Te kuulate Raadio kahe saate targaks koolis, Mati Kaal on käinud ja rääkinud meile paljudest kaslastest ja kõigist punkrite perekonnaliikmetest. Täna oleme jõudnud päris kassi, Puumani tervist. Mati Kaal, tere. Kuumal on omaette päris mitu nime. Ja nagu öeldakse, et heal lapsel on mitu nime ja tõesti on sedasi, et selle päris ametlikku teadusliku liiginime puuma kõrval on võimalik seiklusjuttudest lugeda ja ka Ameerika valgete asukate kõnepruugis kuulda tema kohta küll guugvaria mägilõvi ja kohati on isegi lugu nii hulluks läinud, et, et olgugi tegu ei ole pantriga, kutsutakse teda mõnel pool isegi pantriks. Kes ta siis tegelikult. No tegelikult on ta läänepoolkera kõige ulatuslikuma levilaga kaslane, kes asustab niukseid väga-väga erinevaid elupaikasid, mis siis ulatuvad, et merepinnast kuni kuni isegi seal üle kolme kilomeetri, Californias ja, ja isegi nelja ja poole kilomeetri kõrgusele Ecuadoris ja mägimetsade kõrval on siis tema nendeks elupaikadeks küll kuivad Rohtlad, pampat, külm, märjad sood, isegi troopilised vihmametsad, nii et selles mõttes noh, äärmiselt äärmiselt mitmekesistest tingimustes elab ja võistleb praktiliselt omasele niukse formaalse levila ulatuse poolest küll ilmselt ainult Leopardiga, aga ma usun, et kui nüüd hakkas ruutkilomeetrit kokku paneme, siis võib-olla ongi rekord tema käes. Ta on omaette nimetatud Ameerika kõige suuremaks kaslaseks. No tähendab, nüüd on küsimus selles, et, et kui rääkida Ameerikast kui ühendriikidest või Põhja-Ameerikast, siis on jutt jumala õige. Aga kui nüüd rääkida ikkagi Ameerikast kui sellest läänepoolkerast, siis jääb ta siiski kogukuselt alla meie eelmistest saatest juba tuttavale jaanuarile, nii et et sellega ta ta ikka üldiselt ei, ei võistle. Aga muidugi päris kasside hulgas on ta igal juhul kõige kogukam ja tema kehamõõtmed, et niisama nagu levilagi on võrreldavad leopardi omaga. Aga kui me nüüd teda nüüd püüame leopardi kõrval siis nagu võrrelda või, või neid erinevusi üles otsima hakata, siis, siis on puuma pea suhteliselt niisugune pisike ümar lühikese koonuga. Ja kõrvad ei ole niisugused ümarikud nagu pantritel, vaid on otsestest ahenevad peaaegu et et koguni teravad siis ka kaelasaba on suhteliselt palju pikemad kui, kui pantritel. Ja kui puuma seisab, siis ta niisama nagu meie kodusel kassil tegelikult ristluupiirkond jääb pisut kõrgemale kui, kui Turiini, et selles mõttes ka kui pantrid seisavad, siis on turi oluliselt kõrgem kui ristlõuaga. Aga kui te vaatate kodus kassi, siis, siis kassiga on sama lugu nagu Puumagagi ja kui nüüd vaadata, Ta kuidas puuma sööb erinevalt pantritest ja, ja täpselt samamoodi nagu meie kodune kiisu toetab ta ilusasti oma käpakesed vastu maad ja hammustab saki küljest niukseid palukesi lahti. Kui pantrid sööma hakkavad, siis nad toetavad terve küünarvarrega vastu maad, hoiavad kõvasti saaki kinni, rebivad sealt peatõmmetega omale siis tükke lahti. Ja muidugi saab ta hakkama sellega, millega kõik päris kassid lööb kõvasti nurru nii sisse kui väljahingamisel ilma igasuguse probleemita võtta, nii et see on asi, mis on jumala selge, et, et olgu küll, et igavene suur ja pandritega ühte kasvu on ta päris kass. Ta elab paljudes erinevates