mokka mööda ogalik, kes tundub küll meile täiesti kasutu kala nagu, kes on väga-väga rasvane ja, ja tihtipeale esineb suurtes parvedes nii et, et väikse vaevaga saab loom omale sealt väga väärika kõhutäie. Miskisuguseid samblikke ega asju, milles ei söö, toitub ainult kalast. Tähendab, toidu mõttes toituvad nad tõesti ainult kalastaga, aga noored hülgeid just esimesel eluaastal ei ole seda endale päris selgeks saanud, nii et nemad võivad sellisest avastamise lustist või järeleproovimise vajadusest süüa ka vetikaid ja, ja puutükke ja mõõtmeres hõljuvaid asju, kaasa arvatud muide ka plastik ja muud sellised. Sellised merd reostavad inimtekkelised jäätmed. Aga, aga kui hüljes ikka õpib, ütleme, vahet tegema, mis on toitev ja mis ei ole, siis, siis täiskasvanud hülged üldiselt enam nagu vetikaid ja ja sellist taimset või mitteloomset materjali söö. Aga muidugi mõnest kohast on teada, et nad võivad kiusata ka linde ja ja näiteks mõne loomaaia hülged söövad hea meelega ka, kas ja kes nende nende puuri kala noolima tulevad. Kui me vaatame tänavust suhteliselt sooja talve, siis kuidas ilmastik mõjutab hülgeelu? Tänavune talv ei ole veel, ei ole veel nagu oma õiget nägu näidanud, sellepärast ma arvan, et ta on natukene vara öelda, et ta päris soe on. Et kui praegu ei ole enne jõululund maas, siis ma usun, et need talve põhilised protsessid hakkavad toimuma alles pärast pärast uut aastat, et Läänemeri hakkab külmumgi alles tegelikult jaanuarikuus ja ja, ja hüljeste elu mõjutab siis see talv, mis on veebruaris ja märtsis. Nii et, et loodame, et ta on piisavalt pakaseline, et meri läheb jäässe ja, ja nad saavad oma hülgesse toimetada seal, kuhu nad kuuluvad, et nad ei pea jälle tulema saartele, kus nende elu siis keerulisem ja poegade suremus, et suuremad on nii, et et külma talve neile head suusailma Aga see soe talv, et kui neil on nagu vähe ruumi, et siis nad peavad kuidagi hunnikus poegima ja siis need pojad 11 lämmatavad või, või milline see mõju täpsemalt on? No see mõju ei ole mitte just nii, et nad päris hunnikus 11 lämmataksid, aga, aga tihedasti koos olles häirivad nad kell üksteise kodurahu ja, ja nagu ma enne ütlesin, need emahülged on, on suhteliselt agressiivsed ja, ja kaitsevad oma poegi üsna üsna vihaselt ja kui nad siis ruumipuudusel väga lähestikku on, siis läheb nende omavahel kemplemise peale enamus aega ja energiat ära ja ja pojad jäävad nendes nii-öelda perede lülides kannatajaks pooleks, sest nende toitumise puhkamise rütm häiritud ja tihtipeale jäävad nad nende suurte neid Aidata püüdvate loomade külje alla, nii et, et sellest tekivad just need sellised maise elu ebameeldivused, et, et nad on liiga tihedasti saarte peal kooset otseselt küll 11 ei lämmata, aga, aga nihelemine tekitab ebamugavusi küll. Suur tänu Mart Jüssile hülgeuurijale ja me rääkisime siis Eestis hüljestest sellest, kui palju neid on. Ja loodame, et veebruaris on siis kõvasti pakast, et hülged ikka ilusti ära elaksid. Aitäh, Mart.
