Reporteritund. Head kuulajad täna on meil jälle niisugune teema, mis puudutab kõiki inimesi Sist, enamasti meil kõigil, kui me just ei ela hotellis või hooldekodus, on olemas ukse kõrval või siis värava juures postkast. Ja see täitub ka siis, kui me just ei ole endale ühtegi ajalehte tellinud või kirjad tulevadki ainult meilboksi. Et mida meile siis kodusesse postkasti pannakse, ma vaatasin üle oma tänavusuvise saagi. Igal nädalal tuleb Rimi ja Maxima kliendileht. Selver saadab enamasti siis, kui neil on kampaania, aga on ka niisuguseid õhukesi a4-le ei, peaaegu et iga nädal siis suuremad vihikud tulevad ehituspoodidest, Bauhaus, Bauhof, Espak, ka rauda, grossi poe reklaam on enamasti kirbukirjas kvartali kaupa kahele lehele paigutatud, et mõne mõne suurema päevalehe vahel siis saadav vihik. Kuigi usk kodu, ekstraehituse ABC iga kuu tulevad kolme, nelja apteegiketi kliendilehed, Benu, Euroapteek, Apotheka, Marja tänava ja järveotsa tee, apteek, südameapteek siis Postimehe vahelt kukuvad mõnel korral aastas välja paksule läik paberile trükitud kodustiil ja uus kodu, mida ma ei ole tellinud. Siis on kosmeetikaelektroonikapoodide reklaamlehed, neid on õnneks harvemini. Korra või kaks aastas, ma saan paksemaid brošüüre. Eesti kontserdilt tuleb aplaus. Tallinna kaubamajast tuleb neli korda aastas hooaeg siis saadab rahvusooper Estonia oma oma brošüüri, aga ma arvan, et mul vist need on tellitud. Seda kõike on liiga palju ja iga kord, kui ma küsin enda käest, et, et kes selle eest kõik siis maksab või kes selle kinni maksab siis ei leia muud vastust, et kui, et ikka, et mina kui tarbija ise pean selle kinni maksma. Aga see on minu meelest kõik veel ainult pool muret, sest ma usun, et igal pool, enamasti kortermajades, on olemas postkastide juures niisugune traadist korv, kuhu saab, kui, kui ei taha neid kliendilehti lugeda ja neid tuppa viia, saab läbi lugemata tõmmata kõik need reklaamid sinna traadist korvi ja siis koristaja proua viib need makulatuuri. Kindlasti on olemas inimesi, kes sellise kliendilehe läbi loevad, võrdlevad hindu ja, ja ja siis kujundavad oma ostukäitumist, lähevad just sinna poodi, kus neile vastavad kauba hind meeldib. Aga kui palju neid inimesi on, kes just niimoodi käituvad, kes seda trükitud reklaami loevad ja kas trükitud reklaam tõepoolest ka oma eesmärki täidab ja kas poeketid ka täpselt teavad, kui paljude inimeste line inimesteni selline info jõuab? Vaat see ongi meie tänase saate teema ja saatesse olen palunud. Katrin Bats on Rimi vastutustundliku ettevõtluse eest vastutaja ja kommunikatsioonijuht, tere Katri. Tere siis prisma peremarketist oleme palunud saatesse turundus- ja kommunikatsioonidirektori Liina pärli, tere. Tere. Ja selle repaberreklaami laialikandjate poolelt ei ole palutud, Eesti Posti on, aga on saatesse kutsutud Ekspress Posti kõigepealt müügijuht Rasmus Toompere. Ja müügiosakonna juhataja Sirli Lepik. Tere päevast, mina olen saatejuht Kaja Kärner. Alustame rivist. Ja sellest, kui palju kulutab Rimi poegi niisuguse paberreklaami peale, ütleme kas aastas või kuus või kas me saame kuidagiviisi aimu, et kui suur kuluse ühele poeketile on? Jah, no päris selliseid numbrilisi suurusi arusaadavalt ma siin avaldada ei saa, et need on ärisaladus, aga mida ma küll võin öelda, et ühe suure jaeketi, et meil on üle 80 kaupluse Eestis turunduseelarve ulatub ikkagi miljonitesse ja rohkem kui poole sellest hõlmadki seesama kliendileht, selle tootmine, laialivedu, et tegemist on, et kui me võrdleme siin, et et võib-olla oletuslikud või tundub inimestele, et kuidagi see telereklaam on väga kallis või printreklaam, et noh, muidugi eks nad ka on omajagu, aga, aga tegelikkuses on see kliendilehetootmine ja selle laialivedu ikkagi kõvasti suurem kulu. Nii et ma arvan, et see räägib juba enda eest. Ja Rimi poe klient saab selle siis ka saanud kampaaniate ajal või kui sageli postkast. No me oleme seda, seda sellist ilmumise perioodikate aastate jooksul päris kõvasti muutnud, et ma olen ise üheksa aastat rivis töötanud ja selle aja jooksul on meil olnud väga mitmeid erinevaid selliseid ilmumise ilmumise praktikaid. On selliseid, kus me oleme. Kuna meil on ju väiksemaid ja suuremaid poode, oleme teinud eraldi suurematele poodile poodidele, kliendilehed eraldi väiksematele ja vastavalt ka siis laialivedu vastavalt sellele, kus nad on asunud jaotanud. Ja samamoodi on ta ka praegu, et ütleme siis nii, et see võib iga aasta muuta, et kuidas meile jälle tundub, et kuidas oleks kõige õigem, kuidas meie kaupluste jaotus on muutunud ja ja eks me iganädalaselt ikkagi ühe kliendilehe välja saadame. Nüüd viimastel aastatel me oleme küll proovinud selliselt, et me jätame mingil perioodil selle saatmata. Korra oleme seda varem ka kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi proovinud, aga siis andis müügis väga tugeva löögi. Ja siis me seda vahepeal enam ei katsetanud. Aga nüüd viimased, et viimasel aastal on näidanud, et olulist muutust siiski ei teinud, nii et me oleme otsustanud ka järgneval aastal vähendada kliendilehtede trükkimist. Kui mitmesse postkasti