Te kuulate raadio kahte tänasest bioloogiatunnis, räägime Eesti ühest kuulsamast loomast. See on Nõmme noortemaja loodusmajas elav harjasvöölane nuhvik, kelle omapärane isiksus korduvalt ajakirjandusse murdnud. Stuudios on Nõmme loodusmaja õpetaja, laadamehikesel Marii Karell. Telerähk, laadajaid pilt silme ette tekiks siis, missugune see nupik välja näeb. Ta ongi täpselt niisugune asi, mis kogu aeg nuhvitseb sest niipea, kui tema vabadusse pääseb, tegelikult kõigepealt sellest, et teda nimetatakse ka vabadusvõitlejaks, sest kui ta puuris istub, siis ta ainult raputab trelle kogu aeg. Ta ronib mööda trelle üles ja nõuab pääsemist. Ja siis, kui ta pääseb ja siis ta hakkab niimoodi nuhvitsema nurgast nurka, kõnnib kiiresti-kiiresti oma väikestel kõveratel küüntel ja niuke kena kontsaklõbinat saatel. Ja kogu aeg tegutseb, et ühesõnaga, temal on kaks olekut, ta magab sügavalt. Nokitseb ringi. Kas ta näeb välja põhimõtteliselt nagu kilpkonn, kellel on harjad peal? Ütleme kilpkonna moodi tema küll kuidagi välja ei näe, sellepärast kilpkonn eelkõige seostub inimestel millegi aeglase mõtlikuga ja see on niisugune asi, mis on lohvikust üleüldse täiesti kaugele jäänud. Ei aega, ei mõtlikust, kogu aeg on kiire. Aga tal on jah, kilbi moodi asi peal küll. Aga see kilp on soe. Seda alati inimesed imestavad, kes teda katsuma hakkavad. Toyota on soe, pealt tundub, et nagu oleks sihuke kapitaalne turvis ümber, aga tegelikult see on ikkagi temaga täiesti seotud ja ta tunneb näiteks väga hästi, kui ta ta sealt kilbi pealt sügada. Ja noh, tõepoolest selle kilbi peal on siis natukese harjaseid ka, aga suurem osa harrasid on ta kõhu all, kõht on ta tegelikult kena oranžikas ja pikkade-pikkade pruunide karvadega sellestes vöölane. Vöölane jah, sellest, et siis Dorvistik, mis tal seljas on, on nagu rippidena või töödena tema peale. Et ta ei ole mitte ühes tükis ja kui vaja, siis ta saab ennast täiesti kerra tõmmata. See kate katab teda üleni, pistab väiksed koivad ka sinna alla. Aga muidugi meie majas ei ole võimalik seda näidata, sellepärast et ta ei karda kedagi ega midagi. Looduses, tal on vaenlase, siis ta loomulikult aeg-ajalt tõmbab ennast kerre. Kui suur ta umbes niuke küüliku surnu? Ütleme pikkuselt jah, niuke, mitte nüüd kõige väiksem kääbusküülik, natukese suurem, aga ta on hästi jõuline, ta on päris raske ja tema lihased on ikka nihukesed väga tihkelt, sest ta töölegija loom tegelikult peaks pidevalt jooksma ringi, mööda maad, kaevama suuri suuri auke. Ja kui tal see võimalus anda, siis ta seda teebki. Mõned augud kaalunud ka meie seina sisse. Nüüd me sinna tuppa täna enam ei lase, sellepärast et selgus, et kipsplaadid ei ole mitte mõeldud harjasõjalastele aga niukseid korralikult kiviplaadid kõnetab teda välja ja siis õues, kui on vähegi võimalik, siis ta asub kaevetöödele. Kui ta tuleb pealt katsuda, et te mainisite, et on soe, aga kas ta on nagu pehme, karvane, krobeline, ta on üsna üsna tugev, ikka tõepoolest see mingil määral meenutab kilpkonna küll, jah. Ta on ikka pigem natuke krobeline ja hästi vähe karvane. Kuidas nuhvik teie majja sattus? Tegelikult need harjas Vellased on mulle ammu juba avaldanud, tähendab ma isale töötanud loomaaias erinevalt postidel ja erineval ajal. Ja ma olen vaadanud, et see on selline loom, keda ilmselt annaks pidada ka inimese juures, kuigi ma olen teadlik kodanik, ma tean, et seda ei tohi teha, sest metsloomi kodus ei peeta seal