Medri tund kiidunud. Vuliseb oja kusagil teeveeres on inimestele kevade märgiks. Ojad ühinevad Joekesteks jõekesed jõgedeks. Ja need veesooned maa sooned täituvad kevadel. Ma ei lähe enam lumesulavetega. Ühel päeval on jõed kurguni vett täis. Ja siis järsku on jõe asemel Valendav veeväli. Üleujutusi on Eestis erinevaid. Näiteks kõige võimsam üleujutuste paik Eestimaal on Viljandi ja Pärnumaa piiril. Seal, kus Halliste, Raudna ja Navesti jõgi kokku saavad. Seal on mõnikord kevadeti nii mõõtmatud veeväljad, et nad on näiteks üle kahe korra suuremad, kui on Ülemiste järv. See on kõige vägevam üleujutuste ala Eestis. Lääne-Eestis on muidugi kuulus Matsalu looduskaitseala põhiveesoon Kassari jõgi, mis ka üle kallaste ajades tekitab luhaheinamaade asemel suuri veevälju. Päris Lõuna-Eestis on jälle niimoodi, et näiteks Ahja jõgi ja mõned teised jõed voolavad sügavates jõeorgudes ja seal lihtsalt kärestikud täituvad veega ja vesi valgub kohinal mööda jõesängi. Aga üle kallaste ta ei tule. Põhja-Eestis jälle on salaojad, salajõed, salakoopad. Niisugune paik nagu Jõelähtme oma nime sellest, et sealt läheb jõgi. Nagu saaks sügisalt alguse, kui sa suvel sinna lähed, tegelikult muidugi voolab jõgi enne seda maa all. Ja kostiverevaestel aladel on ta aastasadade jooksul uuristanud maa sisse pikki koopaid ja käike, kus ta siis vaikselt voolab, aga kevadel saavad kõik need koopad nii vett täis, et vahelduvad siis jõgi ka juba enne seal paeplaatide vahel missugustes nõgudes nõuades välja ja siis paistab, et imelik vesi voolab paarkümmend meetrit ja siis kaob kuskile ära. Ükski inimene pole nendes koobastes käinud, sest nende sissepääsud on liiga väikesed, et inimene sinna mahuks. Jumal jälle, kus meie pere elab, on kuulus Tuhala nõiakaev tänavu hakkasse wet välja pulbitsema. Märtsi alguses. See tähendab tähendab seda, et kaevust voolab väljapoole meetri kõrgune veeoja ja valgub üle kaevu ääre erinevasse kaarde laiali. Selle nõiakaevuga on seoses igasuguseid vaid Jutaja natukene uskumatu tatud lugusid. Tuhala kandis on ka igasuguseid kahekesi, mis ilmuvad ainult kevadel siis, kui on lume sulamise aeg. Isegi mõned järved, et kõik tulevad sellest, et maa-alused veesooned vett nii täis, et osa vett ei mahu sinna enam ära. Kuiva jõgi asub üsna meie kodu lähedal siin ose kandis ja siin on niimoodi, et aasta otsa On see kuiva jõgi tõepoolest nagu nime ütleb, jumala kuiv. Selle põhjas teevad suvel inimesed heina. Lehmad söövad seal rohtu. Aga kevadel järsku täitub see säng nagu mõni kõrbejõgi veega. Ja see on jälle sama lugu, et tegelikult voolab see jõgiga suvel kuival ajal, aga siis ei paista välja. Aga nüüd, umbes nädal tagasi avastasime me, et kuiva jõgi on ellu ärganud. Ja siis tärkas meie peas mõte. Teeme. Retke ilmatu põnev, sõita paadiga mööda sellist jõesängi, kus vett on aasta jooksul ainult 10 päeva. Läksime kohe tervet perega. Ema, Kuueaastane auli. Kaheksa aastane Pärtel ja kaheaastane puru, kes on koer? Kostab nüüd õige imelikuna häält. Mida sa, Pärtel, teadsin, õieti pumpan kummipaati, kuidas paadipumpamine just käib. Tegelikult on see kummipaat nagu kaks vorsti otsakest ja see, et plaati pumbata, pane tihe vooliku otsa kummipaadiventiili otsa ja teise paned pumba otsa ja siis vajutad jalaga peale ja ykspoolne täis nagu vorst siis lähed teisel, siis võta, paned teise vent