see kliendileht tänapäeval Rinist jõuab? See, see võib olla ka erinev, eks meil on samamoodi mõned raban kliendid, ta kõik teavad Eestis, et on olemas selline kampaania nagu tudis piip ja ja meil on mammutipäevad ja, ja, ja kindlasti nende puhul võid tiraaž olla selline ligi 300000 ringis. Aga, aga samas on ka perioode, kus me teeme võib-olla ainult 50-le 1050 tuhandese tiraažiga kampaaniaid, et see on erinev, et seda sellist ühest numbrist on, on raske öelda. Kas te teate, kui mitu klienti see, kes siis Rimi poes tavaliselt käib, reaalselt seda kliendilehte loeb? Kindlasti seda ei tea, meil on erinevaid uuringuid ja neid uuringuid on, oleme saanud erinevatest allikatest, üks on ka meie kojukande teostaja poolt tehtud või tellitud ja oleme ka ise tellinud neid uuringuid ja nuta või naera, aga tegelikult ikkagi päris suur osa sealsest vastanutest ma arvan, ulatub kuskil nelja 50 protsendi hulka, ütleb, et nemad saavad oma infokampaaniate kohta ikkagi kliendilehest. Kui 50 protsenti loeb seda lehte, mida te olete laiali saatnud, siis kas te teate, kui mitu inimest sellest 50-st protsendist kujundab oma ostu ostukäitumist kliendilehel ja taaskord jällegi laialivedaja poolt tellitud uuringut ütleb, et see on koguni 70 protsenti, nii et aga, aga noh, lõpuni me seda päris kindlasti ei tea, et see ongi võib-olla üks selline tuleviku suurimaid väljakutseid, et välja uurida, et kuidas seda paremini mõõta, et see on meil endal igapäevaselt laual, et kuidas mõõta ta kõige paremini, et kui me mõtleme näiteks noh, me mõõdame turunduses, mõõdetakse hästi paljusid asju sellistes nii-öelda kontakti arvudes, et kui mis on kontakti hind, et siis selle otseposti kontakti hind on väga kõrge, et näiteks kõrgem kui telel, et, et see on võib-olla, tuleb paljudele üllatusena, aga, aga samas on seda raske mõjuta tõesti, et kui me sinna postkasti jõuab, et ainus, mis meil on, ongi täna need uuringud, et me, me ei tea reaalselt kas kasti jõudnud kliendileht kas inimene seda üldse luges ja kas ta, seda, kas ta ka selle põhjal tegi oma ostuotsuse, aga muidugi oma osa näitavad müügid, et et kui selle kliendilehe esikaanel on soodsa hinnaga lõhe pakkumine ja see soodsa hinnaga lõhe müüakse ülikiirelt läbi, siis järelikult tal ikkagi mõju on olemas. Kindlasti. Kui te ütlesite, et te olete mõni aasta tagasi või kümmekond aastat tagasi teinud niisuguse eksperimendid jätnud ühel korral kliendilehe välja saatmata ja läbimüük langes, siis kas teil on mingit aimu, et kust siis klint sel perioodil oma toiduostis, sest kuskilt peab ta selle ostma? No me saame ainult eeldada, et konkurendid olid õnnelikud. Ega me päris täpselt ei tea, aga aga, aga jah, et ega Toonane tegelikult rõhutasin keskkonnateadlikkusele, et meil olid. Me suurendasime muude kanalite hulka ja rõhusime sellele, et me tegime selle sammuga keskkonna seisukohalt, et me oleme sedasama moodi ka nüüd öelnud, et et me teeme seda osaliselt ka keskkonna pärast. No muidugi oma osa on ka sellel kulul, mida ma siin juba varem mainisin. Aga, aga noh, tundub, et kuus-seitse aastat tagasi see keskkond ikkagi nii palju inimestele korda ei läinud. Tänased tulemused, testi tulemused näitavad tunduvalt paremaid tulemusi, et et ikkagi noh, ma usun, et kindlasti on ka see, et see tehniliste digilahenduste muude lahenduste võimekus on kasvanud inimesed. Noh, täna pakutakse väga suurepäraseid võimalusi, kuidas näiteks interneti teel inimesed sinu kodulehele viia suunatud pakkumisi ka meie enda personaalsete pakkumiste tase on tunduvalt võrreldes aastate taguse ajaga kõvasti paranenud. Et piisab, võtad telefonist kätte ja sa näed, mis on need sinu parimad pakkumised, et seda ju siis toona veel ei olnud. See tuleb sellest, et kui poeg, et näed, mida ma olen tema poodidest ostnud, siis sisestanud suunab mulle vastavat pakkumist ka edaspidi. Nii see oli siis Rimi kohta nüüd prisma, Peremarket. Liina Berlin, kui palju on teie suure kaubanketi kulutustest minemas paberreklaami peale aastas näiteks? Me oleme ilmselt natukene teistsuguse suunaga me, me otsepostile väga palju investeeri. Et et tõepoolest, et jae, jaeketil turunduseelarved ulatuvad miljonitesse aga meil otsepostile kulub kuskil 6,6 protsenti ainult meie turunduseelarvest. Et kuskil kaks aastat tagasi me tõepoolest tegime, tegime otse posti ka iganädalaselt. Kuid poolteist aastat tagasi me otsustasime, et. Meil võiks otse post olla korra kuus puhtalt puhtalt siis meie strateegia prismas muutus muutus siis sellega, et me ei tee iganädalasi pakkumisi, vaid me investeerime püsivalt soodsatesse hindadesse. Ja, ja seetõttu me ei pea nagu iganädalaselt kliendile kommunikeerima oma eripakkumisi. Et see nii, et see jäi Meil meil nagu siis kuupõhiseks, leidsime üles teised kanalid. Sest sest meie püsiklient on väga paljuski selline noor, 24 kuni 38 aasta vanune noor pere, kes, kes väga palju kasutab ka digikanaleid. Ta, nii et me kasutame rohkem siis digikanaleid. Kuidas mõjus käibele see, et te loobusite iganädalases paberreklaamist meil meil ei olnud? Ma ütlen, et meil ei tulnud suuri erinevusi. Aga kui me räägime nüüd