seadusega keelatud. Aga ometi ta niimoodi väike pisike oli sees ikka aastaid juba. Ja siis eelmine kevad üks harjas voolas, ema järjekordselt leidis, et tal on lapsi liiga palju, õigemini ta leidsid, poisslaps ei pea mitte liiga kaua kodus olema, ta oli üsna pisike poeg juba, kui ema ta pesast välja tõrjus ja siis loomaaias on olemas niisugune asi nagu lastetuba, kus teda siis hoiti, hooldati. Aga, aga on üks probleem meessoost isenditega kohtades, kus inimesed loomi peavad, tähendab, metsast isendeid on alati liiga palju. Et kui ütleme, inimese juures või eriti veel taluperes, on suur rõõm, kui sünnib poisslaps, saab tööle panna siis loomade, seal oma farmides jälle poislastest eriti suurt rõõmu, midagi, et noh, nimetas, lähevad lihaks või või siis vajavad eraldi puuri, sest teatavasti ei salanud, et ei kannata hulgakesi ühes kohas olla, läheb kitsaks. Ja ongi, et, et kuna lamasin piisavalt palju neid isaseid harjas veel asi, siis noh, kuna ma olin tuttav inimene ja pisut usaldusväärne ka ja siis kuna me seal Temasseerisin nii vahva olekski, lastel oleks siis leiti, et võib anda meile sinna loodusmajja hoiule küll. Et ta on loomaaia loom, kes lihtsalt ajutiselt elab loodusmajas, sellepärast et endiselt ma rõhutan, metsloomi ei tohi kodus pidada ja ka mitte lasteasutustes. Põhimõtteliselt on siis tegemist ikkagi metsloomaga, Tammets lon täiesti ja näiteks te võite endale koju võtta jakki, sest jakk oma kodumaal on kodule. Aga te ei tohi endale võtta koju, ütleme müts ennast, meie oma tavalist halljänest tema metsloom. Kas harja söörline, kuidas ta siis seal looduses hakkama saab? Oi, seal ta saab suurepäraselt, sest tema elab üsna soojas kandis. Meie, meil siin lapsed on küsinud ka vahest, kas ta võiks õues ringi aasta kogu aeg? Ei, loomulikult ei võida külmuks lihtsalt ära. Ta elab Lõuna-Ameerikas ja, ja seal tõkke tuhnia, nagu ta on ja niuke visa hing, tema sööb absoluutselt kõike, mis talle ette jääb. Ja kuna need küüned endalegi tõeliselt tugevad ja, ja vaim on ka niuke valmis tööks ja kaitseks, siis noh, ega tal tõesti suurt kedagi ei ole, keda ta kartma peaks. Ja siis ta tohib ringi igal pool, kuhu ta ulatub kõrgustesse igal pool, kuhu ta suudab ennast kaevata madalamale ja siis maa sissepoole. Ja sööb elu, seal on teid, seal kõiki kõiksugu marjuk, kõiksugupuuvilju, taime, juuri, laasiaga, kõike, mis kätte saab. Kas loodusest ja põhimõtteliselt kardab inimest või ta ei karda kedagi. Ma isegi arvan, et piht ei karda, sellepärast et ka loomaaias need, kes ei ole harjunud inimesega koos olema, ega nad ei ole ohutud. Nad on üsna tugevad loomad ja nad oskavad enda eest seista. Et tegelikult nad võivad nii hammusta, hammustada kui küünistada ja peale selle veel temasse kerratõmbamise omadus. Et noh, ei, ta ei pelga nagu kedagi muidugi näeks, korralik kiskja saab tast jagu küll. Ega ta täiesti kaitstud ei ela, hambaid murdnud. Ja seda küll, see ei ole see katteta niuke hirmus tugev, midagi ta jätab lihtsalt siukse suure ja tugeva mulje, päris nii seal. Kas harjasvöölane on kuidagi omaette liik või ta oleks kellelegiga ühest sugupuust, et kui nagu kaslased ja vot sellised. Kas ta nüüd on kaslane? Ei, seda kindlasti mitte, ma isegi ei oska öelda, pöörlaste seltskond on olemas küll ja neid väelasi on päris mitu. On üks kääbus õelane Ma isegi ei mäleta, mis ta päris nimi on seal, noh niuke paarkümmend sentimeetrit üsna pisike ja siis on kõige suurem nendest