Te kuulate raadio kahe saadet targaks koolis. Aleksei Turovski on käinud mitmeid kordi rääkinud erinevatest vahvatest ookeani loomadest. Täna jõuate otsaga lindude juurde tervist Aleksei Turovski. Tervist, tervist, kallid sõbrad ja me oleme juba nii kaugele jõudnud, et vahetame juba veest välja nimelt õhu ookeani sisse. No kujutage ette, olete vee-elukas, ärge pange pahaks, see mõiste vee-elukas on ju niivõrd ürgset asjade tähistamiseks, et tõepoolest kui te kujutate ette, et olete näiteks mingisugune ägev hiidhai 350 miljonit aastat vana see annab natukene kindlusetunnet, eks ole. Kujutage endale ette, et te vaatate, elate vees ja vaatate ülespoole sinna, kus on õhuookean, õhuruum vastavalt taevas ja päike, mida te näete. Et seal on palju heledam kui all merepõhjast, järelikult te peate olema väga-väga valvel, iga valge asi, mis on teie kohal, kui te olete veeloom võib tähendada kiske kõhtu kõikidelt siiski helistel loomadele kõikidel veeloomadel, kes on noh, ütleme niiviisi lihatoidulised, kalatoidulised, röövloomad, kes need ka ei olnud ja loomulikult ka lindudel, kõhud on valged, heledad, et neid ei oleks hõlbus märgata. See väga huvitav reegel. Kindlasti tuleb meil veel juttu ka, kui me räägime näiteks pingviini idest, aga kõigepealt räägime siiski sellest, kes on veelinnud, kes aga ei ole. Te teate, et on olemas lindude süstemaatikas sellised suured liikide rühmitused nagu seltsid ja lindude klassis ja sugukonna diaperekonnad. Need on siis mõisted, mis viitavad päritolule, sugulusastmele tegelikult erinevate liikide vahel, näiteks hanelised, see on siis seltsi nimetus, eks ole. Bartlased. Sugukonna nimetus on veelinnud, kas see on süstemaatiline mõist, kas nad on kõik sugulased? Kaugeltki mitte üldse mitte v lindudeks, nimetame selliseid linde, kelle sulestik vees ei lähe kohe märjaks. Lind kui see on veelind, kes istub vee peale või sukeldub vee alla märjaks praktiliselt ei saa. Tal on selline määre. Sabaotsa peal on sellised näärmed, mis seda määred nagu rasu teevad ja see määre on selline, et kui sellega korralikult hõõruda kõik kõik suled, aga kõik suled tuleb sellega hõõruda siis need suled nagu rasvaga võidud, asjad vees ikka märjaks ei saa. Vesi imbub sulgede vahele ega sulgede sisse. Selliseid linde. Me leiame väga erinevatest seltsidest. Elus võtavad osa siis ainult veelinnud, tähendab need, kes vee peal või vee sees märjaks ei saa. Jällegi mitte ookeaniga lahutamatult seotud väga paljud linnuliigid, kes veelinnud ei ole, ookeani linnud aga küll. Kuidas see võimalik on, selle kindlasti räägime. Aga järgmises osas praegu räägiksin ma teile. No see on ju täiesti loomulikult, kõigepealt võtame ERMi valib või kõige kõige suuremat lindu mis on seotud oma bioloogia poolest ookeaniga ja tegelikult, mis on tiibade siruulatuse poolest üldse kõige suurem linn maailmas, seal hiidalbatross? Alba trossidel ja nende väga lähedastel sugulastel tormilindudel on torujad rõhutatult torujad, nokad, suur pikk ümarik toru, mille otsas on teil üks torujupike, mis lõpeb terava, järsu konksuga. Sellise nokaga on väga hea, mitte ainuld haarata lendkalu või kalmaari, kes on vees vaid koksata lahti no näiteks hülgepoja pea. See on õudselt võimas relv, selline torujas lokk, mis Albatrossidel tormilinnud reeglina juba trossist, väiksemad fantastilised linnud üle nelja meetri tiibade siruulatus. Ja see on siis täiskasvanulinnul, kes võib elada üle 60 aasta 65 aastat. Täiesti võimalik, et kui keegi nagu ei seegaks ja ei laseks näiteks paugu selle linnu pihta või, kuid ta ei saa näiteks