Te kuulate raadio kahe saadet ärgaks koolis. Uudo timm on rääkinud meile mitmeid kordi erinevatest pisiimetajatest. Täna jõuab ta otsaga sellise, ma ütleksin, romantilise nimega hiir Oravlase juurde või kuidas seda iganes nimetada, igal juhul on nende koondnimetus Unilane. Tervist Uudo timm. Unilase nimi vist ei ole tal üldse niisama pandud. Kogu sellele seltskonnale sugu kannale Unilased jah, on siis nimi saadud sellest, et see loomarühm magab talveund ja mis ei ole just näriliste hulgas eriti tavaline nähtus, on veel teine sugukond ka, kes magavad, talveund, nad olid siis siis juba varem ühes saates käsitletud triibik lased. Meie loomadest siis kasetriibik, hüpik lased, on siis ka kes kõrbetes elavad ja ja siis ka selle karmi talve hoopiski maha magavad. Unilased on Eestis haruldased. Unilased on Eestis ja väga, isegi väga haruldased ja, ja põhjus on väga lihtne. Nad on meil siis oma levila põhjapiiril ja noh, nagu me teame, meie põhjamaa talv on, on suhteliselt pikk ja, ja karm, siis ega magamine ka nii kerge asi ei ole, et keerad aga sügisel magama ja kevadel üles ja siis on see karm talv möödas, ta on ikkagi hästi pikk ja selle pika talveune vältel muidugi kulubki. Siiski Energiat energiavarumine on siis jällegi üks üks selline eripära nendele uni lastele, kelle kehakaal siis tegelikult võib-olla sügisel kaks kuni kolm korda isegi suurem, kui ta kevadel lõpuks unest ärkab. Et vahepeal nagu kaob täiesti ära, et kui muidu kaalub 20 grammi sügisele magama kolm 40 grammi, siis kaotab sama palju oma kehakaalust, kui ta kevadel on. Täitsa võimalik, sest sest tõepoolest magamine ei ole mitte magamisel ka ikkagi kuigi nende elutegevus on peaaegu viidud miinimumi, siis ikkagi hingamine toimub energiakulu ikkagi on ja eriti hull nende loomade puhul see, kui neid nad teavad mingil põhjusel talvel korra üles tõusma. Jama, mis siis noh, keegi häirib lihtsalt, ega te võite isegi magad sügavalt ja keegi ei, ta hakkab näiteks jalast sikutama või nad lõpuks lõpuks võib-olla vähklate lähtute ikka tõusete üles, aga nendel loomadel oli kogu ainevahetus on viidud praktiliselt miinimumi, siis üles ärkamine võtab ise juba mitu tundi aega ja selleks kulub tegelikult meeletult energiat iga kalor või džaulan arvel, siis võib see lõpptulemusena väga kurvalt lõppeda loomale sest ta ei suuda enam kevadeni välja magada. Ja kui ta varem üles tõuseb, siis tekib see probleem, et tal ei ole süüa. Kui palju te siis lõppkokkuvõttes magab? Erinevad Unilase liigid magavad natukene erineva pikkusega talveund ja kui me võtame näiteks ühe suurema Euroopa Unilased aeg kutsutakse siis Kuneliks, tema saksakeelne nimi on Riibenshlessar ehk seitse magaja ja kui me vaatame, millest see nimi siis tuleb, seda tulevad sellest, et ta oktoobris heidab magama ja aprillis-mais tõuseb üles järelikult seitse kuut magab, see on üle poole aasta ja noh, ega need lagritsad ja ja pähklinäpid, kes meil ka siin eesti saunas on esindatud, nemad magavad umbes sama pika aja, nii et üle poole aasta maha magada pole naljaasi. Ja noh, sealt siis kogu sugukonna nimigi, et Unilased rohkem on unes, kui, kui aktiivsed Suvel nad ikka lähevad mingil päeval või magama, et nad ei maga nagu poolt aastat ette, sest terve suvekuu on üleval. Ei, nii ka ei saa, pool