Te kuulate Raadio kahte ja saateks närgaks koolis. Me oleme taas kord jõudnud tena näriliste juurde ja Eesti suurima närilise juurde kuprani. Stuudios on zooloog Uudo Timm ja Marii Karell tervist raamikut Uudo Timm. Milline on kopraleviala, kus ta elab? Me teame, et Eestis elab, kus ta veel elab. No kui rääkida korrastest üldse, siis me peame rääkima sellest, et kopraid on kahte liiki, on Euroopa kobras ja kanada kobras. Euroopa kobras on tegelikult üsna sellise tükatisel levilaga ja nagu me teame, ka Eestis oli kobras vahepeal välja surnud loom ja tänu siis taas asustamisele on, on ta tegelikult muutunud väris nuhtlus loomaks aga kogu oma levila ulatuses oli Euroopa kobras üsna haruldane ja ainult läbi väga tugevate kaitsemeetmena, et anda meile säilinud nüüd Ameerika kobras ehk kanada kobras, tema, tema siis nagu nimigi ütleb, põhilevila on, on Põhja-Ameerikas, aga teda on ka sisse toodud Euroopasse näiteks meie meie lähinaaber, Soome, seal on kanada kobras sisse toodud ja, ja nailon neid suur häda sellega, et et kui nad ka tahtsid euroopa kobrast kaitsta, siis siis kanada kobras on natukene agressiivsem ja jõulisem ning ning tõrjub seal Euroopa kopra välja, nii et või Soomes ringi käia, siis siis sealsed koprad on hoopiski Kanada kuked. Selle väljatõrjumisega rottidega oli vist samamoodi. Eks kõikide loomadega on ja ka taimedega on niimoodi, et kui tuua mingi võõrliik sisse, siis alguses tundub nagu, et noh ega ta ju peaaegu samasugune ja, ja, ja ega nad siis üksteise suhtes niimoodi pahad ei ole, aga, aga noh, elu on juba niimoodi, et kui loomad, et kasutavad ühte eluala, siis tekib konkurents ja reeglina või üsna sageli just sissetoodud loom võtab nagu võimust ja tõrjub kohalikele oma välja. Selliseid juhtumeid on küll ja küll üle maailma. Igal pool ette tulnud. Mis selle Eesti kopraga oli, millal te siin vahepeal üsna välja surnud oli? Ta oli 19. sajandil teadaolevalt Koiva jõgi konnast, siis tapeti viimane Eesti territooriumil olev kobras. Selle põhjuseks on nagu kaks põhjust, üks on, üks põhjus muidugi on see, et koprad on teatavasti kopranõrenäärmed, mis on väga hinnaline toorainet farmakoloogias ja naisterahvastele puhvel lõhnaõlid ja, ja sellised asjad, need on, lõhn hästi kaua püsiks, selleks kasutatakse tegelikult neid neid loomseid lõhnaaineid, mis, mis joovad ja tugevalt seovad, lõhnasid, ei lase seda vabaks taimsatel lõhnadele on niimoodi, et ta on korraks ja kohe läheb ja selleks, et näiteks roosilõhnalist lõhnaõli teha, siis pannakse sinna tilgake näiteks kopranõrenääret sisse, mis siis seob selle roosilõhna hästi tugevalt ta selline tooraine oli siis niivõrd kallis, et ühe kopranõre näärmete eest saadi praktilisel sulase terve aastapalk. No ja siis ei olnud mingit imet, kopraid jahiti, teine asi oli veel, et need korras kui vees elav loom. Noh, me teame paastu ajada paastu ajal, liha ei tohi süüa. Aga kobras, kui vee-elukas tema siis ei läinud nagu loomade nimekirja, vaid läks kalade nimekirja, teda võis siis süüa. Sellised erinevad põhjused peale selle muidugi tol ajal oli ka kopranahka ja väga hea karusnahk, ta on veekindel, kuigi ta on