mingisugust vastikut keemilise reostuse poolt tapetud kalal ennast mürgitada, sööb niisugust kalakeses lihtsalt laperdab seal mere peal, sellepärast et ta on väga-väga haige sellel kalal võib-olla mingisugune õudne mürgitus, mis on ohtlik linnule lindudel haistmismeel on väga nõrk, kaanva trosside, loomulikult on erandeid, kuid neid ei ole palju. Näiteks kalkun, kondor, kalkun, konderdades natukene kalkunimoodi välimusega, seisa roosa, palja pea ja kaelaga musti sulestikuga lind kes elab peamiselt Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, neid ei ole kuigi palju. Kesk- ja Põhja-Ameerikas New Yorgi nii kaasa arvatud. Tal on fantastiline haistmine ja no tõepoolest peaaegu absoluutne erand. Linnud, eriti ookeani linnud peavad, olin ilumaailmas võttes appi nägemise ja kuulmise, kuid eelkõige nägemismuuseas ka kotkaste ja raisakotkast, aga see on nii huvitav neid võrrelda, aga see on teine lugu. Ja praegu, kui me räägime halba trossist ja tema elupikkusest me võtame arvesse just nimelt Aga hoida seda ookeani tuleb iga hetk ja igas kohas kas või pidades silma veelindude tervist, nad on seda väärt, et neid tervena hoida. Nad on äärmiselt kasulikud ökosüsteemile sellega inimesele. Niisiis kui saab isu täis elada meie albatross võid elada üle 70 aasta ja nendest 55 aastat, ta on õhus loomulikult väikeste vahedega. Kuid need vahesid ei ole palju. Kui võtame arvesse kogu selle aja, mida ta veab õhus ta võib-olla kuude viisi aastate viisi õhus. Jah, korraks nagu õhus, sukeldub, mere poole ei pruugi minna, haarab Lend kalakesest kinni, neelab õhus olles ta kenasti alla ja siis jälle on kuskil paarisaja 300 meetri kõrgusel või kilomeetri kõrgusele või kahe kilomeetri kõrgusel kolme kilomeetri kõrgusel natuke jahedavõitu, seal on siis temperatuur üldiselt tavaliselt alla nulli. Ega tal sellest midagi, sulestik on nii tihe ja suled loomulikult ehtne v lind on paksult ja ühtlaselt võitud äärega mis ei luba nendel Märjaks saada ei veest ega veeaurust. Kujutage ette, et olete tuvi. Teil ei ole sellist määret ja te satute nendesse näiteks kuskil paarisaja meetri kõrgusele. Aga seal parajasti on vihmapilv. See oli väga märg asi. Muidugi on tihe. No aga märjaks teeb väga kiiresti selline Tuvikene saab seal märjaks raskeks ja läheb. No võib-olla ta ei prantsuse vastu maad, eks ole kuid temal lennuvõime on niivõrd alla tõmmatud, et mitte end absoluutne õhujahimees. Rabapistrik, kes jumaldab Tuvikesi, vaid ka palju-palju temast kohmakam, mõni viu saab selle tuvikesed õhus kätte. Aga albatross seda muret ei ole. Ta võib-olla pilvedes ta võib-olla paksudes pilvedes külmadest tihedatest vihmapilvedest märjaks ta ei saa ja see on äärmiselt tähtis. Kuulame siia vahele ühe loo ja siis tuleme tagasi. Aleksei Turovski jätkab siit Albatrossiga niisiks. Tundide viisi võib magada lendamise lendamise peol ja tuuled viivad teda. Tegelikult viivad teda muidugi kõik õhuvoolud, ka need, mida me tuuleks ei nimeta, tõusvad õhuvoolud viivad ta ülespoole ja. Ta võib magades seda teha, kui ta tunneb, et läheb külmaks ja rõhk läheb liiga madalaks. Seal üleval on väga madalrõhkkonnad. Mida ta siis teeb? Ärkamata, sihib niiviisi oma lennutrajektoori õigeks, liigutab, saba, liigutab mitte ta ei pea omi tiibu nagu mõni varblane ägedasti lausa lehvitama, seda tal vaja ei ole, ta liigutab tiivad, otsi natukene natukene allapoole. Veidi veidi muudab nurka ja palun, tõusev õhuvool viib ta mitte enam ülesse, vaid edasi. Muuseas, on täiesti võimalik talla patros magades lendab tagasi saba ees, kui tal on parajasti magades. Selline