aastat on üleval aktiivselt kogu aeg tegutsevad ja pool aastat siis magavad. Ei nii see asi ei ole, ike ikka ööpäevane rütm on olemas kõikidel nendel loomadel ka suveajal ja noh, valdavalt nad on rahuolekus, nii nagu enamus närilisi päeva ajal ja aktiivsemad on öö ajal. Myllylä siin kutsutakse ka orav hiireks. Ühte uni, lastest see on siis lagrits, lagrits on siis meil ka Eestis varem noh, natukene laiemalt või peaaegu kogu Eesti mandriosas tulnud Unilane, kes on siis selline noore roti suurune ja kuna ta hästi ronib puude otsas ja tal on natukene kohevam saba, siis sellest on ka tulnud rahvapärane nimi, orav, hiir nagu orav, aga tegelikult orav ei ole ja uravast väiksem, väiksem järelikult nafta on siis IRW soomlased kutsuvad teda tammehiireks ehk tammihiiri siis, kuna ta just soomes elutsedes on ta praktiliselt seotud ikkagi seal üsna harvaesineva või oma levila piiri peal oleva tammedega, sest tammetõrud on ka üks lagritsa toiduobjektidest, nii et noh, nendel on selle looma nimi siis seotud tammega. Meil meil on lagrits, aga kuigi otseselt mitte mingit sidet selle, selle tavaliselt nüüd meile teadaoleva lagritsakommiga erilist pistmist ei ole. Kuidas ta eestikeelse nimetuse sellist sai, siis ei oska ütelda, kellelgi tuli pähe. Aga aga ma usun, et see lagrits, mida me, mida meie lapsed praegu tunnevad, see, see on palju hilisem sõna meile sisse tulnud, kui lagrits, kes on loomana meil tuntud ja noh, ma usun, et seal võib olla ühine tüvi või või lähedane tüvi näiteks meil ühe teise rahvapärase nimega lahits. Siis Kärt hoopis on olnud lahitsa nime all lahid, lagrits, need on noh, enam-vähem nad ühesuurused loomad, keha või, või välimikus võib veel lisaks sellele suurusele ühiseid jooni tuua näiteks nende sabaotsad laagrid, seal on selline väga huvitav ilus pintslitaoline, sabaots mustvalgega ja, ja noh, kui kärpi võtta, siis on kärbi ka mustsabaots talvegi, arvas valge Kärke mustsabaots, noh, võib-olla kuidagi sealt midagi tulnud. Teeme siia vahele väikese pausi ja siis tuleme tagasi. Stuudios on Uudo Timm ja Marii Karell ja me räägime parasjagu Unilastest Uudo timm. Kui palju munnilaste liike üldse on? Põhjapoolkeral, või, või õigemini, nahunnilasi tuleb ette ka veel Aafrikas, aga, aga valdavalt on nad siis ikkagi põhja poolkeral elavad näriliste sugukond ja meil siin Eestis tuleb ette kaks. Ja kolmas võiks olla isegi neljas, võiks olla veel siin, Euroopas peaks nüüd olema, ma ei eksi siis kuus või seitse liiki praegu, aga nad on kõik suhteliselt haruldased loomad ja peale selle, et nad haruldased on, annad hästi varjatud eluviisiga loomad mis teeb muidugi ühelt poolt nende liikide uurimise raskemaks, aga samas ka hästi põnevaks. Nii et noh, Eestist, kui rääkida, siis Eestis on teada lagritsa esinemine siis pähkli näppida, esinemine võiks olla Eestis ka Kunelit, seda eelkõige Lõuna-Eestis. Sest sest lätlastel on, on Kunel täitsa olemas ja ta lähim koht, mis on Eestile teada, Siguldas on teda viimastel aastatel suhteliselt regulaarselt jälgitud ja siis on latt lastel olemas veel üks liik, see on mets unel, saanud siis veel lõunapoolsema levikuga liik, rohkem stepi ja metsastepiliik. Kes siis huvitaval kombel Lätis on ühes väga kitsas piirkonnas ainult teada ja seal juba hästi pikka aega ja see, see grupeering seal või, või asurkonnast suhteliselt edukalt siiamaani püsinud leedu pool juba mets, unelit tuleb natukene rohkem just lõunaosast, aga jah, siis mets, unely leidmine on meil natuke vähem kui, kui Kunelit. Kunelit justkui oleks nähtud ja justkui oleks nähtud. Jah, see oli kuskil 80.