Tere, lugupeetud raadiokuulajad, tänases Raadio kaks koolitunnis on teemaks loodusõpetus, sedakaudu me läheme sealt looduse ja inimese vahelisi suhteni, ehk siis inimese parima sõbra, nii ehk koerani. Meil on täna külas Anu Oks, kes on koertetreener koolitaja, lisaks on ta veel Keila koerasõprade klubi. IPS on liige ja Tartus asuva saksa lambakoerte klubi Uran liige. Neid tiitleid ilmselt oleks, oleks veel ja veel välja paisata. Ta, no kuidas te iseennast eelistate nimetada, kas te olete koerte koolitaja või olete te inimeste koolitaja, sest et see koerte ja inimeste suhe on ju kahepoolne. Aga kõigepealt täpsustaksin, need ei ole tiitlid, need eelmised klubid ja veel muudki klubid näitavad lihtsalt minu kuuluvust. Aga kui rääkida, kes ma olen hobi korras, siis ikka ma olen koolitaja ja eelkõige inimeste koolitaja, kes tulevad koertekooli või trenni koos koeraga, et ikka kõigepealt inimese koolitajale. Tänases saates räägimegi koerte koolitamisest. Kuidas käib ühe koera koolitamine, ma saan aru, et on olemas koertekoolid, on olemas erinevad tasemed ja lõppkokkuvõttes olemas veel koerte koolitamine mingiks sotsiaalseks tööks, pommi otsimine, piirikaitse ja nii edasi ja nii edasi. Aga tänases Eestis, kuidas käib ühe koera koolitamine? Koera koolitamine, koera koolitamine algab tegelikult omanikul koeraomanikul juba sellest hetkest, kui ta selle koera koju toob. Võib-olla siis ei kutsume seda kohe otseselt koolitamiseks. Aga kui ta nüüd meie juurde jõuab, siis jällegi sõltub, kas ta on jõudnud meie juurde seal nelja-viiekuuselt ehk niinimetatud beebi või kutsikakooli vanuses või ta siis jõuab puberteedi eas või ta jõuab üle aastasena või isegi kui ta on juba üle kahe aasta või veel vanem. Mul on kõige vanem koer olnud esimest korda koolis viieaastane koer. Nii et neid kooli tulijaid on igas vanuses ja sõltub siis sellest, millises vanuses ta sinna kooli jõuab. Sõltuvalt sellest hakkab see koolitus peale. Kui ta jõuab kutsika eas beebi eas, ütleme seal neli-viis kuud, siis hakkab koolitus ikkagi peale sotsialiseerimisega. Ehk me võime seda kutsuda rohkem mängukooliks. Koerad tulevad kokku, saavad koerte treenerilt kõigepealt palju selliseid teoreetilisi materjale, kuidas üldse oma koera ja kutsikaga kodus hakkama saada. Aga samas trennis, kui nad on nüüd kokku tulnud, seal me näitame ka neid elementaarsemaid, täid, istu, lama, juurdetulek, kõige tähtsam käsklustest kutsikas veel selliseid jäävad, muidugi tuleb ilusti juurde ja järgneb omanikule, aga kui mõni kuu edasi läheb, siis on kõik muu tähtsam kui, kui see omanik. No ja siis sõltub, kui kaua nad nüüd käivad, 10 tundi on see miinimum, mis võiks käia oma kutsikaga, mõni koeraomanik siis sellega piirdub, saab ise targaks, loeb palju juurde, aga teine huvitub ja hakkab tegelema võib-olla isegi võistlusspordiga ja siin Keilas meil on koer, kes on käinud trennis juba viis aastat järjepanu iga nädalalõpp või siis suveti isegi mitu korda nädalas sõltub omaniku tahtmisest. Koer on ära käinud 10 tundi koolituses, mida siis koer oskab? Oleneb, kui vanalt ta nüüd tuli, kui ta on see esimene kutsika kutsika ei astunud koer siis ta võiks osata mängida omanikuga, sest tihti on nii, et kutsikat mängivad või siis võime seda mängu isegi lõhkumiseks nimetada oma mänguasjadega kodus või siis mööbliga, aga mitte ei oska nad oma omanikuga mängida. Kindlasti võiksid osata omanik siis kutsikat nii-öelda kätelda või, või siis katsuda, et ta oskab teda puudutada ja kutsikas laseb seda teha ja siis ta laseb seda ka koerte treeneril või võõral omaniku juuresolekul. No rääkimata sellest, et kui kasvataja on jätnud õpetamata kutsika kõrva puhastamise ta hambanäitamised ja katsumised, siis peale seda peaks omanik oskama ka seda teha. Siis istu, lama, juurdetulek, natukene kõrvalkõndi ka, mis seal pisikeselt, kuid silt ikka rohkem nõuda. Ütlesite, et üks koer on käinud Keilas koolitusel juba viis aastat, mis imetrikke see koer siis oskab, et kui viis aastat teda õpetada? Ei oska imetrikke midagi, aga lihtsalt omanik on nii tubli, et ta on viitsinud Käia oma koeraga. Ta ütleb, et see on nagu elustiil, et koer juba ootab hommikul, kui pühapäev tulnud siin talveperioodil või siis nädala keskel suveperioodil see on nagu elustiil, nagu inimene hoiab ennast käies kas Schweipingus või jõutrennis vormisse, nii hoiab tema siis oma koera ja oma