on hiidväelane, kes on üle meetri kehapikkusega ja sinna vahele mahub neid mitmesuguseid. Kõige tavalisem on üheksavöölane, see pidi olema Lõuna-Ameerikas isegi linnale linnade lähedal, nii tavaline loom. Et näiteks lapsed, ma olen kohanud mitut inimest juba mitut last, tähendab kes on elanud oma vanematega koos erinevatel põhjustel sealpool kandis ja nad tunnevad nende jaoks. Ma ei ole täiesti normaalsed loomad, nagu meie lapsed teevad siili. Aitäh, nad jooksevad seal linna ümbruses ringi ja haljasaladel ja Tuniad peenraid üles ja noh ühesõnaga niisugune võrdlemisi tüütu kuju. Kui nuhvik loodusmajja toodi, et millega te seal inimeste tähelepanu võitnud. Kõigepealt toodud loodus, maa ja kõigepealt istus mul mõni kuu kodus seepärast, et alguses, kui tahab loomaaiast ära tuli, siis ta oli ikka veel nii pisike, et teda pidi viis, kuus korda päevas söötma. Ja, ja noh, eks ma natuke pelgasin ka, sest ikkagi täiesti võõras loom minu jaoks, noh ma kasvatan kass ja koer ja muid selliseid, aga. Aga harjasõjalast esimest korda ja siis alguses ma ikka helistasin lamad, aga kogu aeg igaks juhuks, et ega nüüd ta teeb niimoodi, kas ta tohib nii teha ja nüüd ta magab, kõht püsti, kas see on ikka normaalne, ta kõht püsti magab. Nii et poolteist, kaks kuud ma tegelesin taga kodus. Siis ta sai meile nagu omaseks need siiamaani mul abikaasa käituda loodusmajas ikka paar korda nädalas vaatamas ja nuhvik tunneta hääle järgi ära õiendada, pärast tahad kenasti. Ja no muidugi selle vajalik selleks ka tahaks loomata jäänud, oleksime teda suuremast peast sealt võtnud, siis ta ei oleks harjunud sellega, et teda pidevalt käes hoitakse, et aga suheldakse, sest noh, loomaaias tegelikult ei püüelda sinnapoole, et loomad oleksid süleloomad. Nad peaksid siiski elama oma elu, ainult et natuke väiksemates tingimustes kui looduses. Aga meil loodusmajas sellises kohas, kus loomad lastega kokku puutuvad, on vastupidi, et need loomad peavad olema täiesti taltsas ja harjunud sellega, et lapsed neid pidevalt näpivad ja kui on niimoodi, et loom seda ei talu, siis ega ei saagi sellist looma niukse kohta võtta. Nii et siis jah, kui ta loodusmajja tuli, siis, siis oli muidugi kõigil oli kummaline vaadata seda tema liikumisviisi, sest teda tõesti lihtsalt peab nägema, see on niivõrd naljakas. Ja, ja siis see ta kaevab ennast poole minutiga poolest kerest, saati ma siis seal käib tal väga kähku ja siis see, kuidas ta palli mängib, et ta sinna palli otsa ronib ja ta lihtsalt on niuke ise isemoodi naljakas asi ja, ja kui ta just ei tekita hirmu, sest mõned pisemad lapsed ronivad muidugi tooli peale tema eest siis igal juhul tekitab inimestes Niukest muhelust ja ta naljakas lihtsalt tekitab lõbusa tuju. Me kuulame siia vahele ühe loo ja siis tuleme tagasi, et rääkida harjas vöölasest nuhvikust. Loodame ühikas, kui te mainisite, Tarja sõllufik sai algus, kuju tujutud ja teda pidi söötma, millega te sõitsite teda siis ta sõi põhiliselt piima, kohupiima ja muna ja siis igasuguseid raasukesi sinna sisse, tasapisi sai harjutatud juba hakklihaga ka. Aga nüüd ta on mul jäänud põhiliselt koeratoidu peale gara konserv siis kõikvõimalikud puuviljad, mida meil parasjagu oma loomade jaoks on, sest noh, meil on seal palju erinevaid loomi ja siis on ka erinevaid puuvilju. Ütleme, et niisugune asi nagu õun meeldib talle kindlasti pirn, banaan sinna vahele natuke porgandit, peedi maitse ma tean, ei meeldi ma vahepeal