tingimustes, siis on talvest ka karva paksus suhteliselt erinev seal, kus soojem, seal õhem. Just nii ongi ja, ja, ja tikuga on temale üldse niiviisi, et erinevalt nüüd suhteliselt mitmevärvilisest mandrite perest on täiskasvanud puuma kasukas nisukest pruunikas ruuget või valge salli karva, olenevalt jälle sellest piirkonnast. Meil saab oma parasjagu pärit, on Ta paremini saaks varjuda ja siis see niisugune kasukas on siis seljapool kõige kõige tumedama hakkamisi sujuvalt minema heledamaks ja kõhu all ja ja jäsemete sisekülgedel on siis nendel pruunikas, et teil on nihukest mandlivõi, elevandiluu karva karvastik ja nendel hallimatelon puhta valge, aga samas niisama nagu me nägime, lõvi juures sünnivad puuma pojad Pugala mustriga ja süsimustade kõrvadega nisukesed, igavesed vahvad, väga-väga kirjud vannid ja see niisugune Pugal muster püsib nendel nii kaua, kuni nad siis esimese selle titekarva ära vahetavad ja, ja see on üsna mitme kuuselt, nii et üsna raske on, on juba niisugust parajat mürsiku eas ja tema ema üheks ja samaks liigiks pidada. Aga kas neid kutsikaid saetakse ka omavahel tihemini segi või nad küll vist üksi ei rända looduses? Ei, no üksi ei rända, aga tähendab nendega on sedasi, et nad ei, väga varakult ei hakka üldse rändama ja kui siis nemad seal pesa ümber müdistavad näiteks ja inimene juhtub neid seal nägema, siis ta kui ta pole enne näinud oma poegi, on ainult suurte täiskasvanud Puumadega kokku puutunud, siis ta ei oska neid elukaid küll Puumaks pidada. Kui oli juttu nüüd sellest Puma kogukusest, siis noh, numbrid ei jää küll meelde, aga lihtsalt, et et oleks umbes mingi ettekujutus, siis jällegi on paras aeg veel kord meenutada Kar Bergmanni kelle avastatud ökoloogilise reegli järgi on Puumad väga erinevat mõõtu. Kõige tillemad on muidugi need, kes elavad troopikavööndis ja vastavalt siis oluliselt kopsakam, nad on, on need, kes siis on kas äärmises levila põhjaosas või, või vastupidi levila suures lõunatipus ja niiviisi siis kõigubki isase puuma tüve, kus, mis siis on ninaotsast kuni saba alguseni. See kõigub niiviisi meetrist kuni peaaegu kahe meetrini meeter 96 on vist kõige pikem. Fikseeritud emased on natuke lühemad, nemad kõiguvad siis 97-st sentimeetrist pooleteistmeetrini ja saba nagu jutuks oli, on suhteliselt pikk on siis isastel 66-st kuni 85 sentimeetrini ja, ja emastel siis vastavalt 50-st kuni 80-ni. Aga õlakõrgus on neil mõlematel nii isastel kui emastel kusagil seal kuus-seitsekümmend sentimeetrit, need seal väga suurt vahet ei ole, jalad on enam-vähem ühe pikkused, ainult isased on oluliselt Tööeakamad ja ja kaaluvad rohkem. Nii et selles mõttes jah, kui vaadata, kui seal suures piiris need need kõiguvad, siis siis täiskasvanud, ütleme, troopikapiirkonnas vastujuhtuv tuuma on sama kasvu kui, ütleme seal põhjaservas pojad. Teeme siia väikese pausi ja siis tuleme tagasi. Stuudios on Mati Kaal ja Marii Karell ja me räägime tuumadest motikal lähtuvalt puuma levialast, et tal on vist oluliselt kitsenenud see, nagu kõikidel kaslastel. Nojah, mitte ainult kaslastel, vaid paraku inimeseloom on kõiki teisi elukaid kippunud välja suruma, aga kui me nüüd vaatame puuma formaalselt levikut, formaalseks