Te kuulate Raadio kahe saada targaks koolis. Aleksei Turovski on meile rääkinud mitmetest erinevatest ookeani loomadest ja ookeanilindudest. Täna jõuame otsaga ookeani imetajate juurde. Tervist. Tervist Mul on väga hea meel, et me jõudsime nüüd. No ütleme niiviisi selgroogsete loomade tippklassi juurde. Evolutsiooniredeli tipus me kani daamid ja härrad, siis oleme imetajad, nagu me oleme meres, aga imet tarbijad on igas mõttes tipus, sest imetajate hulka kuuluvad ju ka maailma kõige suuremad ja võimsamad loomad. Vaalad aga nendest päris lõbus, sest kõige uhkem auväärsem ja võimsam tuleb ikkagi viimasena. Nii et kui on mingisugune rongkäik, protsessioon või pidulik viibimine, kuhu saabuvad aukülalised, siis võtke järvesema sõbrad. Jaoles saabub viimasena. Okei, hakkame siis pihta loomadest, mereimetajatest, kes on seotud maaga, kuiva maaga kõige enam sellisteks on kindlasti saarmad, aga mitte tavalised saarmad, vaid merisaarmad, nii fantastiliselt mõnusad loomad, väga kummalise kujuga loomad elavad Kaug-Idas. See on siis Aasia mandri kõige idapoolsem. Kallas on natukene natukene vähe öeldud, serv, ma ütleksin, terve suur Aasia serv Põhja-Koreani kaasa arvatud. Ja neid hiilgavaid loomi maailmas eriti palju näinud ei ole, nendel on tohutu kallis nahk. Nii kallis, et oma kaks-kolmsada aastat kaupmehed ja kaupmeestest meresõitjad on igasuguseid raskusi ületanud, on tohuturi skantsetele merereisidele mõelnud ja isegi läinud merele täiesti tundmatute nendesse, kus on kohutavad tormid, õudsad jääolud, kaljud ja mida muud selleks, et just nimelt merisaarma ehk kallaani kaland on selle looma seal kohalik nimetus, nahku, saada see nahk, see karusnahk. Iial ei sa nii märjaks, et ei kuivaks ise isegi niiskes õhus kohe kuivaks, kohe soojaks. See on fantastiliselt pehme ja nii ilus. Et kobra nahaga võrreldes tähendab ikkagi kobrale 100 punkti, et ausõna, vaesed loomad, nad elavad nii toredat elu. Kus nad elavad, on niivõrd enesekindlad vaesekesed et nad alati jõuavad siis vete maismaa kiskjate eest ja maismaa peale v kiskjate eest ettekannet inimeste eriti kartnud ega karda, elab neid kalane ehk merisaarmaid ka Ameerikas ka siis vastavalt läänerannikul Californias välja, kusjuures California kala oli üks proua mõnikümmend aastat tagasi kogemata jalutades mere kaldal, nägi selles teatas ja alles siis said inimesed teada, et California meri sarvas ei olegi välja surnud. Milline rõõm. Miks ta siis pidi välja surnud olema? Ikka naha pärast. Neid kütiti metsikult absoluutselt piiranguteta. Ja kõik selle fantastilise naha pärast, et tal on ujumisnaha varvaste vahel, tal on peaaegu nagu kobral, aga mitte nii Bailt saba muidugi pikem ja, ja teravama tipuga ja tal on väga suur nahk võrreldes liha kirekesega. Nii et tal on kortsud kõhu peal väga sügavad kortsud ja neid kortse oma naha kortse, ta võib lausa kottideks või pagariks niiviisi sättida. Kullake, milleks see hea tema lemmiktoit on krabid siis merikarbid? Jaa, okassiilikud Akassiilikud on kõige maitsvamad, tal on õigus, nad on maitsvad. Niiet loomake sukeldub rannikuvetes kuskil 30 meetri sügavusele, niiviisi korjab käppadega mereseelikuid, paneb neid vastu oma kõhtu ja