Pole ventiili otsa ja see pole läpa täis nagu vorst. Ja siis on täpselt nagu yks ringi ringikujuline vorst. Vorstirõngas ja siis me ronime sinna paati sisse ja paneme omale niisugused täispuhutavad padjad ka veel istumise alla, sest sinna võib põhja kergesti lomp tekkida, sest üleüldse paadiga kevadvetel seiklemine on natukene ohtlik kaavist. Ja eriti siinsest kolmandik tulin siia, ma vaatasin siin jõe peal tulime, seal olid Ühed, koerad, kes arvasid, et nende territoorium oli seal ja me tulime sealt kaugemale, mitte nende koerte kätte sattuda. Ja kui ma tulin, ma veel vaatasin, et kui hirmus hirmsad kohad, sinane, missugused ohud neid kummipaadiga sõitmisel ees ootavad. Ja koerte ohulugu oli vist sellest, et meil oli ka meie puru kaasas ja koertel on omavahel jälle omad huvid. Jah, ma tahan öelda, puru ongi meie koer jälle. Ja, ja see külakoer ütles, et kui me tuleme tema talumaast mööda, siis tema asi on kontrollida oma talu piire, ta oli nagu piirivalvur siin. Ja siis need puruiase küla koera hakkasid omavahel päris tõsiselt siin suhtlema ja haukuma ja. Aga tegelikult oli see purul päris ohtlik, see koer oli nii suur, et see oleks võinud puru pooleks hammustada, aga teine oli purust palju väiksem. Puru on meil vene spanjel. Muidugi, ja see oli üks igavene segavereline puhastõugu eesti krants. Hästi, kolm korda suurem. Aga kuidas me lahti saime? Lihtsalt tulime nende territooriumi juurest ära. Aga see väikene koer, ma ei teagi, ma ei pannud tähele, mis softi tooli. No seal oli veel teine talukoer ka, aga nüüd me oleme selle maa pealt väljas ja see seiklus on meil nüüd. Kuidas nüüd on hästi rahulik. Jõgi voolab siin kõrval ja me vaatasime, et natukene ette, et kui me nüüd kummipaadiga siin sõitma hakkame, siis mis esimesed teelõigud siin paistavad? Kus me praegu oleme, vaatan, et siin on küll päris raske puud on keset keset jõge ja igasugused heinatutid ja oksad vastu maad heinatuttidega ja ja praegu on meil üldse kuivajõel. Ja selle koha peal veel vesi vuliseb ja suliseb päris kõvasti, sest tal on päris kiire minek. Jah, ja murazi võib sellega tulla, kuidas õigesse sihtpunkti tagasi saada. Meil on ikka paris paras varustus ka kaasas niukse kummipaadisõidu jaoks. Meil on näiteks igaks juhuks mõned riided on hästi soojad ja munad on veekindlad. Veekindlad sellepärast, et me vett vette kukkudes eriti märjaks ei läheks. Täna on päris kõle tuul tegelikult nii nagu kevadel ikka natuke siin ringi vaadata, siin on ikka näha veel lumelaike siin ja seal. Ja on ikka natukene seda talvejäänuseid ikka siin igal pool õhus tunda ja ongi nagu mingi talve ja kevade vahepealne aeg. Kevad nagu võitlevad omavahel präegu, kes maadluses peale jääb ja ma kuulsin ühte lindu ka siin laulmas vahepeal neto on jälle vait jäänud, aga vahepeal ta laulab. See on tõeline, kohe tuleb kevade tunne peale, kui sa seda lindu kuulad siin põldude kohal. See oli Leok ja lõoke tuli muidugi nii külmal ajal praegu, et ega tal erilist lauluisu ei ole. Vahetevahel, kui päike pilve tagant välja tuleb, siis ta natukene laseb oma drillerite jupp. No nüüd me oleme jälle kalda peal kuival maal kahe jalaga ja me julenud lihtsalt seda magnetofon sinna paati võtad, mine tea, järsku suubuka ära. Aga nüüd on meil nagu need seiklusi osa selja taga ja seiklused olid päris ohtlikud. Esiteks me avastasime seda, et