Aasta linnu tuttpüti, tundeküllane armumäng. Me nägime praegu üliintiimset. Hetke. Sealpool paistab Venemaa ja selles suunas on Eesti. Miks on kadunud Narva jõe kunagised sümbolliigid,  tuur ja lõhe? Kanepi lind aiapidaja usin abimees varakevadest sügiseni. Me läheme vaatama lindu, keda vanarahvas kutsus krooguks röökijaks,  prääksujaks ja merevareseks. See on tänavune aasta lind, tuttpütt. Siin on kohe mitu paari pesitsema ennast sättimas,  et on juba pesa ehitamine käimas ja ja käib  ka mängimine. Sellesse samasse rootukka siia promenaadi äärde nad  selle pesa teevadki, siis. Tuttpütid võivad pesitseda mõnikord üpriski tihedalt,  saavad sõbralikult hakkama, jagavad oma siin maad ära ja,  ja siiasamasse rootukka. Praegu on näha siin vist lausa neli paari. Sattusime peale tuttpüttide armumängule,  kus pesitsuskohta jõudnud juba välja kujunenud paarid  sulgkrae ja kiirututtpuhevil nokad vastakuti koos ajavad end  aeg-ajalt vees püsti ja teineteisele veetaimi ulatades  ennastunustavalt mängivad vaid üks tegevus. Soo jätkamine. Me nägime praegu üliintiimset Hetke paaritumine. Kõike seda teevadki siin vee peal, jah. Jah tutttutt on, veelind, elab vees, maapinnale ta peaaegu  üldse ei lähe, ta väga vaevaliselt, komberdab ainult. Ka pesa teevad nad vette, ankurdavad oma sellise ujuva pesa  kuhugi rookõrte külge ja pesa asub siis sellises kohas,  kus, Kus ta saab otse ennast vette libistada? Ta ei oskagi väga kõndida, et vanarahvas ütles  ka talle kakerdis, eksju. Jah, ta tõesti kakerdab väga vaevaliselt väga lühikest maad  maapinnal ja. Tuttpütt on selline lind, kes ka lendu saamiseks vajab  tegelikult niisugust pikka hoovõturada. Ta jookseb pikalt. Mööda veepinda, enne kui ta saab üleüldse lendu tõusta. See, et ta on veelind, see tähendab seda,  et oma toitu saab ka veest, et ma näen, nad sukelduvad väga  korralikult siia vette ja tulevad alles tüki aja pärast välja. Jah, et. Tuttpüti põhitoit on kalad. Neid ta püüab väga osavalt vee all sukeldudes ajab neid seal  taga ja, ja saab väga hästi kätte. Et tuttpütt elavad. Kas siis kuskil merelahtedes teevad oma pesa roostend  kallastega merelahtedesse või, või elavad  ka siis Eestis meil suurematel järvedel roostund kallastega  järvedel ja sellised suuremad ja natuke sügavamad,  vähemalt paar meetrit sügavad järved roostunud kallastega  neid kutsutaksegi tuttpüti tüüpi järvedeks. Mais algab tuttpütipaaridel kibekiire aeg. Vees lagunevad pesa tuleb pidevalt ehitada  ja parandada. Koostöös hauduvad isa ja ema pesa välja triibulise  peasulestikuga pütipojad, kes oskavad ka kohe ujuda  ja sukelduda. Koorunud pojad, väiksed pojad üritavad kohe vanalindudele  seljale ronida tiiva sulgede vahele, selja sulgede vahele,  see on niisugune koht, kus nad siis soojas on,  nii pesa peal istudes kui ka ujudes, tõesti on nad vanalinnu  selja ja päris põnev on vaadata nagu väiksed kaptenid on  laeva peal ja vaatavad ringi. Ja kui vanalind ka sukeldub, siis nad isegi püsivad  sukeldumise ajal seal vähemalt mõnda aega selja. Kuidas üldse tuttpüttidel läheb? No Eestis pesitseb meie järvedel ja merelahtedes umbes kaks  kuni 3000 paari tuttpütte. Ega me päris täpselt ei teagi, et, et tundub,  et viimastel aastatel on see tuttpüti, arvukus on meil  suhteliselt stabiilne või siis isegi on pisut juurde tulnud. Praegu nad tunnevad ennast üsna turvaliselt,  me oleme neile ikka väga lähedal. Mis tuttpütte üldse ohustab? Tuttpüti vast suuremaks ohuks on seesama vesi,  et kui. Veetase kõigub väga kõvasti, siis küll tormidega jäävad  mõned pesa vee alla, munakurnad