kooselu samamoodi. Kas on kohustuslik, et kui ma võtan koera, siis kindlasti pean ma minema oma koeraga koertekooli? Ei, see ei ole kohustuslik, koertel ei ole nagu õpilastel või lastele kohustusliku põhiharidust, aga see on igati soovitatav. Parem oleks, parem oleks. No ma arvan, et koolitajate enda koerad või siis kellel on juba mitmes koeri, on tegelenud eelmiste koerte koolitamisega, sest nemad saavad omapäi kaakama ja lugedes veel kirjandust juurde. Aga inimene, kes võtab esimese koera, see kindlasti võiks tulla treeneri juurde vähemalt nõu saama, kui ta siis ei leia seda aega ka lausa koolis käimiseks. Te ütlesite, et üks oluline asi selles esmases koolituses on see, et koer tuleks kutsumise peale kohale. Kui oluline on see, et koer näiteks tuleb kohale oma nime peale või see, kui koer tuleb kohale näiteks vile peale kutsumisel? Kumb on olulisem, kas nimetada tulekul vile peale tulla? No nimi ei olegi kõige tähtsam seal tegelikult on selle omaniku hääletoon, nimevõimet nii-öelda, see on lubatud ka võistlustel. Aga vilega on nüüd nii, et kui see nüüd omaniku vile noh, ise füüsiliselt tekitatud vile, siis ma ma ei ole proovinud, aga ma arvan, et siis väga hästi koeri eristab seda teistest viledest. Aga kui ta on mingid noh, selline pile kohe plantikvile ja siis need on ilmselt osad on ju ühe tooniga Ühtede toonidega ja kui ta nüüd on õppinud selle ühe tooniga juurde tulema ja keegi teine kasutab ka seda vilet, siis mine tea, äkki saab sinna hoopis ausalt ei tea tavaliselt ikka hääletooni peale või siis käeviipe peale omaniku käeviipe peale. Väga oluline üldse on koerale nimi, et noh, et omanik suhtled temaga läbi koera nime. No ikka, see on nagu pöördumine. Nagu igal inimesel on oma nimi, on koeral ka ikka tähtis oma nimi. Kas nad just isesed sellest täpselt aru saavad, aga see on nagu kontakti võtmise alguses. Kõigepealt ma ütlen endale nime ja siis ärkas, räägin temaga või, või kui on juba koolitus, annan mõne käskluse. Aga samas neid kontakti võtmise on, meetodeid on muid ka ütleme iga kord ei eksamil näiteks või võistlustel ju ei tohigi nimeta nii-öelda siis on teisi kontaktivõtmisi, aga igal juhul ta loob nagu suhte alguse. Mõni ütleb, et tema koer justkui saaks aru inimkeelest, aga mismoodi tegelikult siis koer ja omanike inimene omavahel suhtlevad, kas on see hääl, on see kehakeel, on need mingid lõhnad? Nad on kõik kokku ilmselt aga jah, inimene, kui ta koera nüüd endale majja toob koer ju kõigepealt orienteerub suures osas lõhnamaailmas ja inimene hakkab siis teda natuke ümber orienteeruma sinna häälemaailma ja esialgu ikkagi kehakeele ja häälega koos, õpetad talle siis elemente või käituma juhtumisi ühiselu reegleid. Aga hiljem, kes juba võistlussporti siirduvad, need siis peavad selle kehakeele kas ära jätma või, või hästi minimaalseks viima. Sest hiljem peab ta ikkagi ainult siis häälest ja hääletoonist aru saama ja käsklustest ja seda nad saavad suurepäraselt. Koerad ilmselt suurepäraselt loevad ka inimeste näoilmed, saavad aru, kus omanik on kurb, rõõmus. Ja, ja see, seda on just tore vaadata nende hästikontaktsete koerte puhul. Me nimetamegi selliseks pilgu kontaktiks, et kõigepealt, kui mingit elementi üldse alustada koostööd, et võtame koeraga kontakti ja siis ta vaatab niimoodi kenasti omanikule otsa. Ilmselt sealt näoilmest võib ta nüüd kõike välja lugeda. Aga koer, kes nüüd käib omapäi, nuusib rohkem maast lõhnu või vahib seal kõrval tegevate koerte sooritusi siis tema magab nii mõnegi asja maha, mis omanik paluks või tahaks, et ta teeks. Muide, ma siit väikese muusikalise vahepausi ja jätkame pärast sõda. Anu Oks, öelge kas ütleme, kui tuleb inimene, telekoolimine, uhke tõukoeraga on seda koera lihtsam õpetada, kui tuleb keegi nii-öelda segaverelise koeraga, kes on tõukoerale segame koeral vahet koolitamise mõttes. Ei ole koolitamise mõttes, vähemalt minu arvates, vahe on ainult selles, mida ma ühelt või teiselt koeralt oodata tan tõukoera puhul ma tean, on ta karjakoer, on ta jahikoer, teenistuskoer, ma tean, mida talt oodata, kuidas võiks see koolitus tema puhul paremini laabuda segavereliselt, kellele otsa vaadates tõesti ei oska üldse öelda, kes need vanemad siitpoolt või sealtpoolt on temaga võib-olla lihtsalt probleeme. Ses mõttes, et, et ma ei tea, kuidas talle läheneda, aga see, see võib esimeste treeningutega selgeks saada ja