sellest, et praegu pereprisma Peremarket saadab umbes kord kuus välja niisuguse suurema mahukama reklaami, siis kas teie olete teinud mingeid küsitlusi, et kui palju need, kes selle kätte saavad, oma postkastist tõesti seda reaalset loevad ja kuidas see mõjutab nende ostu? Me oleme tegelikult läbi oma meediaagentuuri tõepoolest palunud seda statistikat, et vaatasime, analüüsisime oma prisma püsiklienti ja kus on kuskil 49 protsenti viis 10 kuskil 50 protsenti, kes tõepoolest siis siis näevad otse posti. Põnev oli selles, et kui me, kui me enne kui me seda otsust hakkasime ka tegema, siis siis analüüsisime meie klient aitäh ja seal tuli üks, üks põnev erinevus. Erinevus selles, et, et ütleme siis, et Eesti eestlasest klient ei ole võib-olla nii nukas otse postivaataja oma meediatarbimiselt küll, aga mitte eestlase meedia tarbimisel on otsa post ikkagi nagu väga oluline. Ja, ja seetõttu, kuna meil on kaupluse Narvas, siis siis kindlasti kindlasti Ida-Virumaal peab, peab otsa vast olema ja samuti ka Tallinnas. Mis juhtuks, kui prisma jätaks ühel või kahel järjestikusel kuul niisuguse vihiku välja saatmata? Kuna kuna meil selle eelarve sellele otsa postile on niivõrd väike ja, ja ülejäänud eelarve on meediaeelarve on suunatud teistesse kanalitesse, siis ma arvan, et väga suurima muudatusi ei ole. Nüüd küsimus nii Rimile kui Prismale on see, et kas te täpselt teate, kuidas see teie tellitud disainitud büroodest välja tulnud ja trükitud reklaam et täpselt postkastide vahele jaotub, et kuidas need lepingud laiali jagajaga on tehtud. Et kui kindel te võite olla selles, et, et tõesti igasse postkasti pannakse üks paberreklaam. Me vägagi ris maa ei ole ja me oleme ka saanud tegelikult klientidelt tagasisidet seda, et et nad on teinud ka ütleme siis trepikojas ka pilte, fotosid, kus, kus on suur suur hulk otseposti on, on, mitte ei ole postkastis, vaid on kuskil mujal. Oleme saanud pilte, kus on prügikastis suur hulk meie kliendile, et selles mõttes ka jälle keegi tähelepanelik kodanik on, on seda avastanud, aga noh, ma arvan, et siin on võib-olla selline üks selline selge põhjendus või seletus ongi see, et et seda tööd teevad inimesed ja inimesed on ju sellised, nagu nad on meie ümber. Et ega siis ei saa siin kuidagi ühte või teist süüdistada, aga eks eks juhtub kõigil, aga te ei saa lepingu tingimustega kuidagi mõjutada seda, et teie tellitud töö ei läheks kohe prügisse. Loomulikult leping selline, mis peaks justkui seda katma, aga mis see meile aitab, kui me, kui me ütleme, et me enam teiega koostööd ei tee, pealegi Eestis ei ole selliseid ettevõtteid, kes sellist teenust pakuksid, just väga palju. Täna on suhteliselt üks suur monopoolne ettevõte, kes meile teenust pakub. Ja, ja pigem on siin küsimus selles, kuidas selle kojukande hinna osas leida sobiv lahendus ja mõlemaid osapooli rahuldav lahendus. Ütleme siis nii, et väga palju palju suuri taganemisteid ei ole, et pigem on see selline ja selline koostöö tava, et üksteise teavitamine ja et see info jõuaks õigete inimesteni, et ma arvan, et see on ainus, mis siin töötab. Jah, et meie oleme ka andnud tagasisidet, kui kliendid annavad meile informatsiooni, et et kas ei ole jõudnud postkasti või kuhugile, anname tagasisidet. Ja nüüd siis ei ole meil stuudios küll seda monopoolses seisundis ettevõtjat laiali jagajat ehk Eesti Posti esindajat aga on Ekspress postist siis müügiosakonna juht Sirli Lepik ja, ja müügijuht Rasmus Toompere. Küsimus, millised on need tüüpilised lepingud millega kaubandusketid jaekaupmehed teie poole pöörduvad, millest te olete täpselt kokku leppinud, kui me räägime paberlehe kliendi reklaamlehe laialijagamisest? Üldiselt on niimoodi, et võtame siis kasvõi täis, Magela lehtime laiali kanname siis nemad pöördusid meie juurde oma plaaniga, neil oli kaupluste nimekiri, mille, mille läheduses siis oli vaja reklaami laiali kanda. Meie tegime selle koha pealt siis endapoolse visiooni, kuidas me neid reklaame laiali kannaksime. Andsime ka postkasti kogused, mis siis põhimõtteliselt on võimalik nagu teisaldada kaupluste kohta laiali. Ja neile siis oleme andnud meie endapoolsed palved, et mis me, mis meie vajaksime nende käest, et me saaksime seda reklaami vastavalt siis kokkulepitud tingimustel ära kanda. Ehk siis millal peaksime me teadma nende kampaaniatest ja millal peaksid reklaamid olema meie käes, et me saaksime teha enda eeltöötluse, et see jõuaks ilusasti postkastidesse. Mis probleemid sellega? No ega selles mõttes, et probleemid on ikkagi, enamasti tulevad inimlikust tegevusest samamoodi, trükikojad erinevad aeg-ajalt oma trükkimisega. Autod lähevad katki, kes tegelevad ettepeoga, et ikkagi ennekõike need probleemid, mis tekivad inimfaktorist tulenevad. Nüüd on need inimesed, kes seda reklaami, mida nad tellinud ei ole, ei taha saada, siis kleebitakse postkastile. Eks nad ise peavad seda tegema niisugune silt, et ainult tellitud post, palun. Siinkohal võib-olla täpsustan nad ise seda teha ei saa, et see oli selline kleebis, tuleb tellida oma postkastile, noh, ma ei teagi, ilmselt siis eesti postist paistis kaitsmisest