Üheksa ja 17 minutit näitab kell tere Vikerhommikus kõigile Villem Rootalu ja Märt Treier on siin ja jutuga läheme nüüd maale. Jutus on Eesti inimesed juba ammu saanud aru, et maa vajab abi selles keerulises olukorras, kas on siis jutuks võõrtööjõud või suletud piirid või mis iganes veel, aga tegudeni ei ole mitte kõik jõudnud nüüd räägimegi nendega, kes on? René Kuulmann, tere hommikust. Tere hommikust, Andrus Kimask, tere hommikust hommikusse, tänane andsid võimaluse linna tulla. Mul. Kuidas raadio tundub? Seespoolt vaadates Raadio seestpoolt tundub isegi pildiga olema rääkida, küll me tuleme siis varsti külla vastu. René. Kõigepealt kui tule maale appi, nimeline liikumine, sündis inimesed tänapäeval elavad Facebook'is ja sotsiaalmeedias näevad ju kohe siis, kui kiire reaktsioon oli ja mis küsimusi esitati. Natukene aega võttis aega ja siis kui nii-öelda aru saada, et tegemist on siiski ettevõtmisega, mis võiks olla kasulik ja, ja tuua abi nii-öelda maale ja linnainimestele leevendust, siis hakati reageerima, nii et tänaseks on hea seis. Kes need reageerijad olid, millegipärast ei taha mõttes kujutluses minna kuidagi silme ees pilt, kuidas üks kiire taoline noormees seisab selle ruudulises ülikonnas ja Toots vaatab teda siis takseeriva pilguga pealaest jalatallani. Kas selline see on tore stereotüüpne kujutlus, millel on mingisugune pistmine ka reaalsusega? Ja vaata õnneks on sotsiaalmeedia ja sotsiaalmeedias siis tänu kõikidele lainetele levib informatsioon ja inimesed jagavad ja mõtlevad nii et mida rohkem täna mõeldakse kaasa, seda parem on tulemus ja inimesed lugesid, nägid ja mõtlesid, reageerisid, mehed-naised, noored-vanad, kõik noored-vanad, mehed-naised, eks mõni kiir satub ikka sekka ka, et ahah Andrusel on juba esimene kogemus olemas, nädalake nüüd seljataga esimesed kolm päeva sai siis ka vabatahtlikega tutvust tehtud, esimesed märksõnad öelda siis, millised need on? Õnneks on see siiamaani suht hästi läinud, et inimesed on ikkagi adunud, kuhu nad on tulnud ja mida nad tegema tulnud. On nagu ilusti hakkama saanud, et ei ole siis päikesevarjuga seal kuskil päris päikesevarju pole, aga jah, eks ikka tuleb mõni tilk tõrva ka meepotti, et aga muidu on, üldiselt on hästi, et te saite kuus vabatahtlikku endale, oli nii, nii peaks vist olema jah, ja kohe on tilgakene tõrvaga. No ega see nüüd nii hull ka pole, et võtame seda rahulikult. Milliseid inimesi teil vaja oli, millega kaina talu üldse tegeleb? Meie tegeleme lihaveisekasvatusega ja lihamüügiga samas. Ja ütleme nagu päris tootmisse neid ei lase igaks juhuks, et loomad on ikkagi suured ja ohtlikud, aga aga põhiliselt nagu sõnnikukoristus ja siis kaljastusse suunasime nad, et kuidas teievaheline kontakt üldse tekkis, kellelt initsiatiiv, kust töölised niimoodi tekkiski. Et esimesed vabatahtlikud tegelikult ju kaina talusse läksidki ja ja, ja see oli nii-öelda see esimene proovikivi ja tundub, et asi on täitsa nii-öelda põnev ja, ja õnneliku algusega ja ja see hirm, mis on võib-olla maal, et linnast tulevad sellised inimesed, kes ei tea ööd ega mütsi ainet, see ei osutunud päris päris tõeks, nii