siis siis tõesti vahet ei ole. Nii et vahet ei ole, kas, kas tegemist on nii-öelda grantsiga, kes on kuskilt oma oma isa ema leidnud tänavalt või mõne uhke Kall tõukoeraga. Koolitamise mõttes ei ole vahet, kurb on ainult see, et tõupaberiteta koerad ei saa aktiivselt osaleda võistlus elus siin, meie koeramaailmas mitteametlikel võistlustel küll, aga ametlikud võistlused on tänini praegu Eestis ainult tõupaberitega koertele. Et see vahe nüüd on. Mõni ütleb, et segaverelised koerad on seda nii-öelda loomuliku intelligentsi võib-olla rohkem kui sellisel harilikul noh, mõtlen harilikul tõukoeral ilmselt ütleme praegu väga-väga halvasti ja valesti. Aga et seda loomulikku intelligentsi, sellist asjade iseõppimise taheti võimet, on mõnel segaverelised rohkem šanseni. Mina ei ole märganud koer, kes on õpihimuline, on ta siis tõukoer või on ta segavereline koer? Õpib alati. Et nüüd segavereline intelligentsem oleks või siis tõukoer, vastupidi, intelligentsem. Ma arvan, et sellel ei ole vahet, lihtsalt probleeme, uusi on raskem näha segaverelise puhul tõukoeral, ma tean, ta on terjer, on ta jahikoer, on ta karjakoer. Ma tean, mis talt on oodata, aga segavereliselt ma kohe ei tea, aga kui ma saan teda tundma siis ma juba tean ka. Aga kas koertel on olemas sellist asja nagu loomulik intelligentselt mõni koer on altim õppima ja mõnikord? Jah on küll, kas see nüüd just intelligentsusest tuleneb, aga see tuleneb ilmselt just tõukoerte puhul tema aretuseesmärkidest, mille, mille jaoks ta on aretatud ja kui me seda silmas peame ja koolituses seda jälgime, siis kindlasti on vahe sees, et karjakoerad reeglina on tõesti paremad kiiremad õppijad oma tõuomaduste poolest juba aga näiteks vetelpäästekoerad ütleme kuulekuskoolituses, nad on aeglasemad, aga nad õpivad küll ja mis nad selgeks saavad, on neil väga hästi selge, aga neid jällegi on palju parem kasutada siis oma erialasel tööl vetelpäästes, kus jälle võib-olla mõnda teist tõugu näiteks sterjeriton võib olla raskem koolitada. Nii et ega see tõuaretus ja selleks välja mõeldudki, et et kasutada neid loomi, koeri just sellel alal, milleks on nad kunagi aretatud. Aga mõned nii-öelda ilukoerad, mis mahuvad kuskile daamile buduaari, kas neid on ka võimalik õpetada tegema midagi sellist, noh, sama asja, mida teeb mõni saksa lambakoer näiteks? Kas just kõiki asju, aga sellist kuulekuskoolitust, mis on kõikide kuulekus liikide aluseks, seda kindlasti saab õpetada, kas ta just võistluskoeraks sobib ja, ja kõik, kõik, mitte suured koerad ei sobi, võib-olla võistluskoeraks. Aga on võimalik küll, mis asi on kuulekuskoolituse? Kuulekuskoolituskuulekuskoolitus on Eesti kennelliidus juba siin aastaid välja töötatud. Kuulekusliik, mis koosneb kolmest astmest, esimene aasta, teine ja kolmas, noh siis ta on natukene natukene sarnane rahvusvahelisele teenistuskoerte võistlusalale hipokuulekus osale, aga kui omal ajal siis nende noh, kuidas seda nüüd öeldagi, teenistusliikide tõlk, esimene toimus siis iga maa teeb nagu mingid võistlusliigid oma rahvuslikust eripärast lähtudes. Ja siis Eesti kennelliit kinnitas kuulekuskoolituse oma kolme astmega, neid liike on teisigi veel osad on rahvusvahelised, osad on siis rahvuslikud ja kuulekuskoolitus on siis eesti oma rahvuslik kuulekusliik. Mida koer oskab, kui ta on läbinud kuulekuskoolituse, mis on need omadused, mis koeral on olemas? Mida ta oskab? Esimeses astmes, istu, lama, kõrvalkäik rihmaga rihmata, porti toomine, kohalesaatmine, püsilamamine, teises astmes barjääri ületamine ka teises astmes on kõik needsamad elemendid ainult kõrgemal tasemel, kas siis liikumiselt istu, lama juurde kutsumine, pikem püsimine, pikemad eemaldumised ja kolmas aste on siis nii-öelda juba siis kõrgem tase siin kuulekuskoolituses, kus näiteks juba omanikkon varies, sel ajal, kui koer peab püsile omamises olema ja teine koer sealsamas mitte väga kaugel sooritab oma kuulekus element, et nii, et lihtsalt samm-sammult läheb aste kõrgemaks ja raskemaks. No üks asi, mis hakkas mind praegu huvitama, see, et kui öeldakse koerale nüüd lamaja omanik läheb kuskile eemale ära, siis kui kaua see koer peab lamama, enne kui tal nii-öelda lubatakse, et närvid ütlevad üles, niiet ta läheb, otsib omanikku üles. Kas see koolitus tähendab seda, kui tõesti kuskil kõrgemas astmes on, et koer ootab sealpool päevapäevad on see aega vähem? See