postist ja selle saab sinna paigaldada. Siis postiljon. Nii, jah, palun, tegelikult meil on ka nii, et tellite tellib kliente ise siis ikkagi endale selle nii-öelda postkasti omanikke kleebib ja tegelikult meil on võib-olla, võib-olla sõltub piirkonnast jah, sest meie ju igal pool ei kanna. Ja tegelikult on nii, et kui sa kleeps on ka sinna ise kirjutatud, korralikult nähtaval kohal ja loetav ka pimedas, siis tegelikult meie arvestame kõiki neid kleepse. Niisiis, kui neid kleepse peaks lisanduma ja lisanduma, siis tähendab seda, et seda tellitud ehk jaekaubanduse poolt tehtud tööd jääb nagu pisut üle, mida laiali jagajad niisugusel puhul teevad, kui kui ei ole nii palju postkaste, kuhu seda reklaami panna, kuhu see üle jää edasi läheb? Et meie firmas käimine, kus asjad nii, et meil on igapäevane postkastide lugemine ja iga kolme kuu tagant me teavitame klienti kliente täpselt siis räägib läbini trükikojaga, et kui palju siis tiraaž kas väheneb või suureneb. Ja tegelikult seda ülejääki ei ole palju. Et seda on tegelikult vähe. Mida poeketid ütlevad, kas tiraaž muutub vastavalt nõudlusele? Jah, on küll muutunud. Ja tegelikult ehitatakse maju juurde ja mõnes kohas ta võib olla hoopiski teras suureneb, mitte ei vähene. Et mis, ma võin öelda, et kõige kõige rohkem kleepse tuli ikkagi valimiste ajal, et muidu ta ei ole sellises tõusutrendis, aga valimiste ajal tegelikult oli täiesti neid kleepse natuke rohkem. Ja valimised õnneks on ka ainult iga nelja viia tagant. Nüüd ma võin oma kogemusest öelda seda, et kui see lehepaberreklaami laiali jagaja näeb, et näiteks ühe korruse üheksakorruselises majas kogu selles postkastide jadas on liiga palju neid, kus on kleeps peale, et aitäh ei soovi tellimata reklaami siis ta hakkab panema ilma kleepsuta postkastidesse, ma olen leidnud kaks, kolm ühe näiteks Tuudis piibikampaanialehte, et, et neid laiali jagaja tunnika nutikad, nad teevad oma töö ära tegema, lepingule täita. Aga aga ma ei usu, et see päris nii ei ole, et me koolitame oma nii-öelda reklaamikandjad ja lehekandjaid siis igapäevaselt ja sellist asja, et nad võiksid panna kas kaks või kolm või isegi üks, kuhu on reklaamide keelav kleebis peale, siis tegelikult ei ole. Et pigem on seal mitmeid faktoreid, mille pärast see leht võib vahest sinna jõuda, võin ka ise rääkida, kuna ma olen ise ka kandes käinud. Et kui ongi sul trepikoda, kus meie siis meie käib nii, et me kõik reklaamid siis postitame eraldi postkastidesse, nagu te teate, siis meie konkurente natuke teistmoodi ja, ja siis võibki juhtuda lihtsalt nii nagu inimkäsi mängus on, siis võibki juhtuda, et kogemata ta ei märka seda ühte reklaami keelava kleebisega, postkastide võib sinna poetada sellega mitte meelega. Et seda me väga palju jälgime, kõik pretensioonid, me nii-öelda nii, kui meile pretensioon laekub, siis me näeb, paneme meie süsteemi ja tegelikult tegeleme nende kandjatega eraldi, et et sellist massilist asja meie poolt ei toimi, tegelikult ei toimu. Aga kuhu siis ikkagi satuvad need reklaamid, mis üle jäävad, kas nüüd pannakse kuskile paberikonteinerisse, mis neist saab? Sellega on niimoodi, et tegelikult on see, et iga lehekandja piirkond on meil nagu me ennem ütlesime, et me loeme regulaarselt üle loetud Me ei saada lehekandjale koguseid mis ületavad tema poolt ette antud numbreid. Ja kui nüüd peaks tekkima situatsioon, et vahepeal on tõesti kümmekond kleepekat juurde tulnud näiteks ennem seda aega, kui me oleme jõudnud kliendile kommunikeerida uued postkasti kogused siis lehekandja peab saatma need lehekandid, lehed Vaida reklaamlehed tähendab siis tagasi meile kontorisse ja need jõuavad meile kontorisse, need jõuavad kontoripool vastutavate inimeste kätte, kes siis võtavad ühendust nüüd lehekandja ja küsivad, et kuule, et sa saatsid meile tagasi 10 lehte. Et äkki sa ütlesid mulle, et mis nüüd juhtunud on? Lehekandja ütlebki, et jah, et vaata, et mul on siin nüüd näiteks selles selles selles majas on tekkinud nüüd mõned kleepekas rohkem, et tähendab, et tulebki süsteemis korrigeerida ära ja kui nüüd see kolm kuud läheb täis, siis ongi jälle kõige uuem seis. Lehekandja saab täpselt selle koguse, mis ta peaks ära toimetama. Nüüd küsimus Prismale ja Rimile. Ma olen sageli märganud, et kampaania ajal ma saan koju selle konkreetse kampaanialehe ja siis, kui tuleb, kas Postimees või mõni muu Päevaleht, siis seesama jaekett on ostnud endale sinna Postimehe keskele kas paaris lehe Leic paberil või, või, või ühe lehe suuruse reklaami, et miks niisugune tuubeldamine hea on. Lina võin kohe öelda, et prismas seda ei kasuta. Meie oleme seda kasutanud ja, ja ma arvan, et see põhjus on pigem just selline, et see on see reklaam, et kui inimene, kes selle lehe on, kas tellinud või ta poest ostma läheb, on. Me oleme pidanud seda väga kasulikuks kontaktiks, eks siis inimene, kes vaevub süüvima sinna lehe artiklisse, siis ta ehk süügib ka rohkem sellesse, mida meil on talle pakkuda. Ma ei teagi, kas seda saab kuidagi kvaliteetse kliendi reklaamiks seda, et, et me oleme jah, sellepärast selle kasuks otsustanud nüüd topelt ei kerise. Noh, ma