raske, natukene aga, aga see-eest vastupidav mitu-mitu head asja korraga ja mitu nahka sellelt vapralt sai korraga siis võtta nii liha naha kui kui nõre näärmete näol siis see oli ka põhjuseks, miks, miks siis neid kütiti ja ta lihtsalt kas süüdi välja ja kütite välja. Kuidas ta tagasi toodiad toodi, siia hakati kasvatama, et oleks ikka kopraid olemas. No ja kuidas, kuidas neid võtta nõukogude ajal? Ega nüüd kaasajal küll rohkem looduskaitselistel eesmärkidel püütakse ju ikkagi seda esialgset fauna taastada, 50.-te aastate lõpus, siis, kui kobras taasasustati Eestisse, siis siiskil toodi kobras Eestisse kui jahifauna rikastamise eesmärgil ja ta algselt toodi siis Jägala jõgi kanda. Ja, ja samal ajal tegelikult tuli kobras ka üle Lämmijärve juba Kagu-Eestisse, sinna tuli ta siis üle Lämmijärve, kuhu oli juba varematel aastatel kobras taasasustatud eelkõige sealt Kagu-Eesti asurkonnast, sealt ta leidis endale hea elupaigad, hakkas hästi paljunema ja niimoodi levima laiemale noh, sellele sai kaasa aidatud ka veel mõningates teistesse jõgikondadesse ümberasustamise teel juba sel ajal, kui Põlvamaal mõnes piirkonnas koprad hakkasid nagu kahjustusi tekitamata, nende arvukus läks liiga kõrgeks, siis sai sealt välja püütud elusaid loomi ja asustatud teistesse piirkondadesse. Nüüdseks muidugi on kobras levinud juba üle Eesti igal pool ja kaasa arvatud ka suured saared. Hiiumaa Saaremaad on seal juba olemas. Tõime siia vahele väikese pausi ja siis tuleme tagasi. Uudo Timm, kas kobras valib ka, millise veekogu juures ta elab? Kaprale kõige sobivamad elupaigad on sellised väiksed väiksemad jõed, ojad ja ka väikejärved, nii nagu ta praegu Lõuna-Eestis üsna kõrge arvukusega ja elupaiku jääb väheks, siis, siis nad asustavad ka ka suuremaid veekogusid kaasa arvatud näiteks Emajõgi ja Peipsi rannikuäär ja nad on ületanud ka siis väina, et minna Hiiumaale ja Saaremaale, nii kui enam vaba eluruumi ei ole, siis, siis tuleb leppida ka natuke viletsamat elutingimustega ka. Aga jah, lemmikkohad on on sellise rikkaliku taimestikuga ja näiteks pajuvõsa ka väiksemad, väiksemad vooluveed, sõnad on asustanud hästi palju nii metsakuivenduskraave kui kui ka siis põllumajanduskraave, seal on see nende tegevus nagu kõige märgatavam ja kõige konfliktsem seda tavapärast elupaiku loodusmaastikus seal, kui nad elavad ja müttavad see nagu inimesele, nii nii väga korda ei lähe. Inimesele hirmsasti kipub see korda minema, et kobras puid närib ja neid mitte sobivatesse kohtadesse langetab. See puude närimine otseselt ja, ja langetamine, see, see nii väga konfliktseks probleemiks nagu ei olegi, sest langetatud puid saab ju ka küttepuuks ära kasutada hiljem ja, ja noh, võib-olla tuleb just vaadata nagu positiivse poole pealt, et nad kobras langetas ja võib-olla vahest tükeldas isegi selle selle suure kase juba ära või haava ja, ja noh, siis maaomanikule ei jäägi muud üle, kui ainult see, see juba valmis tükeldatud puit välja vedada, ainult suuremad probleemi valmistab see, et koprad reguleerivad veetaset ja ehitavad oma tamme ja sellega ujutavad üle Meljareeritud maades või kus kraavid on kaevatud