aeg on lühem, aga ta peaks nii kaua ootama, kuni omanik annab talle loa siis nii-öelda vabastava käskluse, aga praktiliselt, et kujuneb see siis välja nii, et kuus-seitse minutit või või kuni kuni 10 minutit võib-olla see sõltub sellest, kui kaua teine koera omanik ja koer oma sooritust teevad. Kui nemad teevad seda küllalt kiirelt, siis siis peab see koer ka vähema ootama. Aga noh, alla seitsme minuti ikka juba kolmandas astmes ei saa küll. Tuleme tagasi nende koerte tõugude juurde. Kas on mõni selline tõukaja, keda teie kindlasti ei võtaks koolitada, et tema iseloomuomadused on säärased, mis, mis lihtsalt ei, ei luba temaga ja niimoodi mõistlikult tööd teha, et kas koer on siis liiga närviline, näiteks vastupidi koer on, on, on liiga laisk ja allumatu. Tõust ei sõltu ja tõotusest samuti mitte küllaga agressiivsusest pisikese kutsika puhul seda. Me võime täheldada, aga see kõik on siis nii-öelda sotsialiseeritav ja õpetatav tulevikuks. Aga kui juba inimene tuleb kooli seal üle no pooleteist aastase kaheaastase või veel vanema koeraga ja koer on nähtavalt agressiivne, siis tegelikult agressiivset koera oma enam koolitada ei tahaks. Olid ajad, kui ma võtsin kõik kooli, aga noh neid armen juba piisavalt palju ja õmblusi olnud, et enam ei tahaks eluga elu ja tervisega riskida. Et parem soovitaks hakata õigel ajal peale, et mitte tulla koeraga kooli, siis kui on juba nii-öelda häda käes, vaid ennetada neid probleeme. Ka päris ühtegi sellist mõnda hullu tõugu ei ole, kes tõesti resuurile selles mõttes ei allu või koolitusele ei allu. Ei ole, selliseid tõuga ei ole mingil määral alluvad, kõik koerad on ju seltsing, Seltsingulised olevused, nii et nad on ju inimesega koos elamiseks mõeldud ja seltsiliseks olema. Nii et vähemalt selle oma pere, ühiselu, reegleid, test, arusaamine ja nendele allumine, see, see on kõikidele tõugudele või, või tõututele koertele omane. Probleemiks tulevad just nii-öelda inimese tegematajätmised varases kutsika eas. Ja kui nad, kui ta nüüd üle pea kasvab, vot siis probleemi ja kui ta siis alles jõuab koertekooli, siis on tõesti raske, siis võib-olla peaks ennem käima koertepsühholoogi juures keda meil Eestis veel ei koolitata ja ega neid ei ole ka koerte treenerid püüavad seda rolli täita, aga, aga jah, me oleme ikkagi diletandid sellel alal. Kuidas koer tajub üldse perekonda, kuhu ta võetakse, on see tema kari või on need keegid, ülemused kuskil? No see on ikka tema kari ja siis karja karja, ütleme paljusi asju. Me võrdleme huntidega hundikarja peal toome paralleele siis koera juurde ja eks ta enam-vähem nii ongi nüüd karjas, siis kehtivad karjaelu reeglid ja see meie koer, siis peaks seal karjas asuma peale peremeest, perenaist ja ka peale lapsi. No kassid ja muud koduloomad siis välja arvatud võib-olla selle, selle, nad panevad ise paika, aga inimesed on siis kõige ees ja siis tuleb alles pere koer. Aga kuidas teha koerale selgeks, et näiteks mõni selline tohutu suur bernhardiin, et tema on allpool mõnda väikest last, näiteks, kes talle ütleme nii õla kõrgusele alles kasvanud. Seda peab hakkama juba sellest hetkest koerale kutsikale selgeks tegema, kui ta on koju toodud. Ja muidugi väikeste lastega peredes, kui lapsed on pisikesed, Peab väga läbi mõtlema, kuidas kõik see tulevane elu hakkab kulgema ja kui alles tahetakse mingit tõukoera õidutud koera võtta, et millist siis üldse valida. Osad tõud on nagu aldimad nendele väikestele lastele ja osad vähem. Kindlasti see nagu terve pere ühine programm, mida tuleb siis läbi viia, sest kui kutsikas on dominantne, siis ta kipub just ennast välja elama laste peal, ütleme, nõrgemate peal ja nüüd on need täiskasvanud, need, kes siis just teevad selle selgeks, et laps on ka temast veel ülevamal pool kui, kui, siis kutsikas. Ja kui seda selgeks ei tee, siis pärast ongi nii, et on isa, ema, siis tuleb koer ja siis alles kõik teised. Aga kuidas seda teha, ühele koerale selgeks, et tema on seal nii-öelda selles karjahierarhias kõige kõige all. Pool mõnele kutsikale ei olegi vaja seda selgeks teha ja koerale siis ta ei ole ise nii dominantne tüüp, aga need, kes on siis dominantsemata ja paljud koerad ka, kes muidu nii väga ei ole, aga siis puberteedi eas hakkavad enda mina näitama. Sel ajal siis tuleb lapsed võtta samamoodi täiskasvanutele ja nemad need samamoodi käituma nagu täiskasvanud, et kui