Seal. On kaks põtra. Ma olen tulnud Remo Savisaarega metsa, et otsida kevade märke. Nägime nüüd siis kahte põtra. Ja see oli ema oma noorega, aga see on veel eelmise aasta noor,  et kui sa vaatasid seda ema, siis ta oli juba päris suur. Ja see on nüüd viimane aeg, kus ühel hetkel see ema ajab  Need eelmise aasta noored enda juurest üldse ära. See on neile väga selline karm aeg, kus nad jäävad üksi,  ema enam neid ei kantselda, nad peavad ise looduses toime  tulema ja see on ka selline valus aeg, kus teinekord satuvad  nad linnadesse ja autot. Ilmselt samamoodi autod jälle samamoodi ja nad ei oska autot  väga karta, et seal on vaja väga ettevaatlik olla. Meil õnnestus väga lühikese aja jooksul näha kokku kuus põtra. See on siis selline aeg, kui neil on ka üsna aktiivne elu. Nad liiguvad väga palju ringi ja siin alal on  ka päris palju raiet tehtud ja kõik need raiejäätmed eriti  just haavapuud. Nad käivad siin maiustamas, selle tõttu on neid hea  ka hea ka raie vaadelda. Siin. Sookure tunnevad enamus inimesi, kes looduses liiguvad,  ilm eksimatult ära, aga ka nemad on kevade kuulutajad teatud  mõttes ja nemad mõned esimesed saabuvad juba siis,  kui lumi on veel maas, aga praegu on aeg sookurgede selline  trompeti hüüd kahtlemata kuulub selliste kevadiste  loodushelide juurde ja neid võib väga hõlpsasti  ka näha. Mida praegu need linnud konkreetselt tegid,  seda on nüüd raske öelda, mida nad tegid,  võib-olla nad otsisid üheskoos süüa, aga kui nad oleksid  juba kaks tükki ja kusagil põllul või heinamaal,  siis võiks öelda, et see on kindlasti paar  ja kui nad seal omavahel suhtlevad ja teevad häält  varahommikutel niimoodi suisa id suus. Kus tuleb auru, siis see on selline suhte kinnistamine,  et neil on enamasti ka territoorium juba hõivatud  ja ja need on juba, ütleme sellised armastuse noodid. Üks selline kevade märkidest on ka pesitsema hakkavad  kakulised kes öösiti huikavad ja siia me oleme konkreetselt  tulnud vaatama värbkaku. Ja siin on olemas nii emane kui isane ja ma tean  ka nende sellist õõnsust, et kui me nüüd vaiksemalt oleme  ja passime, siis me võiksime ka neid näha. Ja nad on väga sellised vaatemängulised. Praegu on just see aeg, kus on sellised pulmalennud  ja kus nad võiksid ka paaritada, et see on nagu selline ülim hetk. Siin see pesaõõnsus olemas, kus ma nägin,  kuhu nad sisse läksid ja värbkaku on tegelikult  ka hea jälgida. Ta nii väike teda ei ole inimese poolt vaenatud,  ta ei karda inimest. Iga hommik võib kuulda, kuidas isane annab teada. Ma ei hakka seda häält tegema, muidu ma kutsun äkki isa see ligi,  kuidas ta teeb häält andes teada, et see territoorium on hõivatud,  tema on siin peremees. See on nende toiming hetke. Ja muidugi ka saagi jahtimine. Kui ma olen jälginud, ütleme kolm-neli tundi  siis ma olen selle kolme nelja tunni jooksul näinud. Kuidas värbkak on püüdnud kuus hiirt et jah,  ja muidugi mitte ainult hiired ka teised linnud  ja tegelikult värbkakk on spetsialiseerunud  ka suisa sellele et ta teinekord hakkab hiljem pesitsema  ja ta toidab oma poegi teiste värvuliste poegadega. Värbkakule siis meeldibki selline loodusliku ilmega mets,  kus on ka maha langenud puid ja kohe kindlasti sellepärast,  et sellised mahalangenud puud, vana hülja mets siin on tema  toidubaas olemas, siin on erinevaid õõnsusi. Paraku selliseid vanu mets jääb aina vähemaks,  et kuigi isegi sellisest mõnest metsatukast leiab õõnsuse,  siis sellest värkakul ei piisa. Mul kodu lähedal varem oli päris mitu sellist head värbkaku kohta,  kus nad pesitsesid. Enam seal ei ole seda metsa neil ei ole kuskil pesitseda. Ja võib ju mõelda, et noh, mis linnukesel muret otsib,  uue koha pesitseb seal. Kahjuks ei ole nii lihtne, sellepärast et kõik head kohad on  juba hõivatud ja see on nüüd koht, kus tegelikult meie  loodus vaesub. Linnule meeldibki siis elada sellistes jõekäärudes mitte  otseselt jõekäärudes, aga