levilaks, teadlased nimetavad seda, kus ta kunagi on olnud ja katsume endale maakaarti ette kujutada, siis tuumaniisugune formaalne levila ulatab põhjas. Toost, ütleme sinna ida poole Saint Lawrence'i laheni tõmmatud niukse kõverast joonest. Hakkame siis mööda seda läänepoolkera allapoole tulema ja võime julgelt tulla kohe täiesti Pattagooniasse ja isegi tulema saarele. Kogu see ala on kunagi olnud üsna ilusti ühtlaselt Puumaga asustatud, aga kui me nüüd praegust pilti hakkama vaatama, siis selgub, et iseäranis Põhja-Ameerika osas on oma käsi üsna täbaras ei käinud ja tema senine levik on siis kokku kuivanud, niisukesteks omavahel eraldatud leviku kolleteks. Pikki kaljumägesid põhiliselt ainult üks niisugune hinge vaakumjäänuk. Asurkond on Floridas Evergleidsi kandis, mida siis hoitakse hinges Smitsooniani. Projekti näol ja see ongi see Paikus kummalisel kombel rahvas millegipärast teda Florida pantriks kutsub. Aga kui me lähme edasi lõuna poole, siis Lõuna-Ameerikas on puuma käsi oluliselt paremini käinud ja, ja seal on, on üsna ühtlane, see levila jagavad seal siis nagu Jaguariga omavahel Need jahialad ära ja ja, ja selles mõttes muidugi on sealgi, ütleme, intensiivsema inimtegevusega piirkondades niukesi tühimikke sisse tekkinud, aga asi ei ole sugugi nii nii drastiline, kui ta on, on Põhja-Ameerikas ja ja Kesk-Ameerikas, kui sarnaneb rohkem Põhja-Ameerikaga vuma saatuse poolest kui, kui Lõuna-Ameerikaga ja nüüd, kui juba see kehamõõtmete asi niiviisi väga varieeruv, siis on ilmselge, et nii ulatusliku levila piires on puuma jagunenud õige mitmeteks alamliikideks. No kõigepealt see Lõuna-Ameerika kant on üldse nii raskesti uuritav valge mehe jaoks veel ja ja ei olegi teadlased päris omavahel nihukesed, ühtlast, kindlad kokkulepped saanud, palju neid alamliike tuleks siis kirjeldada ja ja noh, jämedalt võib öelda, et neid on paarkümmend. Kas vähene levik Põhja-Ameerikas tähendab seda, et seal kaitse all? Ei, ta nüüd nii hull ka see seis ei ole, tegelikult on pilt niisugune, et ta on ikkagi niisuguseks reguleeritud, küttimise objektiks ja, ja kui vaadata nüüd kogu seda pilti, mis puudutab inimtegevust ja suuri kiskjaid üldse, siis siis tegelikult on Nende suurte kiskjate saatuse jaoks üsna oluline, et neid mingil määral kütitakse, siis nad ei, ei unusta ära, mis elukas see inimene on ja siis juhtub vähem konflikte tulema. Nii et seal, kus teda veel veel alles on, seal tema arvukus nüüd oli, väga napp, ei, ei olegi. Ja, ja kui, kui vaadata näiteks Kanada ja ja Ameerika Ühendriikide peale kokku siis aastane niisugune küttimise hulk on tegelikult isegi paar 1000 Puumanud ta Puma arvuks üldiselt nii kokkuvõtteks on üsna suur. Ja seda Lõuna-Ameerika asurkonna suurust ei julge isegi keegi päriselt hinnata. Aga kui ütleme seal paar 1000 aastas võib niinimetatud sportliku jahi ja, ja kiskjate arvu reguleerimise käigus maha lasta igal aastal, siis ei ole väga väikese arvuks seal, kus ta veel säilinud. Kui palju puuma tungib inimese elualale ja jahib lambaid, või veiseid, kes seal parasjagu karjamaal jalutamas? Nii kui nüüd vaadata ja mõelda, mida see puuma üldse sööb, siis paraku sööb ta kõike seda, millest jõud üle käib. Püüavad nad