arvan, et see on pigem selline, kus me mida me saame väga konkreetselt mõõta. Sest et selle lehe telli ja, ja sellest, kui palju teda laiali kantakse, see on otseselt mõõdetav kogus, et selle seepärast me oleme tutvustanud. Ühesõnaga saan ma aru, et kaubandusketid üsna palju kulutavad oma kauba reklaamimisele raha ja, ja olen sageli kohanud küsimust, et kas kaup oleks letil odavam, kui seda nii massiivselt ire ei reklaamitakse. Liina Pärn? No meie oleme juba teinud oma strateegia ringi, et me pakume püsivalt soodsaid hindu ja, ja seda siis me võimaldab seda teha. See, et me oleme vähendanud oluliselt oma kampaaniaid. Nii et, sest igasugune kampaania organiseerimine on väga suur kulu ja, ja ka tegelikult turunduskulu. Nii et selle selle võrra tõesti meil on, meil on soodsamad hinnad, nii, kuidas Rimis on? No ma võin öelda, et vaadake, mitte kuskil ei ole sellist head onu, kes tuleb kotiga seljas ja toob oma raha ja ütleb, et palun, et kulutage, tehke siin reklaami või kampaaniat, et et meil on ju ka ettevõttel omanikud, kes nõuavad, et iga välja antud EUR peab ikkagi tagasi tooma. Ja siiani ta on ka kenasti meile tagasi toonud, et, et eks see oma oma tegevust efektiivistamine ja see, et me, et me mõtleme läbi, kuhu ja kuidas me oma raha paigutama ja ka reklaami puhul täpselt samamoodi nagu siin prisma näitel ka meie oleme oma oma reklaame oluliselt aastate jooksul muutnud ka reklaamikampaaniaid nende korraldamisi. Et, et see on pidev protsess, et me kogu aeg kaardistame, mõõdame kuidas olla efektiivsemad Kareklaamimisel, nii et, aga, aga lõppkokkuvõttes senikaua kui see ennast ära tasub ja noh, täna kuna kuidagi ma nagu ma mainisin, et erinevad uuringud näitavad, et see on täna, on kliendi jaoks oluline, siin tuleb arvestada ka seda, et milline konkurents on Eestis, mis on võrreldamatu näiteks mõne teise balti riigi konkurentsiga. Et sellest tuleb panustada, et, et see klient märkaks sind. Ta näeks, et noh, võib-olla siinkohal saab ära mainida ka selle, et, et reklaami iseloom on ka aastate jooksul natuke muutunud, et täna rohkem panustama rohkem. Kas brändi me räägime sellest, et et miks sa üldse peaksid ühe või teise poeketi valima, et kui prisma räägib siin perekeskusest ja meie oleme alati tahtnud olla ka vastutustundlikud, et et ühel hetkel hakkab see lihtsalt oluliselt suuremat rolli mängima, et me kanname tegelikult ka seda sõnumit kõikides oma kanalites, kaasa arvatud kliendile. Ja nagu ma mainisin, siis iga euro on arvel ja iga eurot loetakse ka meie omandiks ikka poolt, et kui see end ennast tagasi ei too, siis me ei saa seda reklaami näha. Kuidas mõjutab reklaamistrateegia niisugust valikut, et kas see reklaamleht on Lake paberil või ta on niisugusel tavalise ajalehepaberil? No loomulikult, et see on ka aastate jooksul muutunud, et meie oleme ka taaskasutatava paberi peale läinud, et nii nagu me kõikide teiste kui ma materjalide puhul seda hästi jälgime nii muude pakendite kui ka muu puhul, siis ka reklaam kliendilehe puhul on see täpselt sama, et meil on suured hanked, kuna kogused on suured. Ja, ja ma arvan, et, et, et ka siin on kindlasti arenguruumi loomulikult ka. Mida toob tulevik selles mõttes, et kas paberreklaam, kui me räägime kliendilehtedest, kõik need apteegiketid ja ehituspoeketid, kasse, jää või kolib internetti Liina Pärlil, mida teie arvate? Ma arvan, et siin paari aastaga ei muutu mitte midagi, isegi pakuks, et 10 aasta jooksul ei juhtu midagi ja et et selles mõttes, et noh, me oleme rohkem tõepoolest hakanud investeerima ja rohkem Online'i ka ka välimeedia. Aga, aga siin on väga palju ikkagi kliente, kes kes tahavad saada otseposti ja paberkandjal seda lugeda. Aga, aga loomulikult lähme järjest järjest rohkem, vaatame kogu aeg, nagu ka Noh, nagu nagu siin ka Rimi rääkis et täpselt, et, et, et sa vaatad, proovid kogu aeg oma kanaleid, mis nagu töötab selles mõttes nagu Online on väga-väga hea, et, et kontakti hind on oluliselt soodsam, kui on ta paberkandjal. Reklaami puhul on ka mõõdetav ja, ja tan mõõdetavam, sa saad teda paremini sihtida seda õiget sõnumist õigele inimesele. Et see sõnum on tulemuslikum. Ja noh, ma arvan, et siin ka oluliselt muutub, võib-olla see on niisugune hea sõnum siin sellisele kliendilehtede välja kandjatele nii-öelda, et võib-olla mõelda läbi, kuidas seda saaks paremini mõõta, et. Ma usun, et online'is on täna küll ja küll ettevõtjad neid tuleb järjest juurde, kes pakuvad seda sihitud seda õigele kliendile sellisele inimesele, kes on Google'ist ühte või teist asja, otsin temale suunatud reklaami või siis nagu ma mainisin neid Rimi personaalseid pakkumisi, et et täna on see laialikanded enamasti sellised tsoonipõhiselt, et selliseid enam inimesed, kes elavad mingisuguses tsoonis. Aga noh, on võimatu öelda, kui palju ta seda loeb ja kui palju ta selle põhjal otsuse teeb, et see küsitlus on üks ja ainus täna, aga noh, interneti põhjal noh, võib-olla ka ostuotsust just ei saa mõõta otseselt, aga, aga sealse kontakti jälgimine on tunduvalt tuum ja seda saab paremini jälgida. Kes läheb sellelt onlain bännerilt näiteks Rimi