näiteks laps läheb koeraga välja, siis laps läheb ennem uksest välja, sööb kogu pere enne, siis sööb alles. Söögi. Järjekord ongi kõige tähtsam, sest ta vaatab, et ahah, bossid söövad, nemad söövad ikka ennem ja kõigepealt ja siis saab alles karjase kõige viimane. Et sellega nihukeste väikeste nüanssidega saab seda paika panna ja muidugi kui kutsikas või koer ei ole väga raske, siis aitab alatise sülle tõstmine jalad maast lahti. Noh, ütleme ka suurt koera, paljud peremehed teevad nii, et isegi oma saksa lambakoera tõstab jalad maast lahti, kasvõi natukene, võtab kõhu alt kinni. See näitab, et ahah, mina olen boss ja siis tuled alles sina. Üldiselt koertele see isegi meeldib, koertele meeldib, kui neil on karja juht või siis neid karjajuhile nii-öelda abilised veel teised inimesed. Ta ei taha olla selline peata kana, et ta ei saa aru, et kas täna on see juht ja homme on see ja ja vahepeal on koer ise ja ta tahab sellist turvatunnet ja kindlust saada. Teeme siit taas väikese muusikalise vahepausi. Raadio kahe koolitundi jätkub, me räägime täna koerte koolitamisest ja stuudios on koerte treener koolitaja Anu Oks ja mina olen Reimo Sildvee. Võiks asi, mis inimesi palju huvitab, on, on see, et kas koertele õpetamise juures peab andma kindlasti ka mingit maiust või ei pea andma, saab ka ilma mingi koerale meeldiva asja andmata koolitamisega hakkama. Neid koolitusmeetodeid on mitmeid maiusega, esialgu on kõige lihtsam lihtsalt eriti selliste tõugude või koerte puhul, kes on maiuse peale aplad. Aga näiteks ütleme, saksa lambakoerad või ka teised teenistuskoerad nendele väga tihti hoopis on meelsamini omastatav mingi mänguasi, eks me kutsume neid Dorakateks palukateks või kuidas keegi neid just kutsub või ütleme, kasvõi väike puukepid, gene pulgakene. Nii et see ei pea just olema söödav. Aga kui on söödav, siis kindlasti maius all, ma ei mõtle neid krõbuskeid, mida poes on müügil, tihti ka koera kommi või koera küpsise näol. Või kui keegi tahab neid väga kasutada, siis peavad nad ennem natuke veega leotatud olema, sest trenni tehes me anname talle maiuse, nüüd ta sööb siis seda tükk aega ja siis ta on kuiv, jääb kurku kinni ja järgmist elementi on väga raske alustada, kui alles seda eelmist sööb, et selleks sobivad ikka mingisugused sellised väikesed, kas lihapalad või niuksed, magedad vorstid või praetud maks või või, või juustutükid või mingid head vorstikesed ja neid peab ka veel vahetama ja mitte siis igapäevaselt söögimenüüs hoidma, vaid need on sellised erilised palad, mida saabki ainult koolitust tehes, kas siis kodus või trennis. Ei ole tähtis, et just koolitusplatsil ta saab seda maiust vaid räägime ikka sellest, et koolitusplatsil nädalas korra või kaks käib koera omanik näitamas, mida ta nüüd nädala jooksul õppis oma koeraga ja põhitöö tuleb ikkagi teha kodus omanikul. Kas see maius võib olla ka mõni magus asi või on magus, koertele keelatud? Koerte maius üldiselt ei ole magus ja ta ei tohiks soolane ka olla. Aga ma tean, et neid koerte komme ilma vist päris suhkrut kasutatakse, aga nad on mingil määral ka magusad. Aga parem, kui ta ei ole ikkagi magus. Ja parem kui ta ei ole ka soolane. Ta peaks olema lihtsalt hea, kõige kõige parem maius on ikkagi ehe liha. Väiksed tükid. Räägime natukene ka praktilisest poolest koerte koolitamise puhul me rääkisime, et väga oluline on koeral selline noh, mõni elementaarne asi, et koer tuleb näiteks omaniku juurde ligi no kuidas seda ühele kutsikale selgeks teha, et ta kutsumise peale, olgu siis vile või, või nime hüüdmine peab tulema omaniku juurde? No kui me räägime päris kutsikast, siis kutsikast tuleb niikuinii, temale ei olegi seda raske selgeks teha, aga raske on just nende puberteedi eas olevate kutsikatega, kui ta ennem ei ole seda õppinud. Või siis ta kipub sel ajal unustama, aga see tuleb tal pärast jälle meelde. Algab see õpetus, noh, näiteks pika rihma otsas, kui me teeme rühmatreeningut, antakse koerale käskus, näiteks jaluta, sest tabeli püsi, paneme ta istuma või lamama, et sealt kutsuda, anname talle, jaluta käskluse, ta läheb natuke nuuskima, siis on see motivatsiooniese või maius, on ühes käes teises käes kerge tõmbega, hüüame kõigepealt ta nime, siis käsklus siia või siis mõned kasutavad tule, mis käsusõna keegi tahab. Ja väike tõmme, näitame maiust, motivatsiooni, hakkame taganema ja koer lihtsalt