sätib oma hästi suure, laia ja vabalt nii-öelda kõhu peal rippuva kasuka, tugevaid volite kottideks. Nii seelikut sealt välja ei kuku. Siis võtab ta kivi, kõige targemad võtavad kaks kivi, üks on lame ja teine terava ja ujuvad merepinnale, kus nad saavad vabalt hingata, asu seda ma ei pea jukerdama, eks ole. Kõik vaalad kaasa arvatud ja nad peavad sellega arvestama, et varem või hiljem, kellel varem, kellel hiljem on vaja pinnale tõusma ja seal siis hingama hakata kasvõi lühikeseks ajaks. Niisiis merisaarmas kõhukotid või kõhu peal oleva nahavoldid, meresiili kui täis topitud kivid kaasas nähe mere veepinna peale ja seob ennast tohutu suurte pael adru nagu lintidega, see on selline suur vetikas kelle selliselt paelad võivad olla 200 meetri pikkused. On vägagi ja Jenson kõik merepinna peal. Noh, jutumärkides juurekesed vetikatele päris juuli ei ole, aga see, mis nendele juurikate eest on, võtab kõvasti merepõhjast kinni ja paelad lähevad veepinna peal merepinna peal, nii et see arv on, on väga hea ennast nii-öelda siduda kinni. See merisaarmas kalan selili kõhu peale, ta toetab lamedat kivi, lamedat kivi paneb melisiiliku ja siis võtab terava kiviga, teeb talle kolksti peale mere silikon lahti. Samamoodi teeb ta meilikarpidega näiteks austrite kajatel karbiga. Samamoodi deta gravidega. Krambid on väga nördinud, aga pääsu ei ole. Melis armas Eister põhjaloomade söömise alal, Oviboidi hoiab ta merepinna peal. Pojad on nii kerged, pojad on nii väikesed. Nendel sukelduda on väga raske, kui nad on väikesed ja söövad Vellima piima ja ainult emapiim. Nii et ta seob paela adrupaelaga merepinna peale nagu ujukid väikest poega ujuma. Ise aga läheb, otsib endale toitu, kui ema saab toitu, poeg saab toitu ka, poeg saab nimelt piima ja muidugi pojakesed imetakse nagu kõikide loomade puhul, kes toituvad ikkagi lihahullusest keskealiste puhul, see on tõesti nii. Poega on vaja toita seni, kuni ta muutub lausa pallikujuliseks maksimaalselt kui väike, väga väike laps, merisaarma laps, inimlaps, gorilla, laps ujub niiviisi lausa piimaga täis. Tobidud ujub veepinnal, muuseas inimese laps ujub ka veepinnal ja põhja ei lähe, ta võib kenasti magada merepinnal, aga ergia kodus väikeste õdede-vendadega, seda proovige, eks ole. See ei ole inimesele õige. Nii et kui selline väike laps on ennast pallikujuliseks täissöönud piimast, mida ta siis teeb, ta magab, ta ei piuksu ja kurjad kurjad-ohtlikud. Ma ei taha öelda, tahad tegelikult kurjad ka, ei ole õige, aga ohtlikud igal juhul. Teised kiskjad ei leia ta võib-olla ülese seni, kuni ema lühikeseks ajaks. Aga ikkagi peab minema endale toitu otsima. Hoopis teine asi, hoopis teine asi on selliste loomaliikide laste toitmisega, kes peavad kogu aeg jooksma. Need on siis taimetoitlaste, eriti rohusööjad, loomaliikide lapsed. Kas te kujutate endale ette, et üks väike anti loobi, poeg sööb ennast ümmarguseks ja jääb magama keset savanni. Ema peab edasi liikuma. Ta sööb taimset ollust. Tähendab, ta peab sööma väga palju ja kogu aeg laps peab järele jooksma. See tähendab, et laps peab olema kogu aeg poolnäljas. Emme, emme, ma jooksen sulle järele. Piima veel viis sekundit, ta sööb piima, mitte