Karula rahvuspark on Eesti väikseim rahvuspark,  mida ilmestab Lõuna-Eestile iseloomulik metsa  ja järverikas kuppelmaastik. Siin kaitstakse lisaks liikidele ka omanäolist kultuuripärandit. Inimene on siin tegelenud põllupidamisega  ja piirkonnale on olnud eriti omane metsmesinduse viljelemine. Vanad tarupedajad on praeguseks küll hävinud,  kuid Karulat võib pidada Eesti metsmesinduse viimaseks kandikus. Karula kõrgustiku ainulaadne ja kaunis pinnamood on  kujunenud mandri jää tegevuse tagajärjel üle 10010 aasta tagasi. Rahvuspargi põhjaosa on kupliline pärandkultuur maastik  hajali paiknevate taludega lõunaosas laiuvad metsad. Inimene on siin ajast aega tegelenud põllupidamisega. Olulisteks tegevusaladeks on olnud vilja  ja loomakasvatus, aga ka metsandus, mesindus  ja kalandus. Tänapäeval hooldavad kuplilist maastikku peamiselt veised  ja lambad. 19. sajandi teisel poolel aeti varem küla ühiskasutuses  olnud karjamaad krunti ja iga talu hakkas loomi karjatama  omal karjamaal. Kevadel olid loomad rohkem söödil ehk kesal. Igal talul oli karjane, kelleks olid omad lapsed  või palgalised karjused. Algul käidi seakarjas, hiljem loomakarjas. Karjas mängiti ja vahel tehti ka pahandust. Karula taimestik ja loomastik on liigirikas,  kuna vahelduv maastik pakub sobivaid elupaiku. Imetajatest võib kohata näiteks kobrast,  metskitse, põtra, hunti, ilvest ja nahkhiiri. Linde on loendatud 157 liiki, kellest haruldasemad on  kalakotkas väike konnakotkas kolmvarvas rähn,  valge selg, kirju rähn. Ja must toonekurg. Musttoonekurg eelistab pesitseda põlismetsas eriti vanadel,  kel puudel raskesti juurde pääsetavates kohtades  siseveekogude läheduses. Erinevalt valged toonekurest väldib musttoonekurgi inimeste lähedust. Lääne-Euroopas on niisuguseid kohti vähe. Siin saavad ornitoloogid linde uurida. Soontaimi on rahvuspargist leitud 563 liiki. Eriti haruldased on haruline võtmehein, kummeli,  võtmehein ja roomav akakapsas. Karula rahvuspark on üks väheseid piirkondi  nii Eestis kui kogu Euroopas, kus võtmeheinasid veel leidub. Karula on vana kihelkonnanimi, mis arvatakse tulevat sõnast  karune ehk karm iseloomustamaks hästi siinset raskesti  haritavat maastikku. Karula veekogudest võib leida pea kõiki Eestis esinevaid mageveekalu. Sagedasemad on ahven, särg, haug, koger ja linask. Kahepaikseid on rahvuspargis leitud seitse,  liit ja roomajaid viis liiki. Haruldasemad on mudakonn ja kivisisalik. Oli sulane poiss siis ja alati ühte sõbraga ähijärve peale  sõiduõngega sõitma sai väga hästi haugi kõrts,  sügise poole puudune ilm ja väikene tasane tuulekene ja. Pead saama ähijärvest, kalla maletsi vabrikuma,  kas siis sa paadi, vana paat, paistolla ammu  ja põhja, aga nagu näiks olli järvi peal vanasti? Metsad katavad üle 70 protsendi rahvuspargi pindalast  laiudes põliste massiividena kaitseala väheasustatud  lõunaosas ja väiksemate siiludena põhjaosa kuplilisel maastikul. Rahvuspargi lõunaosa mets on ühtlasi Kagu-Eesti suurim  kaitstav metsamassiiv. Künklik pinnamood loob vaheldusrikkaid, valgus  ja niiskus olusid mistõttu paiknevad erinevad metsa tüübid kõrvuti. Perajärve metsarajal on seda kõike võimalik ise näha. Siinsed kohanimed on kauni kõlava Lajasaar perekonna Värtemäe,  tsirgasmäe taro, Pedee, Pirru, puusaaru. Karula le on iseloomulik haja asustus. Talud paiknevad üksikuna või paari kaupa küngaste vahel. Siin on üle 100 talukoha, millest enam kui pooled on  mitusada aastat vanad. Põlistalud. Karula kandi pärimus on ühelt poolt seotud kultuurmaastike  ja asustusega, teisalt aga siinsete ürgsete metsaalade ga. Teatakse jutte vanadest asulakohtadest ja matusepaikadest,  pillimeestest ja kõrtsinaljadest, aga on  ka pajatusi, metsloomadest ning uskumusi,  järvedes elavatest vaimudest. Pärimus on tihedalt põimunud maastikuga ja paljud rahvajutud  on kohanimedega seotud. Olulisel kohal pärimuses on rahvaarsti ja nõiatraditsioon. Siin asuvad nii tondi ja vaimu, nägemise paigad kui  ka ravitoimega allikad. Karula kõrgustik on Kagu-Eesti tähtsaim veelahkme ala. Lahutades Soome ja Liivi lahte voolavad veed. Kõrgustiku põhjaosast, liigub vesi edasi ema jõkke,  sealt läbi Peipsi järve. Soome lahte. Lõunaosa veed valguvad must jõkke, millest jõuavad Koiva jõe  kaudu lõpuks Liivi lahte. Tänapäeval ühendab siinseid inimesi võru keel vanadest  aegadest pärit igapäevaelu kombed, läbi sajandite püsinud  sugulussidemed ning maastiku oma pärast tulenev elustiil. Alati leitakse aega, et kokku saada. Laupäeva kutsutakse siin puulpäiv ehk poolpäev  sest pool päevast kulub sauna kütmisele ja seal käimisele. Suitsusaun on paljudele püha koht, kus lisaks kehale saab  puhtaks ka hing. Suuna astudes öeldakse siinkandis ikka. Jumal sekke. Lavalt vastatakse jumal hä, mis. Karula rahvuspargis jätkub avastamisrõõmu kõigile.