hukkuvad  või teisipidi jälle veetaseme langedes jäävad pesad kuivale,  vanalinnud ei pääse enam pesale ja samuti kurnad hukkuvad. Aga kui on jah, pesa tehtud liiga madalasse vette liiga  kalda äärde, siis võib juhtuda ka, et mõni röövloom rebane  pääseb ligi. Sööb munad ära, muidu vanalinnud, katavad pesalt lahkudes  munad pesamaterjaliga. Seetõttu kui munad munetakse, nad niisugust valget värvi  ja lõpuks nad on selle vettinud pesamaterjali tõttu ikka  niisugust pruunikad kollakad. Et nad tõesti katavad. Munad kinni ja neid ei olegi näha üldse,  aga näiteks varesed on väga nutikad linnud,  need ikkagi varastavad ühe osa munadest ära ja,  ja, ja seetõttu üks osa munadest läheb vareste saagiks. Peale tuttpüttide on Eestis pütte veel, me läheme ühe  karjääri järve äärde, kus peaksid elutsema sarvikpütid. Et sellel suhteliselt väiksel karjäärijärvel on kokku neli  paari sarvikpütte pesitsemas et on hästi ilus lind,  et ta on tükk maad väiksem kui tuttpütt siuke. Et kui tuttpütt on sinikaelpardi suurune,  siis sarvikpütt on sellise pialpardi suurune. Et sarvikpütil on niisugune pruunikas punane kael  ja keha külg ja, ja siis tal on niisugune hästi uhke must krae. Aga vist kõige rohkem hakkab silma ereoranž põsealal olev  niisugune tutt, et, et on kaks tutti kahelt poolt mõlemalt poolt. Et ongi nagu sarved sellised jah. Jah, et on niisugune hästi ilusa uhke väljanägemisega lint. Et eristub tuttpütist küll, miks ta siin karjääri järvel elab,  see see koht meeldib talle või. Sarvikpütid elavadki sellistel väiksematel veekogudel. Taimestikurohketel järvekestel, aga talle meeldib ka. Kõikvõimalikel tehisveekogudel elada tõesti  kruusakarjääridesse tekkinud. Tiikidel järvedel ja miks mitte ka lausa linnapargis. Mõnes kohas on neid tõesti ka keset linna pesitsemas suurem  tõenäosus neid kohata on Põhja ja Lääne-Eestis  ja hinnanguliselt Eestis elab umbes 150 kuni 250 paari sarvikpütte,  et teda on ikka tublisti vähem kui tuttpütt. Kui me nägime, tuttpütid, püüdsid kala hoolega merest,  mida need sarvikpütid siit karjäärijärvest kätte saavad. Tarbekpüttide toiduks on põhiliselt kõikvõimalikud  veeselgrootud küll putukad ja nende vastsed. Aga eks ta saab ikka ka kalu kätte, nii et öö Nüüd me oleme kolmanda veesilma juures, kus on järjekordne pütiliik,  keda võib nüüd ära tunda sellise ruigava hääle järgi,  kes ta on. Siin järvekesel elab halbusputt. Tema on suuruselt nüüd pisut väiksem kui tuttpütt. Silma hakkab punakaspruuni kaela helehalli,  põse ja musta pealae järgi, aga tegelikkuses juba kaugelt  järvele lähenedes võib kuulda tema ruigavaid vinguvaid  või isegi röökivaid häälitsusi. Et, et väga kõva häält teeb pesitsus ajal. Palvuspütid pesitsevad sellistel madalaveelistel taimestikurohketel,  järvedel või siis ka üleujutatud poldritel,  aga talle meeldib ka juba kinni kasvama hakanud  karjäärijärvedel pesitseda. Nüüd me oleme selle lühikese ajaga näinud ära kolme pütiliiki,  tegelikult on kaks liiki Eestis veel on nii. Jah, on kõige väiksem neist on väike pütt,  kes on üks pardipoja suurune kõigest tema on hästi peidulise eluviisiga. Kuskil väga väikestel veesilmadel võib pesitseda  ja teda on väga raske märgata, ta on ka meil väga haruldane. Hinnanguliselt ainult 20 kuni 40 paari väike pütt Eestis  elab ja viies liik on mustkahel pütt, kes on lõunapoolse  levilaga liik, kes lõuna pool on väga arvukas,  aga meil siin põhja pool Põhja-Euroopas on ta eksikülaline. Eestis on mustkal pütt üldse. Kõigest natuke rohkem kui 30 korda nähtud,  ta on küll mõned korrad ka pesitsenud. Me nägime, neid