vee ärajuhtimiseks niiskimates või märjemates kohtades. Et need metsaalad ujutatakse üle ja vot siis, kui sinna on kuivenduse tagajärjel hakanud kasvama Noormets või on isegi kohati on istutatud sinna metsa, siis see kultuur võib hävida ja, ja noh, nad üle ujutatud metsades, see on see kõige suurem probleem tegelikult, et et mets kuivab, üleujutuse tagajärjel, jäävad need, need kahjud on juba juba oluliselt suuremad kui see, mida nüüd üks koprapere lihtsalt maha närinud. Tekitab sinna kuivenduskraavi oma tammi, mis siis inimene tuleb, korjab kokku, viib minema. Tammiehitajad, tegelikult see on omaette kunst, kopral ehitada tamm, see käib tal üsna kiiresti ja, ja samastada tammi lõhkuda ei ole sugugi lihtne, sest ta on ühelt poolt ta kasutab selleks noh, mitte just selliseid suuri palke ja suuri puid, mida ta talveks toidutoiduks maha langetab, vaid, vaid eelkõige rohkem lepa roikaid ja peenemaid, oksi ja selle, selle ta segab või õigemini paneb mätastega segamini nii et see vool voolu suunastada esitab seda, nii, et vool ise veel veel tihendab selle tammi ära ja selle läbi tekib hästi ise ja pidav Tamm. Kuna need oksad on risti-rästi, siis seda naljalt lahti lõhkuda ei olegi võimalik. Selleks läheb, võib olla mitu päeva mitmel mehel tööd, et lammutada üks kopratamme ära ja võib-olla õhtul mehed lähevad nagu puhkama, siis hommikuks. Kobras on teinud selle tammi uuesti tagasi, temal käib see asi palju kiirem. Öö otsa ehitav palju päeva lõhutud. Ja näiteks no järelikult on võimekas loom. Missugune see Eesti kõige suurem kopratamm on teada? Seda peaks küsima võib-olla meie kõige paremaks koprauurija Nikolai Laanetu ehk ehk lihtsalt kloprokolla käest, milline see kõige-kõige suurem tamm ja köige kõige suurem kuhilpesa temal teada on, aga tammid tamme saab ju mõõta ühte ja teistpidi, tähendab, on pooleteist meetri kõrgusi tamme esitatud tammid tulid just hästi silmapaistvalt esile või tulid nähtavale siis, kui meil oli paar aastat tagasi kuiv suvi metsa jõekese pojakesed ära kuivasid, siis siis tänu nendele kopratammidele koprad hoidsid, vedas, et üleval nende tammidega ja mõneski kopratammitaguses tiigis ei või pool paisjärvest, siis sai vee-elustik säilida. Teine asi on see, et, et kui pikad need tammid võiksid olla, suurtele jõgedele ta üldiselt tamme ei ehita, ta ehitab küll väiksemad ojadele ja jõgedele tamme, aga kui see oja kallas on suhteliselt madal, siis, siis ta võib ehitada ka tammi sinna luhaala peale. Et noh, näiteks siin lahemaal oli üks õpperada tehtud seal seal oli mitmesaja meetri ulatuses ka sellise madala madal tamme ehitatud aia lammi peale, nii et ta võib vahest päris pikki tamm. Teine sõna, mis mainisid kuhilpesaks kuhilpesa ja tamm, on kuidagi erinevad asjad. Ja need on täiesti erinevad asjad Tammannike vee reguleerimiseks ette nähtud ehitis ja pesa on elamiseks eluruum. Eluruumide rajamine on, on nii, et kui veekogule on hästi kõrged kaldad, siis kobras ehitab oma oma uru ja pesa veekogu kalda sisse. Kui veekogu kaldad on madalad, selleks, et veepinnast kõrgemal ikkagi pesa kuiv oleks, mitte vees ei peaks vesi voodis elama, siis nad, nad