kodulehele. Kui me veel paberist räägime, siis mulle tundub, et targalt on reklaamimise mõttes teinud Meet apteegiketid, kes oma tooteid reklaamivad terviseajakirjades, et et seal on see sihtrühm tõenäoliselt kõige paremini üles leitud. Ja ma olen nõus selles suhtes, et ka prismas. Me olenevalt kampaaniast, mille on vähemalt aastast kaks kampaaniat, kus kus me tõepoolest kasutame ka ajakirju ja siis siis puhtalt siis, et sihitult selliselt, et konkreetselt sellesse ajakirja siis näiteks pere ja kodu, et ta, et sa reklaamid, pere, peretooteid, kodutooteid. Täna on see maailm ju avardunud ka erinevate mõjuisikute kaudu, kuidas sa saad mõjutada, et see, ma arvan, et see, see, mismoodi need võimalused avanevad, et see saab olema hästi põnev ja, ja ka täpselt seesama, et kuidas seda siis kui palju keegi läheb kellegi kellegi eeskujul ühte või teise poodi mingit toodet otsima? Rasmus Toompere, teie saate alguses rääkisite juhtumeid, mida te olete ise oma silmaga näinud, et inimesed hommikul ootavad seda, et kliendileht obeti postkasti jõuaks. Et rääkige neid lugusid kuulajale, palun. Jah, eks ütleme niimoodi, et nüüd ma olen küll natukene kolinud, aga veel kuskil kolm aastat tagasi, kui ma elasin kesklinnas kohe tegelikult Stockmanni vastas, siis hommikul tööle minnes, siis, kui seal jalutasid mööda erinevatest bussiootepaviljonidest siis täitsa Eriki grupeeringuid inimestega, kes olidki siis igaüks oma postkastist välja. Kui nüüd erinevad reklaamid ja toimus siis võrdlusklubi, kes siis vaatasid et missugusest kauplusest ära, missugused pakkumised on ja siis bussijaama tõid sellepärast head lähtepunktid, sest et siis sai nüüd ettevõttega, et pandi paika massovitajat, et kuidas siis kõik kauplused, millest need sooduspakkumised välja olid võlutud, said kõige optimaalsemalt ära külastatud. Ja siis omades nagu enda sugulasi, kes on ühe sihukese grupeeringu liige, siis ma sain aru, et õhtul kuskil viie paiku siis kogunetakse veel sarnases bussiootepaviljonis, võrreldakse Mostasid ka kelle siis õnnestus kõige paremini siis nii-öelda reklaamist värin välja võluda. Aga mulle tundub siiski, et kui on niisugused suured kampaania perioodid nagu praegu just tundub, et nüüd oktoobris on, et suured jaeketid siiski hoiavad teatud toiduainegruppide hindu suhteliselt sarnased, et kui mul tõesti oleks mahti võrrelda Selveri ja Rimi näiteks ma ei tea Värska vee hinda või, või mingisuguse seebihinda, siis mulle tundub, et see hoitakse suhteliselt sarnane, et kas siis on mõtet nii palju kulutada reklaamile, kui, kui tulemus ei ole väga erinev? Noh, see ongi see põhjus, miks ma siin mainisin seda, et see reklaami osakaal brändile üha kasvab ehk siis see, et olulisemaks järjest olulisemaks muutuvad, noh eriti kui me räägime näiteks kasvavast põlvkonnast muutuvad muud väärtused lisaks sellele, et kust ta selle kõige odavama toidu saab, et ma arvan, et see sihtgrupp või see seltskond inimesi jääb alati, kelle jaoks aga odav toit ongi väga oluline ja, ja täna on see osakaal ikkagi väga suur. Et aga, aga nagu me siin näinud oleme, elu läheb järjest paremaks ja inimeste elujärg paraneb ja mis puudutab seda hindade võrdlus, siis nõnda ta tõesti on. Ma arvan, igas Jaagetis suuremas, vähemalt on täna eraldi inimesed või koguni osakond, kes jälgivad igapäevaselt ka konkurentide hindu, et aga õige pea ju on kõigil e-poed ja, ja siis ei ole vaja kuhugi minna kodust välja, et, et eks see olukord ilmselt muutub, telli toit koju, aga see on juba valmistoit. Tahtsin küsida veel seda, et kuidas mõjutab hindu ja valmisolekut paberreklaami kasutada see, kui näiteks iga aasta aprillis on pensionide indekseerimine, et kas prisma Peremarket on küll noorele perele orienteerunud, aga kas see kuidagi annab näiteks teie kiti poodides tunda? No tegelikult väga palju annab üldse tunda, millal on inimestel palgapäev selles mõttes, et seal häda on ka kindlasti arvesse. Pääs kõige rohkem nii-öelda siis kande planeeritud, nii et tähtsamad täpselt. Et ikkagi arvestata kampaaniate alguskuupäevi sellega, et millal inimestel palgad käes ja ja ta on ka mingites näha seda müütides näha. Ja, aga sa pead arvestama näiteks prisma, väga edukalt, on meil siis nii-öelda püsikliendile on iganädalased uudiskirjad ja kas seal pead ikkagi täpselt läbi analüüsima, mis on konkreetse nädala, nagu need eri nii-öelda siis need need pakkumised, mis tooteid pakkuma. Sedasama teemat käsitles Sirli Lepik ju ka viienda septembri maaleht ja teil on seal mitu tsitaati ära toodud, üks on see, et paberreklaam ei kao mitte kuskile. Poeketid jäävad seda ka edaspidi nii-öelda tasuta jagama. Aga seda tehakse rohkem läbimõeldult. Mida teie selle all mõtlete? Mina mõtlesin tegelikult selle all seda, et meiega Express Post ei ole tegelikult ainult nii-öelda aadressid, ta reklaami postitaja. Et meil on palju erinevaid teenuseid, mida me teeme, ehk siis on tegelikult kaadressiga postitus ja ja samamoodi aktiivne postkast, kuna me tegelikult oleme ju perioodika kandefirma, siis meil on ju olemas teada kõik postkastid, kuhu läheb perioodika, meil on võimalik väga-väga hästi