linde ja, ja närilisi ja, ja jäneseid ja, ja ka siis suuremaid elukaid sõralisi isegi on juhuseid, kus nad on maha murdnud. Karupoegi ja, ja hunte, et selles mõttes on ta üsna osav, osav kütt. Ja mõistagi, kui, kui inimene väikese järelvalvega ainult ja, ja niisugusesse suhteliselt looduslähedasse maastikku ajab oma lambaid ja, ja muid kariloomi, siis ei pääse ka nemad ja see ongi see põhjus, miks näiteks inimesed temast igasuguseid õuduslugusid räägivad ja ütlevad, kogu need Puma murrab kõike, mis ta näeb ja näeb kõike, mida murda. Aga tegelikult asi muidugi nii väga jõhker ei olegi ja kui vaadata, siis selgub, et põhitoit igal pool on ikkagi kohalikud hirved. See siis tähendab seda, et Põhja-Ameerikas on siis tema põhilisteks toiduobjektideks on siis valge saba ja mustsaba pampahirved, jaga biti vasikat ja siis vastavalt siis Lõuna-Ameerikas kohalikud hirmlased siis soohirved ja, ja ma saamad, Budud ja muud niisugused. Põhilise toidu saavad nad hirvedest ja on uuritud, et kui palju nad siis tegelikult hirvesid, murravad ja pilt on umbes niisugune, et kui suurte poegadega ühes kohas tegutseb emaloom, siis siis ta murrab, see seltskond umbes iga kolme päeva tagant ühe irve ja üksikult elav rooma siis isegi kuskil seal paari nädala tagant või 16 päeva tagant ühe irve ja ja siis, kui ta on oma jaoselt ära söönud, siis krabid sinna sammalt ja, ja rohtu peale ja, ja kui ei tule just teisi Manukaid, siis ta võib seal paar nädalat rahulikult käia toitumas. Kui nüüd seda eluviisi nagu üldse vaadata, et jutt oli, tema tegutseb koos poegadega, siis tegelikult on puuma üks niisuguseid klassikalisemaid üksiklasi üks niisugune isase puuma, koduterritoorium on siis olenevalt toidubaasist, ehk siis nende saakloomade arvukust kõigub siis talvel ja kevadel kusagil seal 30-st kuni 240 ruutkilomeetrini ja suvel siis sügisel 100-st ruutkilomeetrist kuni 290 ruutkilomeetrine, nii et et niisugusel suurel territooriumil ja tavaliselt siis selle isase nihukesele suurele tooriumile jääb paari-kolme emase natuke väiksem territoorium, kus nad siis koos poegadega tegutsevad ja on siis nagu sallitud selle isaslooma poolt ja näguripäevade ajal juhtub siis seda selle isase kui tugevama poolt murtud saagi jäänuseid saavad kasutada ka need pojad ja, ja emasloomad. Ja kui tuleb see aeg, kus, kus pojad hakkavad nagunii-ütelda, võtavad hõlmad vöö vahele ja hakkavad minema suurde ilma rändama, siis on sallitud nende liikumine selle territooriumi peal, kuni nad siis leiavad endale oma isiklikud tooriumi ja Puumate vahelisi niisuguseid suuri lusi üldiselt ei täheldada, nii et nad on nii nii erandlikud, et isegi kui nad nagu märkavad teise tegutsemise jälgi, siis nad üritavad nagu pöörata ära ja mitte väga sinnakanti sattuda, nii et nad ei, ei tee üksteise Seltsingust. Ainsaks erandiks on on siis hinnang, kus siis võib mõnda aega koos tegutseda, nii, nii see parajasti Indleb emasloom, kui, kui, siis seda põhisuurt, koduterritooriumi valdav isaloom ja kuna see levik on niisugune kohutavalt suur ja üle sooja troopika, siis üldreeglina ei ole väga sigimisaeg seotud aastaajaga veel muidugi levila äärmises põhjaosas ja äärmises lõunaosas, seal kipub poegade sündimine enamasti