peavad tõstma seda pinda alguses, siis kaevata käigu veekogu kaldasse, siis ta hakkab kuhjuma selle pesa peale pesakoha peale oksi ja puid sisaldub poolt, närib ennast kõrgemale ja tekitab selle sa kuhila sisse. Siis oma pesakambrid. Kuuleme siia vahele ühe loo. Uudo timm, mis pärast kobras neid tammesid, ehitab ja kuhilpesasid tervelt, vaevalt et vaevalt et ta tamme näiteks selle mõttega teeb, et see aasta on kuiv suvi, ma tahan, et kõik liigid säiliksid siin ojakeses jõekeses, et jutt oli ikka mingi omakasu mängus. Kasu või ei, oma elutingimuste stabiliseerimine, kuna kobras on veeloom või veega väga tihedalt seotud loom tema pesasse, ta läheb vee alt, läbikäigud viivad pesasse talle vee alt ja neid veetase jões peaks langema või, või ka järvest. Järelikult need pessa viivad käigud jääksid kuivale ja sealt saaksid vaenlased kohe talle järgi minna. Selleks et sellise sellist õnnetust ei juhtuks, siis ta peab reguleerima veetaset. Kui veetase on ühtlaselt kogu aeg püsib, siis siis ta tammi ehitama ei hakka. Kui ta, kui ta näeb, et läheb kriitiliseks, esihakkab langema, siis ta vaatab ja ehitab mitte igasse kohta vaid, vaid just sellesse võtmepositsiooni peale, kus kõige väiksema energiakuluga saab nagu tammi püsti panna. Sinna ta paneb tammi ette ja, ja niimoodi ta hoiab veetaset ja kusjuures ta reguleerib seda veetaset juhul kui tuleb näiteks suurem veemass suurte vihmade või ajal, siis ta võib ise ka natukene tammi madalamaks teha, et vesi rohkem ära jookseks, nii et ta reguleerib nii ühte kui teistpidi seda veetaset pesakamber on natukene siis veetasemest kõrgemale ta kuivanud, kui veetase tõuseb, siis ta vesipesasse ka, noh, selle jaoks on vaja siis mõlemat pidi ikkagi reguleerida. Kuna see tamm on nii tihe, siis tõesti see tammi ülevalpool ja allpool oleva veetasemevahe või noh, reeglina ta on seal kuskil poole meetri või, või kuni meeter, isegi see on päris hea hüdroehitus on. Pesa on niimoodi kavala koha peal, siis ta võib päev otsa seal rahulikult magada, ilma et keegi teda häirima tuleks. No üldiselt pesas tunneb kobras ennast suhteliselt turvaliselt, sest ega sellest risu pesast nii mudaga ja mätaste ka pandud, nii et sealt läbi ei lase iga ja seda kuhilpesad lõhkuda pole ka teab mis õnn, see on üks põhjustest mikspärast näiteks kopraküttimine. Küllaltki vaevarikas tegevus on, sest ta oli kuidagi ei saa kätte, muidugi ta pojad on pesas, siis on poegadel turvaline, kui, kui häirimine seal pesa ümber on päeva ajal intensiivne või, või lihtsalt keegi seal segab teda, siis ta tõesti päeva aja on pesas ja tuleb õhtul välja ja öösel tegutseb rohkem, kui pesa on rahuliku koha peal ja teda ei häirita seal, siis ta käibki päeva ajal väljas. Missugune see atribuutika tal on, need hambad peavad olema omaette head, et puid närida. Kuidagi on vaja see muda sinna puude vahele saada. Tema hambad on nii nagu kõikidel närilistele head peitli taolised hambad hästi tugevad ja, ja nad kasvavad kogu aeg kogu elu jooksul juurde ja juhul kui kobras näiteks ei, ei saaks närida või ta ei näri puid tugevaid tugevat materjali, siis siis hambad kasvaksid liiga pikaks ja ei