üle selle. Teeme siia vahele väikese pausi ja siis räägime veel ookeani imetajatest. Aleksei Turovski jätkab siit ookeani imetajatega. Ja teeb seda väga hea meelega, sest nüüd on hüljeste kord ja ma neid armastan hullupööra. Fantastilised loomad ka, nemad käivad maa peal, loomulikult nendel on lesilad, kui ma pealiali sillalt loomulikult ulatuvad ka kõva kindla kaldajää peale. Näiteks Põhja-Jäämeres, paljudel lastel on sillalt lihtsalt liikuva jää peale, sest praktiliselt terves Põhja-Jäämeri dub jääga tohutult pikaks perioodiks ja väga suur osa sellest on igavesti jääga kaetud. Niied. Nendel loomadel on lesilad, kus nad saavad kuival, kas maal või jääl kenasti magada, puhata, kokku tulla, muljeid vahetada, lapsik kasvatada, kurameerida ja teha teisi tähtsaid asju ja toiminguid. Ja muidugi loomulikult need loomad kõik, kujutad ette, missugune see hüljes on päris hüljes, kellel väliskõrvu ei ole üldse näha rohkem kui kaks auku. Hüljes, neid on päris palju liike, sellised hülged on maadel äärmiselt abitud võrreldes näiteks melise armaga, kes võib maa peal lihtsalt suhteliselt kiiresti joosta ja hüpata nagu tavaline nii-öelda magevees, armas on päris kena maa peal liikuja muidugi ta võib isegi puu otsa minna. Noh, kui puugasvad kallakuga hüljes, mitte midagi, päris hüljes ma veel kord rõhutan, kõrvutu küljes, midagi niisugust teha ei saa, sest tema tagumised loevad, on igaveseks ajaks suunatud tahapoole ja kõhuala ei paindu. Need on nagu kaks kalasaba, mitte vaala, vaid just nimelt kalasaba. Tuletage meelde, missugune on kalasabauim, kas ta on horisontaalne nagu teie kirjutuslaua pind võita vertikaalne nagu püstloodis sein muidugi tanud, vertikaalne. Loomulikult ja selline vertikaalne uim kalal ja siis vastavalt kaks vertikaalset loivab. Hülgel On tohutu võimsaks ujumise mootoriks nii võimsaks, et kõrvutus, hüljes suudab minna, no ütleme, ütleme Tallinna lahest Taani väinade juurde ja tulla tagasi vähem kui nädal aega. Võib isegi kiiremini, aga noh, kiiremini tal ei ole sinna asja. On väga asjalik ja oskab nagu kõik mõistlikud loomad oskab energiat kokku hoida ja sellised hülged toetuvad, kui nad on kuiva peal esiloivadel mingil määral, vaid peamiselt kõhu peale ja kõhu peal hüpates ja roomates, kui sa lausa madu ei ole, sa eriti kaugele ei jõua, nii et nad alati v serva lähedal. Ka edaspidiseks, kui tuleb juttu jääkarust, kes eis kala vahest jões, kui lõhe tuleb kudema, no siis jääkaru läheb sinna, püüad kala ka natukene, kuid meres tai ürita kala püüdma, aga see on lootusetu jääkarufiguuriga, kuni pikud Loiott mul küll kaugele ta suudab ujuda päris meres keskvees elavale kalale mitte kuidagi ei jõua sellele järele, kuid hüljest ja hüljest maa peal või jää peal jääkärus. Aga sellest räägime hiljem praegu majaga mainin veel selliseid imelisi nagu kõrvukad, hülged, merilõvid, kes töötavad tsirkuses ja lähevad trepist üles, aga kui vaja ja isegi trepist alla, mis muuseas palju keerulisem ja merikarud ja merikarusid nimetatakse veel kotikuteks. Ja muidugi sellised fantastilised loomad, nagu te kõik juba teate, keda ma nüüd mainin, morsad, tunnised pooleteisetonnised ja isegi raskemad tohutus suurde