Otsiski jaamas hakati neid peresid siis vaguneid laiali jagama nendesse kohtadesse, kuhu siis eriasumisele saadeti, see komisjon nad oli määranud, see kõik toimis ka Vene riigis väga täpselt. Nälg ja viletsus oli kolhoosides ja tööjõupuudus ja siis kuna neid rahvavaenlasi elu jõulisiliselt läänest toodiat siis kolhoosi esimehed vähemalt see konkreetne näide oli siis sealt ta otsiski jaamast ostis julgeolekumeestelt siis ilmselt või konvoilt üha paguneid ei eestlasi ja vidinat mitte sinna, kuhu nad olid määratud raudteest lõuna poole mägedesse, vaid, vaid oma kolhoosi paarsada kilomeetrit põhja. Nad sõitsid aprilli alguses mööduvat jõulumi jõge, mis on Jenissei üks lisajõgesid, päris suur meie Eesti mõistes ja sõideti ainult öösel, sest päeval juba hakkas aprilli algus oli, hakkas jää lagunema, ei julgenud need kohalikud küüdimehed sõita hobustega rägedega veetis ja siis oodati jälle ööd kui külmetas ja siis sõideti jälle mingisugune 50 kilomeetriti sööbiti kuskil rahvamajas või kolhoosiklubis. Ja ajuti siis kolhoosi kus oli siis nende kirjeldust mööda ikka täielik nälg ja viletsus ja lühidalt siis pandi neid tegema väikseid, neid puu, propsa või klotse, mida kasutati tol ajal kütuse tegemiseks puugaasigeneraatorist. Aga seal siis see oli ikka päris kohe näiteks silmas ja seal oli oli juhtumeid, kus kas nüüd nälgaga vanemad inimeste tervis ei pidanud vastu ja ja oli tegemist ja siis oligi abiks, et kellel oli vähegi sihukseid, mitte viisakamad, need olid kõik viisakad riided kui siit siberi mõõdupuuga võtta. Et midagi, mis vähegi müüja oli, et toidu vastu vahetada sõna otseses mõttes tohutu muidugi. Kursiga seal mingisuguse tõbelusi, kajastavaid, pange kartuleid, kui midagi mingi talvemantli, ehtsaid, paar kaalikat, see oli siis aprilli algul ja keset pärast jaanipäeva. Anti käsk vene korrutis ikka töötas, nii palju, et see kaevandus, kuhu nad olid määratud, see hakkas tagasi nõudma neid neile määratud vagunitäit, eestlast, eestlasi. Ja siis, kui nad ükskord seal põllule siis juba tulid venelased karjudused, et ruttu-ruttu, pange asjad kokku ja ühesõnaga läheb sinna edasi küüditamiseks järgmisse kohta. Aga mis ütles ema, et kõige rohkem kahju oli see, et need olid juba, ma ei mäleta, kas lehma või kitse ostnud, kes olid ostnud? Venelased kasutasid juhust, eks ju? Tingida, seal ei olnud minutite või tundide küsimused, tuli uuesti kokku pakkida ennast ja ja mingi tühise raha eest maha müüa. Ja mõtlesin, et kõige rohkem oli kahju, et nad olid jõudnud ka kartuli ja juurvilja maha panna, et siis niipalju, kui nad jõudsid, krabisid veel sealtsamast üles kaasa võtta.