tunnid ei ole meil kuskil kiired ettepoole. Olime mõnusa koha peal, seal paar saarekest on all, mine tea, kui palju kala seal on. Praegu magaks aga Helme kaugele siid, mine, tuul üritab lindu edasi viia kaugele ja kiiresti. Lind aga on selline linde. Niisugune õhumanöövrimeister. Ta oli ukse tagapool, õigemini saba ees liigub tahapoole seal õhus. Kui selline lind istub vee peal, ta peaaegu üleni adveegahe. See omadus ütleme niiviisi võime omadus olla kerged, tohutu keha maht. Veel üks v lind ja sealjuures vähemalt pruunpelikan ja paljud teised liigid ka on ookeanilinud, merelinnud. Nunnu, tõesti kopsakas. Kujutage ette, ta on väikse lapse suurul isegi mitte nii väga väikese lapse suurune. Kui võtta arvesse tema tiivad, hästi laiad tiivad on neil siruulatusega üle kahe meetri ja nokk on üle poole meetri pikk, siis Ta peaks ju olema ikkagi väga raske. 10 kilo ei ole kuuskil ka, ei ole. Viis kilo vaevu-vaevu ja ka siis, kui ta on väga palju, umbes kaks kilo kala alla neelanud, kuidas nendel õnnestub olles nii mahu poolest ja tiibade poolest kaela ja noka ja jalgade poolest hästi suured. Jäsemete olevat suured luud on looduse poolt tehtud hästi tugevateks lausa võimsateks. Ja kuna nad on tühjad, siis nad on nii kergendatud, kui vähegi võimalik on, kuid see ei ole kõik lindudel õhukotid olemas peale selle endale kopsud, millega nad hingavad, on nendel hukuid, lindude kopsud, lendavatel, lindudel igatahes on suhteliselt väikesed. Lindudel on tiivad lendavatel lindudel, siis peavad olema tiibu liigutavad lihased ja need on rinnalihased. Tuletage meelde, missugune, missugune Lyndon, Schwarzeneggeri võistoloonel või veel mingisugusel sellisel super kul turistil, eks ole, on võimsad rinnalihased kuid võrreldes näiteks. Linud koosneb rinnalihastest, kui me nägime tema lihasmassist üldse. Loomulikult tal on ka reielihased kotkas talunud jalgade lihased nii tugevad, et kui kotkas võtab pihku näiteks täiskasvanud inimese käe randme all ja surub siis luu seal vähemalt üks nendest kahjux luus, mis seal on, kindlasti paraneb, kui mitte ei murdu kohe hästi, suured lihased on tal seal ka, aga rinnalihased on ikkagi kõige suuremad ja nad kinnituvad siis vastavate luude külge ja kõik see nõuab nii palju ruumi linnu kehas, et kopsude jaoks ruumi seal sees. Rinnakorvis jääd suhteliselt vähe, kuidas Lintsis, hinga tasa tänu oma õhukottidele. Neid on üks keskel ja neli paari, mis lähevad külgedele ka linnu keha sees ja näiteks pelikani idel. Õhukotid on niivõrd keerulise harulise kujuga, et õhukotid, et mõned nagu sõrmed kinnastel kummikinnastel täispuhutud sõrmed. Vot sellised sobistised ulatuvad suurte luude sisse. Kui te teete sulanud õõnesluu nagu turukene, eks ole, ja sinna sisse läheb õhukaid, seal on õhuvaru. Aga kui lind veelind tahab kasvõi halbades õhku tõusta, mis kõige peal, siis peab tegema, loomulikult kõigepealt täidata õhukotte. Rahvas ütleb, muutub uhkeks. Ta on asjalik elukas, tal on lendu vaja tõusta, ta ei tegele sellega. Kaks kohesin ülbavam mere peal, vaadake missugune ma olen pikk ja võimas ja sellise rinnaga. See kõik on jama. Sõbrad, lindudel-loomadel selleks mingit aega ei ole, kui nendel on lihtsalt vaja lindu minna. Teine asi, kui nad uhkustava teineteisest, siis käituvad nad täpselt nagu inimesed. Keha ülesse ja ette ta tõmbab oma õhukotid tõesti õhku täis. Ja tema Erigal. Pikad huvitavad pulmarituaalid saarte peal tavaliselt aga midagi saarte peal, mida ainult ookeani saarte peal mõnede poolsaarte peal ja üldse rannikul ka mandrite rannikul. Nii mõneski kohas on