pütisid ikkagi suhteliselt kaugelt,  välja arvatud need Haapsalu pütid, kes olid juba inimestega harjunud. Kui palju see linnuteadus nendest püttidest üldse teab? Eestis ei ole pütte nüüd väga põhjalikult uuritud  ja meil on just mure selleski, et need vähearvukamad pütid  just talust sarvipütt, ka väike pütt me väga täpselt ei tea,  kui palju neid Eestis üldse pesitsebki ja,  ja seetõttu on kõigile linnuhuvilistele suur palve,  et, et kui keegi kuskil näeb pütte parem kui pesitsevaid pütte,  siis paluks sellest kindlasti ka Eesti ornitoloogiaühingule  teada anda või siis sisestada kohe andmed mõnda andmebaasi,  kust me kõik need andmed ka kohe kätte. Sealpool paistab Venemaa ja selles suunas on Eesti Me tulime vaatama,  millised kalad elavad Narva jões. Tõstage ots kohe siia kasti. Mis kalu praegu siis sellest esimesest mõrrast tuli näha  päris korralikud haugid kes siin veel paista  ja haugid paistavad siit kõige paremini kätte. Haug on selline ilus, see auk, paistab, et natuke tuleb veel marja. Kudemine lõpujärgus, et see on enam-vähem juba ära kudenud,  natuke on jäänud veel marja, mõni haug on veel kudemata,  suur osa on kudenud ja praegu on just selline haugi kudemise aeg. Siis keda me siin veel näeme? Noh, tüüpilised Narva jõele tüüpilised kalad. Latikas selline täitsa ilus latikas. Nii see on väga ilus haug. Tasakesi peab teda siin mõõtma. Nii 70. Neli sentimeetrit oli ta täispikkus. Tegemist on jälle emase haugiga ja parasjagu on tal kudemine  käsil ja lähebki tagasi kudema. Siin on tegemist isase haugiga, näen niiske,  tuleb nii, ja nüüd saadame ta selle teistele kaladele jälle  sinna seltsiks. Nüüd üks latikas. 41. Latikal on vist veel? Vara veel marja ega niiska pole veel näha,  neil läheb natuke veel aega. Kas te uurite neid Narva jõe kalu siis niimoodi igal kevadel? Ei, me päris igal kevadel ei saa kahjuks uurida,  sõltub sellest, et milliseid projekte parasjagu on käimas. Me oleme uurinud enne mitme projekti raames  ja nüüd sel kevadel. Õnneks on käimas selline suur projekt life Cleanest on  selle nimi ja koos keskkonnaagentuuriga. Praegu me siin toimetamegi. Ahven on 22. Jälle tagasi roosärg. 21. Tundub, et see mõrd on püüdnud kinni väga suuri kalu,  ehk siis neid suuri hauge, aga on ka pisemaid,  mida see näitab teaduslikult. Vaatevinklist no see näitab seda, esiteks see,  et suurt kala jätkub, no see on, see on väga tähtis,  sest vaja on suguküpseid, kalu piisavalt,  et siis oleks piisavalt palju kudejaid, et oleks järelkasvu  piisavalt ja siis see väike kala näitab,  et eelmistel aastatel on kudemine hästi õnnestunud ja,  ja, ja igat igat mõõtu latikat näiteks see näitab,  et, et paljudel aastatel järjest on kudemine läinud hästi,  järgmised põlvkonnad on olemas. Sest üks alarmeeriv asi, mis võiks olla,  oleks see, et ei ole mingit suurusjärk, näiteks ei ole  mingit väikseid kalu mitu aastat järjest,  see annab tagantjärele meile teada, et need aastad  ebaõnnestusid paljunemise mõttes, nendel kaladel. Kas selline läbilõige selle mõrra põhjal haugid,  latikad, ahven, roosärge? Kas see ongi? Tüüpiline Narva-jõe kalastik. Jah, see on tüüpiline Narva jõe kalastik praegusel ajal. Kuidas nii? Sellepärast et aasta jooksul see kalastustub päris tugevalt. Praegu on need, kes siia kevadel kudema tulevad. Noh, kesktalvel näeks siin lutsu rohkem keskka. Ja siis sügisel muutub olukord jälle, et. Noh, näiteks siin võib mõnikord siiga näha  ja ja, ja kesksuvel näeksime me siin palju linaskit,  sest linast saab soojema veega kudeda ja sügisel muidugi  lõhe see kõige