sihitult kampaaniaid teha, aidata teha. Et lihtsalt tulebki nii-öelda meiega läbi rääkida ja mõelda, et tegelikult me leiame päris palju huvitavaid, mitte ainult nii-öelda siis seda pimeposti me nimetame seda, et mitte ainult seda teha, vaid tegelikult just seda sihitud reklaami hoopiski proovida. Aga see nõuaks siis rohkem küsitlusi mida see nõuab, kes see nõuab tegelikult seda, et Meil on olemas programm, kus on paljud asjad olemas ja jaa tegelikult nõuabki meiega ühenduse võtmist siis me juba edasi saame tegeleda nende asjadega. Missugust läbimõeldumalt tegevust paberreklaamivaldkonnas. Noh, ma arvan, et see signaal ongi seesama, mida ma olen siin juba korduvalt öelnud, et et kui saaks neid tulemusi kuidagi paremini mõõta, et oleks põhjendused sellele, miks me peaksime sellega edasi minema ja kuidas, et see on võib-olla selline võtmeküsimus täna. No ma mõtlen, kas RIMI RIMI arvutab, kuid samamoodi kliendi või te ei arvuta, kui kliendileht tuleb välja, et mis sa nii-öelda siis, ma arvan muidugi tegelikult sealt on ka näha, et ikkagi soodsa ostuhetkel toimib, onju noh, aga seda päris kindlalt nüüd öelda ei saa, et kõik, kes selle soodsa kala järgi läinud ostnud on selle sealt poest on kõik seda kliendilehe põhjal teinud samal ajal teile kampaania, et kas telema rajal on erinevates kanalites ja täiendavate absoluutselt absoluutselt, aga noh, ma ütlengi, et kui me mõtleme võrdleme lihtsalt erinevaid kanaleid, et siis erinevate kanalite mõõtmisvõimalused versus siis kliendilehe oma. Aga võib-olla siinkohal tooksin ühe sellise näite, et et kui me võrdleme mingeid erinevaid vanu Euroopa riike, sadu aastaid on kliendilehti seal viidud samamoodi nagu Eestis, et ega me ei ole ju mingit erandit siin. Et ei ole see kadunud kuhugi, sealt ka näiteks meie emafirma ikka kus on küll veidi teistsuguse süsteemiga, et nendel on, iga poeperemees on üksi, toimetab siis seal kõik päris ei saada välja kliendilehti see on nende enda otsus, aga, aga ikkagi väga palju saadetakse ehk siis noh, kui ma mõtlen selle peale, et sadu aastaid on nad niimoodi toimetanud ja ei ole nad seal parema lahenduseni jõudnud või, või et kuidas rääkida siin sellest kliendilehe surmast on tõesti võib-olla natuke ennatlik, et ilmselt ta ikkagi mingi seltskonna jaoks jääb oluliseks, aga aga ma arvan, et lihtsalt seeläbimõeldus kindlasti kasvab ja et millisesse kanalisse võib-olla juba sama sihik. Et taaskord mainitud juba personaalsus ehk siis meie näiteks sama saadame samamoodi inimestele iga nädal nende personaalsed pakkumised, et kui ma päris aus olen, siis ma isiklikult pigem vaatangi neid, et kuna need on miski, mida ma olen iga iga nädal harjunud ostma ja pigem juhindun nagu nende põhjal oma ostude tegemisel, et meil on kliente tegelikult, kes mõõdavad seda näiteks sellega vangid on vahel kliendile vahel Jaagup vangide järgi on ka väga kerge mõõta, siis et noh, on selliseid kliente, kes saavad võib-olla kergemini kasutada ka seda, et võib-olla see suurel jaeketil ei ole aga väiksematel meie nii-öelda koostööpartneritel, nemad, nemad kasutavad päris mitmed. No see on Ameerikas ja võib-olla seal on meie oleme seda kunagi proovinud. Ma ei tea, kas prisma on, aga, aga Rimi, Rimi klientide puhul see toona meil oli veel säästumarket, et siis ta mingit efekti ei anna avaldanud, et et eks, eks see ongi, millise, millisele, mis tegevusala, millega harjunud on ka, et eestlane sellega kindlasti harjuda harjunud ei olnud? Ei ole. Selle personaalsusega liitub üks telefonikõne, mille ma sain umbes pool tundi enne saate algust, kus üks vanem proua väljastpoolt Tallinna helistas ja ütles, et tema saab ka hästi palju tellimata paberreklaami oma postkasti. Aga kas ei oleks võimalik palun niimoodi korraldada, et, et mul ei tuleks neid aknavahetuse ja, ja auto ja puhkusereiside ja kosmeetika reklaam, et, et mind väga ei huvita, aga, aga just see toidupoodidele reklaam oleks väga tore. Nii, mida te ütlete sellele kuulajale? Paraku selliste asjade teha ei saa, et siis on ainult kaks vangi kaks võimalust, kas on kleeps, et ei soovi üldse reklaami või siis peab ka teised lehed läbi lugema. Mina soovitan, võib-olla siinkohal, et kui proua on valmis arvuti lahti tegema, siis ta saab kõik need paremad pakkumised erinevate kettide omad ka kodulehtedelt üles otsida. Ja nii see lugu on. Paneme sellele paberreklaami jutule siinkohal punkti aga murule, kas Rimi ja prisma Peremarketi esindajale veel üks küsimus, mis samamoodi puudutab meie keskkonda nii nagu paberreklaam, mis iga kord oma otstarvet iga kliendi juures ju ei täida. Ja nimelt on see, et, Need olid õhukesed kilekotid et kõik kassiirid poodides nii nii prismas kui ka rivis, aga tõenäoliselt ka teistes kettides panevad viisakalt, kui ma olen ise jätnud näiteks sokid või midagi muud panema, kilekoti olen jätnud panemata kilekotti, siis kassas, kindlasti pannakse nad minu eest sellesse kilekott, et tahtsin ammu juba küsida kellegi asjatundja käest, et kas te õpetate oma, kas siire nii et kõik asjad peavad olema pakitud, et kas te nõuate nende käest seda, sest et tõenäoliselt ükski kassapreili