Kolmanda päeva koites alanesid lained hommikul roosakas kahvatusest tormates vahutavate viirudena. Valged kangastased taevas venisid väsinud jää karudena koondudes põhja poole ning uppudes halli Merde madrust tõusis lootsikust ning vaatas hämaras ringi. Ta naeratas lootsiku äärele, sirutas punase kaela välja ning karjatas. Hommikuhämaras paistis maa terav sirp, mis halvanud vahutavasse Merde kaljuselt hambad. Lootsikus küürutas naine mässanud kirjusse räti ja hoides süles, värisevad ahvi. Hämaras nähes Sinavat maad, hüppas temagi püsti ning sirutas käed, kui püüdes igatsetud pääsu olid tormis võideldes uitnud mitmed päevad ainsat pääsijat põlevast laevast olid ahastuses karjunud jumala poole, kõik need päevad ja ööd kartes uppuda mässavasse Merde, mis sulas kokku halli taevaga kui metsikus joovastuses kaisutades 11. Nälginud ahv värises lootsiku põhjas. Tule haavad ihul. Papagoi puuris kisendas. Naine küürutas hirmunult, madrus aga kallas väsimata lootsiku põhjast vett välja. Ametist tööga päevad ja ööd. Maad silmates haaras mõlad ning sõudis kalda poole, tundes oma liikmetes jõu juuravoolu. Kaldale jõudes sammusid küla poole ahv õlal ning papagoi puuriga käes. Mis oli neil ainsaks varanduseks astusid taarudes ühte majja, kus elasid rätsep, lõõtsa, paikkur ning kirstupanija, kes võtsid külalised vastu ausalt toites ning magatades väsinud rändajaid. Läbi elatud avarii tagajärjel jäi madrus raskesti haigeks. Varsti surres kellelegi nägemata ahju ääres. Ta tõmmunahkne naine teda hommikul äratades karjatas ehmatusest. Madrus lamas liikumatult, huuled vihaselt kokku pigistatud, käed risti rinnal, silmad pilukil. Panid valge kirstu kelgule ning tassisid neljakesi surnukeha kabeli. Aga viiendana hüppas ahvi järele küürus ja armetu kui karkudel kerja ja laulsid kaua ja nukralt talvises hämaruses. Kui tõbised rändajad jumalakodades. Siis tulid nad vaikides koju, jätkates endist elu. Alles nüüd said tunda merel tulnud naise tigedust ta järele, aimamata sõimu ja lärmi, mis täitis maja hommikust hilja õhtuni. Naine hakkas neile valjuks Kubjaks, kihutades mehi varakult tööle ning võttes teenitud raha omale. Kui oleks tali jumalik õigus. Ning mõned kuud pärast madruse surma kattis ta puhtal lina lauale pühkist toa puhtaks ning sidus valge rätiku ümber pähe. Oli tõsine ja sõnagi omas talitluses. Ettemehed vaatlesid arusaamatuses üksteise otsa, kui oodates midagi kohutavat kirstupanija urises rahutumalt ning rätsep oli kaotanud kõik oma tuju. Siis läks naine välja keskides mehi jääda koju. Ning kui ta küürus kogu rohetanud tänaval kadus, arutlesid mehed sündmuse salapärasust kaua, raputades kurvalt päid. Isegi ahva aknalaual sirutas pika kaela uudishimulised välja ning papagoi puuris jättis minutiks sõimamise. Varsti tuli naine tagasi tuues pappi kaasa, kes võttis kotist raamatud ning pani nad lauale ritta. Mis nüüd mõtles lõõtsa paikkur ning vaatas küsivalt Rätsepa otsa. Seltsimees muheles ainult olles arvamises. Naise toimetamine puutub temasse vähe. Kui aga naine pühalikult laua taha astus ning rätsepa oma kõrvale kutsus, kohkus mees, aimates papi külaskäigu põhjust astuma kõrvale, lausus naine asjalikult meelitavalt vaadates Rätsepa otsa. Küll vehkles protesteerides küll katsus põgeneda, kui te, naine oli järelandmatu oma nõudmises, loopides Rahena sajatusi ja löökeda pähe. Ning siis jäi tal üle ainult sõnakuulelikult naisaid kõrvale astuda. Et papp võis nad laulatada ning seltsimehed kaastundlikult raputada päid. Sest päevast pääle polnud enam rõõmsat päeva siin ilmas. Vihase tiigrina ringles naine lärmab ja kohutav oma vihas kui hullunud meri. Vaene rätsep