kuulsam, kes tuleb siia kudema. Natuke võib mingit forelli siin näha, sügisel. Aga, aga muidugi lõhe tuleb kudema küll,  aga ega ta siin ei paljune. Eesti teadlased on Narva jõe kalastiku uurinud aastakümneid. Praeguste teadmiste järgi leidub Eesti veerohkeimas  vooluveekogus ühtekokku 47 kalaliiki. Kahjuks on kunagised Narva jõe sümbolliigid ebasoodsate  paljunemistingimuste tõttu välja surnud. Üks nendest on atlandi tuur, keda püütakse kasvanduses  kasvatatud kalade asustamisega jõkke tagasi tuua. See ongi üks nendest kohtadest, kus te olete  siis tuurasid noori tuurakalasid. Jah, me oleme siin lasknud neid tegelikult mitu korda,  ükskord lasime ka üsna juba vanu tuurakalu,  mitte küll väga vanu, aga selliseid kiloseid,  aga üldiselt me oleme siit lasknud ja sellesama koha pealt. Mitukümmend 1000 päris väikest sellist tuurapojukest  ja siis natukene ka suuremaid jälle kokku siin jõe peal  tuhandeid ja esimesed kalad on ehk juba õige mitmekiloseks kasvanud. Mis meie praegused teadmised on, kuidas neil läheb,  kuidas on tuurade elu järg? Esimene partii, need, kelle me siia umbes kilostena lasime,  need me märgistasime ära ja nende kohta on teada,  et, et nendel läheb hästi, nad liikusid kõigepealt siit  peale mõnda jões veedetud aega liikusid merre Soome lahte,  kõigepealt hakkasid liikuma siin Eesti rannikut pidi justkui  Soome lahest välja Tallinna poole, aga Tallinnani nad ei läinud,  siis nad läksid hoopis üle lahe Soome rannikule  ja jõudsid Soome rannikule. Ja seal siis liikusid ikkagi Soome lahest väljapoole. Ja lõpuks me nägime neid Turu saarte juures  ja ja praegu nad on kuskil suurel merel ja  ega me neid enne ei näe, kui nad jälle siia tagasi jõuavad. Millal need siia Narva jõkke asustatud noored tuurad võiksid  tulla tagasi siia, et leida koelmu kohti? No enam pole palju jäänud, ma arvan, et esimesed võiksid  tulla niimoodi seitsme aasta pärast, näiteks et üsna varsti Ajalooliselt on tuur olnud väga tähtsal kohal Narva jaoks. Ta on olnud väga tähtsal kohal jah, ja isegi  nii tähtsal kohal, et peeti vajalikuks ta Narva linna vapi  peale panna. Et omal ajal oli, oli Narva linna vapi peal tuurakala Paraku on kuulsast tuura ja lõhejõest alles vaid legendid. Nende kalade kudepaigaks ja järelkasvulavaks vajalik Narva  jõe alamjooks on enamus aega praktiliselt kuiv. Nüüd me jõuame kohe Narva kuulsale Kreenholmi saarele  ja siit vaadates mööda Narva jõge ülesvoolu,  avaneb hunnitu vaatepilt. See ei ole siis tegelikult tavapärane vaatepilt,  praegusel ajal. Tavapärane vaatepilt on, et siit niriseb vaevalt peenike  nire vett ja kõik see on kuiv ja näeb väga nukker välja. 75 kilomeetri pikkune Narva jõgi, mis algab Peipsi järvest  ja suubub Narva lahte, on inimtegevusest tugevalt mõjutatud. Narva jõe säng suleti paisuga ülalpool Kreenholmi saart 1900 viiekümnendatel. Jaanilinna ehk Ivangorodi ehitati hüdroelektrijaam,  mille tarbeks rajati 191 ruutkilomeetrine Narva veehoidla. Suurde tehisjärve koondatud veemass juhitakse jõe  loomulikust vooluteest kõrvale elektrijaama,  et toota energiat. Sellel kõigel on kõrge hind. Alamjooksul. Ei jagu Narva jõe sängi ja kärestikule vett. Kas jõe elustikul on sellist pahiseva veega koske tegelikult vaja? Jõe elustikule see, et vett ei ole, mõjub ikkagi  katastroofiliselt ja kui me tuletame seda  ka meelde, et tegemist on Eesti kaugelt kaugelt kõige  suurema jõega ja, ja siis vene poole peal olev  hüdroelektrijaam kasutab seda vett elektri tootmiseks  ja siis raha tegemiseks Eesti poolele ette ei tule  ega ka ei tule sellest mingisugust hüve