Talle peeti ka sisse sööta, aga see ei ole eriti tema meki järgi ja siis igasugust muud kapsast ja, ja salatit muidugi talle meeldib kapsast, salati, eriti siis, kui ma panin talle purje, ta saab selle lõhki tõmmata küüntega. Aga toit tegemine käib niimoodi, et see kõik tuleb ära riivida, segi ajada. Et siis ta nagu saab kõiki neid asju tähendab muidu vahest ta nokib parema kraami välja. Tegelikult, ega ma ei julgegi kindlalt öelda, nokiks ainult liha välja, sest mõnikord talle meeldib just nimelt porgandit, õuna süüa. Täna näiteks kui lastele oli hommikul tund, siis vaatasin, et nad sõitsid nohvikule läbisegi piparkooke, porganditega ja ta oli täiesti rahuni sellega teisega. Et üldiselt on need loomad kõigesööjad. Aga muidugi eriti vot seda ma ei tea, kas tohib öelda, eriti meeldib talle maiustada väikeste rotipoegadega ja sirepoegadega. Saadavad mulle vahest ikka juhtub neid üleliia olema. Miks talle koeratoit meeldib nagu hingesugulane ta on ikka lihasööja loom ka, tähendab ta ei ole kiskja, aga ta sööb kõike valku, kõike ringi, jooksvat valku, mis talle pihku jääb. Nii et tegelikult ta muidugi loomaaias saab hakkliha noh, vahest ka koeratoitu, aga mul on võrdlemisi tülikas sinna tuua, hakkliha roiskunud kiiresti ja külmkapp on küll olemas, aga siis ma tahaksin käes, paneme jälle üles sulatama. Et selles mõttes ta on poolteist aastat elanud koeratoidu peal ja, ja ta on tugev ja terve, nii et järelikult see sobib talle. Kuidas ta elab seal, kas ta on puuris pidevalt? Taan pidevalt puris selles mõttes, et kui me parasjagu ei lase teda ringkäigule, et üldiselt elab ta suures koerapuuris, Core inimesed teavad kõige suuremat sorti teekate, näituse puur, sellele on head, tugevad trellid, niuke vanemat tüüpi alumiiniumist, selline suur ja tugev. Ja, ja sellelt ta ei saa jagu, sest et kui me oleme nüüd käinud igasugustel näitustel ja, ja külaskäikudel, siis ma olen ta pannud ka vahest küülikute suurde puuri, need, mis on põhjaga, aga seal on muidugi see võre nii nõrk teda paar tundi istub seal rahulikult ära, siis saab tal kõrini sellest, siis ta lihtsalt võtab, kangutab laiali. Aga muidugi eriti meeldivad talle igas külaskäigud koolidesse ja lasteaedadesse, kus on suured saalid. Sest saalis ma lasen tavaliselt lahti ja, ja seal on noh, niimoodi seal võib ikka kümnete meetritega mõõta seda maad, mida ta järjest sirgelt joosta saab. Tegelikult talle hirmsasti meeldib joosta. Kui tihti sarjas veel nuhvik puurist välja saab, siis iga päev ikka iga päev natukene pool tundi, tund aega, kui palju parasjagu viitsitakse teda valvata, sest ta kipub ikka pahandust tegema, päris üksinda teda jätta ei saa. Esimene asi kohe peadpidi prügikasti. Siis teine asi, kui keegi kogemata ukse irvakile jätab siis ukse vahelt välja, noh, mitte päris õue teistes ruumides, aga teistes ruumides on need seinad, mis ei kannata nohviku küüsi. Ja, ja siis me peame täitma seal elavnurgaruumis kindlalt kinni. Aga liikuda saab palju ja talle meeldib liikuda ja lastele meeldib vaadata, kuidas ta liigub. Aga kui, mis te selle kipsplaadiga siis tegijad, kui ta selle ära lammutas? Ta lihtsalt hakkas küüntega kraapima, see käis väga kähku, küüslauk puru jäi. Kui nupiku sellest kummalisest liikumisest on olnud siin korduvalt juttu, et kas ta paneb niimoodi küünte peal, jookseb jah, küünte peal ta nagu päka peale üldse ei toeta. Nii et kui tema mööda põrandat jookseb, see on niuke tõsine kontsaklõbin. Me