õppis veel vanaduses korralikult õmblema ning kirstupanija hääl oli täis kurbdust issanda poole, kui ta viibis oma ametitalitusel. Väikeses alevis oli aga kirstupanijale vähe tööd. Seepärast sundis naine teda pidama ka teist ametit. Ning inimene, kes kõik oma eluaeg oli laulnud ära minejaile ilusaid salme. Pidin nüüd ronima majade katustel, et täita tigeda naise tahtmisi ning olla ka alevi korstnapühkija jaks. Korralikult õmbles rätsep, kärmesti jooksis tahmane kirstupanija ning lõõtsapaiku parandas hommikust õhtuni saapaid ja pastlaid, mida tige naine igalt poolt kokku tassis. Ainult ahvil oli piiramatu vabadus luusida ringi ning kaarelda tänaval poisikestega. Ning ainult ahvi armastas naine söötes teda õrnusega ning silitades teda kui last. Laes rippus, puuris papagoi. Vaadates terved päevad inimeste Aaskeldusi ning õppides sõimamist santlaager santlaager, karjus ta meestele näkku, et nad sülitasid vihaselt ning kandsid tapmise hirmu hinges. Endine elu oli saanud unistuseks, kus viibisid jooblutena ööd rahutumal väänlemisel. Vaadates läbi kitsa akna Sinavast taevast tähtede miljarde. Ohates tuletasid aegu meelde, kui mässav meri polnud veel toonud nende ellu tigedat naist. Kui kolmekesi elades unistasid suveöö jaheduses romantilistest, keskaja rüütlitest ja daamest. Rätsep lugesin eile tahmase lambi valgusel romaane ja muinasjutt ning seltsimehed kuulasid Ahmetena popsides laanes, kelles piipu ning mõtles, elades kaasa keskaja kangelastele. Asjatundja nõidumises ning osav jutustaja pannes silme ette virvendama joovastavaid pilte. Ning nad kuulasid ohates ja vääneldes, kui suikel kassid sooja ahju truubil. On veel paremaidki asju, lausub köster vaimustusest. Elame siin öises pimeduses, aastad ja kümned aastad. Ilma teaksime elu mõnudest joovastustest hallis elus siin ainukeseks varanduseks madruse, tige naine ning vallatu ahtuda. Kuna ilmas on kohti, millest ei oskame unistadagi. Tihti olen küsinud eneselt, miks vaevlete siin kesksoist, auru ja pimedust tundes turjal vihase naise haape. Mis siis teha, küsib rätsep kärsitult, liikudes pingil minna, ärasid jäädavaks unistuste saarele. Kuhu ei ulata naise viha ja röökimine, kuhu ei jookse vallatu ahv penina järele. Köster joob klaasi klaasi järel, unustades ristsed ning muud palutud külalised. Olles joobunud oma mõttelennust, sirutab kondised käed kõrgele üle pää ning laseb siis langeda laual, et klaaside pudelilt karglevad ehmunult. On maid veel ilmas, kus ei ole iga päev sust tunginud roostena ellu. Kesk suurt ookeani, seisab saar. Õrna unistusena käivad seal ilusad naised, lillelise teid roosakas alastus kaetud kuldne, lõngalise koega ning neil käies, ehkki liikudes särab ja sahiseb kuldne loor paljastades tihti leevendavat keha kui kassipojad päikeses, lamavad nad palmide all küürus, kuulates imelist lindude siristamist sinetavas õhus ning rüübates kuldsest karikast tulipunast viina. Kuupaistel vuliseva jõena säravad nende udused silmad, täis kirglikku unistust ja lõõma täis metsikut ratsutamist ja iharaskutset korda nähes neid silmi, unustad poisikesena kõik omas elus joostes ja joostes nende järele igavesti. Ning räägib edasi ise põledese värisedes, et Saarele üksikud pääsevad üksikud raugad. Siis peetakse juure tulnuile pidustust seitse aastat ning seitse päeva. Naised toidavad neid paremate maiustustega, mis iialgi olemas elus ning joodavat parema viinaga, mida jumal iialgi osanud välja mõelda. Ning on nende hääles nii palju õrnust ja sõrmis nii mõnusat paitust, et viibid nende seltsis, kui muinasjutulise unenäos. Käib ringi ning huuled kuumavat kirglisest suudlusest. Rätsepa silmad löövad