nende kolooniad, kus nad elavad, suhteliselt lühikest aega, mõni kuu nad lähevad sinna ainult pulma pida, urgu kaevama, munema, poegi kasvatama ja toitma. Niipea, kui poegadel tulevad suled peale, vanemad linnud jätavad nüüd pojakesed omaette tegutsema ja pojad saavad hakkama, siis nendest tulevad suurepärased linnud, kes kui veab, elavad üle 70 aasta. Kui aga mitte Loomade lindude elu väga karm tõepoolest karm ja mingit vaba aega lolluste jaoks nendel ei ole ka poegadel mitte. Vara on peaaegu meetri pikkune, 80 sentimeetrit on hea, mitte maksimaalne kasv. Tõepoolest sauruse sugulane, ainsad, kes on jäänud, nendel on isegi midagi kolmanda silmataolist, tähendab seal koht pea laes, mis, mille abil loom võib helistada, valgust ja pimedust päris pilgutada, seda silma ja siis jõllitada, sellega ta loomulikult ei saanud, see ei ole sedalaadi ja tal on hariidugusaurusel selja peal ja ta sööb putukaid. Hiiri ka, muidugi, ta võib isegi mõnda linnupoja, kes süüa, kuid Albatrussi peleti reeglina ei puutu. Tema elab Albatrusi, uru kulus oleva pesa läheduses lausa seal seina ääres nurgas või selle all. Ja kui albatross on poegadega õhtul pesas kateerija võituva taara. Nii nagu Uus-Meremaal nimetatakse läheb putukate jahile. Kui aga päeval albatross läheb lendu, lastel on vaja kala ja kalmaari ja muid maitsvaid asju tuua siis valvab pesa, magab seal aga muidugi silmapilu kil, vaat seesama sauruste sugulane õudselt mõnus koos elavad nendel loodusteadlased nimetavad sellist erinevate liikide kooselu sümbioosiks ja me oleme sellest rääkinud, kui meil oli jutt kloun kalast ja meriloosis, näete, mere ookeanilindudel on ka sümbioosid sauruste järeltulijatega. Teeme siia vahele pausi ja siis tuleme tagasi. Aleksei Turovski jätkab siit merelindude ja põhiliselt ookeani lindudega. Gemini jätkame ookeani lindudega loomulikult on küll ja küll linde, kes on seotud mageveega nendest, kui kunagi tuleb juttu, siis omaette juttu näiteks suurepärased magevee, aga veelinnud, kelle sulestik ei lähe märjaks vees on jälginud õudselt mõnusat loomakesi. Meil oli juttu Albatrossist, kes peaaegu kogu elu veedab õhuookeanis, aga räägime nüüd ookeanilindudest, kes üldse lennata ei oska ega saa. Muidugi need pingviinid täiesti selge, väga vanad, ammu-ammu tekkinud vormid, kelle tiivad on nendele absoluutselt eluliselt iga hetk vajalikud aga mitte lendamiseks. Või teate, ma ütleks niiviisi lendamiseks, kuid mitte õhusamaid vees. Ja tõepoolest, kui me vaatame pingviini, kes sukeldub krevettide mõnede teiste väikeste no näiteks eufausiidide, viie-kuue sentimeetrised, sellised pikad meremehikesed, keda jumaldavad kiusvaalad aga ka pingviinid või siis kala järele. Kui selline lind, pingviin liigub vees, teeb ta seda tohutu kiirusega fantastiliselt osavalt. Manöövrivõime on tal uskumatu, see ei ole ju üldse lihtne ülesanne vees merevees keskvees jõuda kallale järele näiteks selline mereimetaja nagu jääkaru. Mitte mingil juhul ei saa mere kala kätte, kui ta üritaks meres sellele järele ujuda, kuidagimoodi järele jõuda, tema figuur, jääkaru kehaehitus, ei luba tal protsendi võrra vajalikku kiirust. Pingviin, aga see on nimi, mis tuleneb otseselt ladinakeelsest sõnast pinguez. See tähendab, ma ei tea, kas kohe paksmagu, aga rasva Koit väga-väga paks poiss ja see paks ja peekine ja ümarik ja suured kõhuga lind, kes tõepoolest maa peal seisab nagu piklik jahukott. Tead, ega ma teist võrdlust lindudega teha lihtsalt ei saa, kui pääsukestega fantastiline, suured linnud, võimsad linnud, keiserpingviinid on viie-kuueaastase lapse