vägevad. Merekarbid, ja muuseas ka ussikesed, sellised poolemeetrised, paksud ussikesed, hästi mõisad, vot selliseid asju kätte, mida nad siis ka söövad, need morsad taimset ollust teise natukene võib-olla võtavad salatiks garneeringuks nii-öelda, kuid peamiselt ikkagi molluskid, merikarbid, teod, kannelisiilikud vahelised mesinikud on absoluutselt kõik söövad need, kes suudavad, nad on tõepoolest väga toitvad ja väga maitsvad. Vanas-Roomas vist kallimaid roogasid ei olnudki kui mingisugused erilised melisiilikud, mis olid veinis keedetud ja igasuguseid hõrgutisi ja vürtsidega valmistatud, haudatuda. Selge, hakkab jooksma, okei, lausa morsk majale. Nii et ma siis räägin mereimetajatest edasi. Need loomad. Maa peal, nende tagumisel laibad painduvad kenasti nende kõhu alla ja nad võivad kenasti hüpata, mitte toetades kogu aeg ainult kõhule nagu päris õiglased ja nendel on kitsad teravatipulised peenikesed väliskõrval siiski olemas. Alati saab, et neid eristada päris õlglastes nii-öelda kõrvututest nendel loomadel, Mil lõvidel, karudel, kotikutel, esimesed nii-öelda rinna Kui päris õmblastel, sest nende tagumisel loivad pooltki ei kõlba nii võimsaks mootoriks kui päris võlglaste omad, mis on igaveseks ajaks tahapoole suunatud. Nii et meie merilõvid meres lendavad nagu pingviinid jah, töötavad oma esiloivadega nagu, nagu tiibadega. Kuid isegi see ei ole nendel parem kui pärisvõlglastele päris hüljes võib minna avamerele ja pole tal viga midagi. Merilõvi peab olema ranniku lähedal väga lähedal ohu puhul. Ta läheb kohe maa peale, kui jõuab, kui tuleb tapaval. Merilõvi, kelle tapavad endale, valib, lõunaks ei jõua kaldale, nemad siis püüavad muidugi kõiksugu muid maitsvaid ja mõnusaid asju seal kalda ääres ja loomulikult nad eelistavad kala, kala, kala veel kord kala kätte saada. Ja rannikuvetest kala kättesaamine ei ole lihtne, vähemalt seal, kus merilõvid elavad, kuid pole viga, nad saavad süüa, krabisid ja meri silikutega, nendele läheb natukene raskemaks. Loivad ei ole käpad nagu merisaarmad on varvastega osavate varvastega käpad lõhkuda kividega melisiilikud merilõvi mitte kuidagi ei saa. No loodame, et nad saavad parajalt kalu. Kuulame siia vahele ühe loo. Aleksei Turovski, kas nüüd kuuleme pisut jääkarust, kellele sai juba peenelt vihjatud? Aga muidugi, loomulikult ja ma hea meelega räägiksin paljudes paljudes teistes mereloomadest just selleks, et meil jääkaru jaoks vabanemiseks terve saatelõik, nii et ainult jääkarust, räägimegi ta on mereimetaja, vaadake meri, imetajad on väga erinevad. Jääkaru, kes suudab 10 15 minutit võib olla olla vees, pidada hinge kinni. Ja mereimetajad on Cashelotid suured alalõuast, nendel on hambaid seal kuskil 70 ringis. Hammasvaalad, kes suudavad kaks tundi olla kilomeetri sügavusel meres, mis teeb siis loomast mereimetajad just nimelt mereimetajad, võime varuda hapnikud, mitte ainult punastesse vere libledesse, nagu teemimik, higi, imetajad ja kõige linnud. Ja väga paljud teised loomad, vaid hapnikut võtta nii-öelda vee alla kaasa ka lihaste sees. Vereliblede punastest on selline punane aine, mis joobki hapnikud. Kindla peale igas vereanalüüsis kirjutatakse, kui palju seal