särama, ahnelt joonistavalt piiludes ringi lõõtsa paikkur toetanud kätele, kuulates liikumatult ning unistades imelisest saarest. Kirstupanija huuled värisevad ning sõrmed pigistavad kramplikult kokku. Köster aga joob ning räägib osava jutustajana, tõstes häält ning sosistades vehkides ning istudes siis jälle tardununa. Juba kahvatuvad heledad värvid, veel etem meri paistab rohekassinise jäena helgustades taevas ujuvaid, halle pilve lõõm endale ainult veel rist kiriku tornil kuhugi hükitanud vares vaakudeski saavalt vaikuses. Lugesin kusagilt, et praegu seal pole ühtki meest, räägib köster sosinal, et naised käivad leinariietes ootavalt, vaadates mere poole, ei ole ühtki, keda valida kuningaks, kellele olla alandlikuks orjaks, keda teenida ja kaisutada. Nüüd liiguvad nad nukratena marmorlossides, lääneldes vaibub valus ja igatsuses. Isegi linnud ei laula enam rõõmsalt ning purskkaevud ei löö säravaid piisku kõrgele õhku. Päike vajub punastades Merde, andes aset pimedal ööle ning tundes kaasa saare kurbusele. Majast kuuldub lapse nuttu ning naise hooletud sõimu. Et köster tõmbub alandlikult küüru. Ta kuulata tähelepanelikult, kuid toas vaikib ära. Et võib jälle julgemalt rääkida. Miks ei katsu täie sinna sõita? Küsib äkki ehmatades mehi. Kuidas? Pärib Rätsep Kärsetumalt. Võiks papilt varastada vaiba. Mõtleb lõõtsapaiku küsivalt vaadates seltsimeeste otsa. Muidugi varras dada, hüüab köster. Vaip seisab tal saalist põrandal, kus ta igaüks võib kätte saada, kodus pole. Ning saare nimi on hell, oli kesk suurt ookeani, kuhu vaibaga sõites kerge juurde pääseda. Ah, sõidaksin ise minema siit, kui issanda mind poleks õnnistanud arvuta lastega, keda ometi sarnasel rändamisele kaasa ei saa võtta. Tihti uneta öil. Olen unistanud hälloli saarest, kuhu püüavad mõtted ja hing. Seal kustuvad valud ning langeb õlgadelt koorem. Seal kõnnid kerge tiivul, lillelised teid ning linnud lendavad lauldes su järele, pelgamatasin uput kui nirvaanasse. Tundes pehmeid paitavaid sõrmi oma juustes ning Sossistusi, Sossistusi, põleva tulena looklevaid su ümber. Ning kuuvalgeid öil tulevad merelt näkid ratsutades rannalkenud Taurides Heljas faunide mängides iharat viisi. Veel kaua, räägib köster, hell oli saarest maalides osava kunstnikuna pilt üksteise järele. Ning kui tähed hakkavad kustuma ja taevas kahvatub, sammuvad mehed koju. Hinges ainuke soov pääseda Ell oli saarele mis asub kesk suurt ookeani piiratud vahuliste lainetega. Kuni tuli ülestõusmise püha, mil papp oli terve öö kirikus palumas jumalat. Juba varakult ehtis rätsepa naine kirikuminekuks, pani uued pastlad jalga ning sidus valge rätiku ümberpäev. Kuid paha aimates seisis lävel kaua uurivalt vaadates mehi ning pomises midagi arusaamatut. Ning kui tal lühike küürus kogu liikus mööda rohetanud tänavat kiriku poole, vaatasid mehed läbi tahmase aknada järele, kui käiks katki mööda alevit, jättes järele veriseid jälgi. Nüüd aeg ka meil minna, hüüdis rätsep kahvatu ning kärsitu kahmates mütsi naeralt. Lõõtsapaik kur võttis voodi alt koti ning sidus tapab ERR-i enesel sõrmed värisesid, kui oleks sattunud võõrasse majja vargile. Kärmesti hiilisid nad pappi maja poole kartlikult vaadates ringi. Rätsep ja kirstupanija peitsid end sirelipõõsasse, kuna lõõtsa paikkur, kott käes, iiris köögi kaudu pappi majja. Rätsep ning kirstupanija vaatasid hinge hoides seltsimehe talitust sosistades issandale alandlikumat palvet kui aitaks ta, kui oleksin nii lahke ning aitaks pääseda nägematult pappi majja ning tuua säält vaiba. Haavatud lindudena värisesid sirelipõõsas käed palves koos. Ning issand oli nii lahke ja halastas nende