ei tee ülearust liigutust, mida temalt ei valuta. No kilekotid on üks selline väga tuline teema ja on olnud tegelikult kaupmeeste liidu liidu tasemel väga pikalt, et kõne all, mille liikmed me mõlemad kapismaga oleme, et et me oleme ühiselt kaupmeeste liidu otsusena võtnud vastu otsuse, et me näiteks kasa rivi lõpus enam kilekott ei paku juba päris aasta tagasi võib-olla rohkem. Ja see eraldi sokkide keekilekoti pakkimine, ma ütleks, et me ei ole küll öelnud, et pane kindlasti, aga et see on? Ma arvan see on pigem selline teenindaja alateadlik hirm, et kui ta nüüd ei pane neid sinna kilekotti ja klient saab kuidagi pahaseks selle peale, et tema sokid on selle piimapaki niiske piimapakiga kokku puutunud, et uskuge mind selles kassas olles nagu me siin enne rääkisime inimlikust faktorist, siis see teenindaja iga päev on see inimlik faktor seal poes, mida nad näevad ja kuulevad eelkõige et pigem tehakse seda ikkagi sellisest hoolivusest või ka natuke sellist alalhoiu instinktist, et et klient ei pahandaks, et tema sokid, uued värsked, ilusad on saanud piimapakiga kokku puutudes niiskeks, et et ei, me seda otseselt ei õpeta neile, et seda kindlasti teha tuleks, et oleme seda pigem öelnud nõnda et te võite seda küsida kliendilt, et meie oleme koguni nii kaugele läinud, et me oleme siin katsetanud ka nende õhukeste kilekottide müümist. Et seadus lubab täna neid tasuta anda, hügieenikaalutlustel aga sel aastal. Me testisime oma kauplustes viie sendiga Cleguti müümist ja suure, tõenäoliselt järgmisest aastast me hakkamegi neid müüma. Pigem lähevad asjad sinnapoole, et ma usun, see on, see on tegelikult tulevik, ma arvan kõikidel enne kui ma küsin prisma käest arvamust, ütlen, et lihtsalt, et kui ma olen oma kauba kõik sinna kassaletile või lindile ladunud, siis ma ju arvestan, et niisugused asjad, mis ei tohi saada märjaks, panen sinna ja teise teise koti. Ja kui siis kassapreili ikka tõesti paneb, pakib minu eest, siis ma ei ole kunagi hakanud ütlema, sest et noh, sõnasõda kõige on kõige viimane asi, millal selline viisakas, viisakas lihtsalt sõnapaar, et ma ei soovi kilekotti, ei tee küll kellelegi liiga, et see, mida meie näiteks oma teenindajatele väga mitmel puhul õpetame näiteks dokumendi küsimise puhul seda saab väga viisakalt teha, et see ei, ei pea olema mingi konfliktialge, et kui sa seda väga viisakalt ja väga kelmikalt teed, et pigem on selline tore asi. Samamoodi on selle kilekotiga, et klient saab väga toredalt ja kelmikalt ja viisakalt öeldud, et ma väga ei soovi seda kilekotti, et mina isiklikult olen nende õhukeste kilekotid, et ta jaga suurteks ta väga pikalt juba hakkama saanud, et ma arvan, et, et kõik kinni inimeses, et aga noh, eks neid inimesi on täpselt nii palju, kui meil siin enda ümber näeme, et et, et sestap sestap ka see küsimus õhus on ja neid konflikte ikkagi vahel tekib. Kliendi harjumused vajavad ka muutmist. Kuidas prismas on? Jah, eks, eks ikkagi, kui, kui pannakse ta sinna kilekotti, siis, siis siis täpselt sedasama nagu, nagu sinagi ütlesid. Et hügieenikaalutlustel ja puhtalt ka, et tõesti, et kui need sokid on seal ja lähevad määrduvad, et mina isiklikult olen ka öelnud kassapidajale, et ma ei soovi kilekotti, et erinevatel erinevates kauplustes, et alati tasuks seda öelda, et kui, kui ei taha, aga, aga meil on ka ikkagi nagu väga palju olnud ka arutelu, et kuidas me üldse nagu nende pakendite ja kilekottidega edasi lähme. Et kindlasti millalgi millalgi tuleb rohkem nagu saame ka avalikumalt rohkem rääkida sellest. Ma arvan, et siinkohal on oluline mainida ka seda, et erakordselt suur kulu Jahuplasena ma täiesti täiesti usun ja, ja väga sageli tuleb see lihtsalt harjumusest, et ostan ühe punase paprika ja panen ta ühtegi kilekoti sisust, on sidruni ja panen teise. Nii et klient vajab samamoodi uute põhimõtetega harjumist. Aga täna ma tahtsin just seda öelda, et tegelikult on väga palju juba kliente, kes, kes annavadki tagasisidet, et et, et miks, miks mindi mingi toode või, või kui räägime kas või juurviljast, et miks, miks on kilesse pakendatud, et ma ei taha sellist sellist toodet osta puuvilja või juurvilja, et et selliste asjadega me peame tegelema. Kas pakendamine, kui nüüd sellel teemal hetkeks veel peatuda tuleb sellest, et sinna saab panna selle triipkoodi peale, mistõttu ta on kassas mugavalt loetav, ükskõik, kas on iseteeninduskassa või, või kassiiri, aga kas sa ei ole, ei ole sellest ta pigem on ikka see, et see sõltub, kui kaugel see vili tuleb, et ja ka kui ta on lahe või mitte, et see on, ma arvan, sellest eraldi saate väga põnev teema. Ma arvan, et veel enne jõulu me teeme selle saate ära, aga täna täname saatekülalisi Liina Berlin prisma peremarketis Katrin Bats Rimist ja Express bossist. Sirje Lepik, jah, Rasmus Toompere, nii et mõelgem, kuidas me poes käitume, mõelgem, kas me vajame kliendilehti või, või tellime endale kleepsu, mis lubab postkasti panna ainult tellitud posti. Niisugune sai tänane arteri tund. Uus reporteritundi juba homme samal ajal kuulmiseni. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt Vikkerraadio poee.