tuledki. Nii lihtne see tegelikult ongi. No mitu korda peab seda keskmiselt tegema, et see korral nii-öelda pähe kinni jääks. No seda tuleb ikka pidevalt teha, aga enamus koertele kinni jääb, jääb see meelde või nad saavad juba sellest käsklustest aru esimese trendi tunniga ja kui siis nädala jooksul omanikud seda veel harjutavad, siis nad tulevad järgmine kord trenni ja koerad on sellest kõigest aru saanud. No iseasi on nüüd see, et kui me hakkame juba mõtlema tulevasele eksamile võistlusele, et et koeriaks ilusti teistuma lisaks siis peale käsklust kõrval ja eelnevat püsita tuleb veel selja tagant läbi või teeb siis otse pöörde. No need on nagunii-öelda, need lihvimise küsimus, et mis siis tulevad hilisemas vanusastmes, aga päris kutsika peast, kui ta siis lihtsalt juurde peab tulema, see on paari paari trenniga korda tehtav. Üks küsimus ka, mis ilmselt huvitab inimesi, eriti inimesi, kes peavad koera kuskil linnakorteris, et koeral ei oleks seda sooviaga isu tuppa loiku teha, et ikka nii-öelda ära ootakse õue saamise, kuidas seda treenida või kuidas seda selleks teha koerale. Seda saab natuke treenida küll, aga üldiselt see koera vanusega see probleem kaob iseenesest ei olegi mõtet oodata, et kolme-neljakuune kutsikas mitte ühtegi loiku tuppa ei tee, sest tema füsioloogia ei luba lihtsalt seda. Aga no paljud kaebavad just seda, et näed, et käisime väljas õues sinna ta ei pissinud, ei kakanud, tuleme tuppa, siis teeb, seal on ka mitmeid meetodeid, kui ta nüüd tuppa teeb ühte kohta kindlasti mitte, ei tohiks teda karistada. Aga nüüd siis kas siis ajalehe tükikese teed siis pisi pisi lõhnaseks ja viitsis välja selle koha peale, kus sa tahad, et hakkaks tegema, sest lõhna peale nad siis hakkavad tegema? Kodus ka, kui nüüd märkad, et ühte kohta teeb ta hakkabki ühte kohta tegema aga siis võid selle ajalehe sinna välja ja iga kord kiidad. Kindlasti mitte, et mitte karistada koera selle eest, et nüüd pererahvas tuleb koju ja kutsikas ei tea, millal, võib-olla juba kaks või kolm tundi tagasi kuskile pissis. Nüüd sa paned siis selle ninakese sinna sisse ja raputad teda ja nad veel atakk ja sellel ei ole mõtet. Koer ei mäletagi seda, ta ei saa üldse aru. Ta võib-olla arvab hoopis, et ta sai pahandada selle eest, et ta nüüd nagu rõõmustas kojutuleku pärast, nii et ta seostab seda hoopis millegi muuga või millega iganes ta võib seda seostada, ei teagi. Koerapidaja üks põline mure on ilmselt see, et koer tõesti rõõmustab inimeste nähes, kui inimene tuleb koju ja tihtilugu hüppab omanikule peale, kuidas seda õpetada. Koer ei hüppaks omanikule peale, sest see on ju päris paha komme, määrib ja nii edasi. Jah, seda kurdavad ka paljud, kes trenni tulevad, esimese asjana küsivad seda. Aga see on see ühispere reeglid, kuidas siis keegi pere selle kehtestab. Algul, kui kutsikas on väikene, siis ja, ja kui, kui ta veel väga must ei ole või on võetud sellisel aastaajal, et õues ei ole must ka siis omanikud tihtipeale nagu ise isegi soosivad seda pamist, et oi jah ja et oled nunnu ja ootasid mind ära ja hakkavad kallistama. Ja pärast nad enam ei saagi aru, et ahah, nüüd läks aasta aed poriseks, koer kasvas suuremaks, ulatus kõrgemale, nüüd riided mustad. Tegelikult paljus osas on inimesed ise süüdi. Aga kui see nüüd juba tekkinud, siis võimalusi on palju ja, ja kindlasti ei ole ühest lahendust, aga mina ise olen proovinud siis sellist varianti, nii et ma kummardan ise koera poole koera madalal või anna talle näiteks käskluse istu ja ise kummardan tema tema juurde. Tavaliselt ta tahaks limpsida, siis ma lasen limpsida, ükskõik, kas suud või kõrv või mida ta siis tahab. Ja siis hakkab sealt muidugi käpa andmine tulema, aga siis surud selle käpaga ilusti maha ja paitab teda. Ei ole tema juures ajad paar sõna, väiksema koera mahutan alati sülle, tervituseks tõstan õhku, siis tal on täielik rahu. Siis olen kuulnud veel, et inimesed kasutavad seda varba peale astumist, ma ise ei ole seda proovinud. Mul ei ole vajadust olnud. Mõned on öelnud, et on küllalt efektiivne, et nii kui koer hakkab hüppama, astud nagu väikselt talle varba peale. Ma ei oska ka selle kohta seisukohta öelda, kui aitab ükskõik mis meetodit, mis aitab tehklaga. Teoseid taas muusikalisi vahepausi, jätkame pärast sõda. Raadio kahe koolitundi jätkub, räägime täna koerte koolitamise stuudios, on koerte treener Anu oksjoni