-te algupoolel, kui üks meie Ornitoloogidest väidetavalt käis ka Eesti looduse veergudelt läbi nähti Lõuna-Eestis kuunelid, aga see nägemine oli, oli nii, autoga sõites oli üle tee lipsanud üks, üks selline unely suurune, noh põnev on siis natukene Orabast väiksem loom halligi arvastikuga ja unelit iseloom mustab üldse Unilasi iseloomustab üldiselt kohevad sabad või kui tavaliselt närilistele on sellised paljad sabad, siis Unilastel on kas osaliselt või päris kohevad sabad ja kõnelile on üsna oravataoline saba, samas ei saadud teda vaadelda nii-öelda lähemalt ja ei õnnestunud teda kinni püüda. Noh, siin võib-olla, et nähti tõesti kõnelit. Aga suurema tõenäosusega võis olla tegemist oravapojaga, lihtsalt, kes siis üle tee läks. Aga seda fakti ei saa ümber lükata ega ka tõestada enam. Nii et võimalus Lõuna-Eestis tõesti Kunely leidmiseks on palju suurem kui näiteks siin Põhja-Eestis, nii et kui, kui see Põhja-Eestis oleks toimunud, siis see oleks see kahtlus veel suurem olnud. Aga no ega Lõuna-Eestiski tuleb seda, seda väga ettevaatlikult vaadata. Kunel otseselt meil Eesti imetajate nimekirja ei kuulu. Ometi on ta entsüklopeedias olemas. No seda küll jah, aga tähendab, entsüklopeedias on on veel paljugi teisi liike, kes kes võiksid Eestis täiesti esile tulla. Eesti geograafiline asend on juba selline, et väga paljud liigid on oma levila piirialal ja naabrite juures esile tulevaid liiki on veel üsna üsna mitu. Mida, mida kõike võib meil Eestis ette tulla? Üsna kindlalt on Eestis olemas lagritsa pähklinäpp. Jälle selles osas tuleb ka öelda, et üsna kindlad andmed nende esinemise kohta on meil olemas aga iseasi on neid see, millal on viimased andmed registreeritud. Neid võtame lagritsa siis viimane kindel tõestatud materjal on 86.-st aastast nii, see oli Laitses ja, ja see oli hästi põnev lugu, seal oli nimelt Laitse aianduskooperatiivi seal suveajal enne jaanipäeva Peeti väikest piknikku aias, kui nähti, et nad üks rott hakkab ronima sahvri aknast sisse. Noh, mis selle peale lõike tehakse, esimene asi on, kus sa rott lähed, löödi rott maha. Aga, aga siis selgus, et see ikka päris õige rott ei ole, et on kuidagi selline hästi huvitava välimusega rott nimelt lagrits seal on siis noh, nagu ennegi öeldud, oli saba on tal selline pintslitaoline musta-valge tutiga ja peale selle on dislagrits seal selline huvitav mask näomask ja üles ilma jookseb tume laik kuni kõrvade taha ja noh, selline tõeliselt huvitav ratt siis nõndanimetatud rott, kui ta maha löödi, siis hakati vaatama, et ei, see on midagi ikka muud jana tol ajal. Ma töötasin veel loomaaias ja lõpuks siis pika sellise jälgede ajamisega jõuti siis loomaaeda helistada ja, ja tegelikult, kui esimesed paar tunnust sai, sai nagu ära kontrollitud küsitud ühte teist ja, ja noh, siis oli asi selge, et tegemist oli tegelikult Eestis haruldase lagrits, aga ja, ja noh, see on praegusel hetkel viimane teadaolev eksemplar peale selle on küll andmeid