meie vaat on liiga väike, et kõik pere koos koeraga ära mahuks. Ja siis meie Kunesime kaheks. Gäng see ema, minu ema Kelly ja siis meie koer puru, need läksid. Ehk kui meiega midagi juhtub, pidulla. Meie kolmekesi istusime paati, tõukasime enda kaldast lahti. Kolmekesi mina, isa ja minu õpetaja oli. Algul oli vool päris mõnus niisugune umbes nagu jalakiirkäimisel. Esimene oht oli üks väikene kärestik, väga meeldis ja seal sai kiiresti sõita ja õnneks ei olnud seal erilisi tüürimis probleem, Läheme. Muidu oli seal päris suured küürimisprobleemid, vahepeal oli juhtijaloopis seljad, selg ees, kohad keerutas jah ja ei püsinud sugugi minu ees kogu aeg. Rästiku kohal oli vahepeal niimoodi kahel pool kerkisid lained paadiääre kohale peaaegu, aga sisse ei tulnud. Siis karastikust saime, kihutasime läbi. Mis siis edasi, peale seda vahepeal olid seal põhjas okastraadid ja aiad ja nendest sõitsime üle. Need olid need, need olid need suvised karjamaade piirid, tegelikult nüüd olid need vee all, nii et sõitsime paadiga üle aia ja tegelikult seal siiani vaatasime natukene seda tegelikult ka, et järsku mõni okastraatpaadile augu sisse veel oli nii, päris hea koht, et, et elektrikarjus oli veest väljas ja välja lülitatud, seda mõõta, sai siis tõmmata, ebapüsisid nina ees peale, oli seal päris hirmus kosk, sõitsime sealt alla ja see oli juba niisugune, et see polnudki kärestiku, et see nagu noh, terve sugune vesi nagu kukkus kohe astme pealt alla. Kui me sellele lähenesime, siis kohises läksime teist haru pidi, aga seal oli samasugune kosk, siis olime seal hädas nagu mingisugune kanuuga siis nagu, nagu indiaanlased kanuuga. Jah. Aga lõpuks saime sealt ikka kuidagi läbi, mõtlesime, vahepeal oleme pääsenud, läheme kaldale kaldale, lendasime alla ja hea, et need jäime ikka kuivaks. Siis olid need oksad ja oksa nendega, nende küljes olid heinad, märjad, teine tutid nagu mingid luustikud, kes meid pesta tahtsid. Need heinatutid olid tegelikult kõrgema veeajal nagu alla tulnud kulukulurohi seal jäänud okste külge kinni ja nendest tekkinud niuksed, suured niuksed, nutsakud nagu luustikud. Jah, enne pühkisid õppisid meie vaatia. Padjal jäi mu vits oksa külge ja siis kukkus vette, aga sain ikka lõpuks kätte. Ja vahepeal oli niisugune koht ka, et me olime seal leppade vahel just nagu sõidaksime paadiga metsas. Ja seal oli päris hirmsaid kohti Eskolt kõvasti meelde, see on selline koht, kus mina olen hirmsasti enda pea, ärançoli oks ja ja siis me hoiatasime 11, et nüüd tulevad oksad, ettevaatust. Ja see puru, see aedalit pasvete tahtis ka paati tulla, ei tea, mis teda nii huvitasid, võib-olla nüüd aerud, kuigi vesi oli nii külm. Võib-olla tõesti, ta on meil ju niisugune linnukoer ja tal tekkis selline jahikirg, ta arvas, et nüüd mingisugune linnujaht kindlasti ja hakkan tegelikult arvasin, et olid püssipaugud, mis läksid aerudega vastu vett. Ta ujus vahepeal niimoodi vestanud kõrvad ja ninaotsale. Laedal võib-olla seda siis isa ei näinud, aga vahepeal oli nii, et ainult diaautsakene ja kõrvad olid näha üldse silmi, aga koonu polnudki tee peal üleni, oli vee all ainult kõrvad vee peal Sist ujusa, mida teisele kaldale. Ja siis tahtis vahepeal meie paatigi tulla, aga ta jõudnud. Rästik tuli ja siis me kirjutasime see niiviisi turu eks järele ja vahepeal veel isa ütles, et ei taha uut