ajal Reimo Sildvee. Korraks natuke mainisime käpa andmist, kuidas on, kas käpa andmise nii-öelda peletamiseks õpetamine on see keeruline, on see? Seda üldiselt ei õpetadagi, sest kõik koerad annavad käpa, see on nii-öelda neil juba kaasa antud, sest kui kutsikas tahab piima ema udarast, siis ta hakkab sõkuma, seda udarad ja piin tuleb paremini välja ja see käpa andmine nagu sellest tulenebki hiljem, siis kui ta tahab süüa või midagi tahab, siis ta hakkab seda käppa omanikule kas siis sülle või kuhu iganes toppima. Nii et see ei olegi tegelikult mingit trikega õpetamist vähem element, vaid seda koerad oskavad minu arust kõik juba sünnist saadik. No mina nägin oma koera puhul muidugi väga palju vaeva, et käpa mine, tuleks aga küsimus veel koera sellisest õpetamisest, et kas koerale peaks õpetama ka seda nii-öelda küsi käsklust, et kui koer tahab midagi saada mõnda maiuspala või midagi säärast, et siis ta peab tegema ka midagi, noh, kas haugutama või miskitpidi Sitsima või tegema. Mina küsin käsklust, millelegi saamiseks ei õpetaks, mul on endal kurvad kogemused, ma sain oma vanema saksa lambakoera küsima alles kaheaastaselt peale varrukad trennis käimist, kui ta hakkas siis seda palakat küsima, sest seal oli vaja aukuda ehk siis nii-öelda valvata pidada kinni varrukameest. Aga sellega, eks ma ise võib-olla tegin siis vigu, nooruses kaasnes see, ta hakkaski järjepidevalt küsima, ükskõik mida kindlasti seda oleks võimalik ka lihtsalt välja koolitada, aga, aga see nõuab juba siis jälle tükk tööd. Et parem on õpetada ükskõik mis element tee. Või tähendab seda söögisöögiga kaasnevat mingi mingeid muid elemente, näiteks püsimist või istumist või lamamist. Et tuleb söögiaeg. Ja on nüüd vaja koerale söök ette panna, aga mul on see kauss käes ja ütlen talle, istu. Näiteks tänal, kanistomeetan, lama, ta peab ükskõik mida, ta peab selle toidu välja teenima. Et me paneme selle igapäevaelurütmi nii-öelda teenima siis seda kuulekuskoolitust, et tulevikus oleks meil lihtsam näiteks püsimise Need, kes on enda pereelus teinud selgeks, mida tähendab koht, et ütleme, ta läheb nagu jalust ära kuskile eemale ja püsib siis seal ja ei tule sealt enne välja. Kui, kui omanik annab vabastava loa siis nendel on hiljem ka treeningutel ja eksamil palju lihtsam käsklust koht täita, sest koer juba teab, mis endast kujutab või tänapäeval enam ei käida palju koeraga linnas. Või kui käiakse, siis koer on kindlasti autos, aga mitte lihtsalt lahtiselt rihma otsas kõrval. Aga omal ajal käisime poes, algul sidusin koera kinni, ootamaks, kui mina poest tulen. Ja hiljem, kui ma trenni läksin, siis kui ma üldse veel koerte koolitamisest midagi tean, vaata, minu koer oskab kohta, ütlen talle koht, et kohti ja maha, ise lähen eemale, ma ei pea siduma kinni, tema teab, mis on. Et sellisest elust tulenevaid situatsioone saab kasutada väga palju koerte koolitamise juures. Aga kuidas teha korra selgeks, et näiteks sinu kohta on kuskil seal nurgas mati peal? No viitale sinna, kas siis tema mingisuguse, võib-olla see ongi tema lamamiskoht ongi peres välja kujunenud koht, kus siis talle meeldib lamada või siis sa tekitad selle koha, aga see peaks olema kooskõlas ka siis koera tahtmisega, aga oluline on just, et ta näeb ja saab ülevaadet kogu sellest elust. Ja paned talle sinna siis maiust ja ütle, et vot siin on koht, püsi ise, lähed eemale, aga seda tuleb järjekindlalt nõuda. Kui sa täna ütled, et täna on siin koht ja homme on seal koht ja lõpuks ikka lõpuni ei nõua, siis koer vaatab. Ahah, ega ma väga ei peagi püsima ja natukese aja pärast ma võin jalga lasta seal. Mõni koer, kes toas elab, see on selles mõttes selline siiski natukene dominantne, kuigi ta võib olla muudele käsklustele kõigile allub, aga tema koht on, on diivan, kust ta saab näiteks noh, kas kaminasse vaadata või vaata televiisorit, et kuhu siis, kui keegi teine läheb, siis vähemalt veab ta sülle võtma nagu koer on eriti suur volask noh siis loomulikult see see koorem süles, et päris mitukümmend kilo olla. Kas, kas sellist asja võibki lubada, et neile tal on oma selline noh, mingi oma väike kiiks on ta sees, et noh, et ta näiteks diivani peale esimest võib teha. Aga ka muudes küsimuses peab ta siiski alluma peremehe käsklustele. Kõik sõltub ju perest ja omanikest, nii nagu on inimestel kiiksud Honga koertel kiiksud ja täpselt nii palju, kui