lagritsate või suure tõenäosusega lagritsavaatlustest Eestis veel näiteks salmistest ja noh, kus seda looma kirjeldati kui Miki hiirt, sest noh, seesama musta-valgekirju nägu või hallikirju nägu ja küllaltki suured kõrvad siis juuda Miki hiire moodi välja, siis nägi või siis ka neid on Viljandimaal kohatud. Need on kõik sellised teated, mida, mida ei ole saanud pärast täpselt üle kontrollida, et kas, kas need tõesti 100 protsenti õli tegemist lagritsa ka või oli mõne muu närilisega tegemist, kes võis nii-öelda lagritsa moodi välja näha. Pähklinäpp, iga on lood Velsandimad nimelt selles mõttes, et tahklina, et on hästi väike loom või kui lagritsa neid võrrelda, siis lagrits võid elutseda ka inimasulate juures või ka siis lausa aitades lautades, kus tähendab abihoonetes võib-olla isegi elumajades. Aga pähklinäpp on, on tõesti metsaloom on noh, nime poolest siis väga oma elupaigaga appikes ja sellistes laiali histes metsades ja tema puhul on, on hea näide jälle see, et Leedus, kus teda on üsna palju seal ja siis uurimistulemustena sellises sarapuu alusmetsaga tammikus, kus oli, oli üles pandud hästi palju pesakaste seal selgus, et pähklinäpp on suhteliselt tavaline samas sellesama metsa ääres elanud inimesed. Ja me küsisime siis, et noh, et kas, kas nad on midagi teavad näiteks sellisest loomast nagu pähklinäpp on selline loom isegi. Võtsin seal, näitasime seda looma, ütlesid, et nad ei ole kunagi näinud seda, seda looma. Ja, ja tegelikult seal põhjus on hästi lihtne ja tõesti, et nad on öise eluviisiga hästi varjatud, hästi ettevaatlik, et kui mingi krõps käib, siis ta tardub sinna oksa peale ja noh, teda peaaegu ei ole, armastan pisikene, selline viie sentimeetri maksimum piklusega kuidas surmatikutoosi suurune kollakashiir ja, ja teda tõesti on väga raske näha ja kui ta veel öiselt liigub, siis siis teda hoopiski lootusetu märgata, noh sealt kaasa toodud mõningad pähklinäpid olid mul ka loomaaias ja lausa töölaua peal. Olid nad siis saineid jälgite, et seal natukene siis teraselt vaatad, siis näed isegi selles sammas terrariumis väikses terrariumis sa ei pruugi teda üldse tähele panna või ta näeb ohtu, sest siis ta tardub paigale ja ei tulda selle pealegi, et see võib olla elus loomsed. Kas on teada ka aastaarv, millal Eestis on nagu teateid, et kindlalt on nähtud pähklid? Viimased olid siin ka 80.-te 90.-te alguses ja, ja nende loomade leidmine tegelikult on kõige lihtsam just lindude pesakastide võib neid leida või siis ka noh, see viimane leid oli, oli lihtsalt talveund magav pähklinäpp ühes keldris kuhu ta oli siis magama läinud ja sealt siis leiti ta, aga muidu jah, on siis sügise perioodil, septembris, oktoobri alguses, tavaliselt siis ornitoloogid ei kontrolli oma pesaga hästi, sest seal linde ei ole, aga pähklinäpp võiks sel ajal leida küll, meil on plaanis ka mõnda tammikusse näiteks Mihkli tammikusse ja ja mõnda nõnda teisigi veel Pärnumaal panna üles pesakaste ja üritada siis ka sügisel neid kontrollida. Ehk õnnestub taas leida ka pähklinäpp. Valdavalt ongi leitud just ainult pesakastidest. Raplamaalt Hellenurmest juba juba möödunud üle möödunud sajandil on teada pähklinäpid esinemised, aga aga need on kõik väga juhuslikud leiud. Kuulame siia vahele ühe loo ja siis tuleme tagasi ja