hemoglobiini on ja proovis ja nii edasi. Kuid lihaste valkudest müüva globiinides on ka võimalik hapnikku varuda. Ja see võime on omapärane, on väga tugevasti arenenud just nimelt mereimetajatel meri, imetaja on see, kelle elu on seotud merega, nii et ta saab vee all olla. No piisavalt kaua oma liigil vastavate toimingute sooritamiseks, kes oskab võtta ka minu globiinis hapnikku kaasa, aga see värvib see hapnik Ihaste valkudest, värvib nende loomade iievetia keele siniseks. Kohe tekib küsimus. Tšauhh. Jääkarupoegadest kõigepealt neid sünnib korraga suhteliselt palju kolm-neli-viis või kuus sündida ja nukker lugu, aga neid sünnib reeglina varuga. Sest vaadake, jääkaru, kes seal põhjas ainult põhjas, nii et kallid sõbrad, kui te hakkate joonistama ilusaid polaaralade pilte, ärge kunagi pingviine jääkaru ühele kaldale joonistage, nad ei ela ühes ja samas polaarpiirkonnas. Jääkaru on põhjamaalane pingviinid, kõik on lõunamaalased. Kui me oleme selles osas kokku leppinud islami jääkaruga edasi. Jääkaru on kõige suurem arktika. Selle kaugpõhja kiskja isane jääkaru kaalub kuus 700 kilo, ta võib kaaluda rohkem ka. Ma ei ole kindel, et tonniseid jääkarusid on registreeritud, kuid ma usun, et see võimatu ei ole. Ja emane jääkaru on temast vähemalt kaks korda kergem. Ta ei saa isasele vastu, kui isane tuleb ja tahab murda kõiki pisipoegi. Igal suurel kiskjaliigil peab olema oma liigisisene, sõltumatu teistest kiskijatest ja haigustekitajatest oma liigi, asustustiheduse ja arvukuse kontrollimehhanism. Muidu mitte kellegile saakloomi ei jätku, kui pojad kasvavad 50 60 kilosteks või suuremateks sellistele poegadele, kes jäävad ellu, isane jääkaru lubab isegi oma saagist. No näiteks noorest morsast tüki saada palun teisigi, näitab mõnda riiki ja õpetab üht-teist ja võib-olla isegi lakub ta puhtaks. Ega see võimetu ei ole, kuid vastsündinuid ja paari-kolme kuuseid ja isegi natukene vanemaid, nad on küllaltki väikesed isane jääkaru tingimata murrab aga eta vähemalt oma poegi, kes on emaga suures ilusas jääkoobas sees. Et isane jääkaru vähemalt oma poegi ei murraks. Loodus ei luba isasele jääkarule talveuinakut teha, ta peab kogu aeg näljane olema. Ta peab minema küttima tuhandete kilomeetrite kaugusele oma pisiperest. Et jumal hoidku, nad kokku ei saaks. Ja tal ei olegi koobast vattetunu. Paras ja külmavöötme karudest. See on ainus karu isane jääkaru, kes ei tee talveuinakut üldse. Aga kõik, absoluutselt kõik arktika kiskjat, väiksemat loomulikult ka kotkad, ka lumekakk, ka polaarrebane kärp, kes elab seal ka ja hundid kõik sõltuvad isase jääkarujahiõnnest, ta lubab nendele tegelikult ka natukene võtab, muidugi mitte siis kui teisese. Kuid vahest isegi siis ta ei ole paha. Lihtsalt elu on karm kõikidel loomadel, muuseas, väga karm. Aga nad saavad hakkama, kui neid liiga kõvasti segada. Jääkaruemaga läheb koobas, kus tal on mitu-mitu, salakambrid ja koridorid, mis viivad teistesse koobastesse, kuid tuleb selline jääkaru Izone, eks ole, tahab kõiki poegi murd, siis emane jääkaru hakkab vōi kohe päästma päästma ja viib neid minema ja reeglina kakskolm poegadega kasvatab ülesse võib-olla isegi rohkem. Ta on kaheksaks kuuks lumekooma