sealt üldse mingit  lihtsalt meie meie meile jääb. Kuiv kann on kuivad, kärestikud, vähem kala. Tegelikult mingi rahvusvahelise tava järgi peaks olema nii,  et kahe riigi vahel voolaval jõel peaks olema õigus ressursi kasutusele. Vastavalt sellele, palju vett tuleb kummaltki poolelt,  Eestist tuleb no umbes kolmandik. Aga ajalooliselt enne seda hüdroelektrijaama siin. Milline see jõgi välja nägi? Selliselt on siin olnudki niimoodi, et, et,  et see jõgi ongi jagu jagunenud kaheks merest siiani  ja edasi, sellepärast et need kosed on kogu aeg olnud  kaladele rändetakistuseks, merest ülesvoolu,  ainuke kala, kes siit on üles saanud, on olnud angerjas. Väike angerjas on väga osav ronija, ta läheb mööda betooni  seina ka üles, kui vaja ja siiani alla siiani tulid  siis lõhe tuurad omal ajal ja me oleme ühtede vanemate  inimestega siin Narva elanikega rääkinud,  et omal ajal enne kui see hüdroelektrijaam tehti  ja kala siin veel käis, siis iga sügisel,  kui lõhe tuli kudema, siis inimesed käisid siin vaatamas,  kuidas suured-suured, lõhed muudkui hüppasid ja,  ja hüppasid üles poolde koske, umbes siis tulid tagasi,  üle nad ei saanud, aga neid oli siin palju  ja see oli üks vaatemäng, mida inimesed nautimas käisid  ja ja see võiks ju tänapäeval ka olla, aga ei ole. Loomulikult, kui siin vett ei ole, siis ei ole  ka kala. Kui inimesed on kuulnud, et Narva jõest püütakse lõhet  püütakse küll ainuke asi, et see kõik on asustatud kala. Siin ta kudeda ei saa, looduslikult ta ei paljune  ja nii palju, kui asustatud teda on. See on just Narva jõe ainuke koht siit kuni koseni  ja see kärestik, kus lõhe saaks kudeda, kus ta peaks kudema. Narva jõgi oli vanasti väga kuulus lõhe jõgi,  aga, aga kui vett ei ole selles lõigus, siis ei ole terves  Narva jões lõhet. Nii et kokkuvõtvalt rääkides siis Narva jõe ajalooliselt  väga oluliste kalade jaoks ongi vaja kärestiku. No nii lihtne see ongi ja. Kõik, mis me siin teeme, tegelikult me teeme ikkagi  selle sihiga, et lõpuks see kärestik jälle ellu ära. Mosaiikne aed, kus leidub lisaks pügatud murule  ka veidike hooldamata nurki, meelitab ligi kümneid sulelisi. Väärt elamupind on hinnas ja seetõttu leiavad kasutust kõik  pesakastid ning isegi sirelihekid, mis varjavad suvel kanepi linnuperesid. Vintlaste sekka kuuluvaid kanepilinde tuntakse vähe,  kuigi neid võib tegutsemas näha pea igas aias  ja pargis. Märtsis ja aprillis saabuvate kanepilindude välimus on tagasihoidlik,  kruunikas hall ainult isaslinnud, uhkustavad punakalauba  ja rinnaesisega. Kanepilinnud on väga seltsivad tülisid pole ma nende malbete  lindude puhul kunagi märganud. Oma territooriumi piiridest ei teata nad kunagi valju häälega. Kanepi linnuhärrad esitavad kaunist õrna laulu ainult  siis kui tahavad emaslindudele muljet avaldada. Kanepilinnupaar hoiab aasta läbi kokku, nad käivad kõikjal  koos nagu eluga rahulolevale abielupaarile sobilik. Kanepi lind on oma nime saanud kanepipõldudel seemneid mugides. Tema toiduks ongi erinevate taimede seemned,  mille hankimiseks tuleb tal sageli maapinnale lasuda. Umbrohtude hävitajana on ta väidetavalt ohakalinnu järel  teisel kohal. Seega väärt töömees koduaias. Enne kui toit näljaste linnupoegade noka vahele satub tuleb  vanematel seda oma pukus pehmendada. Vahel satub seemnete hulka ka mõni putukas. Kui kuldnokad lõpetavad pesitsemise juuni alguses,  siis kanepilinnud võivad aias seltsi pakkuda septembrini  kasvatades ühe hooaja jooksul üles kuni kolm pesakonda. Sellist toimekat ja aednikule kasulikku lindu tuleks oma  aias kindlasti hoida.