räägime veel Eestis haruldasteks tunnilastest, lagitsaste pähkli näpist. Uudo Timm, te mainisite korra, et pähklinäpp saab otseselt oma nime sellest elupaigast, et näpapsist pähkleid ja sööb ainult neid. Jah näpan, näpp, näppinep näpa näppamisest või, või millest see on? Ei oska öelda, või on ta nagu, nagu pisikene sõrm või näpp. Aga nii või teisiti tõesti pähklinäpp on siis sarapik, elav loom ja Ta ta sööb nii taimset toitu kui ka loomset toitu, nii et näiteks röövikud, kui ette satuvad, siis ega ta sellest ära ei ütle. Ja noh, eks loomset valku läheb Unilastel vaja, aga selle talverasva mis nad peavad siis koguma endale, siis selle nad korjavad küll jah, suures osas just seemnetest ja sealt siis pähklitest ja tarne tõrudest, mis on meil siis hästi, energiarikked seal, aga samas nad söövad väga hästi marju ja ka, aga kevade poole siis lähevad ka näiteks Survad ja, ja lehepungad ja sellised asjad noh, värsket salatit ka vaja. Kas pähklinäpp oli see loom, kellel oli ühel ikas, esimestel oli viis varvaste tagumistel neli või vastupidi? Tähendab no üldse uni lastel on, on see, et kuna nad on head ronijad, siis tõesti nende käppade ehitus on ronimiseks väga hästi kohandunud ja pähklinäpi puhul on, on see nii, ta haarab kahe varbaga, ühelt poolt teise, kahe varbaga, teiselt poolt ja peale selle on neil hästi suured mõhnad käppadel, mis siis hoiavad noh, peaaegu nagu iminapa taga, mitte päris himinapad hoiavad libisemise eest, nii et pähklinäpp on tõeline akrobaat. Ta suudab ronida hästi peeneid oksi pidi ja seetõttu noh, seal Sarapu okste peal liikudes on võimeline rippuma pea alaspidi või, või ülespidi, see, see ei ole üldse mingi probleem, et väga-väga hea ronija ja noh, seda võimaldavad siis jõstnud haarde jala. Ja muidugi saba angaar ronimisel väga dissabaga hoitakse nagu tasakaal. Kuskil raamatus oli vihje ka sellele, et üks uni lastest sööb linnumune mis nagu otseselt tähendaks seda, et ta peab pessa välja ronima, et need kätte saada. Nagu siin juba ennegi öeldud, need Unilased kõik tegelikult kasutavad selliseid õõnsusi oma Tuver pesadena pähklinäpp tegelikult teha ka sellise lehtedest pesa põõsa peale, see on nagu väike kera ja ka neid selliseid pesi on leitud. Noh, seal võib olla oht ka aeg-ajalt, et Kärlikud võivad teha samasugust pesa, aga On ikka hästi suurte sarapuulehtedest kokku keeratud pesa siis Kärlik tavaliselt selliseid asju ei tee, aga et nad elavad just õõnsustes sealhulgas ka siis selliste ühendustes, kus kohas näiteks linnud on pesitsenud või siis noh, vahel löövad nad ka noh eriti lagrits. Ja Metsunal võivad liiaga ja Kunel pesitsevad linnu sealt välja ja, ja kolivad ise sisse. Siis eelkõige, kui nad oleme lagritsa juurde tagasi, siis lagritsa võib öelda ka ta on röövli maskiga ilus, rahumeelne hiireke või, või rattike, kes tegelikult palju rohkem veel loomset toitu näiteks lagrits on võimeline maha murdma ja endast väiksemaid teisi närilisi, kui ta kokku satub ja kui tal võimalus on, siis ta murrab maha nii uruhiiri, peetiiri, õi kaelus hiiri ja sööd nad praktiliselt ära. Nii et lagritsa puhul on tegelikult päris tõsise kiskja, võiks öelda tegemist. Taimne toit on lagritsa puhul palju väiksem. Pähklinäpp on selles mõttes noh, rohkem nagu närilise moodi, kes siis tavaliselt