Küüditamine aktsioon kui niisugune viidi ikkagi läbi äärmiselt salastatud. Nii et sellest ei teatud külas. Ja see küüditamise hommik. Ma olin saanud seitsmeaastaseks, ma ei käinud veel koolis, kuna mul tervis oli kaunis kehva ja, ja pisike, kasvult Cayen aidanud mind veel kooli, ehkki meil külas oli kool. Ja siis 25. märtsi hommikul tuli naabrivanaema meile ja värisesid hirmust ja ütles, et külas on küüditamine, et viiakse inimesed Siberisse rongidega ära ja teie olete ka nimekirjas. Ja et minge kodunt ära, et need kätte saadaks. Mu vennad olid kaheteistaastased, need olid juba parajad sellised poisid, ema oli teinud just leiba, talus tehti siuksed, suured pätsid. Poisid sõitsid seljakotti, panid sinna pätsi leiba ja võib-olla siis ka midagi veel sinna toitu vara. Ja läksid kohe minema, see oli hommikul vara. Ja siis ema võttis minu käekõrvale. Kuna mu ema õde ja siis ema olid teise nimega, siis neid ei olnud seal kirjas, nemad jäid siis koju paga ema võttis minu käekõrvale ja läksime siis ühte metsaäärse tallu, kus meil oli nagu jatud, head sõbrad olid ja rääkisime siis selle loo ära, et mis on, et neid, et me oleme põgenikud ja kusjuures me nägime hommikul, kui reed läksid. Noh, nüüd ma tean tagantjärgi seda, aga sineleid ka püssimehed olid Reedaga aga siis oli selge, et need läksid siis tooma sealt metsakülas, siis inimesi, seal olid paar rikkast talu vennad, kes elasid siis metsas lausa. Ja nüüd siis selle küüditamise päeva õhtul tulid siis mu vennad sinna talusse, ilmselt olid nad siis kokku leppinud, et nad saavad seal kokku ja poisid läksid ära ja mina jäin sinna. See oli ka usklik perenaine. Ja ema ütles siis temale niimoodi, et kui tulevad plikat otsima, pista ta kuskile kappi või ära, et ei nähta. Ja see naine ütles niimoodi. Mina valetada ei tohi, mina pean jumala palge ees õigeks jääma. Siis oli emal selge, et et siin ei ole pikka olemist. Ma ei mäleta seda enam, kas ma olin ühe päeva seal või kaks päeva. Siis tuli üks teine külanaine öösel pimedas võttis mu käe kõrva ja see oli selline aeg märtsis, kus öösel oli 20 kraadi külma või veel rohkem. Päeval oli päikesest, kevad hakkas tulema, aga hanget kandsid kõik ja niimoodi, et me mööda hangesid, läksime nii et jälgi ei jäänud. Ja siis üks teine talunaine mind enda juurde, tema ikka hoidis mind ikka seal kuskil tagakambris, kus oli viljahunnik ja üks ruum, mida ei kasutatud, et sest kõik kartsid, sest oli öeldud, et kui saadakse kätte põgenikud, siis kane barjajad, päevad sides, nii et kõik inimesed olid hirmul. Ka see naine ei julgenud ma end seal ilmselt pidada enam ja ema tuli mulle järele ja viis mind siis sinna enda laagripaika sinna metsa ja seal olid siis suured sellised kastid, kus olid neil siis need tünnid sees ja selles see kast oli siis tuulevarjuks ja siis oli tädi toonud metsa veerde siis neile sinna tekid ja kasukad. Nii et me siis magasime selles kastis, see oli ainuke tuule vari kuskile küüni ei juletud ka minna, et noh, võib-olla nendest otsitakse jumal seda teab. Ehk siis tädi tõi sinna sööki ka meile ja sellest olemisest seal olemisest ma eriti midagi ei mäledest, mainin muidugi haigeks seal kohe palavikku. Ja huvitav on see, et ema siis noh, mis ta pärast siis rääkis? Et ta mitte ei mõelnud, et mõtle, kui jube laps sureb ära, aga ta oli mõelnud, et et laps sureb ära ja saada ta maha matta. Hundid ja elukad, söövatasin lihtsalt ära. Paga lapsel oli lisa indlaks, ei surnud ära. Ja ma sain seal imekombel terveks ja me olime seal kaks nädalat seal metsas ja siis tõi tädi sõna, et vallast on antud selline korraldused, kes on maha jäänud. Neid enam järgi ei viida, et rongid on läinud ja need võivad nüüd rahulikult koju tulla. Oodata uut korraldust.