me seda lubame, nii palju seda, võib-olla, kui me seda ei luba, siis seda ei ole, sest kõik sõltub ikkagi inimestest. Kui inimene nõuab, et koer ei oleks diivanil, koer ei oleks voodis koeri, tuleks teatud ruumi siis seda koer, idee on võimalik ka nii, et näiteks koer võib teatud kellaajal õhtul pere koguneb televiisorit vaatama ja kokku lepitud, et muidu muul ajal koer selles toas ei viibi, aga noh, tahad ju suhelda ikka pereliikmega, et vot siis on lubatud, et koer tuleb, koer istub seal ukseläve juures ja kui ta saab siis vastava loa, kas homsel sõltub perest mingi noogutus või mingi oma niukene käsusõna, siis ta tuleb sinna pereliik, olete juurde, nii et tegelikult ei ole nii, et et kui ma luban tal ükskord sinna tuppa tulla või diivanile minna, et nüüd ongi nii, et nüüd ma enam seda välja ei saa. Koera Nad on targad loomad ja nad õpivad, et millal tohib, millise pea noogutuse peale, millal ei tohi. Aga diivani peal paljudes peredes on kohe koertel loomadel oma diivanid, teistel on siis maas oma tasemed, aga oma koht tal kindlasti olema peaks, et justkui ma tahan, et ta natukenegi oleks siis eemal või, või ei, segaks seda inimeste keskustelu. Et ta siis teab, kuhu ta peab minema. Ta on, kui ta on segaduses täna siin, homme seal, siis siis ta ei oska seisukohta võtta ja mis ma veel tahtsin öelda, et see ütleme see sülle trügimine või domineerimine, kui inimesele endale perest tulevad külalised ja see tuleb võib-olla sellest, et koer ei ole kas päeva jooksul või üldse saab vähe tähelepanu. Noh, arvatakse, et koer elab nüüd perega koos ja Ta lihtsalt on seal, aga temaga tuleb ekstra tegeleda ka, rääkimata väljas jalutamisest, aga võib olla ka seal korteris elamises kas natuke mängida tema kandadele, mingeid käsklusi, mingeid mingit peitusi või, või lihtsalt temaga suhelda. Nüüd ongi nii, et me tuleme töölt. Ütle endale moka otsast, tere, annan söögi ette ja nüüd tulevad külalised loomulikult tema tahab ju ka tähelepanu ja siis nüüd jääbki mulje, et tema tuleb sinna sülle, hakkab domineerima, selle asemel, et peremees nüüd saaks nende sõpradega vestelda, siis tema sinna poeb ennast esimeseks. Mõni koer on selline, kelle loomuses on vägapalju haukuda. Tihtilugu see muidugi koera peremehele või omanikule ei meeldi, kas on võimalik kuidagi seda auku ei soovi natukene ka taltsutada. Haukumise soovi taltsutada üks asi on kindlasti see, et jällegi ta ei ole tähelepanu saanud, kui ta on piisavalt ära väsitatud ja tähelepanu saanud, kas jalutuskäiguga või mingi muu treeninguga sisse haukumise soov kohe väheneb. Aga kui nüüd seda võimalust ei ole ka jätkuvalt koer tahab domineerida või haukuda või, või millest ta tingitud on, siis on, on küll neid võimalusi siin foorumitest võib lugeda osata, mütsi kasutavad siis küllalt efektiivne on niinimetatud sidruni kaelarihma kasutamine kaugjuhtimispuldi abil. Ja siis on lihtsalt ütleme, Bova rihma, pikka rihma abi. Aga kõik nad tahavad siis natukene ikkagi harjutamist, treenimist, kannatlikkust üleöö, mis mitte miski ei taandu. Et meie seda koolitundi seal hakata kokku võtma on oksa, olge kena, öelge mõni selline põhiline viga, mida inimesed oma koerte kasvatamisel koolitamisel teevad, mida oleks hõlbus tegelikult vältida. Kas on midagi säärast olemas? Põhiline viga üldse, kui kui vigu on, siis vead on selles, et ei tegeleda oma koertega. Mida rohkem sa koeraga tegeled ja temaga suhtled, see ei tähenda alati just just koolitamist, aga suhtled, jalutad, võtate oma pere ühisosaks siis need vead on väiksemad. Või siis teine asi on see, et ei ole õpetatud talle veel kõnekeelt või, või häält sest koeri algul suhtleb lõhna abil ja siis räägitakse taga, palju räägitakse, räägitakse nagu inimesega tegelikult koeri, seal sellest siis mitte midagi aru, kui talle lihtsalt ei ole seda veel õpetatud. Et sellist käsusõnad tulevad anda selged ja konkreetsed. Selline tavaline jutt, olgu siis lihtsalt rahustavaks Seltsinguliseks eluks. Kui looma endale võtta, siis tuleb kindlasti temaga tegeleda. See on esimene asi, muide, ei ole mõtet üldse võtma, hakatagi teda mitte nii, et me võtame koera selleks üheks kaheks korraks päevas, lihtsalt et me saame jalutama minna, see on muidugi ka suur asi, kui me ikkagi käime, aga temaga tuleb ka muud elu koos elada. Aitäh teile, onu aktsiad, tulite meile siia raadio kahte rääkima koerte koolitamisest.