et saavad hakkama küll. Andrus teie talu õuest on Tallinn sisuliselt sama hästi kui näha, te olete ikka varem ka linnainimesi näinud ja ma isegi näen oma õue pealt valgusfoori. Kodus liiga üllatav see lugu vist ei olnud? Ei kindlasti mitte, et ja ikkagi ise ka linnast pärit, et pole see asi nii hull ka, tegelete lihaveiste kasvatamise müügiga, oli teil vaja ka müügimehi või ikkagi neid, kes rohkem veiste järel kasivad? Pigem ikka, kes järgi kasivad ja ja kindlasti kliendid teretulnud meile, et nii ja ühel päeval seisidki kuus inimest siis õue peal nii hästi ei olnud ja polekski ka kuuega kohe hakkama saanud, et esimene oli kaks inimest ja nendega oli täitsa alustuseks täitsa sobiv pihta hakata, tulid nad järgmisel päeval tagasi ka või läksid selg ees selg ees, nad ei lähe ikka meilt välja, et nad on suht rõõmsalt ka meilt lahkuvad, et elus ja terved ja midagi on saavutanud päeva jooksul. Me räägime siin praegu ühe talu lugu, aga kui vaadata laiemalt Eestis silmis tegelikult on neid olnud, kes pärast esimese päeva kogemust ikkagi on otsustanud linna tagasi sõita. Ma arvan, et pigem mitte, et meil on täna üle 150-ni, täpsemalt võib olla 155 täna sellist vabatahtlikku või soovijat, kes soovivad maale minna ja üle üle paarikümne ettevõtte, eks ole, siis natuke ta meenutab jälle nagu seda nii-öelda nostalgilist minevikku, kus mindi maalappi ja, ja šeffid tulid linnast ega aga kõik on positiivne, nii et ei ole mures. No nüüd on juba natukene kogemusi ka, milliste peamiste eelarvamustega minnakse maale. Ei olegi eelarvamusi. Suhteliselt hästi, teatakse, kuhu minnakse, miks minnakse ja mida tegema ja sest see informatsioon on enne minekut läbi arutatud ja, ja selgitatud, et kus, kes ja mis. Nii et lihaveis tunti eksimatult ära, kui teie talu hoovile jõuti ja hobusega segamini aetud gene küll, mis edasi tuli teha, siis tuli, oli teil varustus ka olemas? Natuke varustust juurde hankima, et oleks inimestele tööriistu kätte anda. Aga need on suht palju, on ikkagi olemas majapidamises, et ei ole, sellega saab hakkama ja millest see täpne töö siis seisnes? Esimene päev koristasid nad kanalat ja sõnnikut sealt välja vedasime ja järgmine päev lihtsalt oli kodu juures üks plats, mis oli vaja ära haljastada ja tegidki haljastustööd mulda, ajasime laiali ja ja töötempo on selline, et ei ole hool ja hoobil vahet. Või peremees lubab vahepeal suitsu ka teha. Ma luban neil ise valida oma tempo, et ei saa linnahallis kohe ära ka tappa, et et äkki minu tempo on nende jaoks liiga kõva, aga siiamaale nad on ilusti hakkama saanud. No mis näoga nad esimese päeva lõpuks olid siis Suht rõõmsad? Just see, et nad olid saavutanud midagi konkreetset käegakatsutavat, andis nendele väga positiivse emotsiooni, enne oli sõnnik ühes kohas, nüüd oli teises jäljuski laiali laotatud. Ja sellest on tolku kohe nad said ka teada, et selle tõttu kasvab miski asi paremini, täpselt nii. Rohi ja kes samasuguseid signaalid tulevad ka mujalt taludest ei ole julenud. Täna on samasugune sees, et inimesed on rõõmsad, roosad ja õnnelikud ja, ja nii sinna minnes, kui tagasi tulles linnast maale sõitva bussi