kõrgused, kui nad seisavad niiviisi püsti postikestena jää peal maa peal, sellised linnud lendavat tõesti nii nagu pääsukesed sääskede järele kihutades õhus, aga pingviinid teevad seda eeskätt tänu oma diivadele ja loomulikult rinnalihastele ja muidugi omad Beckile, mis on väga-väga kerge ülikerge ja rasvarakkudes pekki rakkudes on reeglina väikesed õhuvarud. Nii et me võime öelda nagu põiekestest õhuga täidetud põiekestest on siis täidetud. Jah, vot see kiht naha ja lihaste vahel pingviini kehas jah, midagi kuusi meenutavad või mullivanni või midagi niisugust, väga huvitav ollus, äärmiselt vajalik, seda peki erilist pekki, mis lubab olla kerge, suure ja, ja väga voolujoonelise keha vormi juures olla hästi kerge, olla vetruv. Ja see on väga tähtis. Tippsportlased, kes tegelevad ujumisega, ei ole üldse nii kõhnad inimesed. Nendel nahaalust pekki on väga parajalt, loomulikult nad ei ole mingisugused paksu kotid või petised moodi monstrumi, selge see, see on väga eriline. Aga see on tõepoolest pekk, rasvkude, mis on last, mis on vetruv, mis on paindlik ja selline kude peab olema Vahladel telgedel, merilõvidele ja kindlasti kabiini viinidel. Sest selline omadus nahaaluse pekielastsus lubab Nendel väga kiiresti liikuda. Nii sees. Vesi hakkab vastu, moodustavad väikesed keerised, seda nimetatakse turbulentsuseks ja nekteerised löövad, kiiruse maha, pidurdavad ja väga tõsiselt vees edasi liikunud. Kui on nahal parajalt õiged mitmekihilist ja kerged spetsiaalset pekki siis nahk Untuleerub, lainetab. Nii, et kõik veekeerised, mis muidu lööksid võrkaksid vees liikuvat keha tagasi kustuvad ja mitte midagi kiirusele sellele kehale. Kiiresti liigub vees ei tee, pingviinid on peale selle, kõige on muidugi vaja pekki ka varude tegemiseks rasvkoe sisse lähevad, nendel on väga, väga suured toiduvaruainete no nagu lademed ja muidugi see ei ole ainult rasv, valk, süsivesikud, ka tohutul hulgal on siis pekkis pingviini del. Peamiselt A-D ja E-vitamiine muidugi C-vitamiiniga C-vitamiine võib nendel probleeme olla ka B1 ja B2. Nendega ei ole iial probleemi, kui pingviinid saavad korralikult süüa kalaga, saab kõiki neid asju. Ja muidugi mehikestega A-vitamiini vorme tohutul hulgal. Nii palju tegelikult on salvestatud, eks ole, või Seivitud või siis ladestunud vitamiine pingviinide nahaalusesse pekki, et see on inimesele lausa mürgine. Liiga palju liiga võimsaid vitamiine korraga. Mürgitada ka pingviinide rasvkoes on väga palju kõiki aineid, mis on eluks vajalikud. Pingviinid saavad pool aastat söömata olla, kui on vaja lapsi hoida. See võtab pikalt aega ja tavaliselt nad niiviisi teevadki. Nendel on ühised isastel emastel koosviibimised pulma ja siis tulevad munad munevad vaja hoida, loomulikult Antarktikas mitte maa peal, mitte jää peal, vaid jalgade peal. Mingit muud pesa loomulikult seal vaja ei ole ega poleks millest teha, ka. Uhked märgid selle kohta, et vaat see härra pingviin, kes nii ilusaid suuri ja ja võib-olla isegi värvilisi no näiteks musti või punakat kive leidnud, on kindlasti väga tubli ja temast kui isasest sünnivad suurepärast kooruvad, hiilgavad lapsed, väga-väga terved ja hakkajad märgiline tähendus. Väga suur on sellistel pesaehitusmaterjali asjakest nagu kivid, mida otsivad pingviinid, kuid munade jaoks täiesti piisab vanema jalgadest ja kõhust jalad madratsiga, kõht on tekiks. Kui siis munad on sisend kõhu all ja emme jalgade peal. Isa kogu aeg toob talle süüa kenasti ja väga viisakalt. Kui aga ja isa sööb ka, muidugi, kui aga pojad hakkavad juba suuremaks kooruvad ja hakkavad