sees, oma poegadega sünnivad nad alla kilorasketena. Nad on tillukesed, aga esimesed kuud, kui nad söövad piima, ainult piima. Ema, jääkaru üldse ei tule koobast välja. Tema liikumine ja lõhn võivad isaste jääkarude tähelepanu tõmmata koopale. Nii et ta on kõik see aeg nälgimas. Loomulikult enne kui ta neid sünnitama kooba, siis läks nii-öelda suvel arktika suvel ja varasügisel sõida ennast täiesti ümmarguseks. Väga-väga suureks. Meie loomaaia emane jääkaru Vaida on väga õige ema kogemustega emad on kasvatanud juba mitu poega üles ja muidugi sügiseks sööb ta ennast väga ümmarguseks, siis tulevad tädid ja onud, reporterid ja tele ja raadio kommentaar olete olid ja ja, ja, ja tublid uudistekorjajad vaatavad kui ümmargune emakaru ja hakkavad kohe rahvale lubama. Varsti sünnib kole palju jääkarupoegi, sest ema on nüüd väga ümmargune. Kullakesed, jääkarupoeg sünnib meesterahva kindlal suurusele. Ta sööb ennast just nimelt petiseks, et oleks võtta kuskilt lastele toitu. Oma pekkis teeb ta kiima ja pooleteise kahe kahe poole kuused, jääkarupojad panevad oma eluskaalu kilogrammi võrra juurde päevas. Kujutad ette, kui kõhnaks imevad nad oma ema? Loomulikult, siis ta peab jahile minema ja see on kõige ohtlikum periood poegade jaoks. Ja ma pean silmas loomulikult inimeste neid liiga julmalt ja liigad totakalt Eisega. Kuulame siia vahele ühe loo. Aleksei Turovski läheb siit jääkarudega edasi. Just nimelt jääkarudega, sest tahtsin ja lubasin rääkida, kuidas nad kütivad hülgeid ja loomulikult kütivad nad neid jää peal ja lesilate peal. Ja muidugi me juba rääkisime sellest. Hüljes ei ole kunagi veest kaugel, sest vees Ta on jumalikult kiire ja täpne liikuja, eks ole, Karla vees peale võib-olla tapavale kedagist, no võib-olla valgehai hästi suur valgehai, aga päris kindlasti jääkarud vee sees ujudes juba nii-öelda hüljes ei karda karu seda teab. Ja sõltuvalt olustikust, kui palli näiteks vaba veeauke on jääs või kui vähe neid on, mis tingimused on ja kus hüljes parajasti on, kas ta on jää peal vee kõrval. Ja parajasti pistis nina välja, veest esingab tema seal kohalolekut reedab ju Ahur, mis tõuseb kõrgele. Jääkaru vaatab ümbrust, kus on hüljes ja mida ta teeb. Kui hüljes on jääserval kuival, siis otsib jääkarud teist kaugemal olevat jää läheb jää alla ja ettevaatlikult, kiiresti ujub jää all 10 minutit, 15 minutit ujub sinna, kus on süljes ja selge enda veeaugust. Äkitselt hüppab välja ja lööb käpaga jää peal oleva hülge. No ei saa jääkaru süüa kapsast, pealegi mitte kuskil Arktikas. Lillkapsas ei kasvaga mitte. Tuleb hülgeninast, hüljes on vees, nina õhus, seal on veeauk. Karu kiiresti roomab, kõhuli, mitte ei jookse. Jää on kõva, väga hästi vibratsioonid ja võnkumisi juhtiv ollus, nii pehme kõhu pealt pehmete käppadega töötades roomab, roomab kiire, kiire kiire karu sinna, kus ta näeb seda auru v kohale jää kohale tõusmas. Aga viimased neli-viis meetrid, mis eraldavad karu, kes on roomanud, kohanenud nii-öelda veest võtab ta ühe tohutu hüvega. Sest kui ta roomaks edasi küljes, oleks tähele pannud, et jää tema pea kohal läks tumedamaks, pimedamaks ja hüljes ei oleks uskunud, et saan pilveke. Hüljes ei ole papist