konkreetselt, kui seal on olemas  selline liivakivisein, nagu siin on näha,  siis see on ideaalne pesapaigaks, aga sobib  ka selline järsem kallas, kus võib olla lihtsalt mullapall. Ta teeb ka sinna oma pesa ja see pesa on kusagil üks meeter  pikk ja oma nokaga ta selle uuris ta. Nii et seesama ava, mida me tegelikult siin näeme Ongi tema  uuristatud ja, ja see läheb meetri jagu veel siia liivavalli just. Ja selle lõpus on siis selline suurem nagu kamber  ja kuidas tunneb ära, et kas, kas seal jäälinnud  konkreetselt on pesitsenud siis praegu on natuke vara seda öelda,  pesitsus alles algab, aga muidu see jäälinnu pesa,  kui pojad on sees, haiseb sest kõik see kala viiakse sinna sisse. Kõik väljutatakse seal ja sealt tuleb lõhna. Kas jäälind peab ehitama igal aastal endale uue sellise pesa  avavuse või saab eelmisel aastal elatud kohas hakkama? Minu tähelepanekud ütlevad, et need kohad,  kus ta pesitseb näiteks ka siin on näha mitu auku  siis ta ei kasuta sedasama auku igal aastal. Ta vahetab neid, ta renoveerib eelmist, et seal on ikkagi väikesed,  sellised hügieenikaalute ka ju öeldakse,  et äärmiselt ilus lind, aga samas nii räpane. Jah, pesa on räpane, aga kui võtame näiteks,  kui ta tuleb pesast välja, ta on pojad ära toitnud,  siis järgmine asi, ta sukeldub vette, et ennast pesta,  käib kogu aeg duši all, vannis. Võib nii öelda. Tegelikult jäälinnud mõlemad on siin. Aga nad on selle käänaku taga, et neid on kuulda. Nad on meist 15 meetrit. Aga nad käivad ka siin ees, sellepärast et siin ees on  ka pesakoopad, mida nad käivad uuristamas. Praegu veel mingit audumist ei ole, issand,  hoitakse territooriumi oma pesa kohta ja toimub  ka pulma länd jõe kohal, et seda võiks ka näha. Ja samamoodi isane kingitusi emale, tuues emaslinnule kala,  tõestades sellega, et ta on selline osav kütt suudab kalu,  kalu püüda ja toita ka oma pere. Komlindudest see on siin, on, lisas leht  ja et Punane, nii et see on isane, siis sama isale,  kes siin pildil on, teeb aeg-ajalt ema selle kingitusi,  siis kalaga, kuidas isane saab aru, et ta peab kingitust  minema tegema. Ema enamasti annab piuksuga teada, et, Kõht tühi just. Ja siis on nii, et. Ema vaatab, kui isa na. Ja ta kõnnib oksal eemale. Vaata isase poole, ta ei võta seda vastu emale tujutseb natuke,  ujutseb alati võtta vastu ja kui kala on haige,  siis ta võtab selle kala vastu. Ei pidanud just kuigi kaugele tulema sellest jõe pervest,  et kohata paljude jaoks ühte põhilist kevade sümbolit  sinilille ja neid on siin küllalt palju,  nii et mänguruumi on. Ja veel mõni nädal tagasi tuli neid ikka nagu tikutulega  otsida taga, aga nüüd on tõesti sinililli juba väga palju  ka üks selline põhiline kevade märk, kui ikka metsa un on  sinililli täis, siis kevad on kohal. Ja sinilillede pildistamine on ka see natuke meditatiivne tegevus,  sellepärast et iga õisi on ju erinev ja otsida sealt seda  oma pilti, kus tunned, et esiplaan klapib,  taust klapib, valgus klapib, ilus õis on leitud,  see on väga meeldiv tegevus. Siin väikses veesilmas jõe kõrval on konnad. Sellel veesilmal on veel kerge jääkirme peal,  aga servast on lahti ja konnad juba tungivad siia. Eks kevad kutsub. Need on rohukonnad ja siia konkreetselt tulevad nad kudema  ja kuna siit äär on juba lahti sulanud, siis esimene tung  ongi neil kohe siia vette juba algabki selline pulmamäng  ja üsna ruttu. Ma kujutan ette, et homme-ülehomme on siin juba konnakudu olemas,  Nemad ju tegelikult talvituvad veekogu põhjas põhjamudas eest,  nad tulevad, leiavad õige sellise koha nagu siin  ja elu läheb edasi. Meie päev on olnud väga pikk, aga hästi esinduslik  ka ja päev oli ideaalne tuuletu ja meil oli tegelikult  omajagu õnne ka näha põtru kahes erinevas kohas,  jäälinde ja kõiki muid saabujaid, isegi laanepüüsid. Kevad on väga üürika aeg, ilus aeg, seda tuleks nautida. Iga päev tuleb midagi uut loodusesse ja see möödub väga ruttu.