suuremaks saama siis emasid, kes on tegelikult väga vähesed, lähevad mitmeks kuuks merele, hakkavad sealt toitma isased, kes on toitunud. Selle hetkeni on aga nii paraja Peegiga, et nad võivadki enamasti lapsi sõltuda. Muidugi ja vot, kui toidavad lapsi Kõik läheb lastele väga huvitavad elukombed on pingviinid ja neid on palju. Palju liit küll on prillpingviin ja, ja eesel, pingviin ja kuldpea ja Deelyya keiser ja kuningpingviin. Need on väga palju erinevaid liike, kaugeltki mitte iga liiki Antarktikas paljudelevad Antarktika kohal, kuivatame Antarktikast põhja poole. Mis me seal teeme? Me läheme seal Lõuna-Aafrika rannikut Lõuna-Ameerika tippu rannikut ja me näeme ka Austraalia ja Uus-Meremaa lõunapoolset rannikut ja muidugi seal elab pingviine ja päris palju huvitavat linnud, nad on väga paljud merelinnud haigid. Neid on mitu liiki ka. Ja paljud teised. On pingviinide moodi, kuid ainuld, pingviinid Minedasid täielikult õhuookeanis liikumise võimet ja asendasid seda võrratu merevee. Teeme siia pausi ja kuulame pisut muusikat ja siis tuleme tagasi. Aleksei Turovski rääkis siin eelmistes lõikudes Albatrossidest ja pingviinide eest, jätkab siit vere ookeani lindudega. Ja ja välja jagatud lubadusi antud lubadusi tuleb täita, ma ju lubasin esimesest kohe esimesest jutus Mistena mil leidis aset Nad ei ole ainsad sellised linnud, kes toituvad kalast või siis kal maalidest mereloomadest, aga veelinud nad sealjuures ei ole. Nad läheksid märjaks, nad upuksid ära, kui nad istuksid ookeani või üldise vee peale. Fregatid on reeglina väga tumeda sulestikuga. Jaa, helgiva sulestikuga uhked, uhked, ilusad, teravad, tipulistes, suurde kitsedega, hästi hästi hästi pikkade tiibadega ning pääsukese saba meenutava sabaga. Kus aga külg need kõige pikemad külg. Roosuled ei ole peenikesed ja sirged, vaid on nagu teadlik kitsad vimplid. Merelaevade väiksed kitsad lipukesed, mis päris masti otsas ja mis kannavad näiteks omaniku värve või riigivappi või, või lihtsalt värvilised. Vot sellised Loperdavad lained võtavad küllalt laiad, tohutu pikad suled on siis nagu pääsukese saba pikad suled, äärtel, odka, frigati, lindudel, see on väga tähtis omada selliseid sulgi tänu selle oma ehituse omapärale ja tänu sellele, et nad on küllaltki laiad ja, ja veel erilisest materjalist hästi vedru, vast elastsest materjalist töötavad nad kui. Liigutades kergelt saba pannes need hästi pikad ja laiad, külgsuled sabas õhus lainetama Loperdab, saab fregatt tiibu liigutamata ülesse tõusta, nii nagu helikopter seda teeb, seda oskavad ka kotkad. Kotkastele on selleks tiivad tipus olevad suured, omaette seisvad, niisuguseid väga selgesti nähtavad. Laiad, võimsad hoosuled, Freekaid siis veelind ei ole, tal ei ole rasunääret, mille määriga ta saaks ennast võita, nii et vesi ei imbutaks tema sulestiku ei teeks ta raskeks ja ei hoiaks ta kindlasti hoiab, kui fregatt kukub vette, ta on kadunud hing, kui ta otsekohe jälle õhku ennast ei rebi, aga vesi hoiab. Sõbrad, kes te olete üritanud näiteks vees jões, ujudes veest minna paati, teate, kui kõvasti vesi hoiab, tõstate käekesed, võtate paadi parda servast kinni ja edasi. Edasi on vaja koguda jõudu, et ennast veest välja kirida. Parim rebida ujudes paadi poole võtate nii palju hoogu, kui saate, et inertsi jõudeid aitaks. Ikka on väga hea, kui paadis on keegi, kes omakorda veel aitab, tõmbab teid veest välja, oi kuidas vesi hoiab. Ta ei hoia veelinde, kuid regatti hoiaks ta küll. Kus ta siis saab endale toidupoolist? Ta toitub kaladest ja Kalmaalidest ja tead isegi väikestest, kes