pääle rätsep. Kirstupanija nägid, kuis lõõtsa paikkur pääl aknast välja pistis, kartlikult ümber vaatas ning siis aidaa, hüppas ta käesolev ott mida hoidis kõrgel üle pää, kui kartes teda lasta kätelt seisatas, hoidis hinge ning vilistas tasa. Siis jooksid nad väärtumas hirmus mööda alevitänavaid, et pikad varjud hiilisid kooljatena nende järel. Kiriku torni kohal paistis kuu läikiv pool ratas vaadates, kui muheledes alla merekaldal peatasid, nad võtsid kotist vaiba ning laotlased kollasel liivale laiali. Siis astusid nad pääle ning jäid kartlikult vaatama, mis sünnib. Olid hirmunud ning kahvatud, et põlved nõrkesid ning süda peksis kui palavikus. Vaip hakkas elama, liikuma, tõusma vihises õhku, kui oleks kotka turjale pandud raske koorem, kui oleks ussid vihaselt vihisenud välja sirutades päid. Ta tõusis, kuid linn üle alevi, et mehed vaatasid hirmunult üle ääre alla kui mustendavasse kuristikku. Ning siis jäi vaip äkki seisma. Küll, kirus rätsep ja mõnitas lõõtsa paikkur. Aga vaip seisis liikumata kohal paarikümnes ülla kõrgusel üle alevi. Ning kui mehed üle ääre alla vaatasid, nägid kohkudes, et kirikust kõik inimesed olid välja jooksnud ning vaatasid pärani silmil neid. Papp tormas meeletumalt kiriku esisel edasi-tagasi vehkides kätega ja karjudes, et paistis ülevalt kui rahutu kärbeskleepival plaastril. Ning mehed nägid kahvatul kuuvalgel veel ühtteist, kes ringutas käsi ning näitas vihasena rusikaid. See oli madruse naine, kelle ümber hüplen märatsev, ah põlevail silmil, vaadates üles. Sülita selle rahva pääle ning sõidame edasi, lausus kirstupanija ülevas tujus, et nad naise vihale kättesaamatud. Kuhu sõidad, kui vaip ei liigu, paigaltki hädaldas rätsep kartlikult piiludes alla. Ning nad nägid, kui rätsepa naine ääretumas vihas ikka ülespoole pas, kui meeletu arvamine sel teel tabada näib. Ning siis jooksis ta kiriku juure ja hakkas torni ronima. Ahvina kükitas ta ristil ikka käsi ülespoole sirutades ja karjudes, ähvardades noomides, et ta juuksed Lailasid tuules kui mustad tiivad. Kov kuluna seisid inimesed all joostes askeldades ülevalt paistes Pirisevate kärbsetena mustas künas. Ning siis nägid mehed, kui papp luua, jalge vahele pani ning ülespoole kerkima hakkas. Ise seanarre kides ta musta kuuessiilud laperdasid tuules kui purjed ning kaelas rippus tal suur hõberist. Põnevil silmil vaatas ta üles välja sirutades rusikat ning ähvardades tappa mehi kui alatumaid vargaid. Mehed värisesid hirmus, vaadates kohkunult, kuis papp ikka ligemale jõuab, kui lohemadu Hähkides ja puhkudes vastikult küll katsus. Rätsep vaipasid säält küll tõusis ta püsti ning kükitas maha. Aga vaip seisis liikumatult kohal, kui kaotanud kõik oma nõiduse jõu. Nüüd oleme kadunud, mõtles lõõtsapaika ja kurvalt ohates. Kuid äkki murdus papi luud. Eta langes otset kirikutornile, kui visatud kivi kukkus torni ristile riivas rätsepa naist ning veeresid siis kahekesi ballenal, kus jäid liikumatult lamama. Kuu kollakad valgusel paistsid kui lastud kotkade murtud tiibega kollased silmad, täisverd issandale kiitus, lausus kirstus panija, langedes vaibale põlvili ning sirutades käsi taeva poole. Kui raske koorm oli langenud õlgadelt. Et meeste näod hakkasid särama. All hädaldas rahvas ning ahv hüppas kilgates naise rinnal hirmunult välja, sirutanud. Uuesti liikuma tõustes ikka kõrgemal ning vihisades, kui läbi lainte tormav laev ikka väiksemaks jäi, all alev ja kirik paistes, lõpuks mustad Räpina kesk õitsvaid niite mingi metsi, kuu, õpetlase, Vintu vänt turistidele, vaid teil, ET paistsid ülevalt hõbe lõngadena hämaral pinnal kui kenake sõita, lausus Rätsep pikutades vaibal