taga on kaljavanker ja õlleautomaat, siis nii-öelda laulu jätkub kauemaks. Aga meil on räägitud, et Ukraina töötajad on väga kohusetundlikud ja näitavad ka kõigile oma töökultuuriga, kuidas tegelikult seda tööd tuleb teha. Andrus, kas teie saate seda kinnitada või mitte? Ukrainlastega otseselt võrdlust ei oska teha, sest et meil ei ole neid käinud kuigi Ukraina töömeestega mujal kokku saanud, et aga ei maksa ka võrrelda nagu vabatahtlikku ja palgatöölist, kes on tulnud oluliselt parema palga peale, kui kodus vabatahtlikule ikka mingi kopikas ka langeb. Me oleme siiamaani neil väikse pakikese teinud õhtuks, et nad päis. Nii-ütelda halva sõnaga ei lahkuks René ja pakikese eest ollakse valmis tulema küll. Ja seal ongi niimoodi, et võib-olla arvatakse, et vabatahtlik see tähendab seda, et higi ja vaev ja, ja seal ei ole mingit tasu, aga noh, ütleme vabatahtlikkuse osa on võib-olla selline ühepäevane, eks ole, aga kui on ikka pikem nädalaks minek või, või kasvõi kuuks, eks ole, siis loomulikult ikkagi tehakse seda tööd tasu eest ja sõlmitakse ka lepingud, nii et seda hirmu ei ole, et peab minema tasuta tööle ja keegi kuskil mitte midagi ei anna selle eest mälu otsib kogu aeg võimalust millegagi kõrvutada, see natuke meenutab malevaelu. Kas nii absoluutselt, ja Felix Leet on meil seal põllu servas veel puudu, kes teeks reportaaži, kuidas läheb jah, vastata pole vaja, sellega ta sa ise hakkama. Hea küll, see on siis nagu väikene trenn, aga tõsised tööd ju tulevad, kanakakaga saadi nüüd hakkama, aga kui maasikaid tuleb hakata korjama, siis ei saa seda endale lubada, et homme on jälle läinud ja siis on vaakum ja nii edasi. Teil vist maasikatega muret ei ole, maasika, et ega meil muret ei ole, hea meelega sööks, kui on, aga hea küll, aga René, kuidas selleks ettevalmistusega lood on, kas siit tuleb arvestatav jõud? Maasikakasvatajad on ka ühendust võtnud meiega ja oleme selleks valmistunud, nii et inimesi on kindlasti ja ma arvan, sellega saab ka samamoodi hakkama, nii et me rääkisime siin põgusalt 150-st inimesest, kui paljud täna on valmis selle liikumise kaudu minema kohe maale, noppima neid marju? Kuidas nad seal asendis on kuidagi kõhuli ja pea alaspidi? Vaata kõigepealt ongi väetamine, eks ole, see on selle laialilaotamine, eks ole, korjamiseni juba enne, kui korjame, tuleb istutada seal, eks ole, siis tuleb kindlasti kasta ja nii edasi, eks ole, nii et aegamööda tasapisitasa ja targu ja vaikselt sõuad ja siis saavad ka maasikaid korjatud. No kuidas tundub, kas selliste liikumiste abil me lahendame praegu selle olukorra, mida mõned on nimetanud päris korralikuks vaakumiks? Ma ei ütleks, et oleme nüüd ainukene lahendus, eks ole, aga abiks nagu me ütlemegi, et maale appi, eks ole, et raskel ajal abiks ikka. Igal juhul see pigem võib-olla annab, teadvustab olukorda ja annab inimestele võib-olla signaali, et saab ka niimoodi. Andrus, on teil ka see nädal olnud kuidagi lõbusam, seal talus kindlasti on vähemalt vaheldusrikkam olnud, olete ise ka midagi õppinud ja inimesi juhendama näiteks saate minna mõnda kontorisse, tulevikus antakse teile ka õhtul väike pakike ja