varakevadel, aga, aga üldiselt võib seda igal ajal juhtuda ja pesakond on tegelikult üsna suur, nii et isegi võib-olla seal kuni kuus poega, aga enamasti on siiski kaks kuni neli. Ja see viitab natuke ka sellele, et just poja nagu vanuses on neil natuke rohkem vaenlasi kui, kui täiskasvanuna, sest täiskasvanud praktiliselt peale inimese Puumal vaenlast ei ole, et noh, võib-olla vahel juhtub, et mõni mõni suur karu või hundikari saab nendest jagu, aga, aga siis ta pageb ka päris hästi kohe puusse ja ei ole nagu väga tihti juhtunud, et nüüd keegi täiskasvanud kuumale suudaks liiga teha. Kuulame siia vahele ühe loo ja siis tuleme tagasi. Mati Kaal, te ütlesite Puumale, muud vaenlast peale inimese suurt ei ole. Kuidas nad inimesega põrkuvad? Nojah, inimene, sinder on võtnud endale igasuguseid tulirelvasid abiks ja ja, ja see, see on see, mille vastu ei aita, ei puusse minek ega muud vägitükid, nii et seal on siis nii-ütelda küüs küüne vastu, hammas hamba vastu. Aga ega kõikidest nendest õuduslugudest hoolimata puuma tegelikult inimesele eriliseks ohuks ei ole, sest et kui võtta näiteks vaadata statistikat, siis Kanadas ja Ameerika Ühendriikides kui 100 aasta jooksul ehk 1890.-st kuni 1990. aastani on registreeritud ainult üheksa inimese surmasaamist Pumaga kokkupõrke läbi, et et see arv on niisugune hullusti pisike, kuigi kuigi huvitaval kombel nüüd hilisemale 15 aastale on langenud peaaegu sama palju. Aga see ei ole nüüd mitte selles küsimus ilmselt, et kuumad oleksid läinud kurjemaks lihtsalt niisugused urbaniseerunud või nagu Tamsar ütles, Urlestunud inimesed käituvad looduses tuntult lähevad poegi käppima ja, ja praegust, igasuguste maasturite ja muude liiklusvahenditega suudavad ronida niisugustesse looduse Kolgastesse, kus nad varem ei liikunud eriti ja selge, et laste kaitseks astub välja iga ema ja puuma ema ei ole selle koha peal sugugi siis mingiks erandiks, aga ikka üldiselt võib ütelda, et hoolimata oma suurest kasvust noh, nihukest märkimisväärset ohtu Puma inimesel ei, ei kujuta Kui te mainisite kolkaid, siis viitab sellele, et puuma jumala eest läheb kuskile väga kaugele peitu, kuhu inimene nagu niisama naljalt ligi ei pääse. Jah, tema kipub eelistama neid piirkondi, kuhu inimene oma nina suurt pista ei taha. Suudab seal mägimetsades ronida üsna üsna niisuguse inimese jaoks läbipääsmatute nõlvade peal ja veedab oma oma pojad ka ära niisuguse kohapeal, aga igasugused ekstreemhuvid on inimestel viimasel ajal läinud niisuguseks, et nad satuvad paraku ka niisugustesse piirkondadesse ja kanda aeg või tiinus kestab siis umbes kolm kuud. Pojad, kui nad sünnivad, on siis niuksed paarsada kuni kuni 400 grammi rasked siis siin juba jutuks olnud niisugune Pugaldite karv püsib umbes pool aastat, millal siis hakkab niisugune karvavahetus, kus siis tasapisi tuleb see äris täiskasvanud looma karv ja nende hulgas on mõningaid, kellele jääb siis vaevumärgatavad jäljed ka sellest lapsepõlve kasukest järele, muidu on sedasi, et nad hakkavad küll juba kuskil viie kuuenädalaselt hakkavad emapiimale lisaks tarvitama haka väiksemaid lihatükke, mida ema alguses välja oksendab pärast siis juba toob neile mängimiseks natuke väiksemaid