ning sülitades üle ääre alla. Ei ole just paha, vastas lõõtsapaika ja mõnuldes. Mitu päeva ja mitu ööd lendasid nad peadpööritavas kõrguses. Etel. Linnad ja külad paistsid all kui värvilised korallid. Kirjude vaipadena hiilgasid ääretu, ma teen niidud ning metsad olid kui heinatanud järv. Järved olid kui säravad kastepisarad rohelistel lehtedel, Lingi jõed looklesid läikivate siugudena. Otse pää kohal paistis kõrvetav päike, et rätsep lamas särgi väel, pühkides higi ning hädaldades palavuses. Kuid siis kerkisid mustad pilved kui hallid karud. Peites päikest oma venivate kerede taha. Tõusis jahe tuul ning alt kostis haigamisena raske mühin. Kui sammuks hirm raskete sammudega üle niite. Saame vihma, lausus lõõtsapaiku kartlikult pilvi silmates. Annaks jumal, kostis kirstu pani ja ükskõikselt veenitudes uniselt. Ka hämaramaks muutus all ma ning pilved taevas olid kui muld. Ning siis hakkas ta pilduma tulesid, kuid armaksid möilatest tulised Ciud, millest värises õhk ning haiglasse valusalt oma. Ning kui taevast hakkas langema rahet ning Tarm pillus mehi pallina üles ja alla, langesid nad hirmunult põlvili, paludes issandat. Ära hävita meid. Ära hävita meid, kui valgeid kive langes alla, kattes vaiba jäise korraga. Ning vingudesem eirates ratsutas torm, lüües kapjaga säravat tuld. Meie tunnike on tulnud, hädaldas, kirstupanija hääles kisendab palve issanda poole. Kus on nüüd hell, oli saar, millest köster meile vaimustusega pajatas, kurtis rätsep, peites pääd, vaip. Kuna jõuame sinna, et oleks lõpp meie vaeblemisel nuuksus lõõtsa paikkur armetu omas kartuses. Taevas hakkas selguma, läbi pilverahne paistis päike, et all säras oma. Kui toome helbetes kattunud vaip aga lendas ikka edasi, kiirendades käiku iga tunniga ning tõustes ikka kõrgemal ning kõrgemal. See oli metsik tormamine läbi ilma avaruste, et tähtede miljardil tormasid mööda hiilgavate viirudena ning maa paistis all kui jäätanud meri, kust tuul kannab, hangesid vilistades. Läksid päevad, nädalad vahetuva vaatega alla. Seal hiilgasid päikeses kollased kõrbed ning sina meri kui sulanud klaas. Et mehed võtsid maha kuued ning pühkisid higi ääretumas palavuses. Oli jälle külmus, et rätsep lõdises ning kirstu pani jaapanis sõrmed suu juurde. All aga liikusid jää kaljud tuhkhallis vees, kui hiiglased sirutanud valget taeva poole. Mehed vaatasid alla ning nägid kohkudes, et nad juba varemalt näinud neid kohti. Tuugorda olid lennanud ümber maa kui keerlev planeet. Ning ahastavalt silmasid alla otsides. Hell oli saart, kus on suur ookean, mis peidab imelist saart nuuksus kirstupanija värisedes. Nad olid kaotanud aega, kui oleksid tormanud aastad lõõtsa, Paikuri päev läks halliks ning rätsepa näole vajutas aeg sügavad kortsud. Ning ühel hommikul ärgates nägid nad kohkudes, et all enam maad polnud. Nende all venisid pilved kui suits ning üleval hiilgasid endiselt tähed kui metsloomad, tigedad silmad. Ning ikka suuremaks kasvas igatsus hell oli saare järele kui elust väsinud inimese igatsus issanda pehmesse sülle. All aga venib hall udu. Kates maad ja hell oli saart ja õrnemaid unistusi saarest uppunud ut. Kadunud kauguses unistused vaipa tõuseb ikka kõrgemal liigub ikka kiiremini kui rändav planeet, tormata läbi sinise ilmaruumi ning lähevad kuudia aastas. Aga rändajad liugleb ikka edasi vaadates liikumatult üle ääre alla. Nad on kõik kivinenud poosi vananenud, hallinenud, et silmad on küll äitleta klaas ning habe kui pruunikas sammal vajunud mõttesse. Rääkimata sõnagi unistades. Hell oli saarest, kuhu oodatakse kärsitusega uut kuningat. Kuningad aga rändavad ümber otsides saart pääsemata, tagasi alla.