tehtud, päris tark poiss. Aga hüpe on hüppe, mitmesaja kilone, jääkaru maandub. No öelge peale ja lööb veel nii-öelda hüppest välja tulles maandudes käppadega vastu jääd või vett, see on täiesti ükskõik. Selline löök tekitab löögil lained, mis teeb hülge kas kohe surnuks või oimetuks. Teda ei ole vaja vahetult puutuda jääkarukäpaga. Jääkaru käpalöök nagu plahvatus, palun. Hüljes on serveeritud loomulikult jääkarud, kütivad ka teisi asju, kes on kuiva maa peal. No ma ei tea, kas kohe polaaruurijaid lausa. Nad on seda ka üritanud muidugi. Aga no ütleme, muskusveise Gröönimaal või Halifaxi provintsis Kanadas või veel põhjapõtru kari puu, see on siis Ameerika mandril või porosid kuskil Norras. Ja siis karu roomates, lumivalge kasukas on kõrval, eks ole. No ta võib kergelt kollakas olla, aga igal juhul see on valge roomates niiviisi või hiilides saaklooma maa peal, eks ole, juurde karu, kuid ta on nutikas, katab oma valge käpaga mustad küüned sissepoole oma reetliku kolmnurka näo peal kaks musta silma, üks must nina. Need on ju kaugelt valge lume peal nähtavad ja saab ikka söönuks. Aga jää krust võib veel palju rääkida, mul on nüüd tutta võtta sealt ka päris palju õudsalt mõnusad loomad. Fantastiliselt mõnusad. Aga räägime nüüd ikka kõrgematest mereimetajatest ja Neiton kahest seltsist. Vaalad, ma ütlesin, tulevad viimasena. Kõigepealt räägime Tügonnidest, võid ju kongidest ja vana Tiidest ehk laman tiimidest. Eriveised. Nad on ju nüüd mõnusad näod, sellised nagu Kasel Lotil või jõehobu, aga väga malbe ilmega, suured suured peas, laiad ninad ja nemad söövad kõrgemaid taimi, mis kasvavad viis. See on siis riimvesi. Kui see on päris mere soolsusega 23 24 või rohkem grammi soola liitris siis kõrgemad taimed, välja arvatud mangroovi seal praktiliselt ei kasva ja mangroovi toituda. Mõned vanad Idoskavad, kuid mitte eriti hästi, pealegi man kroomid ka eelistavad riimvett, mis ei ole nii soolane kui merevesi. Aga mis on soolasem, kui magevesi kõrgemad taimed, mitte vetikad. Küsige oma bioloogiaõpetaja käest, mis on nende kõrgemate taimede ja vetikate vahel, sest mul lihtsalt ei ole aega sellest rääkida, pealegi botaani, kas ma ei ole üldse tugev nukaktuseid? Tunnen, kuna armastan hullupööra. Aga lähme siis mana Tiide juurde, tagasilende saba lõpeb saba uimega ja see ei ole nagu kalal. See on nagu vaalad teil fantastiliselt mõnus instrument, mille abil nad saavad väga hästi liikuda kuid loomulikult, eriti kiired nad ei ole, neid päästab suurus. Nad on tohutu suured, mitmesaja kilosed loomad, aga ikkagi. No mingil määral kiirus aga kõige tähtsam elupaik, Nad valivad selliseid elupaiku, kus nendel lihtsalt ei oleks vaenlasi, nii suurtele imetajatele. Neid on. Ameerika Need on Lõuna-Aasia vetes näiteks Pärsia lahes. Ma ei tea, kas peale kõiki neid sõdu on, neid sinna jään, tähendab, on küll, aga nad on loomulikult hirmsasti kannatada saanud. Nukker lugu ja nüüd lähme vaalade juurde. Aga kahjuks vaalade jaoks mulje, väga aega. Fantastilised loomad. Vaalaliste hull. Poeem isegi rääkida delfiinide tarkusest see, kuidas nad püüavad kala tehes inimesega koostööst, muuseas, me oleme sellest rääkinud, kui kaladest oli juttu