närilisi peetakse taimtoidulistel loomadeks. Seda Kunelit, keda võib-olla Eestis olemas ei ole, tema kohta räägiti ka seda, et ta sealt päris linnupoegi Jah, kuna kuna Elon noore oravasuurune loom, siis, siis tema energiavajadus on ka tunduvalt suurem ja nemad tõesti võivad murda ka linnupoegi Süüa linnumune, peale selle võivad nad, kui kätte saavad, konni süüa, rääkimata tigudest, mida ka väga isukalt söövad, näiteks lagritsa, aga loomulikult Kunelit toidubaasist ei puudu ka sellised asjad nagu puuviljad ja marjad ja, ja kui neid Teema põhilevila osa, noh, ütleme seal Lõuna-Euroopas, seal ta elab, et väga meelsasti näiteks õunapuuaedades või üldse istandustes. Nii marja kui kui puuviljaistandustes ja puhata on lugeda ka, et nad tekitavad seal olulist kahju näiteks õunte ja marjade söömisega, sest nad on jällegi head ronijad, ronivad puu otsa, närivad sea lõuna, mitte ei söö maha kukkunud õunu nagu tavaliselt meil võib juhtuda, et närilised närivadest, mahakukkunud õunad ära, aga, aga seal nad siis on puu otsas ja teised kombed neil on jah. Pahatihti juhtub ka nii, et nad ise siis satuvad toidulauale inimesele. Selleks hästi huvitav lõit jälle Unilaste-ga seoses, et Jugoslaavias või noh, Balkanimaadel, seal on augusti lõpus lausa spetsiaalselt pidustused, kus siis püütakse neid juba talvel on valmistuvaid rasvase Nad uneleid ja selle jaoks on spetsiaalsed tiigiriistad olemas. Nii et kui kõnel läheb sinna lõksu sisse, siis nende lõksude küljes on kellukesed, mis hakkavad siis helisema ja teatakse siis, et vot Kunely on läinud lõksu ja neid siis tõesti küpsetatakse ja, ja see on sealne rahvus pidustus. Kuna meil sellist looma ei ole, siis noh, meil sellist traditsiooni ka ei saa olla, et Kuneleid süüa. Varem on kirjanduses ka olnud vihjeid sellest, et lagritsa liha on söödud seana. Tunnen ka mõnda sooloogi, kes siis on ise proovinud lagritsa liha ja, aga ega ta paha ei ole, aga teda lihtsalt pole võtta. Võib-olla on hästi-hästi hea delikatess? Pisut pidi oleme sitkevõitu. Teeme siia vahele väikese pausi ja siis tuleme tagasi. Stuudios on Uudo Timm ja Marii Karell ja me räägime uni lastest ja Eestis, haruldasteks pähkli näpist ja lagritsast. Uudo timm. Pikalt olete rääkinud sellest, et Unilased magavad väga kaua, talvel magavad peaaegu pool aastat. Kus kohas nad magavad, kust nad leiavad sellise rahuliku paiga? See on üsna keeruline küsimus, sest neid Eesti tingimustes ei ole saanud, uuridasin, sest need on nii niivõrd haruldased. Noh, meil on õnneks siin Soome lahes, eks selline saar nagu tütarsaar. Õigemini neid on kaks aastaga suur tütarsaar, kus enne sõda siis elasid soomlased ja praegu ta on siis Venemaa koosseisu kuuluv saar ja sellel saarel on väga huvitav see, et seal elavad lagritsa ja lagritsa asurkond on seal üsna elujõuline. Nüüd kui, kui me vaatame seda, et kuskohast ja kuidas järsku keset Soome lahte võis sattuda üldse sellised loomad nagu Unilased tavaline on, see, nad nad vette ei lähe. Ja nii pikka maad nad maha ujuda ei saa. Talvel nad magavad üle jää, kui minek oleks võimalik, aga siis siis nad magavad, siis nad ka ei saaks minna ise. Järelikult kuskilt pidi kõrvalise jõu abil nad sinna saarele saama. Ja küsin mitmed aastad tagasi, Rein Maran tegi ühe väga huvitava filmi