teeme siia väikse pausi ja tuleme siis tagasi, et rääkida harjas ühtlasest, kohvikust. Oleme stuudios parasjagu Nõmme loodusmaja, õpetaja laada mehikasega ja räägime ühest Eesti tuntumast loomast harjas vöörlasest nuhvikust. Kui need lapsed tulevad loodusmajja, kes siis esimene, jooksen kohe nuhviku juurde. No need, kes juba pikemat aega käivad, nemad muidugi mitte sellepärast, et nuhvik on, nagu ta on ja kõik tahavad talle tere öelda ja, ja temaga sõbrustada, aga alati on ju midagi, mis on veel huvitavam, näiteks. Kas hiirel on pojad sündinud? Kas eelmistel poegadel on juba karvad peale tulnud? Midagi niisugust, mis pidevalt liigub ja muutub, nohvik on meil õnneks kogu aeg stabiilselt ühesugune. Aga need, kes on uued inimesed, kes tulevad vaatama esimest korda nende jaoks, jah, loomulikult on see niuke, kõige põnevam objekte, siis need, kes on korra käinud ja tahavad teistele näidata, et nad juba midagi teavad, need siis tulevad, küsivad, kui läksime tänanohvika lahtica, laseme, teeme ikka puri lahti, lastega jookseb. Tõesti, see on nagu kõige põnevam tema juures. Kuidas ta lastega käitub, et tahab ta kohe minna nende juurde ja tahab, et teda sülitatakse niuksed eestraga. Tegelikult, ega teda jätavad inimesed üsna külmaks, teda huvitavad inimesed täpselt nii palju, et oleneb, mille järgi inimene lõhnab. Kui ikka lapsel on varsti taskus olnud, siis on see laps tema jaoks ääretult põnev. Aga üldiselt tema haistmine peaks olema sama hea kui koeral või isegi veel parem ja sellepärast temal kogu see liikumine toimub lõhna järgi, keda tunneb mingeid uusi põnevaid lõhnu, siis ta tormab selle peale, kui ta mõne inimese juurde ronib mööda, saad pahest üles, niimoodi toetab ennast sääre peale, tõuseb püsti. Et siis see ei ole mitte sellepärast, et inimene talle konkreetselt meeldiks, aga lihtsalt ta kuskil seal üleval tunneb mingit huvitavat lõhna. Aga üldiselt ei, seda ei saa öelda ta nüüd lastega niimoodi lausa sõprustaks, et et see, see ei ole päris, see, ta on lihtsalt väga uudishimulik ja väga tegus. Aga ta võib muidugi sihukese mulje jätta küll, et oi, ta tuli minu juurde, ma kindlasti meeldin talle. Ja loomulikult, ega ei tea ju kunagi täpselt, võib-olla tõesti mõni inimene meeldib. Et esmamulje on selline sõbraliku koera mulje. Jah, aga muidugi see, et lapsed ikka pisut kardavad seda, kas ta ei hammusta. Kuigi ta siiamaani ei ole küll ühtegi inimest hammustanud, aga ma tean, et kindlasti looduses olev harjasvöölane või mistahes vöölane võimeline hammustama sellega peab arvestama, et tal on hambad olemas, mitte väiksed. Aga küüned on sellised, mille, mis tõesti võivad haiget teha, ma olen ise korduvalt olnud niimoodi kenasti lõhki tõmmatud, mitte sellepärast, et ta tahaks olla agressiivne, aga lihtsalt, kui ta tahab näiteks sellest maha või tahab ennast kuhugi pöörata, siis küüs on tal tugev ja hästi võimas, teeb sellega haiget. Tavaliselt väiksematel lastel ma luban ikka sülle võtta või seda nohikut sülle võtta. Aga, aga muidugi mitte alati silitada. Et see vahest ta teeb välja, vahest ei tee, talle meeldib, kui teda seljalt sügatakse ja, ja kui keegi ei ole viitsinud teda sügada, siis tal läheb radiaatori alla ja tõuseb niimoodi varbaotste peale, siis sügab iseenesest astroradiaatorit. Kui nuhvik ei oleks metsloomadele, kas põhimõtteliselt annaks teda kodus pidada? Ma arvan, et neid inimesi, kes taastada kodus pidada on üsna vähe. Sest esiteks see, et