Ühel ilusal õhtupoolikul kõik kodused toimetused tehtud, olid pikutes Sammy nutsu aias rohu sees. Ta hakkas just nägime und ploomikoogist ja suhkruküpsistest. Kui ta korraga kuulis kusagilt väga lähedalt pisikesi hääli omavahel vestlemas. See jutt oli nii vaikne. Need hääled nii väikesed, et Sammy nutsu poleks seda kuulnudki, kui ta pea ei oleks olnud otse rohu sees. Samile meeldis niiviisi pikutada, sest siis võis ta kuulata mulla elanike jutu jammi notsu on väga tark, ütles üks. See tundus olevat kangesti sipelgahääle moodi. Sa ei hoolinud eriti sipelgatest, sest nad kippusid koledasti kõditama. Aga puu otsa ei oskate mikker ronida. Meie võime ronida igale poole, võime kõndida üles ja alaspidi ja süda ei lähe sugugi pahaks. Aga nutsu isa puu otsa ronida? Lennata ei saada kah. Ütles teine hääl, natuke karedam, see oli arvatavasti mesilane. Mina võin lennata puu otsa ja jäädagi sinna. Ja õhutuhandetel teeradadel lenneldes ei eksi ma kunagi ära. Sammy muutus kurvaks. Ta ei olnud tõepoolest hea ronija lendamisest ei maksa mitte rääkidagi. Ja ta ruttas oma hea sõbra juurde, kes alati teda mures oli lohutanud. Mägraonu, miks mina ei saa puu otsa ronida, nagu kasvõi sipelgas. Oh, see on meie maa peal on ilma puude otsa ronimised tagi, küllalt palju tegemist meie kiku aias umbrohtu või pese oma särgid, kysi või võta luud ja pühi õu puhtaks. Hõikas talle vend Billy kesise parajasti ämbriga vett tuppa. Viis. Ta tahab vist puu otsa ronida, meie eest pakku. Lisast Tommi nutsu, kes õhtusöögiks kartuleid kooris. Ei hõikas Sammy, ma tahan puu otsa ronida, et sealt üle põldude vaadata ja igasuguseid asju näha. Ma olen ju ainult väike nutsu ja ma ei näe siit maast õieti mitte midagi. Tule, ma aitan sind, ütlesin mägraonu. Ma saan aru, mida sa tunned. Missuguse puu otsas tahaksid ronida. Sami näitas talle kõrget kuuske, mis paistis ületeiste. Lähme, proovime, ütles mägraonu. Nad nägid kahekesi kõvasti vaeva Sammy ronides ja mägraonu teda upitades. Enne kui Sammy nii kõrgele jõudis, et ta üle puulatvade vaadata võis. Oi kui tore siin on. Ma näen nii kaugele, seal on maja ja jõgi ja hobune sööb rohtu, jah, et inimesed teevad põllul tööd ja nemad keegi, näe mind, siis nad ei oska mind siit puu otsast otsida. Oi, kas ma võin siia jääda? Võid vastas mägraonu. Ainult ära unusta üks kord peatse jälle alla tulema. Me hakkame sinu järele igatsust tundma. Üleval oli jahe ja tuuline, aga väga põnev. Sami kõrvale laskus künnivares. Ja see oli, see on meile väga suur au. Ilus ilm, täna alustas ta viisakalt juttu. Ilus vastas künnivares. Siit võib näha taevast ja tunda tuulekuju. Näed sa seal seda pilve? Seal jah, mis on nagu väike padi. Sealt tuleb vihma, kuid selle puu kohale jõuab. Ani nutsu, korja pesu õuest ära, kohe tuleb lehma. Hõikas Saminatsju ja õigel ajal jõudis Anni kuiva pesu nöörilt ära korjata. Künnivares lehvitas tiibu ja lendas edasi. Tema asemele tuli rästas ahoi Saminotsu, mis sa siin teed, uudishimu tses tulija. Ah niisama ahel, lihtsalt vaatan ringi. Ja uurin pilvi. Ahah, ütles rästas, tõttas minema. Ent siis jõudis kohale, esimene kägu. Tere tulemast, armas käega. Kas sa tõid kevade endaga kaasa, rääkisid Samminatsu? Ta oli kole uhke, sest ta polnud kunagi kägu nii lähedalt näinud. Ammu siis veel temaga rääkinud. Ja vastaskägu kevadlind siia minuga koos. Näed, seal ta on selle pilve peal. Ta ootab sooja tuult ja vihma eksis vihmapiiskade kaudu väikestele lilledele teada anda, et nad võivad mulla peidust välja tulla. Sami vaatas talle tundus tõesti, nagu istuks seal pilve peal pikkade heledate juustega tüdruk, käes mitmevärvilised lilled. Saminutsu lehvitas talle ja kevad viskestele kimbukese priimulaid. Sämi tule alla. Me hakkame sööma. Hõikas ema. Tegelikult oleks ta veel tahtnud seal istuda. Nii tore oli lindudega juttu vesta. Aga kõhus kipitus juba. Nälg. Ja köögist tulevad söögilõhnad, panid suu vett jooksma. Sami ronis aeglaselt ja ettevaatlikult alla. Suur tume pilv aga jõudis kuuse kohale ja vihm 100. alla. Vihmapiisad hõiskasid igal pool. Hei, väikesed kevadlilled, tulge välja. Hei, esimesed rohulibled. Kevadel saabunud tuul kõigutas kuuse latva ja painutas oksi. Ja vihm raputas kõiki okkaid. Mul on hea meel, et see nutsu õnnelikult alla sai. Selle vihmaga oleks ta võinud alla kukkuda. Ma nägin kevaditi, ta sõitis Pilvega, ütles Saminud teistele, kui koju jõudis. Lori puha turtsatas pilli, nutsu ei ole noori. Ta viskas mulle, näed selle lillekimbu. Kui ta mööda lendas ja Saminatsu naeratas õnnelikult sõi kõhu täis ja uneski hõljus ta kõrgel kuuseokste vahel ning kõneles kevadega juttu. Ja lilleta voodi kõrval vaasis särasid nagu taevatähed. Ja. Unest ei tuuleveskeid kindlasti.