lagritsast, siis sai uuritud tagamaid ka, et mismoodi võiks lagritsa sattumine tütarsaarel aset leida. Nimelt jälle huvitavad faktid, kuna tütarsaar on pisikene saar ja kaljune saar ja seal ei ole praktiliselt heinamaa. Aga aga samas loomi on hobuseid, kui kui lehmi seal peeti, siis siis tütar saarlastel olid nõndanimetatud rannasõbrad Eesti rannikul Kunda ja mahu piirkonnas ja nemad tegid siis suvel heina, pandi heinad spetsiaalsete jalaste peale ja, ja kui talvel noh, tol ajal olid talved külmemad ja, ja laevaliiklus ei olnud ka nii tihe. Siis kui jää nii tugevaks sai, siis, siis tulid tütar, saarlased hobustega üle jää, tõid vahetuskaubaks soolatud kala, kuivatatud kala või, või midagi muud. Ja sissid nõndanimetatud rannasõprade käest said siis heina, oma loomadele ja kartulid ja veel midagi siis rakendades hobused sinnasamasse, heinasaadu teete ja nüüd siis hakkab see leviku võimalus üks võimalikke variante, et, et lagritsed, kes olid tol ajal, siis ka Eestis tähendab seal Virumaal täiesti teada. Levikupunktid on seal, et nemad võisid lagritsa võisid siis magama minna heina kuhjadesse, noh veel üks huvitav fakt on see, et tütarsaare peal ei ole peale lagritsa ühtki teist närilist. Võ pisiimetajad. Nüüd kui hobune hakkas neid vedama, hein hakkas rappuma loomulikult tavaliselt need närilised ja see ei ole talveunes. Need on ärkvel, nad jooksid lihtsalt ära ja seega neid võib-olla mõni üksik jõudis siis saarelega. Aga lagritsa, kes magavad talveund, kelle ülesärkamine võtab tund aega talve ajal siis nemad võisid täiesti rahulikult magades ka tütarsaarele jõuda. Nii et noh, see on üks võimalikest variantidest üsna tõenäolistest variantidest, kuidas lagritsin, jõudis nüüd tütarsaarel, kus kohas lagritsa magavad või, või elutsevad, seal oli vana kirik, kuku ahervarre veel või naftal ikka katus peal ja teda kasutati veel mõningad aastad tagasi heina küünina siis lagritsa vähemalt kevadisel ajal olid üsna tihedalt just seal küüni ümber, nii et noh, heinaküünid üldiselt on siis noh, talvituskohad neid edasi siis kindlasti on veel talvituskohtadeks maasisesed, mingid urud keldrit, nii nagu pähklinäpi puhul oli, et keldrist leiti talve und magav pähklinäpp, sellised varjulisi turvalisi kohti nad nad leiavad, kiviaedades näiteks võib-olla jällegi saavad nad oma talveune rahulikult üle veeta. Aga Eestis on pähklinäpid lagritsa ikkagi looduskaitse all. Jah, nad on mitte ainult Eestis, vaid suuremas osas oma levila piires on Unilased pea kõik Unilased kaitse all ja, ja põhjus on selles, et nad on lihtsalt haruldased, nad ei ole kuskil väga arvukad Nad on vähearvukad liigid ja samas ega nad ju väga kurja ka midagi ei tee. See, kui Kunelid seal natukene õunu näksivad ja mõnel ongi ainukene liik ja mis Euroopa Liidu tasemel ei ole kaitsealune liik, aga tähelepanu vääriv on ta sellegipoolest. Kuna meil on nii pähklinäpp kui lagrits väga vähe, me teame ja seal, kus ta ette tuleb, noh siis ei peaks temaga siis roti moodi ringi käia, teda kohe maha lööma hakata. See on võib-olla põhjus, miks pärast ta siis meil Eestis kaitse all ka on ja noh, ta on meie fauna väga omapärane esindaja, tõesti väärib kaitset. Aitäh hõõdo timmile ja ta rääkis täna Unilastest Eestis haruldasest pähkli näppidest ja Lakritsetest.