ta on see vabadusvõitlejahing, ta laamendab kogu aeg, püsi vagusi. Muidugi see võib olla ka tingitud sellest, et me oleme andnud talle võimaluse laamendada, sest noh, loomaaias annad elavad oma normaalset vabandust oma normaalselt pöörlas elu, see tähendab seda, et nad on loomad. Nad ei taotlegi, et inimene puurist välja laseks, nad on üsna vaiksed, üsna salapärased, et enamus inimesel omas ei olegi saares väelast näinud. Aga noh, kuna nohvikule kord juba võimalus antud vabale, siis ta teab, mis on ja ta ihkab seda jälle. Et esiteks jah, ta rabeleb ja mürgeldab. Teiseks ta haiseb võrdlemisi ebameeldivalt. Et tal on niisugune spetsiifiline hais kogu aeg juures ja, ja tema väljaheited on ka üsna vastiku lõhnaga. See sellega ilmselt oleks võimalik harjuda, eks inimesed on igasugused. Aga ma arvan, et ei, ta ei oleks kodulema isegi sel juhul, kui see lubatud oleks, sest noh, ta on niuke eksootika mõneks tunniks, aga, aga temaga kogu aeg koos elada siis kui ta mul kodus oli, siis ta oli veel väike. Ja kõik see laamendamine lõhkumine oli selline väiksem ja ka hais oli väiksem. Aga praegu ta on ikkagi täiskasvanud isane loom ja tema lõhn on üsna üsna tugev. Mismoodi see spetsiifiline lõhn on see millegi moodi või? Ei, ma arvan, et see ei oleks nagu suurt millegi moodi seal üsna harjasväelasena harjas Vello pomine uks lahti teha, siis kohe lööb lõhnastu. Ei, c ta nii hullusti ei ole, ta seguneb siiski kõige muuga ja meil on üsna hea ventilatsioonisüsteem, et kui see maja ehitati, siis saigi ehitatud spetsiaalselt selle mõttega, et sinna tulevad, mitte kui maja ehitati, kui remont tehti, et sai remont tehtud selle mõttega, et sinna tulevad loomad ühte tuppa ja seal on täis korralik ventilatsioon, need muudes ruumides nagu seda lõhna tunda jala, loomade lõhna, aga seal loomaruumis siiski on, aga millal see lõhn väga niimoodi teravat avaldub, eriti emotsioonides on siis, kui ma käin külas nohvikuga kuskil. Ja siis lapsed on esimesed, kes kohe hakkavad hädaldama, et oi Ta haiseb ja siis eriti veel, kui kuskile nurka väike kaka tuleb, siis muidugi tõsineb paanika siis ise on abi vaja, aknad lahti ja maskid pähe. Ega see asi nii hull ei ole, aga noh, lihtsalt lapsed jale harjunud. Ega seasõnnikust oleme jala. Kuidas lohvid puhtust peab, et on tal oma kast või ta laseb sinna, kuhu juhtub ta ei pea mingisugust puhtust, ta oma puuris kakab täpselt sinna, kuhu juhtub ja kui ta väljas ringi jookseb, siis laseb ka nii umbes käigu pealt, et kiiresti-kiiresti hunnik maha ja kohe jooksuga edasi. Kuidas nuhvikust meediastaar sai? Ausalt öeldes seda ma ei oskagi öelda, kuidas ta täpselt sai, sellepärast et ikka on selliseid ajakirju, kasvõi ajalehti, kes tunnevad huvi, et mida tehakse lastega kuskil ja teisest küljest tuntakse alati huvi loomade vastu, noh ja kui lapsed ja loomad saab kokku panna, siis see on niisugune asi, mis, mis on kõigile põnev, nii et lihtsalt üks üks ajaleht kirjutas, et on ladus maas niuke asi ja teine kirjutas ja siis televisioonis ärapanijatele millegipärast jäi silma, tähendab, ma tean küll, mispärast nendele jäävad lihtsalt, eks, et väga konkreetsed asjad. Ja, ja noh, eks, eks neid inimesi ole paljugi seal käinud on ka ja siis edasi räägitud tuttavatele olete te kokku kukkunud, mitu artiklit nuhviku kohta on ilmunud? Ei, seda küll Lubikuma väike ajalooraamat ei ole tema väikest ajaloo raamatut, paraku olen täiesti füüsiline vastumeelsus kõik võimaliku