saakloomi, aga jäävad nad ikkagi kuskil pisut enamaks, võib-olla kui pooleks aastaks sinna pesa ümbrusesse üksinda ja alles siis hakkavad koos emaga jahiretkedel kaasas käima. Ja käivad vähemalt aasta-poolteist, aga on ka juhtumeid, kus kestab koguni enam kui kaks aastat, kus siis pesakond juba praktiliselt ema kasvupoegi tegutseb koos koos emaga, enne kui nad siis hakkavad piirduma ja oma territooriumit otsima. Kuigi suguküpsus tuleb juba juba kusagil seal kahe ja poole aastaselt ei osale sigimises. Nii noorelt tavaliselt ükski Puumasest sigimises hakkavad osalema ainult territoriaalset isendit, kellel on õnnestunud leida tühi koduterritoorium või ütleme, kui seal saakloomade arvukus on hästi kõrge, siis suurema koduterritooriumi servast lüüa kild välja. Ja sigimisvõime säilib nendel hästi kaua, nagu kassidel üldreeglina emastel enam kui 12 aastat ja ja isastel koguni paarikümneaastane, nii et selles mõttes on nad hästi viljakad nagu nagu üldiselt kassidel kombeks. Ja ka eluiga on üle paarikümne aasta. Lugesin kuskilt, et pumbad peavad jahti öösiti Tähendab ise sugugi vale ei ole, aga see ei ole ka absoluutne tõde, sellepärast et nad on üldreeglina nad tegevad videvikus. Aga piirkonnas, kus inimene suurt ei tegutseb, ka ei ohusta neid, seal on nad üsna sageli liikumas ka päise päeva ajal, nii et, et selles mõttes ei ole jaga aasta-ajati võib, see võib see kõikuda niiviisi, et ütleme, talve poolaastal on nad tegevad rohkem päise päeva ajal ja, ja muul ajal, siis siis kipub see asi olema rohkem videvikus ja see tegutsemine on üsna mitmekesine. Selles mõttes on, on puuma hästi liikuv kiskja ja ta kontrollib oma seda koduterritooriumit praktiliselt kogu ulatuses nädala jooksul. Nad on väga head hüppajad, näiteks viie-kuue meetri kõrgusele võib ta hüpata niiviisi peaaegu hoogu võtmata ja ületada ja enam kui seitsemeetriseid takistusi rõhtsuunas. Nii et, et selles mõttes ikkagi uskumatult võimekas ja jalg ronib väga hästi puude otsas ja, ja suudab peaaegu nagu orav hüpata isegi ühelt poolt teisele oksalt oksale. Kuigi on tegemist niisuguse kohutavalt oravast suurema elukaga, suudab ta puude võrastikus nii nii osavalt tegutseda ja kuna tal on kombeks ennast päästa just puu otsa minekuga, siis siis jäime seda kasutavadki ärataja, võta koeraga puusse ja siis sealt on seda ja, ja juba lasta, kuigi nad ujuvad ka üsna hästi, ei lähe nad nüüd väga meelsasti ja suudavad ka üsna kiiresti sadakond meetrit jooksta. Kui on tarvis, aga üldiselt on neil südameindeks väikesena indeksis, nimetatakse siis südame ja kehakaalu jagatist, mis tähendab siis seda, et nad saavad, et endale lubada nihukest kiiret jooksu ainult lühiajaliselt ja kui kui siis on pingutus tehtud, siis peavad nad tükk aega lõõtsutama ja jäänud jõudu taas koguma. Nad on väga head nägijad, nii et see niisugune juhtivmeel, millega nad nad oma jahti peavad ja elu elavad, on eelkõige nägemine. Sellepärast seal mägimetsades ongi eriti ja sest sealt on võimalus kaugele vaadata. Ka kuulmine on on üsna hästi arenenud, aga haistmine on nagu smetest kõige Tõntsi. Teeme siia vahele väikese pausi ja siis tuleme tagasi. Mati Kaal, kui puuma hüppab ühe koha pealt viie-kuuekõrgusele ilma hoogu