vaalade nimelt hammas, vaalade kah tegelikult delfiinide juurde kuuluvad ka tapavad. Paremini edasi ja vaalade hulgas kašelotkes sukeldub hiidkalmaar järele, muuseas lodis me oleme ka rääkinud, kui hiidkalmaari idest oli juttu, kes elavad ookeanis, ühikutest ja vaalade hulka kuuluvad ka sinivaalad, kuivvaalade finn, vaalad, hallid vaalad, küürvaalad ja valged vaalad ja Narva alad ehk mõõkvaalad, kel esimesed lõikehambad ees kasvavad läbi moka nii-öelda või läbi ülalõua ja läbimoka kahe-kolmemeetriseks. Suureks oodaks, millega isased peavad turniir vist keegi täpselt ei tea, kuidas seda tehakse ja milleks need head on need suured pikad odad või mõõgad, kiusvaalad. Te teate, kuidas nad häälitsevad, Nad laulavad, te olete kindlasti kuulnud nende laule. Aga peale selle, et nad laulavad ilusaid laule, mida inimene hüdrofooni. Tundlikkuse organite abil sellest kindlasti peaks ja kuidas nad söövad, kuidas nad teevad pettehäälitsusi nii et väikesed, väikesed ja väiksed kalad arvavad, et tursad tulevad, kurjad kiskjad, tursad tulevad, hakkavad meid pisikesi kalu sööma, siis võtavad need krevetid ja pisikesed kalad tihedasti suurtesse võimsatesse parvedesse, kus kõik nad kohapeal väga tihedasti koos olles sibavad ringi, õigemini mitte ringi, vaid kohapeal. Nii tursk kindlasti ei saaks ühtegi kätte seal. Aga vaalale on just seda vaja, sellepärast ta petabki neid turse häälega, et tema suhu mahub terviseparv korraga 30 tonni, kaalub täiskasvanud siini vaal, kujutage ette, pojad sünnivad nendel vees, Narva keerab, kuidas sünnib vaalapoeg või delfiinipoeg, kass saba ees, võimina ees. Loomulikult saba ees. Sest niipea, kui nina on ema kehast väljas kohe Blopsi, läheb ta pinnale, hingata õhku ja sööb ta emapiima, mis on niivõrd rikkalik vitamiinide poolest, et sellega võib hunte tappa. Ja kui A- ja D-vitamiine ja E-vitamiine on liiga palju hundi või inimese jaoks tekib selline väga raske haigus. Hüper vita minus, mis võib kiiresti tapaga. Aga väike vaalapoeg sööb ju vees. Ta tõmbab, tõmbab-imeb, imeb, imeb ema nisas seda piima ja piim tuleb Talle mingil määral suhu, kuid enamasti vette. Nii et väike poeg võtab vett piimaga, selline kokteil. Emapiim mereveega. Ise võite leida sellisele kokteile paras nimetus. No ütleme niiviisi, Grööni mere pikantne või midagi niisugust. Ja piim peab olema tohutu toiterikas, tohutu peab olema piimatoiteväärtus, et olles mereveega segatuna ikkagi toita väikest vaala, mis paneb mitukümmend kilo päevas eluga juurde. Kõikidest nendest asjadest meil lihtsalt ei jõua, kui aga rääkida. Aga natukene vähemalt saime neid mainida. Mikroskoopilise osa protsendi murdosakest sellest, mis ookeanis toimub, see on elu häll ja see on ka viimane koht, kus elu veel jääd, kui maaga midagi juhtub ja meie planeedi elu ka inimese elu sõltub ookeani tervisest. Me hingame õhku, mida algselt hakkasid tegema vetikat just nimelt ookeanis. Enne kui maismaa tekkis. Ja ookeanil on võimed teha imesid reostuse vastu võideldes, kuid isegi ookeani või ei ole piiramatu. Kui me ookeani ei hoia, ei hoia ennast. Aitäh, Aleksei Turovski, kes rääkistena ookeani imetajatest ja terve hooaja erinevatest põnevatest Huukiale loomadest.