paberitöö suhtes ja kui ma peaksin hakkama veel vabast ajast vabast tahtest artikleid koguma, siis selleks ma ei ole võimeline. Läbi edasi on tehtud paberitööd, mis õpetajatega kassas käinud. Kuulame siia vahele ühe loo ja siis tuleme tagasi, et rääkida harjas Velisest lohvikust. Lada lohvikut on aeg-ajalt meedias tabatud ka sellisel õrnal hetkel küll teil parasjagu jooksuaeg on. Kui tihti tal siis ei, ega tal ei olegi oks aega, kui sellist jaksagi oleks tal sel juhul, kui ta oleks emasega koos ja siis ollakse muidugi kord aastas nagu kõigil korralikel loomadel, metsloomadel ma mõtlen. Aga lihtsalt noh, kuna ta on noor ja isane ja tal ei ole paarilist, siis siis ta noh, tahaks nagu ja ta annab seda igatepidi, mõistetu tahaks. Aga see on täiesti loomulik, küljel on ka noor, kas kodus või koer või mistahes isane elukas, tal ikka läks vaja väheke seltskonda. Kui need looduselavad need süürlased, et kuidas neil siis see asi on organiseeritud, et kui tihti nad paljunevad ikka kord aastas ja mingisugust pistmist minu teada vähemalt isal ja emal omavahel rohkem ei ole. Et sai nagu see tore töö ära tehtud ja, ja nüüd on nagu enamus laama pere hulgas, et naisterahva asi, mis ta lastega edasi teeb. Kui nuhviku puhul oli siin juttu, et talle meeldib mängida palliga, et on tal veel mänguasju. Üldiselt ei ole, tähendab talle kõik ülejäänud asju meeldib lõhki kiskuda, et mistahes tema juurde satub, siis ta üritab küüned nagu sinna taha ajada ja asja keskelt lõhki tõmmata. Aga aga palli pealdaja kõõlub ilma, et mida suurem pall, seda uhkem. Võib-olla nuhviku puhul peaks tegema samasugust trikki nagu aeg-ajalt koera õpetajad räägivad, et, et võta üks pappkarpe sinna sisse vorstitükid panna. Kui oleks mitmeks tunniks vaba aeg sisustatud, aa ei ühesõnaga, kui ta on oma puuris, siis, siis ongi niimoodi, et kogu tema vaba aeg on sisustatud, sellega ta Tapurist välja tulla või magada, aga rahulikult. Aga kui ta on väljas, siis ei ole selleks põhjust, sest tegelikult tõesti ta tahab joosta. Ma olen ise mõelnud või õigemini vaadanud tema käitumise järgi, et noh, väga kerge oleks talle õpetada mis tahes trikke tegema igasugust kahel jalal kõndimist ja just sedasama palli mängimist ja, ja hüppamist, kargamist, liha või vorsti peale. Aga, aga millegipärast ma nagu hästi ei tahaks metsloomi niimoodi koera kombel tantsima õpetada, et need on minu jaoks natuke erinevad asjad, meil on seal loodusmaalast näiteks vares ka ja ma tean, et varastan võimalik rääkima, õpetada ja ka igasuguseid trikke tegema. Aga see, Ma ei halvusta kedagi, kes niimoodi teeb, aga millegipärast mulle endale see asi ei meeldi ja ma lihtsalt lasen tal loomulikult toimetada, nii nagu toimetab ja meil on piisavalt lõbus ka seda vaadata. Aga jah, kui, kui keegi on huvitatud, siis ma võin öelda küll, et toidu eest on ta valmis ära müüma kõik ja, ja tegema kõik, et teda saaks õpetada küll loodusest, ta tegutseb öösiti üldiselt jah, nad on õelamad. Kuidas te siis teil seal loodus niimoodi ümber on harjutatud? Ei ega me ei olegi selleks vaeva näinud, lihtsalt kui kogu tema huvitav tegevus toimub. Ajal kui seal on inimesed, see tähendab, ta teab, et ta pääseb ringi jooksma sel ajal, kui on inimesed majas, siis noh, tal ei ole öösel üksinda mõtet. Neid raud varbasid ragistada, ta teab, et keegi teda nagunii lahti lase. Kuigi ma muidugi ei välista seda, et ta võib ka öösel tormaldada. Aga vahest, kui ma olen hiljemaks