reeglina siiski veest välja ei hüppa. Muidugi, lendkalad on suurepärane saak vere kati lindudele kuid see ei ole peamine. Jaamine dema saakon, arr, saak. Ta lihtsalt jälgib veelinde, kes toituvad ookeani peal ja ookeani sees vee all püüavad kalu ja siis läheb neid kiusama must ja ka toru ja nokaga konksu otsaga. Nagu ta on. Tohutusi Olindajad. Elavad linnud, kes elavad ookeaniga, ütleme eluliselt seotud kajakad. Kajakad. Ja ta kiusab, lendab üleval ja tagant külje pealt isegi Hald alt üles. See on väga haruldane võte päevased linnu jaoks, kuid ta üritabki reagist rünnata alt ülesse, ülese pole lennates paratamatult hoiad, pöörab lind oma silmad päikese poole ja see tegemisele väga ohtlik, tappev. Näiteks kotkad, pistrikud ja teised päevased röövlid kunagi alt üles, eile fregatt, aga võib ka seda teha, tal on suhteliselt pikad ripsmed, mis kaitsevad silmi päikesekiirguse eest ja kui ta oma röövliametit pidada oskab, kui tal kogemusi, jõudu ja jaksu, siis reeglina, no ütleme niiviisi mõnitab ja kiusab ta neid päris kalameestes linde seni, kuni nad oksendavad oma saagi välja või kui seal noka vahel siis lihtsalt lasevad lahti. Ja tavaliselt, kui fri katid ründavad kajakate parv, siis mõned kajakad, kel parajasti on kalanokkade vahel Aga nad on ka küllaltki kavalad, ei ole papist tehtud. Püüavad seda teha niiviisi, et selle andamina pakutud kalale järele lennates fregatt ikkagi kukuks. Mitte nii mõnigi kord noorte Fligattidega. Kajakad õnnestub. Oi kui maitsev kala, vaata vaata. Fregati röövel, näed, see kalagi on sulle, püüa. Vastu vett läheb märjaks ja varsti-varsti on kohal tiigerhai ja ka eakatel on suur naer ja rõõmus pidu. Ja juba teiega leppisime kokku loomade lindude elu looduses ei ole mingi meelakkumine, on küllalt karm, aga vähemalt bioloogiliselt reeglina õiglane siiski, ega need kajakad ka nii väga-väga-väga malbelt linnukesed ei ole. Natukene neid kontrollida regattide poolt see idee üldse ookeani elule halb. Fregattidel on väga ilusad pulmad, paljudel, mitte kõikidel liigil, kuid paljudel. Pesitsuspaik hakkab seal nagu pesa ehitama, kõigepealt ta muidugi teeb midagi platvormi taolist okstest puu otsas palmi otsas näiteks see sobib mis paistab kaugele, aga tegelikult see on lihtsalt nagu sild, et vot fregatt ja kompanii ehitavad selle platsi peal härberid. Kui ilusat maja siin härra fregatt üritab ehitada, et preilid ja prouad fregadid õiget kohta üles leiaksid, kiiremini. Puhub isane fregatt, kui ta istub selle ehitusplatsi peal ise süsimust ja ja helkis lausa puhub ta oma rinna peal olevat suurt punast erepunast kotti nagu õhupalliks. Ja paneb seda Loperdama mustal taustal erepunane ja veel kergelt läbipaistev, see on ju nahast see kott kui seda puhuda väga täis. Muidugi see nahk venib. Imekaunis suur punane kera fregati noka all, tema linna peal on poolenisti läbipaistvaks, et tõepoolest nagu tulekera hästi kaugele paistab. Seda nähes tulevad prouad ja preilid. Loomulikult tuleb neid veenda nüüd härra mitte lihtsalt ei ole selline reklaamispetsialist, vaid tõepoolest on midagi väärt. Ta peab selleks muidugi nokaga igasuguseid huvitavaid liigutusi tegema ja isegi midagi tantsutaolist jaga. Pulmalinnupaat peab ta ka tegema, aga see juba selleks kõige huvitavam asi minu meelest, kui me räägime ookeani loomadest ja elus, on see, et mitte olles veelind konfligatid absoluutselt täielikult ja lõpuni ookeanilinnud. Aitäh Aleksei trovskile ja rääkis täna ookeani lindudest. Kuu aja pärast räägib Aleksei Turovski ookeani imetajatest, nii et ajage aga saatekavas näpuga järge.