võtmata, siis see on põhimõtteliselt kahekordne maja ju. No vot, see on jah, ütleme kats harja peale ei hüppa. Millal ta võib nagu sellist hüpet vaja minna, hüppab siis puu otsa? Tähendab nad rohkem on seda vaja tõenäoliselt siis, kui nad seal mägedes mägimetsades turnivad ja, ja nende kaljude kõikide peale hüpata tahavad. Kust ja vaade on, aga muidugi ka puu otsa ja oksalt oksale hüpates on see seda tembuda suurt küll, ei tee ta nüüd puu otsast sakk loomale kraesse kargaks. Nii kui kassidel üldiselt kombeks on, käivad nad nii puu otsas kui mõne kõrgema nuki peal ikka kaugemale vaatamas, siis hiilivad väga suure kannatlikkusega niiviisi aeglaselt, peaaegu nagu kellaosutid sellele saakloomale lähemale ja siis paari niisuguse ütleme, kuue, seitsme meetrise hüppega, siis on järsku saaklooma turjal ja üritavad tal siis nagu kukla läbi hammustada. Sealsamas ta einestama ei hakka, et ta veab kuskile varjulisemasse kohta oma saagi. Nojah, enamasti kassidel on see komme kõigil, sest et noh, näiteks hundikari muidu tulla ja, ja käest ära võtta selle ja ennast ohustada siis ta mõne suurema kivinuki lähistele või ka lennuki peale, kus ta on hea näha, et ei tule mõnda sobimatut ja mitte säilitavad kostilist sinna ja, ja ka mõne suure puu kõrvale, et vajadusel vähemalt ennast päästa. Kas saakloomade jahtimine sõltubki kuidagi aastaajast, et suvel siin on palav, ei viitsi suurt liigutada, jahin vähem. See on kihketega üldse niiviisi, et tegelikult muutub kõikidel kiskjatel saakloomade kasv kõige väiksemaks sigimisperioodil. Ja, ja siin on niisugune huvitav põhjused, et kui nüüd süüa väiksemaid saakloomi, siis sellest kogu sellest toidumahust moodustab nende sisikond pisut suurema osa. Ja siis, kui on vaja toita, poegi neid nimetada või mõnel muul viisil lellesaaki viia, siis on vitamiinide vajadusi oluliselt suurem ja ka lihasööjad, kiskjad kassid, kes on, on ju kõige enam liha toidulisusele kohastunud. Nemad saavadki praktiliselt oma vitamiinivaru ainult selle arvelt, mis siis on Sakk loomadel maas, et, et selles mõttes see on isegi kogu röövtoiduliste elukate Reabel mitte ainult imetajate juures, vaid igal pool jälgitav, et sigimisperioodil hakatakse toituma väiksemast saagist ja pumbata ja teest ka. No tähendab, Nad püüavad veest ka, aga näiteks harvem kui jaaguar, nii et seal, kus nad koos elavad, seal nad on jaganud asja niiviisi ära, et kõrgemad nukid on, on siis puuma pärusmaa ja madalamad veekogud on, on rohkem nagu jaaguari. Jahimaad. Kui palju on kuumasid üldse võib maailmas kokku olla. No seda ei julge isegi ilmselt keegi keegi pakkuda, sest et, et see põhilevila on seal Lõuna-Ameerikas ja, ja niiviisi, aga et kui nüüd paar 1000 juba Ameerikas ja Kanadas maha lasti, siis, siis see arv on ikka niisugune. Vähemalt kümnete tuhandetega. Loomaaedades sigivad nad hästi, saavad hakkama selle noores. Sigivad hästi ja, ja näiteks, kui nüüd oli juttu siin erinevatest Puumadest, siis Tallinna loomaaias on on võimalik näha kanada Puumad, mis on oma mõõtmetelt kapsakamaid, alamliik üldse. Aitäh Mati kaalule ja rääkisime täna tuumadest. Kuu aja pärast räägib motikaali Ilvestest ja siis läheme juba suvepuhkusele. Tuleme sügisel taas kaslastega tagasi.