majja jäänud seal päris päris hilja õhtuni välja, siis on tema poolt küll täielik vaikus, rahu ja ka hommikul ta magab ikka üsna kaua, nii et näiteks kui meil tulevad hommikused rühmad vä klassid käivad külas kuskil 209 paiku, siis ta veel magab ja teda ei sega isegi see mitte, kui sinna 30 last korraga sisse tuleb. Ja siis, kui ta otsustab, et tal on aeg üles ärgata, siis ta ärkab üles ja, ja siis ta annab väga selgelt mõista, et nii läheks nüüd jalutama saada see, see on väga kaugele kuulda. Siis käib konkreetne jalutamine temaga ei, teda ei saa jalutama viia sellepärast et tema küll ei ole võimalik kuidagi mingit rihma panna. Ta nimelt siukseid, kakandi kehakujuga ja seal mistahes kohast libiseks rihm lihtsalt ära. Et lapsed on pakkunud ka, et nad paneme rihma kaela ja lähme-lähme-lähme tänavale ja aga kaela ei ole tal paraku tähendab on aga kaelakilbi all peidus ja vot olen proovinud, ei oleks võimalik ilmselt teda kuidagi Rapetesse panna. Kas miskisugune peremehe soov ka, et näiteks teisse käitub kuidagi teistmoodi külastesse? Ta on loomulikult ta teab, et mina pean talle süüa andma ja, ja ta on lausa nõuab seda minu käest ja ta nõuab seda niimoodi, et siis kui ma hakkan talle toidukaussi puuri panema. Ta võib ka ise samal ajal väljas olla, aga ta tuleb siis teady kiiresti kiiresti Jakse puri juurde ja, ja hüppab ja noh, nagu püüab seda kaussi mu käest ära rabada. Et see on nüüd tulnud täiskasvanud, siis kui ta noorem oli, siis sellist asja ei andnud ja samuti, kui ma midagi tal puurist välja võtta, ta annab märku, et see on siiski tema territoorium. Ühesõnaga, ta ei tee otseselt haiget ja ta ei ole mitte vihane, aga ta näitab selgelt oma suhtumist, et see on minu ja siis kui puhastada tema puuri, siis me muidugi võtame tal tema, tema tuleb puurist välja ja mina lähen asemele. Ja siis on seal selline hästi suur, seest õõnes, mida ta pidevalt edasi õõnestab. Selle tõstan ka välja ja siis ta käib ikka kogu aeg kontrollimas, et mida ma seal toimetan, ega ma midagi isegi käega midagi pahasti, et tal on väga omandiinstinkt olemas, nii minu suhtes, oma puuri suhtes oma pakkusest näiteks kui ema palli suhtes. Aga, aga see ei väljendu kuidagi niimoodi kurjalt, ta lihtsalt annab märku, kuidas õnnestub nupikut endast välja ajada. Ei õnnestu. Ei ole õnnestunud veel. Ta muutub erksamaks siis, kui tema varest ta kajab. Siis ta muutub erksamaks, kui koerad teda taga ajavad. Üldiselt on isegi teine keelatud, aga vahest ikka juhtub. Siis ta muutub eriti ärksaks, kui ta saab jänes, ta kaadri tahab küülikut aga endast välja viia. Ei ole veel juhtunud nägema niisugust olukorda. Loota, et kui nüüd inimestel siin tekkis tohutu tahtmine nuhvikuga tutvuda ja miks neil ei peaks tekkima, siis mis ajal teda näha saab? Tohutut tahtmist ei ole vaja üles näidata, vaikne rahulik huvinohviku, vastan täiesti lubatud ja igal kolmapäeval kella kahest kuueni on Nõmme loodusmaja ka avatud, selleks, et kõik külastajad, kes tahavad tulla loomade kohta midagi küsida või nõmme looduse kohta või, või sellesama nohviku kohta. Kõik võivad tulla, meil on nagu väikene muuseumi moodi päev, siis viis krooni laps ja 10 krooni täiskasvanu ja kui parasjagu ruumi täis ei ole, siis ei mahu, siis tal on alati, aga nii täis ei ole meil õnneks kunagi allaka. Aitäh laadamehikesi. Me rääkisime siis Eesti ühest kuulsamast roomas loomast harjas pöörlasest nahvikust, keda saab kolmapäeviti vaatamas käia.