luustikud endale siia kummipaati, siis ta vaeseke jälle ei saanud teisele kaldale tagasi. Aga ikka ujus lõpuks välja, siis raputas ennast kuivaks ja, ja vahepeal jooksis järele karjusi auk, kuskil vahepeal tahtis Sauli maha tulla, mu õde ja laulja maha ja kõige noorem ekspeditsiooni liige tema tüdines ära. Ja siis koer seal kõrval haukus ja niukses, nagu oleks viimane surmaminut lähedal. Ega see kaldale saamine kerge polnud, vool tahtis ravi seal juurikate vahel kinni. Ja ema ulatas pika oksa roika. Mina võtsin sellest kinni ja niimoodi sikutasin siis paadinina kaldasse, auli kahjulandest välja tulla, sättelt, nagu sõidu lõpus juhte seisis, mina ka ei tahtnud eriti välja tulla paadist ja sinna lõpuni läks aega. Nüüd on meie paadi seiklus juba selja taga. Me oleme vahetanud oma riided, joonud tublisti kuuma kakaod, istunud kuuma ahju ääres ja nüüd me meenutame seda, kuidas meie paati retk, õieti siis lõpes. Kõige lähme sõitsime sealt, vahepeal sõitsime sealt kosest alla, sõitsime, oli üks pikali ja teivas nagu oda seal ees kartsi, ametsi võib paadil augu sisse lüüa. No ja nüüd olime ainult juba kaks meest paadis ja tüürimine, kes teistmoodi kui enne. Üks aer oli sinuga, Style oli minu käes ja aiateivas, kui tehniline kärestik tuli sisse aiateivast, täpselt tõmbus kummipadi ette ja seal oli igasugu muid orkamis, ajasid mulle ka täitsa kohe kananaha ihu peale, et nüüd ork torkab kummi sisse augu. Aga selleks õnneks kõik. Vahepeal jäime kinni veel sinna heina, heinamaa peale, vaata. Vesi oli heinamaa peal ja meie sõitsime sinna peale jäime kinnissotsutasime tühjalt lahti, kummibatse hirmsasti vatti. Aga meie olime juba, ma arvan, üks paar kilomeetrit juba sõitnud. Praegu teada sain, ma ei tea, paar kilomeetrit ma imestasin, kuidas ema ja auli jaksasin nii palju kilomeetreid seal kõrval kõndida. Aga see oli kõige vastikum koht, kus tuli üks suur üks ja siis me proovisime sealt lahti rabeleda, aga eriti ei õnnestunud, vool oli väga tugev ja, ja pigistas paadi kokku ja vesi tuli nabast saadik kummipaati, hakkas üle ääre mulkskuma ja meie vajusime jalgupidi seal põhjas Aino märjemaks. Siis meil läks kiireks kaldale saamisega ja kõigepealt isa läks välja, mõtlesin, et ma tulen ka jala välja, käis ütles, et mine nüüd kummipaati ja tiris mu sealt välja. Siin ma kutsusin kähku oma ema appi ja ja siis vahetasin mina sõin riided ära vahetada hõissa jäime märgade riietega, siis vaatasime meie, et jõuda õige õige bussi peale ja siis siis sellega jõudsime Koseleja, sealt jõudsime juba täpsemalt koju, ega siin nalja ei olnud, sellepärast et kui sa oled märgates kiiretega märtsikuus väljas, siis, siis see võib ikka päris kurvalt lõppeda. Tegelikult milleks selles mõttes veel õnneks me üsna kähku ikkagi lõpuks koju saime. Igatahes meie seltskond sai lõpuks jälle õnnelikult kokku. Ja siis, kui sa sealt paadist välja ronisid ja olid natukene niiskeks saanud. Siis sul oli vist paadisuveris läinud, Ma mõtlesin, et suvel, kui panna ujumispüksipüksid alla, siis juba siis võib seal juba ujuda ka, kui ei olnud, kui ei, oleks madal. Jah, võib-olla, et järgmine kord läheb teise jõe peale mis, kus on ka suvel vett ja siis lähme kuival ajal. Ja mõnulame niimoodi, et vahepeal, kui me ka märjaks saame, siis ikkagi tunneme sellest rõõmu, et, et olemegi märjad ja, ja see on siis juba suvepaadiretk.