ja miks mitte valitsusse Toompeale seal vist ei anta pakikest, ainult. Aga selline šefluskorras käimine see iseenesest vääriks taaselustamist absoluutselt igatepidi ja see tekitaks mingi sidususe võib-olla, et nagu vanasti olid soome sõbrad, kes käisid siin külas ja tõid natukene nänni, siis nüüd minnakse kevadel siis kui tõesti on need tõsised tööd käsil, minnakse mõne tuttava taluniku juurde ja aidatakse natukene näiteks, sest pikalt on liigutud maalt linna ja nüüd on see ring jälle uuesti niimoodi tagasi liikuda, et meelest ära ei läheks, et kust me pärit oleme, kus meie juured. Et see on igati positiivne, et vahepeal värsket õhku ja linnulaulu ja millise töö tegemine on kõige keerulisem, kuhu on kõige raskem inimesi leida? Ma arvan, et need tööd on kõik lihtsad, kui võtta nii-öelda mõnu ja rahuga, et selles mõttes seal pole keerulist midagi. Kahju ei ole veel sündinud, et aega läheb hirmus palju ja lõpuks keeratakse midagi nässu ja siis hakka seda õigesti tegema ja nagu maised meie tootmisse pole inimesi lasknud ikkagi. Et ma imestan või nagu mõtle nendele, kes päris oma põhitootmise juurde lasevad need vabatahtlik, et seal võib kindlasti tekkida korvamatut kahju, ütleme kusagil külvamise ajal tehakse mingi jama, siis sügisel ei ole seal midagi võtta või on seal mingid asjad nagu selline Tootsi peenramoodi asi seal äkki, et need ainult hirmud või on juba räägitud, päris lugusid ka, ma ei ole veel kuulnud, aga ma tean, lihtsalt mõtlen ette, et mis võib juhtuda Teil tööjõuga selle päris tööjõuga asjad hullusti ei ole? Ei, õnneks meil veel ei ole, sest talu on nii väike, et me suudame ise oma jõududega hakkama saada. Põhitootmises aga, aga abikäed on sellegipoolest kasulikud, sest et kevadel ikkagi kiire aeg ja ütleme, et ma saan siis teisel päeval, kui abilisi ole teha uusi, töösid rahulikult, et täna puhkate juba eile puhkasite puhkus ei ole õige sõna, aga vabatahtlikest no ütleme niimoodi. Ja kauaks seda rõõmsat malevaelu jätkub, enne kui päristöödeks asi läheb. No välistööd juba käivad, aga järgmine nädal veel paar päeva olid need vabatahtlikud tulemas, et ja siis vaatame, et mis juhtub ja kuidas saab, et äkki on veel suvepoolegi neid vaja. René, kui täna täidan avalduse, tahan ka olla vabatahtlik, siis kuhu mind suunatakse kohe suure tõenäosusega kõigepealt peadki ära täitma selle ja siis hakkame vaatama sind saadamegi, see Felix leedi nii-öelda kummikutesse sinna põlluservale, et kuidas läheb, siis läheb päris purjaks kätte, seda inimest oleks vaja, kes raporteerib ja annab nii-öelda otseülekannet, tuju, kuidas toimuvad asjad absoluutselt selles. Vaata, see aga huvitav on see, et väga palju on inimesi, kes on äärmiselt kompetentsed just nimelt igasugustes maatöödes ja kes on seda asja õppinud ja mäletavad ja teavad ja ja on, on kogemustega, nii et tule maale appi, on see keskkond, kus seda abi siis endiselt oodatakse ja kui satub ikka päris pädevaid, siis talumehed vist jätavad nad lõpuks endale, ei lase veise juurest enam ära. Nii võib juhtuda küll, jah, tule maale appi. Aitäh, René Kuulmann, aitäh, Andrus Kimask. Asjalikku nädalavahetust teile.