kuluks nii palju ja, ja noh, siis see tooks endaga kaasa seda looma lõppu. Kui hambad kasvavad ikka nii pikaks, et nad ei saa enam lahti, siis ei saa toituda peale selle muidugi, või on tal hästi tugevad mälumis lihased, lõualihased, paari-kolme sentimeetri jämeduse oksa või puukese. Ta hammustab praktiliselt ühe-kahehammustusega läbi ja see näeb välja nii, nagu nagu keegi oleks kas kiini või kirvega seal võsas ringi käinud ja ja raiunud, sest nad on üsna sileda pinnaga nagu ühe ühe löögiga läbi võetud tüvi. Aga ainukene asi on see, et on küllaltki kõrgelt, on nadi laisk kirvemees on käinud, et ei ole viitsinud kummardada päris, tekib nagu selline suurematest puudest nagu pliiatsi otsast teritatud pliiatsiotsad kännud, jäävad püsti. Peenemad on sellise libamisi närimispinnaga umbes 25 sentimeetrise läbimõõduga puu nafta võtab seal paari-kolme tunniga, suudab ta maha võtta, kui teda ei segata, Jesse. Aga kuidas te selle muda sinna vahele saab? Muda vahele saamisega on ka nii, et ühelt poolt, kui ta tammi ehitab, viib pesa peale muda taid mättaid, ta tassib kindlasti suus, tal on veel peale selle selline omapärane kohastumus kujunenud, et põse ja siis huulte ehitus on niimoodi, et ta saab närida toitu ka vee all. Ta sulgeb suu ja ainult need hambad seal eespool töötavad, siis lõikelõikehambad see võimaldab ette, ei tuleks suhu, ta võimaldab ka siis transportida ehitusmaterjali. Lapik saba puhtalt selleks, et saaks mõnusalt ujuda. Noh, väidetavalt ma ise küll ei ole näinud seda, aga väidetavalt ta kannab ka saba peal materjali natukene just muda näol, aga sabal on hoopis omad funktsioonid, ses lapik, saba on ju paljas. Tal ei ole karvu ja esmane, milleks selline lai lapik, saba on vajalik, son termoregulatsiooniga, kõik olete näinud. Koer natuke jookseb, koerake ähkima, ajab keele suust välja, sellega ta jahutab ennast, kobras ei pea, eksis keelt suust välja ajama, tal on selle jaoks saba olemas, saan hästi tihedalt veresoonterikas ja selle abil ta siis jahutab kehatemperatuuri. Ja teine asi muidugi, milleks saba veel hea on, hea toetada sellise hea laia saba peale ja ja aga noh, nii nagu nagu tooli peal istudes, et ja suur pind tasakaaluks saba on ka kommunikatsioonivahend teistele loomadele märguande andmiseks, et kobras märkab järsku, et mingi oht on kalda peal või kuskil läheduses, siis ta sukeldub ja enne sukeldumist, siis, siis lööb sabaga hea laksu vastu vett. Mis siis annab teada kõikidele lähikondlastele, mingi oht on, sõbrad Neid, olge ettevaatlik, et midagi toimub, see on jupp maad, jupp aega rahutis, tullakse vaatama, mis toimub. Kuulame siia vahele ühe loo. Puude siin saate alguses mainisime, et kopra näol on tegemist ühe Eesti suurima närilisega. Kui suur ta siis on? Näriliste kohta on ta päris päris suur loom, sest ta kere pikkus on kuskil 75 80 sentimeetrit siis umbes 30 sentimeetri pikkune saba lai, lapik saba veel kehakaalust rääkida siis kõige raskem praegu teadaolevalt Eestis püütud kobras on kaalunud 33 ja pool kilotare loom pirakas sillukest. Temas ikkagi ainult taimset toitu ja suveajal. Väga heaks toiduks on tal näiteks angervaksast ja ja muud rohttaimed, mis kaldataimestikus esinevad, aga ka siis näiteks vesi, kuppude, vesirooside juured, mis on jämedad, need on, need on toiduks, mis inimesele kõige rohkem silma paistab, on põõsad pajupõõsa sellistes madalates soistel aladel on kobras asendamatu, muidu muidu kasvaks ja kõik nii võsas. Aga kobras, teinekord teeb kraavikaldad nii ilusti puhtaks kasutades kõik selle materjali seal ära, nii toiduks kui siis ka ehitusmaterjaliks talveperioodil siis kuna rohttaimed pole võtta, siis selleks sügisel varutakse natukene, noh, sa natukene ei olegi nii väga natukene ja päris suurtes kogustes oksi, mida siis paigutatakse vee alla ja kinnitatakse kuidagi vee põhja, kui lõigata oksi, siis jäävad sellised konksud ja nende konksude taha konksude abil saab, siis saab siis kinnitada üksteise külge neid, neid oksi järjest edasi edasi ja, ja siis suuremad tüved tüvi iseenesest ka veesurve tõttu tõuseb nagu kõrgemale, neid nad nii väga uputama ei hakka, aga kalda peal langetatud puude juures käivad nad siis söömas ja teinekord Nad võivad langetada päris selliseid suuri, pea, meetri läbimõõduga haabasid eelistavad nad kõigepealt haaba kaske, aga kui toitu napib, siis vahest närivad ka okaspuid. Noh, aga okaspuude puhul vaigu maitse ja see ei ole ikka nii hea, et, et see on, see on ainult hädaolukorras näiteks lepalepa, rohkem ta kasutab just ehitusmaterjaliks. Ei, ei ole nagu toiduks. Uudo su jutust on jäänud selline mulje, et kopron hirmsasti mõnus elu vaatab, laenlale tuleb ruttu oma pessa, keegi järgi ei saa. Kõik on suhteline, eks need vaenlased, kelleks kelleks kopra puhul on küll valdavalt ainult suurkiskjad, on siis hunt see eelkõige mõni ilves ka, kes on spetsialiseerunud või, või siis jälgib rohkem veekogude äärsete elu ja, ja vahest on, on siis kobras sattunud ka ilvese toidulauale, teisi suuri vaenlasi tõepoolest ei ole. Ja noh, see on ka üks põhjus, miks pärast et kobras niivõrd hästi on neid taastunud meil Eesti looduses arvukus tõuseb kogu aeg jätkuvalt, ka praegu veel. Praegu hinnatakse Eestis umbes 17000 kopraringis on üle Eesti, neid juba esineb ka Saaremaal, Hiiumaal, seal küll mõningate pesakonda, täna ainult see arv tõuseb kindlasti veelgi Lääne-Eestis ja eriti Loode-Eestis. Kopra arvukus veel ei ole sugugi nii kõrge, kui, kui ta on Lõuna-Eestis või lõuna lõunapoolsetes maakondades kat seda kopra arvukust reguleerida. Ega siin võimalust. Ta ei ole, kui, kui küttimise ka seda seda arvukust reguleerida ja seda eelkõige peaks siis tegema nendes kohtades, kus kohas tekivad konfliktid inimese tegevuse ja kopra tegevuse puhul. Viimastel aastatel on pidevalt koprajahtimise või küttimise osakaal suurenenud, nii et möödunud aastal kütiti no peaaegu 4400 looma küttimise vastu oleks suurem huvi siis, kui ka kopranahal oleks rohkem turgu. Praegu lihtsalt mood ei soosi seda. Kopra karusnahk ei ole moes. Kui kui see moodi läheks, siis ilmselt põhiliselt jahimeeste huvi. Kobrast rohkem küttida kasvaks. Aitäh Uudo timmile, me rääkisime täna kuprast. See oli meie selle hooaja viimane loomasaade loomasaated lähevad nüüd suvevaheajale ja kohtume taas sügisel.
